Meiega on k6ik h2sti...naudime puhkust :)
25.okt kuni 11.nov.
laupäev, 30. oktoober 2010
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Bali, Bali
Kes veel ei tea, siis maabusime eile Balil ja jaame siia 17 paevaks. Arvutit me kaasa ei votnud ja netis kaime harva. Eks kui kunagi Austraalias tagasi, siis kirjutab pikemalt. Esimene huvitav kogemus on igatahes kaes. Eile siia lennates laks lennuk korralikult turbulentsi. Isegi stuuardess laks naost valgeks ja istus suvalisele kohale. Sellistel hetkedel on hea elu ule jargi moelda ja jouda jareldusele, et ega midagi olukorra muutmiseks teha ei saagi.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Sitt on leiva isa!
Nagu alati ei kirjutanud Marite kõiges ja kui kirjutas siis ilustas. Mõni õhtu kui rohkem aega ja viitsimist kirjutan täpsemalt järgmistest asjadest- meesteklubi mida Marite mainis oli pesuehtne stripiklubi. Footy reeglid on siin napakad. Sama napakas on ka parlamendivärk ehk siis kohalikest valimistulemustest natuke. Samuti räägin lähemalt sitalaotamisest. Krt, unustasin juba kas ta seda kirjutas, et ma mingist 1.5 meetrisest maost üle sõitsin. Ühesõnaga, kannatust ja paari lähima päeva jooksul on lisa tulemas ja see pole mingi ümmargune mull vaid ikka peensusteni jutt :)
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!
pühapäev, 10. oktoober 2010
10.10.10
Märkamatult on jälle kaks nädalat mööda läinud. Peale Kalgoorlie´t tegime veel vaid 2 ja pool päeva viinamarjade lõikamist. Neljapäeva õhtu istusime Garricku perega koos. Külla oli Lõuna-Aafrikast saabunud ka Garricku ema vend. See õhtu pidi olema meie ärasaatmise õhtu aga ei tahtnud kuidagi veel head aega öelda ja saigi kokku lepitud, et järgmisel päeval kohtume taas Yallingupis. Garricku sugulasel on seal ookeani kaldal suur maja, mida saab vajadusel rentida.
Neljap. peale õhtusööki sõitsime veel ka teistele töökaaslastele külla, et veeta veel natuke aega koos. Poisid tegid ka viimase pokkeri. Järgmise päeva hommik kui taas oli kogu elamine auto peale pakitud käisime veel teiste juurest põllu pealt läbi ja ütlesime head aega. Siis tulid muidugi ideed, et oleks võinud mõni päev panna kõik ühele joonele ja teha võistlust, et kes jõuab rea lõppu kõige kiiremini vms. Kahju, et sellised mõtted alati liiga hilja pähe tulevad.
Franklandist ära sõit oli suhteliselt elamusterohke. Et vältida bobteil´st (suur sisalik) üle sõitmist olime sunnitud tegema väga ohtliku liikumise vastasuunda, kust tuli ka kohe auto. Pärast otsustasime, et järgmine kord tuleb sellises situatsioonis tegutseda siiski enda turvalisust silmas pidades. Näiteks täna Perthist tagasi sõites oligi keset maanteed pooleteise meetrine madu, kelle elupäevad meie rataste all kahjuks lõppesid. Samuti oleksime peaaegu ühe känguru endale auto alla kinni sõitnud. Suur ja soojaga paisunud känguru lamas keset teed ja seda oli näha vaid siis kui olime jõudnud autoga talle juba väga lähedale (tee oli suure tõusuga).
Enne Yallingupi külastasime ka Manjimupi. Nii nagu sai avokaadofarmerile Rodile lubat
ud, et enne kui Austraaliast lahkume käime tema juurest läbi. Lisaks Rodile jutustasime ja sõitsime viimase tiiru farmis ka tema poja Mark´iga, kes oli meile ka tegelikult väga palju ülemuse eest. Paar sõna sai öeldud ka siiani seal töötavatele afgaanidele Aziz´ile ja tema vennale. Noppisime puult mõned avokaadod, Mark andis kaasa külmruumist eelmise aasta õunu, tegime koos ühise pildi ja oligi aeg jätta hüvasti. Ja ei saanud jätta head aega ütlemata ka Miss Margaretile, kes töötab Manjimupi Hotellis administraatorina ja kes oli ka hästi tore tädi.
Yallingupi minek oli hea idee. Väga ilus koht ja mõnus oli veeta veel üks õhtu koos Garricku ja tema perega. Enne õhtusööki jalutasime kõik koos rannas. Kõik oli kena välja arvatud see, et sain herilase käest varbasse nõelata. Eriti paiste ei läinud aga sügeles peaaegu nädal aega.
