Pole vahepeal kirjutanud väga lihtsal põhjusel. Sest ei olegi midagi väga kirjutada. Manjimupis on kõik endine. Hotellis on kõik endine. Ja ega ka Rod´i juures väga midagi muutunud ei ole. Kui vaid see, et uued packpackerid on tööl. Korealased käivad aga endiselt kirikus. Töö on nagu eelmiselgi aastal.
Kahel päeval pakkisime avokaadosid ja ülejäänud neljal päeval pookisime kasvuhoones avokaadopuid. Töö on lihtne. Ülemus Rod ja ta poeg Mark, kes tegelt isegi rohkem meiega tegeleb on endiselt toredad. Keegi ei ole pidevalt juures ega kontrolli ega õpeta. Usaldatakse ja teatakse, et teame, mis teeme. Aega ajalt küsivad, et „Everything is good?“
Ainuke mure ongi see, et natuke igav on. Kõik on Manjimupis ja siin ümbruskonnas ära nähtud ja ei ole midagi uut. See aasta ei ole ka eriti teisi toredaid packpackereid, kellega läbi käija. Tahaks natuke seltsielu ka.
Täna pühapäeval käsime kahekesi vanas palju külastatud Timber Park´is BBQ-d tegema. Toitu tuli palju, jätkub ka homseks päevaks. Aga muidu möödus päev niisama puhates. Tegin isegi päeval väikse uinaku, nagu ka eile ja üleeile peale tööd.
Muidu on aga kõik tore. Ilm on tavapäraselt soe ja päike paistab...
pühapäev, 24. jaanuar 2010
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Jälle Manjimupis
Eile sõitsime Esperance´st Manjimupi. Jah, jälle tagasi Manjimupis, mis tähendab, et puhkus on selleks korras taas läbi ja tuleb hakata raha teenima.
2 päeva Esperances ja 2 päeva Esperance lähedal Le Grande National Pargis oli tõeline puhkus. Võib tõesti öelda, et kõige ilusamad rannad, mida seni näinud oleme asuvad just seal. Liiv on nii valge ja pehme, peale astudes krudiseb mõnusalt. Liivaterad on imepisikesed. Ja nii puhas ja sinine vesi. Täiesti läbipaistev. Nagu paradiis.
Kohati tundus, et liiv on nagu lumi, sest pisikese lumememme ehitamine ookeani kaldale liivale ei valmistanud mingit probleemi. Püsis ilusti koos ja oli tõesti valge nagu lumi.
Peatusime kohas nimega Lucky Bay. Ega ise ei olekski osanud sellisesse kohta sõita aga Norseman´i karavanpargis üks jaapani poiss soovitas, et see on tema arvates Austraalia randade top 3- e seas. Seal kämpimiskohas oli olemas katusealune söögitegemise koht ja wc-d ning duššid, kus küll sooja vett sai vaid teatud kellaaegadel. Ainuke, millest puudust tundsime oli elekter aga sai need paar päeva ka ilma selleta hakkama.
Nii kui jõudsime telkimiskohta ja arutasime, et kuhu telk üles panna, vastati meile kõrval olevast telgikohast “tere“. Oli tore üllatus, et meil saavad olema eestlastest naabrid. Nad olid seal juba mitmendat päeva ja kavatsesid jääda kaheks päevaks veel. Nii me siis veetsimegi nendega järgmised kaks lõbusat päeva ja ööd koos. Liisile ja Kristjanile olid Austraaliasse külla sõitnud ema ja isa ning õde oma tütrega.
Mis me siis tegime seal Lucky Bay´s? Loomulikult nautisime rannamõnusid- ujusime ja võtsime päikest, samal ajal jahutasime end külma õllega. Noortega käisime korra linnas toidu ja joogikraami järel. Esimest korda elus sai siis ära proovitud ka neljaveolise masinaga mööda ookeani kallast liiva peal sõit. Jaa, mõnus...vaade missugune.
