Ei ole midagi paremat kui peale palavat tööpäeva esimese asjana avada külm õlu! Täna oli just selline ilm. Tundub, et lõpuks hakkab suvi ka Sydneysse jõudma. Sooja oli täna kuskil 25 kraadi ja täitsa inimese tunne on. Alla 20 kraadi on juba meie jaoks külm. Ei teagi mis siis saab kui peame kunagi oma kodinad pakkima ja Eestisse tagasi tulema. Ei taha selle peale kohe mõelda...prrr...külmavärinad tekkisid kohe. Tegelikult eile vaatasin Eesti looduse pilte ja Eesti loodus on ikka väga ilus, ilusam kui Austraalias. Igapäevaselt asjade see olles ei märkagi nagu nende ilu, alles kaugemalt mõistad seda.
Täna siis läksime nädalaks uuele "objektile". Seal on omanikuks Mr. Burns. Mitte küll see Simpsonitest, aga raha tundub tal olevat ja ehitusest ei jaga ta sittagi. Samas on tal seal üks vennike kes teeb üldehitustööd ja see siis õpetab neid ning jagab soovitusi. Libe sell on ja igal võimalusel peob Burnsidele. No tegelt mis see minu asi on, inimesi on igasuguseid ja Austraalias on juba kord nii, et töötaja PEAB tööandjale pugema ja teda igal võimalusel kiitma.
Eile ma mõtlesin, et linnaelu pole ikka minu jaoks ja maal meeldis mulle tunduvalt rohkem. Parema meelega läheks tegelt maale tagasi. Kas või sinna samma Manjimuppi. Oehhh... tegelt peaks uurima kas siin õhtuti kuskil vutti saaks mängida. Pole üle poole aasta juba mänginud, võiks ju. Meil siin lähedal peaks tegelt üks klubi olema küll. Ma ükspäev kaubanduskeskuses nägin nende stendi.
Ok, ma nüüd kala praadima. Eile ostsime mingit kalafileed ja praadisime neid. Muidu pole me seda siin varem teinud ja loomulikult ostsime kala nii palju, et jätkub kohe kaheks päevaks. Teate küll kuidas see kala praadimine käib. Muna, piim, maitseained ja lõpetuseks jahu sisse ja sisi pannile. Ahhh, küll te teate ja kui ei tea, siis õppige!!!
NB! Kristjan ja sina õpi kuidas videosid tehakse. See esimene video oli selline, nohh kuidas nüüd öeldagi- huvitav :D .
Kuulmiseni, Teie Rein
pühapäev, 18. oktoober 2009
laupäev, 17. oktoober 2009
Ma olen maailma kõige laisem inimene
Reinu jutt siis üle pika aja.
Kurat, ma olen maailma laisem inimene. Täna oli vaba päev ja see on vaikselt õhtusse veerenud ning ma pole mitte sittagi kasulikku teinud, ainult internetis passinud ja telekat vahtinud. Ma lihtsalt ei viitsi midagi teha . Nüüd siis kirjutan paar rida, et Maritele oleks ette näidata midagi. Muidu saan võtta ta käest, et ma pole midagi teinud.
Ega tegelikult midagi huvitavad pole juhtunud. Nädala sees on töö ja nädalavahetustel lihtsalt laisklen. Tegelt ma ei viitsi ka tööl käia ja küllap ei käiks kah kui keegi niisama raha annaks. Kahjuks aitäh eest ei anta kuskil raha, ei Eestis ega ka siin. Juhul kui keegi tahab mulle niisama raha anda siis mu konto nr Hansapangas on 1101559174. Kandke aga julgesti ja mida rohkem seda parem. Muidugi kui Hansapank seda raha kuskil "põletama" ei hakka nagu kuuldavasti olevat tehtud pensionifondides oleva rahaga. Minu omaga samuti, sest ka mul on seal midagi. Ei teagi kas enam on?! Ega ei nuta ka kui pole, loodetavasti sai vähemalt Eesti ilm soojemaks selle arvelt.
Tegelt mul midagi asjalikku pole kirjutada nagu te juba aru olete saanud ja siis ma lihtsalt kirjutan asju mis mulle pähe tulevad. Pensioni juurde tagasi tulles- huvitav mis saaks mu pensionifondi kogunenud rahast kui ma võtaksin Austraalia kodakondsuse?! See on huvitav küsimus ja uurisin ka foorumis poiste käest seda, aga keegi ei osanud mulle konkreetset vastust anda. Peaks Hansapanka kirjutama ja uurima. Mitte, et mul oleks plaan kodakondsust vahetada, aga huviatv mis nad siis teeksid selle rahaga!