Järgmine hommik oli kurb, sest tuli jälle head aega öelda. Ei tea ju kas ja millal me jälle näeme.
Perthis läks jälle tuju heaks. Leemingu pere ootas. Rein läks Kristjani, Maidu ja ühe kohaliku poisiga footy finaali pubisse vaatama. Ja mina sõitsin teistega Swan Valley´sse supagolfi mängima. Tegu siis golfiga aga kõik on suurem: augud, kepid, pallid. Tore oli, jälle midagi uut proovitud.
Kui golfipallid said kõik auku löödud ja footy võitja selgunud kohtusime taas kogu seltskonnaga. Kristjani ja Liisi juures olid kohal veel Kadi, Katrin ja Elar oma õega. Õhtul kustutasime oma nälga grillitud liha ja krevettidega ning peale pikka hoovõttu jõudsime ka lõpuks välja ööelu nautima. Veetsime öö tuntud meelelahutuslinnaosas Northbridge. Alustasime pubist, kust edasi suundusime meesteklubisse (st. laval ja lava kõrval palju ilusaid ja koledaid naisi). Meie jaoks jälle midagi uut, kuhu varem jõudnud ei olnud.
Nüüdseks üks töönädal siin Gingin´is läbi. Teeme kõike, mis jooksvalt vaja. Rein sai palju traktoriga sõita (väetab kanasõnnikuga) ja mina möödu oliivipõldu sõites ja veesüsteeme parandades. Väetist oleme ka ohtrates kogustes kokku seganud. 25kg väetise kotid tuleb suurde tünni koos veega ära lahustada. Mõtlesime, et see töö siin jääb meile selleks korraks viimaseks aga tundub, et siiski mitte. Meie viisaga võib ühe tööandja juures töötada vaid 6 kuud. 2 nädala pärast saab meil aga 6 kuud täis ning pikendada seda ei ole võimalik. Selle kohta sai ka Charlie kinnitust, kui helistas immigratsiooniametisse. Homme helistab ühte kohta ja eks siis selgub, et võib-olla saab siin kandis veel mõned nädalad midagi teha.
Kuna oleme nüüd Perthile nii lähedal, siis loomulikult möödus ka meie see nädalavahetus Perthis. Reede õhtu/öö peatusime Mareti ja Haraldi juures. Laup. veetsime Leemingus Triinu ja Kuno ning Katrini ja Kennetiga. See oli üks nendest nädalavahetustest, kus ei teinudki otseselt midagi. Pika kaalumise peale jõudsime õhtul kinno aga sealt enam edasi külla ega välja mitte.
Täna Gingin´i poole tagasi sõites tegime peatuse Joondalupis, et poes käija ja kütet võtta. Bensiinijaamast aga ära sõitma hakates, ei käivitunud enam auto. Aku oli tühi. Abivalmis mees tanklas proovis meil krokodillide abiga aku tööle saada aga ei. Ei olnud muud teha, kui tuli lähimast autopoest uus aku osta. Õnneks oli pühapäevasel päeval seal samas üks pood lahti ja saime kiiresti vana aku uue vastu vahetada. 130 dollarit läks aga vähemalt saime jälle edasi sõita.
Neljap. peale õhtusööki sõitsime veel ka teistele töökaaslastele külla, et veeta veel natuke aega koos. Poisid tegid ka viimase pokkeri. Järgmise päeva hommik kui taas oli kogu elamine auto peale pakitud käisime veel teiste juurest põllu pealt läbi ja ütlesime head aega. Siis tulid muidugi ideed, et oleks võinud mõni päev panna kõik ühele joonele ja teha võistlust, et kes jõuab rea lõppu kõige kiiremini vms. Kahju, et sellised mõtted alati liiga hilja pähe tulevad.
Franklandist ära sõit oli suhteliselt elamusterohke. Et vältida bobteil´st (suur sisalik) üle sõitmist olime sunnitud tegema väga ohtliku liikumise vastasuunda, kust tuli ka kohe auto. Pärast otsustasime, et järgmine kord tuleb sellises situatsioonis tegutseda siiski enda turvalisust silmas pidades. Näiteks täna Perthist tagasi sõites oligi keset maanteed pooleteise meetrine madu, kelle elupäevad meie rataste all kahjuks lõppesid. Samuti oleksime peaaegu ühe känguru endale auto alla kinni sõitnud. Suur ja soojaga paisunud känguru lamas keset teed ja seda oli näha vaid siis kui olime jõudnud autoga talle juba väga lähedale (tee oli suure tõusuga).