Õhtul sõitsime kogu seltskonnaga mõned km edasi ühte väiksesse lahte, kus poisid üritasid kala saada. Kala püük toimus suurte kivide pealt, mis päike oli päeval eriti kuumaks kütnud. Mina ja Liis ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja hüppasime sealt samast kivide pealt korra vette. Aega võttis aga tegime ära, vesi ei olnudki nii sügav, kui algul tundus. Natuke aega hiljem hüppas sealt samast vette ka üks tüdruk aga ta ei jõudnud väga kaua vees olla, kuna nägime kuidas tema poole ujus suur rai (suur nagu tiibadega kala, kel pikk saba taga). Peale seda enam vette minna ei tahtnud.
Naised läksid enne päikeseloojangut telkimiskohta tagasi, et alustada söögitegemist. Kui mehed pimedas tagasi jõudsid, kahjuks tühjade kätega, siis alustasime õhtuse BBQ-ga ja bacardiga. Nagu ikka eestlastele kohane, siis lisakas naljale ja napsule, tuleb ka lauluviis üles võtta. Aga pidu ei saanud pikalt kesta, kui sealt samast kõrvalt käis ühe saksatädi telgilukk lahti ja ta kurja häälega teatas, et ta üritab magada. Võtsime siis paar tooni vaiksemaks ja pakkisime asjad kokku. Pool seltskonnast jalutas natuke eemal rannas oleva varju alla istuma.
Hommik ei saabunud kellegile varakult. Ja terve järgnev päev oli kõigile suhteliselt vaikne. Osad tegid päeval isegi mitu korda uinakut. Õhtul võtsime aga jälle pundi kokku ja sõitsime koos ühte teise seal samas olevasse randa, kus üritasime ka jälle kala saada. Aga ka sel päeval ei olnud kalaõnne. See eest avastasime rannast kivide vahelt igasugu huvitavaid teokarpe, kus sees oli isegi mingi elutegevus. Nägime ja ma isegi hoidsin käes, meretähti (punased, oranžid). Nägime ka pisikesi krabisid. Ja siis oligi jälle õhtu käes, istusime ja rääkisime juttu, kuni oli aeg magama minna, et hommikul varakult tõusta.
Seal telkimiskohas olid pidevalt 5 känguru liikvel, kes ei pahandanud, kui nendest pilte teha või filmida ja isegi paitamise vastu nad väga ei pahandanud. Kahjuks inimeste poolt olid nad juba natuke liiga ära rikutud, sest kohati olid nad juba nii ülbed, et söömise ajal võisid sulle täitsa pea või käpa taldrikusse pista. Aga vaatamata sellele on ikkagi lahedad tegelased. Eriti lahedalt sügavad ennast.
2 päeva Esperances ja 2 päeva Esperance lähedal Le Grande National Pargis oli tõeline puhkus. Võib tõesti öelda, et kõige ilusamad rannad, mida seni näinud oleme asuvad just seal. Liiv on nii valge ja pehme, peale astudes krudiseb mõnusalt. Liivaterad on imepisikesed. Ja nii puhas ja sinine vesi. Täiesti läbipaistev. Nagu paradiis.
Kohati tundus, et liiv on nagu lumi, sest pisikese lumememme ehitamine ookeani kaldale liivale ei valmistanud mingit probleemi. Püsis ilusti koos ja oli tõesti valge nagu lumi.
Peatusime kohas nimega Lucky Bay. Ega ise ei olekski osanud sellisesse kohta sõita aga Norseman´i karavanpargis üks jaapani poiss soovitas, et see on tema arvates Austraalia randade top 3- e seas. Seal kämpimiskohas oli olemas katusealune söögitegemise koht ja wc-d ning duššid, kus küll sooja vett sai vaid teatud kellaaegadel. Ainuke, millest puudust tundsime oli elekter aga sai need paar päeva ka ilma selleta hakkama.
Nii kui jõudsime telkimiskohta ja arutasime, et kuhu telk üles panna, vastati meile kõrval olevast telgikohast “tere“. Oli tore üllatus, et meil saavad olema eestlastest naabrid. Nad olid seal juba mitmendat päeva ja kavatsesid jääda kaheks päevaks veel. Nii me siis veetsimegi nendega järgmised kaks lõbusat päeva ja ööd koos. Liisile ja Kristjanile olid Austraaliasse külla sõitnud ema ja isa ning õde oma tütrega.