Kohalikust liikluskultuurist ka natuke. See on peaegu nagu Egiptuses juba- igal võimalusel lastakse siin signaali( seisad liiga kaua foori taga, sõidad natuke aeglasemalt jne jne). Margus õpetas mulle kuidas sellistega käituma peab. Tuleb neile näidata kahte näppu- keskmist näppu ja nimetisõrme, samaaegselt. See on solvamam kui ainult keskmise sõrme näitamine. Tegelikult töötab see väga hästi, olen seda praktiseerinud. Tulevikus kui keegi plaanib siia kanti tulla võib järgi proovida.
Muidu on ikka kõik hästi ja elu on lill!!!
Olge siis tublid. Ma laisklen nüüd edasi. Tegelikult lähen Maritele tööle järgi ja siis toidupoodi. Luban, et vaaritan täna ise süüa, sest siis olen vähemalt midagi kasulikku teinud.
Kurat, ma olen maailma laisem inimene. Täna oli vaba päev ja see on vaikselt õhtusse veerenud ning ma pole mitte sittagi kasulikku teinud, ainult internetis passinud ja telekat vahtinud. Ma lihtsalt ei viitsi midagi teha . Nüüd siis kirjutan paar rida, et Maritele oleks ette näidata midagi. Muidu saan võtta ta käest, et ma pole midagi teinud.
Ega tegelikult midagi huvitavad pole juhtunud. Nädala sees on töö ja nädalavahetustel lihtsalt laisklen. Tegelt ma ei viitsi ka tööl käia ja küllap ei käiks kah kui keegi niisama raha annaks. Kahjuks aitäh eest ei anta kuskil raha, ei Eestis ega ka siin. Juhul kui keegi tahab mulle niisama raha anda siis mu konto nr Hansapangas on 1101559174. Kandke aga julgesti ja mida rohkem seda parem. Muidugi kui Hansapank seda raha kuskil "põletama" ei hakka nagu kuuldavasti olevat tehtud pensionifondides oleva rahaga. Minu omaga samuti, sest ka mul on seal midagi. Ei teagi kas enam on?! Ega ei nuta ka kui pole, loodetavasti sai vähemalt Eesti ilm soojemaks selle arvelt.
Tegelt mul midagi asjalikku pole kirjutada nagu te juba aru olete saanud ja siis ma lihtsalt kirjutan asju mis mulle pähe tulevad. Pensioni juurde tagasi tulles- huvitav mis saaks mu pensionifondi kogunenud rahast kui ma võtaksin Austraalia kodakondsuse?! See on huvitav küsimus ja uurisin ka foorumis poiste käest seda, aga keegi ei osanud mulle konkreetset vastust anda. Peaks Hansapanka kirjutama ja uurima. Mitte, et mul oleks plaan kodakondsust vahetada, aga huviatv mis nad siis teeksid selle rahaga!
Kohalikust liikluskultuurist ka natuke. See on peaegu nagu Egiptuses juba- igal võimalusel lastakse siin signaali( seisad liiga kaua foori taga, sõidad natuke aeglasemalt jne jne). Margus õpetas mulle kuidas sellistega käituma peab. Tuleb neile näidata kahte näppu- keskmist näppu ja nimetisõrme, samaaegselt. See on solvamam kui ainult keskmise sõrme näitamine. Tegelikult töötab see väga hästi, olen seda praktiseerinud. Tulevikus kui keegi plaanib siia kanti tulla võib järgi proovida.
Muidu on ikka kõik hästi ja elu on lill!!!
Olge siis tublid. Ma laisklen nüüd edasi. Tegelikult lähen Maritele tööle järgi ja siis toidupoodi. Luban, et vaaritan täna ise süüa, sest siis olen vähemalt midagi kasulikku teinud.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Üleeile hommikul enne tööle minekut korjasingi ühe pisikese puhuri üles (pistsin kotti) aga peale tööd kodus proovides selgus, et siiski ei töötanud. Aga vahet pole, tundub, et ilmamees on aru saanud, et võiks rohkem sooja pakkuda ning nüüd ongi rohkem päikest näha ja ka kraade üle 20-ne.
Eile peale tööd tekkis mõte, et sõidaks Summer Bay´sse aga kui olime "Kodus ja võõrsil" ametliku kodulehte uurinud (backtothebay.net) siis selgus, et sinna on umbes tunnike sõitu. Lähme hoopis mõni teine vaba päev, kui on rohkem aega ringi vaadata. Kuna soov aga oli siiski kuhugi sõita, siis otsustasime, et lähme kesklinna midagi head sööma (hiinalinna). Võtsime ühendust ka Tõnisega, kes elab nüüd kesklinnas. Kuna Rein oli nii tark, et võttis lisaks ID kaardile kaasa ka koodid, siis sai ta Tõnise ID kaardilugeja abil teha hääletuse ära. Kui hääl oli antud, siis jalutasime kõrval tänavas olevasse parki, kus ootas meid Tõnise uus korterikaaslane Dora (Poolast). Eriti lahe on see, et Dora õpib siin juba teist aastat juuksuriks ja töötab ka samal ajal ühes juuksurisalongis. Ta oli hea meelega nõus mind oma salongis vastuvõtma ja seda loomulikult palju soodsamalt kui muidu küsitakse. Järgmise nädala kolmapäeval võtangi töölt vabaks ja lähen päeval juuksurisse (mida ma pole juba 11 kuud teinud).
