reede, 10. detsember 2010
Estraalia vol 2 ehk lähme teeme siis veel ühe õlle
Eile sai siis vaadatud Estraalia saate teist osa. Kui esimene osa oli veel enamvähem, siis teine saade oli nagu selline pessimistlik. Ei tea kas tegu oli saatetegijate poolse teadliku valikuga või lihtsalt intervjueeritavad polnud just kõige jutukamad? Igatahes enamus küsimusi olid suht negatiivse alatooniga. Saate lõpetas meie Triin- Liis ja tore oli teda näha. Selline volksatus käis kohe läbi... Ilus aeg oli see Austraalia aeg! Väike igatsus tekkis kohe...
neljapäev, 11. november 2010
Vana, hea ja armas Austraalia
Nonii eile siis saabusime tagasi Austraaliasse. Teen siis lühidalt kokkuvõtte reisist.
lennukisõit Balile oli ok kuni maandumiseni, sest vahetult enne maandumist sõitis lennuk äikesepilve ja korra sattus lennuk päris korralikku turbulentsi. Peale seda intsidenti maritele enam lennukiga ei meeldi enam sõita. Lennujaamast võtsime takso ja lasime viia end hotelli. Valisime lõpuks kolmanda koha, sest kaks esimest olid ikka päris peldikud. kell 24 kobisime voodisse ja esmamulje oli ikka kohutav- niiske ja palav kliima, räpasus igalpool, tüütud kohalikud kes proovivad igasugu sitta müüa ja liiklus täielik kaos. Isegi hullem kui egiptuses.
Järgmisel hommikul läksime ostma paadipileteid Gili saartele. Sinna saab mitutmoodi. Meie valisime kõige kiirema ja kõige kallima. Teise päeva kohta suutsin peale mitme koha külastamist ja suurt kauplemist meile päris soodsalt piletid saada (leedukad kellega kohtusime maksid poole rohkem ehks siis algse hinna mis ka meilt küsiti). Enne lõunat korjas meid peale takso mis viis sadamasse kus edasi sõitsime paadiga. Paat oli võimas- nelja mootoriga, iga mootor 200 hj ja mahutas kuskil 40 inimest. Loomulikult jäi paat hiljaks ja üks mootor jampsis terve sõidu saarele. Paadis saime tuttavaks ühe austraalia naisega kelle tütar on abielus indoneeslasega ja tänu temale saime Gili Trawangal suht soodtsalt 3 päevaks elamise. Ega me seal muud teinud kui sõime, võtsime päikest, jalutasime mööda saart ja magasime. Magama läksime tavaliselt õhtul 7-8 paiku ja äratus oli kuskil 6 hommikul. Telekat meil polnud ja raamatud said ka suht kiiresti läbi loetud. Esimestel hommikutel äratasid meid kuked ja moshee. Kukkesid ja kanu on ikka igal pool ja mosheesid on ka igal asustatud saarel. Moslemitel ju komme päevas mingi 5 korda palvetada ja siis nendest ruuporitest hakkab mingi araabia räpp mis on kuulda igalepoole. No mis usk see selline on mis sunnib mehi 5 korda päevas palvetama? Piisab mu arust kui korra aastas jõulude aegu oma pattusid andeks paluda. Viimasel ööl käisime ka pubis kus saime tuttavaks leedukatega- Vytase ja Benaga. Pidime nendega järgmisel päeval kokku saama, aga välja nad ei ilmunud. Ju siis me polnud piisavalt huvitavad või siis hoopis Vytase viin koolaga ei lubanud tal lihtsalt ennast välja ajada (see variant on muidugi tõenäolisem). Ta jõi ikka seda päris palju. Imelik maitse, selle kokteili peale meenus mulle kohe ka üks ammune populaarne jook eestis- Royal piiritus Mehukattiga. Minu arust on need samaväärsed joogid. Igatahes kolisime järgmisteks päevadeks väiksematele Gilidele kus oli väga väga rahulik ja vedelesime jälle niisama.