Mis me siis tegime seal Lucky Bay´s? Loomulikult nautisime rannamõnusid- ujusime ja võtsime päikest, samal ajal jahutasime end külma õllega. Noortega käisime korra linnas toidu ja joogikraami järel. Esimest korda elus sai siis ära proovitud ka neljaveolise masinaga mööda ookeani kallast liiva peal sõit. Jaa, mõnus...vaade missugune.
Õhtul sõitsime kogu seltskonnaga mõned km edasi ühte väiksesse lahte, kus poisid üritasid kala saada. Kala püük toimus suurte kivide pealt, mis päike oli päeval eriti kuumaks kütnud. Mina ja Liis ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja hüppasime sealt samast kivide pealt korra vette. Aega võttis aga tegime ära, vesi ei olnudki nii sügav, kui algul tundus. Natuke aega hiljem hüppas sealt samast vette ka üks tüdruk aga ta ei jõudnud väga kaua vees olla, kuna nägime kuidas tema poole ujus suur rai (suur nagu tiibadega kala, kel pikk saba taga). Peale seda enam vette minna ei tahtnud.
Naised läksid enne päikeseloojangut telkimiskohta tagasi, et alustada söögitegemist. Kui mehed pimedas tagasi jõudsid, kahjuks tühjade kätega, siis alustasime õhtuse BBQ-ga ja bacardiga. Nagu ikka eestlastele kohane, siis lisakas naljale ja napsule, tuleb ka lauluviis üles võtta. Aga pidu ei saanud pikalt kesta, kui sealt samast kõrvalt käis ühe saksatädi telgilukk lahti ja ta kurja häälega teatas, et ta üritab magada. Võtsime siis paar tooni vaiksemaks ja pakkisime asjad kokku. Pool seltskonnast jalutas natuke eemal rannas oleva varju alla istuma.
Hommik ei saabunud kellegile varakult. Ja terve järgnev päev oli kõigile suhteliselt vaikne. Osad tegid päeval isegi mitu korda uinakut. Õhtul võtsime aga jälle pundi kokku ja sõitsime koos ühte teise seal samas olevasse randa, kus üritasime ka jälle kala saada. Aga ka sel päeval ei olnud kalaõnne. See eest avastasime rannast kivide vahelt igasugu huvitavaid teokarpe, kus sees oli isegi mingi elutegevus. Nägime ja ma isegi hoidsin käes, meretähti (punased, oranžid). Nägime ka pisikesi krabisid. Ja siis oligi jälle õhtu käes, istusime ja rääkisime juttu, kuni oli aeg magama minna, et hommikul varakult tõusta.
Seal telkimiskohas olid pidevalt 5 känguru liikvel, kes ei pahandanud, kui nendest pilte teha või filmida ja isegi paitamise vastu nad väga ei pahandanud. Kahjuks inimeste poolt olid nad juba natuke liiga ära rikutud, sest kohati olid nad juba nii ülbed, et söömise ajal võisid sulle täitsa pea või käpa taldrikusse pista. Aga vaatamata sellele on ikkagi lahedad tegelased. Eriti lahedalt sügavad ennast.
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
Esperance
Täna sõitsime läbi Great Ocean Drive, mis on u. 40 km. Enamus teed kulgeb mööda ookeani äärt ja lõppeb Pink Lady Lookoutiga (kusjuures järv on tõesti natuke roosakas, kuid ujuda seal ei tohi, kuna see on mürgine Et kohalikud farmerid seda vett ei kasutaks.....ok, tegelt Rein tegi lolli nalja aga mulle ta alguses nii väitis;).
Rannad on siin aga super ilusad. Liiv on puhas, pehme ja hele ning vesi on uskumatult ilusalt sinine. Rein üritas hommikul ka kala püüda aga ei näkanud. Ma ehitasin nii kaua ühe pisikese liivalossi. Ja siis sõitsimegi mööda randu, mõnes peatusime vähem, mõnes rohkem. Ujuda väga ei saanud, kuna lained olid liiga suured. Ühes lagooni nimelises rannas oli ka vaiksem koht, kus sai niisama vees natuke mõnuletud.
Õhtu söögiks praadisime gummy shark (hai) liha. Täitsa maitsev tuli.
Aga ega rohkem ei olegi midagi kirjutada. Aa, vb nii palju veel, et vaatasime ühte väga head filmi"Slumdog millionaire". Üle tüki aja üks väga, väga hea film. Soovitan.