Eile peale tööd tekkis mõte, et sõidaks Summer Bay´sse aga kui olime "Kodus ja võõrsil" ametliku kodulehte uurinud (backtothebay.net) siis selgus, et sinna on umbes tunnike sõitu. Lähme hoopis mõni teine vaba päev, kui on rohkem aega ringi vaadata. Kuna soov aga oli siiski kuhugi sõita, siis otsustasime, et lähme kesklinna midagi head sööma (hiinalinna). Võtsime ühendust ka Tõnisega, kes elab nüüd kesklinnas. Kuna Rein oli nii tark, et võttis lisaks ID kaardile kaasa ka koodid, siis sai ta Tõnise ID kaardilugeja abil teha hääletuse ära. Kui hääl oli antud, siis jalutasime kõrval tänavas olevasse parki, kus ootas meid Tõnise uus korterikaaslane Dora (Poolast). Eriti lahe on see, et Dora õpib siin juba teist aastat juuksuriks ja töötab ka samal ajal ühes juuksurisalongis. Ta oli hea meelega nõus mind oma salongis vastuvõtma ja seda loomulikult palju soodsamalt kui muidu küsitakse. Järgmise nädala kolmapäeval võtangi töölt vabaks ja lähen päeval juuksurisse (mida ma pole juba 11 kuud teinud).
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Eelmine kord unustasin kirjutada, et Rein osales siin mõned nädalad tagasi Sydney rattamaratonil (40 km). Käis koos ülemuse ja ta kahe pojaga (ratas siis ka nende poolt). Rada hakkas meie kodukandist ja jõudis lõpuks välja Olümpiaparki. Nagu nimigi ütleb, siis Olümpiapark ongi see koht, kus toimusid 2000 a olümpiamängud. Nüüd on seal võimalik ringi jalutada ja vaadata erinevaid staadioneid ja halle ning näiteks suures ujulas ujumas käija. Ma sattusin sinna siis, kui otsisin arvutihooldust (peakontor neil seal).
Hotelli tagasi kolides selgus, et vahepealsed külalised olid kuidagi moodi suutnud teleka ära lõhkuda ja nüüd ongi meil poole suurem ja parema pildika televiisor. Pulti kahjuks ikkagi ei ole.
Vahepeal oleme jõudnud ka otsusele, et ei otsi enam nii meeleheitlikult uut elamist. Kui midagi head hakkab silma, siis hakkab aga seni elame ikkagi samas Brigeview Hotel´is edasi. Tegelikult on see ikkagi väga hea hinnaga (250dollarit nädal). Ja neljapäeva õhtust oleme ka külmkapi omanikud, mis tähendab, et saame nüüd korraga rohkem süüa osta ja külmkapis säilitada. Vaatasime netist päris mitmeid külmkappe aga kas olid juba müüdud või siis asukoht liiga kaugel võis siis nt ebay´s alati suutis keegi viimasel minutil üle pakkuda. Käisime ka isegi ühte 70 dollarist kappi vaatamas. Pildi pealt tundus täitsa ok olevat aga kohapeal ütlesime kohe, et sellist raha sellise kapi eest küll ei maksa.
Igatahes täitsa vedas meil selle kapiga. Peale tööd, kui kuulutus oli alles tund aega tagasi netti (gumtree.com) üles pandud, helistasime ja leppisime vanema naisterahvaga kokku, et õhtul tuleme järgi. Hind oli muide vaid kümme dollarit. Mõtlesime, et kui on isegi mitte kõige parema väljanägemisega, siis võtame ikkagi sellise raha eest ära. Aga kohapeal selgus, et see külmkapp nägi täitsa kobe välja. Kodus tegime veel väikest puhustust seest ja väljast ning hommikul panime tööle (enne ei julgenud rõõmsad olla, kui tundsime, et kapp seest külmaks läks). Tänaseks oleme väikese vea avastanud, et sügavkülm ei lähe maksimaalselt külmaks (jäätis päris jäässe ei lähe) aga ikkagi oleme ostuga väga rahul.
