Võidusõit päikesega

15.05 (Reinu jutt) Tere üle pika aja. Mind lasti ka siis üle pika aja arvuti taha. Õigemini ronisin ise. Kui veel täpsem olla, siis lihtsalt sundisin ennast, sest tavaliselt olen ma olnud päevad läbi olnud autojuht ja õhtuti kokk. Seda sellepärast, et Tõnisel pole lubasid ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui ma olen ise auto roolis. Marite armastab teha selliseid manöövreid mis ajavad mul juuksed püsti. Kokkamisega on sama teema. Mulle meeldib seda teha, sest siis ma saan valmistada toite mis ka mulle maitsevad. Kui keegi teine vaaritab, siis võib juhtuda nii, et söök ei maitse mulle. Igatahes nüüd alustan oma jutuga.
Ööbisime oma viimase öö Katherine linnas, kus oli väga 5 karavanpark. Parim mida siiani oleme külastanud. Hommikul käisime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kus ostsime valmis söögi mida õhtuks teeme. Järgmiseks sihtpunktiks oli Mataranka. Seal oli kaks vaatamisväärsust- Bitter Springs ja The Thermal Pool. Esimesena külastasime Bitter Springsi. See on selline jõeke kus vee tempratuur on 32 kraadi. Vee värvus oli sellinerohekas sinine ja ma pole sellist värvi vett kuskil näinud. Jõgi oli minimaalselt 2 meetrit lai ja maksimaalselt kuskil 6 meetrit lai. Sügavust enamasti kuskil 2 meetrit ja jalad mul seal igatahes põhja ei ulatunud. Oli kaks distantsi mida sai läbida. Esimene kuskuil 50 meetrit ja teine natuke rohkem. Mis seal ikka, hüppasin esimeses kohas vette kus sai ja panin lõikama. Endalegi üllatuseks, sest ujumine pole mu tugevam külg. Õigemini ujudes ei pane ma kunagi pead vee alla ja ujun konna. Vesi oli kuskil 10 kraadi soojem kui õhk. Kahjuks olin ainus, kes esimese distantsi läbis. Tõnis ei uju sellistes kohtades kus jalad põhja ei ulatu ja Marite lihtsalt kartis. Nemad jalutasid jala. Lõpuks suutsin ikkagi Marite nii kaugele saada, et ta viimase distantsi (ca 70 m) julges ujuma tulla. Muidugi pidin mina ees ujuma. Vesi oli nii selge, et põhja nägi igas kohas. Viimase distantsi ujusin mina läbi kaks korda. Ausalt tunnistades oli viimane kord alasti. Marite nõudis seda lihtsalt. Peale Bitter Springsi sõitsime The Thermal Pooli. See oli koht kus on selline laste variant ja jalad ulatuvad ilusasti põhja. Vee soojuseks oli seal 34 kraadi. Seal tegime paar kiiremat ring ja siis jalutasime paarsada meetrit edasi kus see jõeke suubus suuremasse jõkke. Jõe kaldal oli silt mis hoiatas jões olevate magevee krokodillide eest. Magedavee krokodillid on ohtlikud ainult siis, kui neid häirida. Ujuma ma sinna ei läinud, kuigi vahepeal oli kiusatus väga suur, sest üldiselt pole sealse krokodillid ohtlikud. Igatahes sai kaine mõistus minus võitu. Kuigi veepiiril me käisime Tõnisega mõlemad. Krokodillid oleksid meid juba seal ära söönud, kui nad oleks tahtnud. Ju neil oli lihtsalt vaba päev.