Tegelt ma ei viitsi eriti kirjutada, sest mida ma siin ikka nii väga heietan. teen siis lühidalt ülejäänud päevade kohta. 4 päeva olime Ubudis mis on linnake suurel saarel. Hinnad on natuke odavamad kui Kutas ja inimesed pole nii tüütud kui Kutas, aga tüütud on nad ikka. Ühe päeva rentisime autojuhi koos autoga ja käisime loodust , templeid ja muid vaatamisväärsusi vaatamas.Loodus on ilus. Ülejäänud aja vegeteerisime niisama ja kolasime poodides. Õhel päeval lasime massazi teha ja pediküüri ja maniküüri ja näomaski. Ei ma pole pede, aga korra elus ju ikka võib seda endale lubada. Viimase öö olime taas Kutas. Seekord olime korralikumas hotellis ja ümbrus oli ka täitsa puhas ja korralik.
Võtan siis lühidalt kokku selle reisi tähelepanekud- vaesus ja räpasus on igalpool. Inimesed on tüütud ja proovivad sulle igasugu sitta pähe määrida, sest turism on 85% inimestel ainuke sissetulek. Väikestel Gili saartel polnud tegelikult inimesed nii tüütud. Ilm on soe ja niiske, vähemalt hetkel sest kohe algamas vihmaperiood. Vesi on puhas ja soe. Inimesed enamastiu ikkagi õnnelikud. 17 päeva oli minu jaoks igatahes liiga pikk aeg seal olemiseks. Hinnad nüüd teab mis odavad ka pole, odavamad muidugi kui Austraalias, aga nii odavad kindlasti mitte kui teiste juttudest on mulje jäänud. Isegi Egiptus on mu arust odavam. Ainuke mis odav on on suits. Kuskil 15 krooni pakk. Ja suitsetatakse seal palju. Austraalia ilusamad rannad (Coral Bay, Esperance) on tunduvalt ilusamad kui Bali omad.
Lisaks sain vist viimasel ööl seljale nii palju külma, et hetkel on liikumine suht vaevaline. Konditsioneer puhus nimelt viimasel ööl otse voodi peale ja küllap seal ennast ära külmetasin. Täna parem kui eile, aga kui esmaspäevaks parem pole, siis arsti juurde minek. Süst perse ja küll siis elu on jälle ilus. Täna sõidame siis telkima suurema seltskonnaga ja hävitame viimast korda korralikult Austraalias tubakat ja alkoholi, odavat Indoneesia tubakat ja alkoholi. Aga selge, ma lõpetan. Tunni pärast ärasõit.
lennukisõit Balile oli ok kuni maandumiseni, sest vahetult enne maandumist sõitis lennuk äikesepilve ja korra sattus lennuk päris korralikku turbulentsi. Peale seda intsidenti maritele enam lennukiga ei meeldi enam sõita. Lennujaamast võtsime takso ja lasime viia end hotelli. Valisime lõpuks kolmanda koha, sest kaks esimest olid ikka päris peldikud. kell 24 kobisime voodisse ja esmamulje oli ikka kohutav- niiske ja palav kliima, räpasus igalpool, tüütud kohalikud kes proovivad igasugu sitta müüa ja liiklus täielik kaos. Isegi hullem kui egiptuses.