Rannad on siin aga super ilusad. Liiv on puhas, pehme ja hele ning vesi on uskumatult ilusalt sinine. Rein üritas hommikul ka kala püüda aga ei näkanud. Ma ehitasin nii kaua ühe pisikese liivalossi. Ja siis sõitsimegi mööda randu, mõnes peatusime vähem, mõnes rohkem. Ujuda väga ei saanud, kuna lained olid liiga suured. Ühes lagooni nimelises rannas oli ka vaiksem koht, kus sai niisama vees natuke mõnuletud.
Õhtu söögiks praadisime gummy shark (hai) liha. Täitsa maitsev tuli.
Aga ega rohkem ei olegi midagi kirjutada. Aa, vb nii palju veel, et vaatasime ühte väga head filmi"Slumdog millionaire". Üle tüki aja üks väga, väga hea film. Soovitan.
teisipäev, 12. jaanuar 2010
Back in WA
Eile panime täiega hullu aga see eest nüüd on paariks päevaks jälle pikemad sõidud seljataga. Eile enne päiksetõusu alustasime sõitu ja Lääne-Austraalia aja järgi olime kella nelja paiku Norseman´is. Nüüd siis jälle ajavahe väiksem ehk siis 6 tundi oleme meie oma ajaga ees. Õnneks oli eile hommikul normaalsed temperatuurid ehk siis peaaegu ideaalne sõidu ilm. Kuni lõunani oli suhteliselt pilvine ja sadas aega ajalt vihma. Mõnes kohas olid muidugi nähtavus suhteliselt kehv, kuna maapind oli nii kuum ja kui vihm maapinnale jõudis, siis aurustus kohe ära ja tekkis udu. Aga peale lõunat hakkas selginema ja läks normaalsuse piirides soojaks. Täna öösel sai nüüd ka korralikult magada. Mul isegi öösel oli hetk kui tundsin, et korra hakkas jahe ja tuli lisaks magamiskotile ka teki peale võtta ja üksteise kaissu minna.
Aga enne veel kui jõuan oma jutuga tänasesse päeva pean rääkima ka meie õhtusest Ceduna rannas käigust. Mõtlesime, et enne magama minekut kastame veel jahutuseks jalad korra ookeanisse, et äkki tuleb parem uni. Krt, oleks pidanud juba varem sinna randa jalutama, sest nii kui olime varbad vette kastnud avastasime, et terve kaldavesi on täis suuri ja väikseid krabisid. Otse loomulikult tekkis meil tahtmine nendest kas või üks kinni püüda ja kaldal liivale panna ja teda siis lähemalt uurida.
Jooksin siin tagasi karavanparki, et tuua fotokas ja kinnas, kuna palja käega ei julge nendest sõralistest küll kinni võtta. Rein nii kaua otsis mingit puutoigast, millega neid siis ka natuke torkida.
Ok, kirjutan natukese aja pärast edasi. Reinul tekkis just praegu mõte, et võiks minna ja proovida täna ostetud spinnigut. Second hand poest vaid 5 dollarit. Sööda ostsime ka juba päeval poest ära. Nii, et jätkan hiljem ja siis saab juba rääkida ka, et kas näkkas või mitte.
Nonii, oleme tühjade kätega tagasi. Ookeani ääres püüdmiseks jäi meie spinning liiga lühikeseks ja kui läksime proovisime sadamakai pealt, siis seal nagu teistelt püüdjatelt näha oli, tuli kasutada korki, mitte tina, mis vajub põhja nagu meil. Kala ei saanud aga enne kui sadamakailt kaldale jõudsime, nägime hüljest, kes iga päev pidavat seal kala noolimas käimas.
Just nüüd jäime juttu rääkima ühe toreda vanema paariga. Kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nad teadsid kohe öelda, et teame, teame...Tallinn. Nad on palju ringi reisinud ja 4 aastat tagasi külastasid ka Eestit. Austraaliat pidid avastama hakkama siis kui nad vanaks jäävad (muide nad olid 70 a). Toredaid inimesi on ikka olemas. Meenutasid olekult natuke Haraldit ja Maretit. Loodame, et näeme neid veel ja saame juttu rääkida.