Enne Yallingupi külastasime ka Manjimupi. Nii nagu sai avokaadofarmerile Rodile lubat
ud, et enne kui Austraaliast lahkume käime tema juurest läbi. Lisaks Rodile jutustasime ja sõitsime viimase tiiru farmis ka tema poja Mark´iga, kes oli meile ka tegelikult väga palju ülemuse eest. Paar sõna sai öeldud ka siiani seal töötavatele afgaanidele Aziz´ile ja tema vennale. Noppisime puult mõned avokaadod, Mark andis kaasa külmruumist eelmise aasta õunu, tegime koos ühise pildi ja oligi aeg jätta hüvasti. Ja ei saanud jätta head aega ütlemata ka Miss Margaretile, kes töötab Manjimupi Hotellis administraatorina ja kes oli ka hästi tore tädi.Yallingupi minek oli hea idee. Väga ilus koht ja mõnus oli veeta veel üks õhtu koos Garricku ja tema perega. Enne õhtusööki jalutasime kõik koos rannas. Kõik oli kena välja arvatud see, et sain herilase käest varbasse nõelata. Eriti paiste ei läinud aga sügeles peaaegu nädal aega.
Järgmine hommik oli kurb, sest tuli jälle head aega öelda. Ei tea ju kas ja millal me jälle näeme.
Perthis läks jälle tuju heaks. Leemingu pere ootas. Rein läks Kristjani, Maidu ja ühe kohaliku poisiga footy finaali pubisse vaatama. Ja mina sõitsin teistega Swan Valley´sse supagolfi mängima. Tegu siis golfiga aga kõik on suurem: augud, kepid, pallid. Tore oli, jälle midagi uut proovitud.
Kui golfipallid said kõik auku löödud ja footy võitja selgunud kohtusime taas kogu seltskonnaga. Kristjani ja Liisi juures olid kohal veel Kadi, Katrin ja Elar oma õega. Õhtul kustutasime oma nälga grillitud liha ja krevettidega ning peale pikka hoovõttu jõudsime ka lõpuks välja ööelu nautima. Veetsime öö tuntud meelelahutuslinnaosas Northbridge. Alustasime pubist, kust edasi suundusime meesteklubisse (st. laval ja lava kõrval palju ilusaid ja koledaid naisi). Meie jaoks jälle midagi uut, kuhu varem jõudnud ei olnud.
Pühap. lühike külaskäik Mareti ja Haraldi juures ning sõit Gingin´i. Kõik, mis ees ootas oli ikka nii nagu vanasti. Vannitoakapist avastasime aga toreda üllatuse. Herilased on terve kapi vallutanud ja sinna omale pesa teinud. Charlie lubas mingi mürgipommi muretseda. Seni kasutame vaid üht vannituba.
Nüüdseks üks töönädal siin Gingin´is läbi. Teeme kõike, mis jooksvalt vaja. Rein sai palju traktoriga sõita (väetab kanasõnnikuga) ja mina möödu oliivipõldu sõites ja veesüsteeme parandades. Väetist oleme ka ohtrates kogustes kokku seganud. 25kg väetise kotid tuleb suurde tünni koos veega ära lahustada. Mõtlesime, et see töö siin jääb meile selleks korraks viimaseks aga tundub, et siiski mitte. Meie viisaga võib ühe tööandja juures töötada vaid 6 kuud. 2 nädala pärast saab meil aga 6 kuud täis ning pikendada seda ei ole võimalik. Selle kohta sai ka Charlie kinnitust, kui helistas immigratsiooniametisse. Homme helistab ühte kohta ja eks siis selgub, et võib-olla saab siin kandis veel mõned nädalad midagi teha.
Kuna oleme nüüd Perthile nii lähedal, siis loomulikult möödus ka meie see nädalavahetus Perthis. Reede õhtu/öö peatusime Mareti ja Haraldi juures. Laup. veetsime Leemingus Triinu ja Kuno ning Katrini ja Kennetiga. See oli üks nendest nädalavahetustest, kus ei teinudki otseselt midagi. Pika kaalumise peale jõudsime õhtul kinno aga sealt enam edasi külla ega välja mitte.
Täna Gingin´i poole tagasi sõites tegime peatuse Joondalupis, et poes käija ja kütet võtta. Bensiinijaamast aga ära sõitma hakates, ei käivitunud enam auto. Aku oli tühi. Abivalmis mees tanklas proovis meil krokodillide abiga aku tööle saada aga ei. Ei olnud muud teha, kui tuli lähimast autopoest uus aku osta. Õnneks oli pühapäevasel päeval seal samas üks pood lahti ja saime kiiresti vana aku uue vastu vahetada. 130 dollarit läks aga vähemalt saime jälle edasi sõita.
Tellimine:
Postitused (Atom)