Reede oli meil tore õhtu. Käisime Eesti Majas õhtusöögil. Rein kuulis ülemuse käest nädalakese tagasi, et on tulemas selline üritus. Kuna netist selle kohta infot ei leidnud, siis tänu Aalele, kes seal eesti keele tunde annab, sain siiski kontakti inimesega, kes seda korraldab. Oma osalusest tuli küll juba septembri lõpuks teada anda aga kirjutasin siiski, et äkki leidub veel lauas kohta kahele. Ja saingi positiivse vastuse, et meie nimed on kirjas ja oleme õhtusöögile oodatud. Minek õhtusöögile ei tõotanud küll midagi head (teel täiega ummikud; parkimiskohta ei leidnud kohe üles ja siis kui auto saime pargitud, siis ei leidnud maja üles. Kui jõudsime õigele tänavale, siis valisime vale suuna ja käisime kuni tänava lõpuni aga õiget maja numbrit ei leidnud. Olime juba hiljaks jäänud, kui kõmpisime siis sama tänavat pidi tagasi ning lõpuks hakkas veel ka korralikult vihma sadama). Tegelikult tasus see kõik ennast ära. Saime uusi tuttavaid ja toit oli ka väga maitsev (hapukapsas, kartul, vorstid, must leib jms ning magustoiduks kohvi kõrvale kaks maitsvat kooki). Ja enne ära tulekut ostsin endale veel kaasa ka ühe Kiss mustikasiidri.
Muide ka praegu podiseb meil potis hapukapsas. Mmm....
Ja ei saa üle ega ümber ka ilma jutust. Ei ole meil enam viimasel ajal olnud 30 kraadi sooja. Viimane nädal on olnud suhteliselt vihmane ja jahe. Päeval isegi 17 ja 18 kraadi osadel päevadel. Võib kõlada imelikult aga tegelt ka, sellised kraadid on jahedad. Tahaks rohkem kui 25 kraadi ja päikest. Oleme juba vahepeal jõudnud mõelda, et ostaks endale radiaatori või korjaks kuskilt tee äärest üles. Korjaks üles ses suhtes, et siin on kombeks, et inimesed tõstavad tänvale (oma maja ette) asju, mida nad enam ei vaja. See aga ei tähenda, et need kasutuskõlbmatud oleksid. Täna näiteks tööle minnes nägin tee ääres lisaks kõigele muule kraamile ka kahte radiaatorit.
Ja eile külastasime esimest korda meie hotelli all olevat söögikohta. Tellisin endale Caesari salati ja maitsest täpselt nii nagu olin oodanud. Very good. Kindlasti mõni päev lähen ja söön seda veel.
Hotelli tagasi kolides selgus, et vahepealsed külalised olid kuidagi moodi suutnud teleka ära lõhkuda ja nüüd ongi meil poole suurem ja parema pildika televiisor. Pulti kahjuks ikkagi ei ole.
Vahepeal oleme jõudnud ka otsusele, et ei otsi enam nii meeleheitlikult uut elamist. Kui midagi head hakkab silma, siis hakkab aga seni elame ikkagi samas Brigeview Hotel´is edasi. Tegelikult on see ikkagi väga hea hinnaga (250dollarit nädal). Ja neljapäeva õhtust oleme ka külmkapi omanikud, mis tähendab, et saame nüüd korraga rohkem süüa osta ja külmkapis säilitada. Vaatasime netist päris mitmeid külmkappe aga kas olid juba müüdud või siis asukoht liiga kaugel võis siis nt ebay´s alati suutis keegi viimasel minutil üle pakkuda. Käisime ka isegi ühte 70 dollarist kappi vaatamas. Pildi pealt tundus täitsa ok olevat aga kohapeal ütlesime kohe, et sellist raha sellise kapi eest küll ei maksa.
Igatahes täitsa vedas meil selle kapiga. Peale tööd, kui kuulutus oli alles tund aega tagasi netti (gumtree.com) üles pandud, helistasime ja leppisime vanema naisterahvaga kokku, et õhtul tuleme järgi. Hind oli muide vaid kümme dollarit. Mõtlesime, et kui on isegi mitte kõige parema väljanägemisega, siis võtame ikkagi sellise raha eest ära. Aga kohapeal selgus, et see külmkapp nägi täitsa kobe välja. Kodus tegime veel väikest puhustust seest ja väljast ning hommikul panime tööle (enne ei julgenud rõõmsad olla, kui tundsime, et kapp seest külmaks läks). Tänaseks oleme väikese vea avastanud, et sügavkülm ei lähe maksimaalselt külmaks (jäätis päris jäässe ei lähe) aga ikkagi oleme ostuga väga rahul.