Järgmisel hommikul läksime ostma paadipileteid Gili saartele. Sinna saab mitutmoodi. Meie valisime kõige kiirema ja kõige kallima. Teise päeva kohta suutsin peale mitme koha külastamist ja suurt kauplemist meile päris soodsalt piletid saada (leedukad kellega kohtusime maksid poole rohkem ehks siis algse hinna mis ka meilt küsiti). Enne lõunat korjas meid peale takso mis viis sadamasse kus edasi sõitsime paadiga. Paat oli võimas- nelja mootoriga, iga mootor 200 hj ja mahutas kuskil 40 inimest. Loomulikult jäi paat hiljaks ja üks mootor jampsis terve sõidu saarele. Paadis saime tuttavaks ühe austraalia naisega kelle tütar on abielus indoneeslasega ja tänu temale saime Gili Trawangal suht soodtsalt 3 päevaks elamise. Ega me seal muud teinud kui sõime, võtsime päikest, jalutasime mööda saart ja magasime. Magama läksime tavaliselt õhtul 7-8 paiku ja äratus oli kuskil 6 hommikul. Telekat meil polnud ja raamatud said ka suht kiiresti läbi loetud. Esimestel hommikutel äratasid meid kuked ja moshee. Kukkesid ja kanu on ikka igal pool ja mosheesid on ka igal asustatud saarel. Moslemitel ju komme päevas mingi 5 korda palvetada ja siis nendest ruuporitest hakkab mingi araabia räpp mis on kuulda igalepoole. No mis usk see selline on mis sunnib mehi 5 korda päevas palvetama? Piisab mu arust kui korra aastas jõulude aegu oma pattusid andeks paluda. Viimasel ööl käisime ka pubis kus saime tuttavaks leedukatega- Vytase ja Benaga. Pidime nendega järgmisel päeval kokku saama, aga välja nad ei ilmunud. Ju siis me polnud piisavalt huvitavad või siis hoopis Vytase viin koolaga ei lubanud tal lihtsalt ennast välja ajada (see variant on muidugi tõenäolisem). Ta jõi ikka seda päris palju. Imelik maitse, selle kokteili peale meenus mulle kohe ka üks ammune populaarne jook eestis- Royal piiritus Mehukattiga. Minu arust on need samaväärsed joogid. Igatahes kolisime järgmisteks päevadeks väiksematele Gilidele kus oli väga väga rahulik ja vedelesime jälle niisama.
Tegelt ma ei viitsi eriti kirjutada, sest mida ma siin ikka nii väga heietan. teen siis lühidalt ülejäänud päevade kohta. 4 päeva olime Ubudis mis on linnake suurel saarel. Hinnad on natuke odavamad kui Kutas ja inimesed pole nii tüütud kui Kutas, aga tüütud on nad ikka. Ühe päeva rentisime autojuhi koos autoga ja käisime loodust , templeid ja muid vaatamisväärsusi vaatamas.Loodus on ilus. Ülejäänud aja vegeteerisime niisama ja kolasime poodides. Õhel päeval lasime massazi teha ja pediküüri ja maniküüri ja näomaski. Ei ma pole pede, aga korra elus ju ikka võib seda endale lubada. Viimase öö olime taas Kutas. Seekord olime korralikumas hotellis ja ümbrus oli ka täitsa puhas ja korralik.
Võtan siis lühidalt kokku selle reisi tähelepanekud- vaesus ja räpasus on igalpool. Inimesed on tüütud ja proovivad sulle igasugu sitta pähe määrida, sest turism on 85% inimestel ainuke sissetulek. Väikestel Gili saartel polnud tegelikult inimesed nii tüütud. Ilm on soe ja niiske, vähemalt hetkel sest kohe algamas vihmaperiood. Vesi on puhas ja soe. Inimesed enamastiu ikkagi õnnelikud. 17 päeva oli minu jaoks igatahes liiga pikk aeg seal olemiseks. Hinnad nüüd teab mis odavad ka pole, odavamad muidugi kui Austraalias, aga nii odavad kindlasti mitte kui teiste juttudest on mulje jäänud. Isegi Egiptus on mu arust odavam. Ainuke mis odav on on suits. Kuskil 15 krooni pakk. Ja suitsetatakse seal palju. Austraalia ilusamad rannad (Coral Bay, Esperance) on tunduvalt ilusamad kui Bali omad.
Lisaks sain vist viimasel ööl seljale nii palju külma, et hetkel on liikumine suht vaevaline. Konditsioneer puhus nimelt viimasel ööl otse voodi peale ja küllap seal ennast ära külmetasin. Täna parem kui eile, aga kui esmaspäevaks parem pole, siis arsti juurde minek. Süst perse ja küll siis elu on jälle ilus. Täna sõidame siis telkima suurema seltskonnaga ja hävitame viimast korda korralikult Austraalias tubakat ja alkoholi, odavat Indoneesia tubakat ja alkoholi. Aga selge, ma lõpetan. Tunni pärast ärasõit.
pühapäev, 7. november 2010
Ubud- tere tsivilisatsioon!