Lõpetasime Matarankas kell 13-15 ja ei olnud veel otsustanud kus meie sihtpunkt on. Pidime selle panema paika natuke hiljem. Oli kaks varianti, kas Elliott mis või Tennet Creek. Esimene oli Matarankast 310 km ja teine 568 km. Pidime otsustame Elliottist . Kuna tee oli hea ja Põhjas võib sõita maksimaalselt 130 km/h, siis jõudsime Elliotti kell 16. Seal otsustasin, et 258 km Tennet Creeki suudan ma läbi sõita natuke üle kahe tunniga ilusasti. Aega rohkem meil lihtsalt rohkem polnud, sest peale päikeseloojangut on väga ohtlik sõita. Kängurupoisid lähevad lihtsalt siis hulluks ja armastavad tee peale joosta. Pole sugugi meeldiv kui sa ajad selle looma alla. Tee ääres oli jällegi palju „magavaid kängurisid“ ked nokkisid erinevad linnud. Enamuses neist kotkad. Samuti pole meeldiv kui kotkas sulle 120 km/h tunnnikiirusel esiklaasi lendab. Nägime nädal tagasi kuidas meie eessõitvale aborigeeni džiibi esiklaasi lendas suuremat sorti kotkas. Asi lõppes sellega, et esiklaasi oli katki ja aborigeen jäi oma autoga tee äärde, sest esiklaasist polnud midagi võimalik näha. Kuigi täna jättis meie autoklaasi oma elu 3 lindu . Kaks olid pasknääri suurused ja üks varblase suurune. Need on lihtsalt nii väiksed linnud, et suure kiiruse pealt pole neid näha ja kiirust pole ka mõtet alla võtta, sest see tekitab veel ohtlikuma olukorra. Kotkaid märkab juba kaugelt ja siis saab kiirust vähendada ja signaali lasta. Selle peale tõmbavad nad enamasti uttu. Kuigi kindel ei saa olla. Täna läks nibin-nabin , et esiklaasis oleks lõpetanud oma elu kotkas kelle tiibade laiuseks oli vähemalt 1,5 meetrit.
Võidusõit päikesega Elliottist Tennet Creeki oli suht ekstreemne, sest Elliottist lahkudes nägime tee ääres känguru. Polnud just meeldiv vaatepilt. Päike hakkas loojuma ja aeg tiksus armutult. 50 km enne Tennet Creeki nägime kuidas üks auto oli sirgel lõigul sõitnud põõsastesse. Rattad olid taeva poole ja kiirabi oli just lahkumas. Võtsime siis kiirabile sappa, sest teise auto sabas on turvailsem hämaras sõita. Igatahes jõudsime turvaliselt Tennet Creeki. Päike oli ka just loojunud ja karavanpark oli õnneks linnapiiri lähedal. Igatahes enam sellsit kogemust ei tahaks. Nüüd ma natuke kiitlen ja ütlen, et 5 tunniga läbisin ca 570 km ja selle sisse jäi kiire tankimine. Enam ma sellist trikki ei taha teha.
Karavanpargis tegin oma „kahele lapsele“ ühepajatoitu ja tutvusime ühe Hollandi vanapaariga. Nemad on Austraalias kolmandat korda. Esimest korda 14 aastat tagasi, siis 8 aastat tagasi ja viimast korda nüüd. Saime neilt häid näpunäiteid edasiseks reisiks. Väga toredad inimesed.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänane päev on üks paemaid terve reisi jooksul olnud. Homme põrutame Alice Springisi ja sealt on ainult kiviviske kaugusel Suur Kivi. Kuigi võtame Alices aja maha paariks päevaks, sest aega meil on. Ilm on ka normaalseks läinud ja meenutab Eesti suve.
Muidu on ikka kõik hästi ja oleme elus ja terved. Seda ka veel ,et üks imelik asi on veel juhtunud. Nimelt ma räägin oma autoga. Kas ma peaks oma mõistuses kahtlema... haahaaahaaa... tegelt on see tore ju. Eriti siis kui ma ütlen autole enne suurest rekkast möödumist- Ole tubli nüüd! Seda muidugi inglise keeles. Ongi selleks korraks kõik. Jutt sai pikk ja kiiruga kirjutatud. Vabandan nagu alati kirjavigade ja muude asjade pärast, kui midagi on segast. Saate alati üle küsida.

Tšau, musid!
Teie Rein.