Reede oli meil tore õhtu. Käisime Eesti Majas õhtusöögil. Rein kuulis ülemuse käest nädalakese tagasi, et on tulemas selline üritus. Kuna netist selle kohta infot ei leidnud, siis tänu Aalele, kes seal eesti keele tunde annab, sain siiski kontakti inimesega, kes seda korraldab. Oma osalusest tuli küll juba septembri lõpuks teada anda aga kirjutasin siiski, et äkki leidub veel lauas kohta kahele. Ja saingi positiivse vastuse, et meie nimed on kirjas ja oleme õhtusöögile oodatud. Minek õhtusöögile ei tõotanud küll midagi head (teel täiega ummikud; parkimiskohta ei leidnud kohe üles ja siis kui auto saime pargitud, siis ei leidnud maja üles. Kui jõudsime õigele tänavale, siis valisime vale suuna ja käisime kuni tänava lõpuni aga õiget maja numbrit ei leidnud. Olime juba hiljaks jäänud, kui kõmpisime siis sama tänavat pidi tagasi ning lõpuks hakkas veel ka korralikult vihma sadama). Tegelikult tasus see kõik ennast ära. Saime uusi tuttavaid ja toit oli ka väga maitsev (hapukapsas, kartul, vorstid, must leib jms ning magustoiduks kohvi kõrvale kaks maitsvat kooki). Ja enne ära tulekut ostsin endale veel kaasa ka ühe Kiss mustikasiidri.
Muide ka praegu podiseb meil potis hapukapsas. Mmm....
Ja ei saa üle ega ümber ka ilma jutust. Ei ole meil enam viimasel ajal olnud 30 kraadi sooja. Viimane nädal on olnud suhteliselt vihmane ja jahe. Päeval isegi 17 ja 18 kraadi osadel päevadel. Võib kõlada imelikult aga tegelt ka, sellised kraadid on jahedad. Tahaks rohkem kui 25 kraadi ja päikest. Oleme juba vahepeal jõudnud mõelda, et ostaks endale radiaatori või korjaks kuskilt tee äärest üles. Korjaks üles ses suhtes, et siin on kombeks, et inimesed tõstavad tänvale (oma maja ette) asju, mida nad enam ei vaja. See aga ei tähenda, et need kasutuskõlbmatud oleksid. Täna näiteks tööle minnes nägin tee ääres lisaks kõigele muule kraamile ka kahte radiaatorit.
Ja eile külastasime esimest korda meie hotelli all olevat söögikohta. Tellisin endale Caesari salati ja maitsest täpselt nii nagu olin oodanud. Very good. Kindlasti mõni päev lähen ja söön seda veel.
pühapäev, 4. oktoober 2009
Ajavahe on nüüd 8 tundi
Hea, et sattusin eile juhuslikult õhtuste uudiste lõppu nägema, muidu oleks täna tööle tund aega hiljem jõudnud. Kuna seda kella keeramise osa näitas vaid mõni sekund, siis ei olnud üldse kindel, et kas see tähendaski seda, et on aeg kella keerata. Otsisin ka netist selle kohta infot aga ikkagi jäi veidi kripeldama, et mis värk siis ikkagi on. Hommikul oleme juba harjunud, et tõuseme enamvähem samal ajal, kui väljas valgeks minema hakkab, isegi nädalavahetusel. Täna siis esimese asjana panin kohe teleka käima ja oligi nii. Hommikusaates näitas, et kell oligi tunnikese võrra edasi keeratud.
Nagu eelmine kord kirjutasin, siis olen nüüd ka jälle täitsa tööinimene. Kaks nädalat tagasi, esmaspäeval, jagasin oma cv-sid. Viisin kahte hotelli, mis asuvad meie hotellist u.4 km kaugusel ostukeskuste tänaval ja mõnedesse poodidesse seal. Juba järgmise päeva hommikul helistas Mantral Chatswood hotelli (esimene koht, kuhu oma cv jätsin ja tööotsija ankeedi ära täitsin) manager ja kutsus mind sama päeva lõunal intervjuule, mis kestis natuke vähem kui poolteist tundi. Intervjuu lõppes sellega, et saingi endale töö. Muide enne intervjuud, kui hotelli vastuvõtu lauas manageri ootasin, siis tekkis hetkeks täielik pinge. Nii või naa on normaalne, et enne tööintervjuud oled närvis aga siis lõi korraga pähe, et ma pean ju vaid inglise keeles rääkima. Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, läks kenasti. Esimene tööpäev oli reedel.
Ametikoht on mul housekeeper ehk siis eesti keeles öeldes toateenija. Intervjuul oli juttu, et mingi aja pärast kui soovi on, siis saan ka hommikusöögi teenindaja tööd teha ja kui siis veel lisatunde vaja, siis õhtul ka restoranis aga selleks tuleks veel ühepäevane baarikoolitus läbida (et võiksin alkoholiga tegeleda). Aga eks näis, kuis kujuneb. Hetkel üritan veel housekeeper´i ametisse sisse elada. Esimesel päeval õppisin/töötasin ühe Nepaali tüdrukuga koos ja järgmine kord mõned tunnid supervisoriga aga peale seda pidin juba ise hakkama saama. Käed ja jalad päevad ikka päris kiiresti käima, kuna tube, mida läbi käija ja korrastada on palju. Esimestel päevadel ei leidnud isegi aega, et lõunat teha, kuna tahtsin õigeks ajaks toad korda saada aga isegi siis ei õnnestunud. Nüüd aga teen ikka lõunaid ka (seda supervisorite soovitaval nõudmisel. Üks on kohalik naine ja teine aasia tüdruk).