Tagasi siis nuud tsivilisatsioonis. Eile saabusime siis Ubudi ja jaame siia kuni kolmapaevani. Peale seda uhe oo veel Kutas ja siis ootab juba vana ja armas Austraalia. tana oi aktiivne paevakava, kulastasime templeid, riisipolde, vulkaani jne. Selleks rentisime auto koos juhiga, taitsa tore oli ja see elu on ikka taitsa masendav kohati. Eriti kui naed kudas lihtinimesed elavad. Nimelt see autojuht aitas meile oma kodu.
Jubedalt tahaks suua normaalset toitu. Olen juba vasinud soomast riisi. Kohati on tunne, et varsti hakkan ise ka juba riisi sittuma. Austraalias luban, et esimesena lahen McDonaldsisse voi Hungri Jack ja ostan koige suurema eine ja soon selle ara. Peale seda ostan poest kilo juustu ja kaks kilo vorsti ja siis olen rahul. Ahjaaa... need kohalikud portsud on nii vaiksed, et 90 kg mehele jaab sellest selgelt vaheks.Hotelli saime onneks vaga norm hinnaga ja lisaks on veel konditsioneer- milline luksus! Ubud on lahe koht, mitte selline nagu Kuta mis on rapane jne.
Ok ongi jalle koik! Eks korra kirjutame veel luhidalt enne Aussie minekut ja siis Aussies juba pikemalt.
Jubedalt tahaks suua normaalset toitu. Olen juba vasinud soomast riisi. Kohati on tunne, et varsti hakkan ise ka juba riisi sittuma. Austraalias luban, et esimesena lahen McDonaldsisse voi Hungri Jack ja ostan koige suurema eine ja soon selle ara. Peale seda ostan poest kilo juustu ja kaks kilo vorsti ja siis olen rahul. Ahjaaa... need kohalikud portsud on nii vaiksed, et 90 kg mehele jaab sellest selgelt vaheks.Hotelli saime onneks vaga norm hinnaga ja lisaks on veel konditsioneer- milline luksus! Ubud on lahe koht, mitte selline nagu Kuta mis on rapane jne.
Ok ongi jalle koik! Eks korra kirjutame veel luhidalt enne Aussie minekut ja siis Aussies juba pikemalt.
kolmapäev, 3. november 2010
Vihm ja tuul
Endiselt Gili saartel. Eile pakkisime oma kodinad ja tulime Gili Airilt Gili Menole. Ohtul hakkas sadama ja tana hommikul sajab jalle ja lisaks on tousnud tuul. Kaks paeva veel ja siis soidame tagasi Bali saarele. Seal siis 4 paeva ning edasi ootab juba taas Austraalia. Muidu koik hasti ja oleme pruunid nagu kakajunnid :D
laupäev, 30. oktoober 2010
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Bali, Bali
Kes veel ei tea, siis maabusime eile Balil ja jaame siia 17 paevaks. Arvutit me kaasa ei votnud ja netis kaime harva. Eks kui kunagi Austraalias tagasi, siis kirjutab pikemalt. Esimene huvitav kogemus on igatahes kaes. Eile siia lennates laks lennuk korralikult turbulentsi. Isegi stuuardess laks naost valgeks ja istus suvalisele kohale. Sellistel hetkedel on hea elu ule jargi moelda ja jouda jareldusele, et ega midagi olukorra muutmiseks teha ei saagi.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Sitt on leiva isa!
Nagu alati ei kirjutanud Marite kõiges ja kui kirjutas siis ilustas. Mõni õhtu kui rohkem aega ja viitsimist kirjutan täpsemalt järgmistest asjadest- meesteklubi mida Marite mainis oli pesuehtne stripiklubi. Footy reeglid on siin napakad. Sama napakas on ka parlamendivärk ehk siis kohalikest valimistulemustest natuke. Samuti räägin lähemalt sitalaotamisest. Krt, unustasin juba kas ta seda kirjutas, et ma mingist 1.5 meetrisest maost üle sõitsin. Ühesõnaga, kannatust ja paari lähima päeva jooksul on lisa tulemas ja see pole mingi ümmargune mull vaid ikka peensusteni jutt :)
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)