Kuna olen casual ehk siis nö hooaja töötaja, siis ei tea väga palju ette, et mis päevadel töötan ja kui kaua. Aga enamus päevi saab ikka tool käija. Tegelikult oli alguses jutt, et töötan see nädal kõikidel päevadel aga siis reedel öeldi, et laupäev on siiski vaba ja tööle saan tulla pühapäeval ehk täna. Tegelikult oli väga hea, et sain laupäeva vabaks, kuna hommikul tundsin, et olen ikka täitsa, täitsa väsinud. Kuna eile sadas vihma, nagu ka täna, siis Reinul jäi ka tööpäev ära (pidid hakkama aeda värvima aga noh, vihmaga ei saa ju värvida).
Kasutasime oma vaba laupäeva ära selleks, et külastada Sydney Aquariumi ja Wildlife parki, kuhu olime tahtnud juba eelnevatel nädalavahetustel minna. Kuna ilma oli vihmane, siis oli kohale tulnud päris palju inimesi, mis ei olnud väga positiivne, kuna mõne akvaariumi juures oli nii palju inimesi korraga, et oli tükk tegemist, et seal liikuda nii, et keegi sulle jala peale ei astu või küünarnukiga ribidesse ei pane. Aga kokkuvõttes oli mega lahe. Tunne oli nagu väike laps loomaaias. Nii palju kihvte ja huvitavaid loomi oli. Esimest korda elus ja oma silmaga (mitte telekast või pildi pealt) sai näha pingviine, haisid, dugongse, koaalasid jm. Aga seal olid veel kängurud, krodillid, erinevad linnud, igasugu kalasid, eraldi liblikate ruum, ja siis Suure Vallrahu korallid ja kalad. Ja siis ämblikud ja igasugu sitikad ning maod (muide maailma kõige mürgisemate madude edetabeli kolm esimest elab just Austraalias). Enne olin neist ühte (Brown snake´i) vaid äsja farmer poolt allaaetuna näinud. Rein ühte neist Lääne-Austraalia ühes rahvuspargis jalutades.
Lõunat käisime söömas hiinalinnas, kus on tunduvalt odavam, kui keskmisel Sydney kesklinna söögikohas. Aaasitoidupoed, söögikohad ja teenindusärid on koondunud ühte kohta kokku umbes 4-le erinevale tänavale. Huvitav oli see, kui olime oma toidu lõpetanud ja hakkasime lahkuma, siis kuulsime ja nägime, kuidas rahvas oli vaimustuses mingist tantsivast draakonist, kes muusika saatel liikus erinevatest poodidest ja toidukohtadest edasi. Meie jaoks oli see muidugi harjumatu ja naljakas aga aasialastele on see mingi õnne tähendusega.
Laup. hommikul tõstsime väärtuslikuma vara auto peale ja sõitsime u. 10km edasi ühte teise motelli, kuna meie tuba oli 2 päevaks broneeritud kellegile teisele. Ei osanud ka arvata, et seal hotellis nii kaua oleme ja panime toa kinni esialgu vaid nädalaks. Motell, kus hetkel oleme on tunduvalt kallim, kui hotell aga samas ja palju hubasem. Küsisin täna vastuvõtust, et kas neil oleks meile mingi erihind st. soodsam, kui tahaksime siia jääda näiteks kuuks või kaheks. Aga kahjuks siin kehtib ühe öö hind, sõltumata sellest, kaua sa koha peal oled.
Homme aga saame juba endisesse hotelli ja oma tuppa tagasi. Õnneks kõike kotte ei pidanud nädalavahetuseks kaasa tarima, vaid saime hotelli ühte tuppa oma asjad hoiule jätta. Laup. asju pakkides imestasime ise ka, et Austraaliasse tulime vaid ühe seljakotiga aga nüüd on meil seda varandust nii palju tekkinud. Aga samas kui mõelda jälle, et see on hetkel ka kogu meie elu, siis tegelikult ei ole asju üldse palju.
Oleme siin vahepeal ka aktiivselt elamist otsinud. Hotell on küll ok aga ikkagi kui wc ja dušš on koridoris, mis tähendab ka et nõusid tuleb seal pesemas käija, siis on päris tüütu. Ja külmkappi ka ei ole, ei toas ega ka kuskil koridoris.
Neljapäeval leppisin maakleriga kokku, et ta näitab meile ühte korterit, mis netist vaadates tundus väga hea. Ka kohapeal korterit nähes arvasime, et täitsa OK. Aga siis koputati uksele ja sisse tuli järgmine klient, kes oli ka sellest korterist huvitatud. Ja kohe peale meid sai maakler järgmise kliendiga kokku. Suhteliselt nõme süsteem siin, et kes rohkem pakub või kes suudab oma maksejõulisust kiiremini toestada, saab korteri endale. Lisaks tuleb pangast veel võtta oma sissetulekute kohta väljavõte, passi ja juhilubade koopia ja siis veel üks maalklerifirma poolt ankeet täita, kus tuleb igasugu infot kirjutada (nt isegi 2 soovitajat on vaja). Kuna selleks päevaks oli juba pank kinni ja ka järgmisel päeval peale tööd panka ei jõudnud, siis praeguseks jäi see korter sinna paika. Nõme oli ka see, et maakler tegi suured silmad selle peale, kui vastasin, et me mõtlelsime seda stuudiot rentida u. 3 kuud või rohkem. Ta eeldas, et vähemalt aastaks.
Eks vaatamegi siis kortereid edasi. Kiiret ei ole, sest hotellis saab hakkama küll. Sest kui midagi juba rentima hakata, siis võiks ka midagi head olla, kuhu pikemalt jääda.
OK, järgmise korrani, sest aeg on magama minna. Meil ju kell juba 12 öösel, kui teil on alles 4 päeval.
Nagu eelmine kord kirjutasin, siis olen nüüd ka jälle täitsa tööinimene. Kaks nädalat tagasi, esmaspäeval, jagasin oma cv-sid. Viisin kahte hotelli, mis asuvad meie hotellist u.4 km kaugusel ostukeskuste tänaval ja mõnedesse poodidesse seal. Juba järgmise päeva hommikul helistas Mantral Chatswood hotelli (esimene koht, kuhu oma cv jätsin ja tööotsija ankeedi ära täitsin) manager ja kutsus mind sama päeva lõunal intervjuule, mis kestis natuke vähem kui poolteist tundi. Intervjuu lõppes sellega, et saingi endale töö. Muide enne intervjuud, kui hotelli vastuvõtu lauas manageri ootasin, siis tekkis hetkeks täielik pinge. Nii või naa on normaalne, et enne tööintervjuud oled närvis aga siis lõi korraga pähe, et ma pean ju vaid inglise keeles rääkima. Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, läks kenasti. Esimene tööpäev oli reedel.
Ametikoht on mul housekeeper ehk siis eesti keeles öeldes toateenija. Intervjuul oli juttu, et mingi aja pärast kui soovi on, siis saan ka hommikusöögi teenindaja tööd teha ja kui siis veel lisatunde vaja, siis õhtul ka restoranis aga selleks tuleks veel ühepäevane baarikoolitus läbida (et võiksin alkoholiga tegeleda). Aga eks näis, kuis kujuneb. Hetkel üritan veel housekeeper´i ametisse sisse elada. Esimesel päeval õppisin/töötasin ühe Nepaali tüdrukuga koos ja järgmine kord mõned tunnid supervisoriga aga peale seda pidin juba ise hakkama saama. Käed ja jalad päevad ikka päris kiiresti käima, kuna tube, mida läbi käija ja korrastada on palju. Esimestel päevadel ei leidnud isegi aega, et lõunat teha, kuna tahtsin õigeks ajaks toad korda saada aga isegi siis ei õnnestunud. Nüüd aga teen ikka lõunaid ka (seda supervisorite soovitaval nõudmisel. Üks on kohalik naine ja teine aasia tüdruk).
Kuna olen casual ehk siis nö hooaja töötaja, siis ei tea väga palju ette, et mis päevadel töötan ja kui kaua. Aga enamus päevi saab ikka tool käija. Tegelikult oli alguses jutt, et töötan see nädal kõikidel päevadel aga siis reedel öeldi, et laupäev on siiski vaba ja tööle saan tulla pühapäeval ehk täna. Tegelikult oli väga hea, et sain laupäeva vabaks, kuna hommikul tundsin, et olen ikka täitsa, täitsa väsinud. Kuna eile sadas vihma, nagu ka täna, siis Reinul jäi ka tööpäev ära (pidid hakkama aeda värvima aga noh, vihmaga ei saa ju värvida).
Kasutasime oma vaba laupäeva ära selleks, et külastada Sydney Aquariumi ja Wildlife parki, kuhu olime tahtnud juba eelnevatel nädalavahetustel minna. Kuna ilma oli vihmane, siis oli kohale tulnud päris palju inimesi, mis ei olnud väga positiivne, kuna mõne akvaariumi juures oli nii palju inimesi korraga, et oli tükk tegemist, et seal liikuda nii, et keegi sulle jala peale ei astu või küünarnukiga ribidesse ei pane. Aga kokkuvõttes oli mega lahe. Tunne oli nagu väike laps loomaaias. Nii palju kihvte ja huvitavaid loomi oli. Esimest korda elus ja oma silmaga (mitte telekast või pildi pealt) sai näha pingviine, haisid, dugongse, koaalasid jm. Aga seal olid veel kängurud, krodillid, erinevad linnud, igasugu kalasid, eraldi liblikate ruum, ja siis Suure Vallrahu korallid ja kalad. Ja siis ämblikud ja igasugu sitikad ning maod (muide maailma kõige mürgisemate madude edetabeli kolm esimest elab just Austraalias). Enne olin neist ühte (Brown snake´i) vaid äsja farmer poolt allaaetuna näinud. Rein ühte neist Lääne-Austraalia ühes rahvuspargis jalutades.
Lõunat käisime söömas hiinalinnas, kus on tunduvalt odavam, kui keskmisel Sydney kesklinna söögikohas. Aaasitoidupoed, söögikohad ja teenindusärid on koondunud ühte kohta kokku umbes 4-le erinevale tänavale. Huvitav oli see, kui olime oma toidu lõpetanud ja hakkasime lahkuma, siis kuulsime ja nägime, kuidas rahvas oli vaimustuses mingist tantsivast draakonist, kes muusika saatel liikus erinevatest poodidest ja toidukohtadest edasi. Meie jaoks oli see muidugi harjumatu ja naljakas aga aasialastele on see mingi õnne tähendusega.
Laup. hommikul tõstsime väärtuslikuma vara auto peale ja sõitsime u. 10km edasi ühte teise motelli, kuna meie tuba oli 2 päevaks broneeritud kellegile teisele. Ei osanud ka arvata, et seal hotellis nii kaua oleme ja panime toa kinni esialgu vaid nädalaks. Motell, kus hetkel oleme on tunduvalt kallim, kui hotell aga samas ja palju hubasem. Küsisin täna vastuvõtust, et kas neil oleks meile mingi erihind st. soodsam, kui tahaksime siia jääda näiteks kuuks või kaheks. Aga kahjuks siin kehtib ühe öö hind, sõltumata sellest, kaua sa koha peal oled.
Homme aga saame juba endisesse hotelli ja oma tuppa tagasi. Õnneks kõike kotte ei pidanud nädalavahetuseks kaasa tarima, vaid saime hotelli ühte tuppa oma asjad hoiule jätta. Laup. asju pakkides imestasime ise ka, et Austraaliasse tulime vaid ühe seljakotiga aga nüüd on meil seda varandust nii palju tekkinud. Aga samas kui mõelda jälle, et see on hetkel ka kogu meie elu, siis tegelikult ei ole asju üldse palju.
Oleme siin vahepeal ka aktiivselt elamist otsinud. Hotell on küll ok aga ikkagi kui wc ja dušš on koridoris, mis tähendab ka et nõusid tuleb seal pesemas käija, siis on päris tüütu. Ja külmkappi ka ei ole, ei toas ega ka kuskil koridoris.
Neljapäeval leppisin maakleriga kokku, et ta näitab meile ühte korterit, mis netist vaadates tundus väga hea. Ka kohapeal korterit nähes arvasime, et täitsa OK. Aga siis koputati uksele ja sisse tuli järgmine klient, kes oli ka sellest korterist huvitatud. Ja kohe peale meid sai maakler järgmise kliendiga kokku. Suhteliselt nõme süsteem siin, et kes rohkem pakub või kes suudab oma maksejõulisust kiiremini toestada, saab korteri endale. Lisaks tuleb pangast veel võtta oma sissetulekute kohta väljavõte, passi ja juhilubade koopia ja siis veel üks maalklerifirma poolt ankeet täita, kus tuleb igasugu infot kirjutada (nt isegi 2 soovitajat on vaja). Kuna selleks päevaks oli juba pank kinni ja ka järgmisel päeval peale tööd panka ei jõudnud, siis praeguseks jäi see korter sinna paika. Nõme oli ka see, et maakler tegi suured silmad selle peale, kui vastasin, et me mõtlelsime seda stuudiot rentida u. 3 kuud või rohkem. Ta eeldas, et vähemalt aastaks.
Eks vaatamegi siis kortereid edasi. Kiiret ei ole, sest hotellis saab hakkama küll. Sest kui midagi juba rentima hakata, siis võiks ka midagi head olla, kuhu pikemalt jääda.
OK, järgmise korrani, sest aeg on magama minna. Meil ju kell juba 12 öösel, kui teil on alles 4 päeval.
Tellimine:
Postitused (Atom)