Aga enne veel kui jõuan oma jutuga tänasesse päeva pean rääkima ka meie õhtusest Ceduna rannas käigust. Mõtlesime, et enne magama minekut kastame veel jahutuseks jalad korra ookeanisse, et äkki tuleb parem uni. Krt, oleks pidanud juba varem sinna randa jalutama, sest nii kui olime varbad vette kastnud avastasime, et terve kaldavesi on täis suuri ja väikseid krabisid. Otse loomulikult tekkis meil tahtmine nendest kas või üks kinni püüda ja kaldal liivale panna ja teda siis lähemalt uurida.
Jooksin siin tagasi karavanparki, et tuua fotokas ja kinnas, kuna palja käega ei julge nendest sõralistest küll kinni võtta. Rein nii kaua otsis mingit puutoigast, millega neid siis ka natuke torkida.
Ok, kirjutan natukese aja pärast edasi. Reinul tekkis just praegu mõte, et võiks minna ja proovida täna ostetud spinnigut. Second hand poest vaid 5 dollarit. Sööda ostsime ka juba päeval poest ära. Nii, et jätkan hiljem ja siis saab juba rääkida ka, et kas näkkas või mitte.
Nonii, oleme tühjade kätega tagasi. Ookeani ääres püüdmiseks jäi meie spinning liiga lühikeseks ja kui läksime proovisime sadamakai pealt, siis seal nagu teistelt püüdjatelt näha oli, tuli kasutada korki, mitte tina, mis vajub põhja nagu meil. Kala ei saanud aga enne kui sadamakailt kaldale jõudsime, nägime hüljest, kes iga päev pidavat seal kala noolimas käimas.
Just nüüd jäime juttu rääkima ühe toreda vanema paariga. Kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nad teadsid kohe öelda, et teame, teame...Tallinn. Nad on palju ringi reisinud ja 4 aastat tagasi külastasid ka Eestit. Austraaliat pidid avastama hakkama siis kui nad vanaks jäävad (muide nad olid 70 a). Toredaid inimesi on ikka olemas. Meenutasid olekult natuke Haraldit ja Maretit. Loodame, et näeme neid veel ja saame juttu rääkida.
pühapäev, 10. jaanuar 2010
Nii kuum on...
Lõuna-Austraalias on juba mitmendat päeva kuumalaine. Kraade on üle 40-ne. Kuna meil autos ka õhukonditsioneer ei tööta, siis sõita on suhteliselt piin. Täna saime palavuse pärast magada vaid umbes 5 tundi. Alguses peale Port Augusta karavanparki jõudmist jahutasime end basseinis ja hiljem oli ainuke võimalik koht, kus olla, tv-room, kus asus ka kööginurk. Öösel mingi aeg tundsime, et telgis magamisest ei tule midagi välja. Võtsime oma madratsid, magamiskotid ja padjad ja kolisime tv-roomi põrandale. Aga ega sealgi uni kõige parem ei olnud. Ärkasime juba natuke enne kuute. Asjad autosse ja alustasime sõitu Ceduna poole. Hommikul oli täitsa ok sõita aga päeva poole läks ikka jälle palavaks. Õnneks jõudsime juba pool 12 kohale ja ei pidanud kõige kuumemal ajal autos praadima. Peale poes käiku ja mereandidega riisi valmistamist läksime kohe karavanpargi kõrval olevale sadamasillale kala püüdma. Kalapüügiks oli meil tamiil, mille otsas raskus ja siis konks. Ostsime veel ka spetsiaalset kalasööta. Ei pidanudki kaua ootama, kui järjest olid Austraalia heeringad konksu otsas (väiksemad kui Eesti heeringad). Kui kolm kala oli käes, siis Rein püüdis veel mõned aga lasime need tagasi vette, kuna arvasime, et nagu nii neid kõiki ära ei söö. Aga lõpuks ei söönud neist ühtegi, sest Rein puhastas esimese kala ära ja näha oli, et seal praktiliselt ei olnudki liha, mida süüa.
Eile hommikul ärkasime Adelaide´st u. 70 km kaugusel Murray Bridge karavanpargis. Kus oli ka õnneks bassein olemas ja sai end jahutata. Seal samas peatus ka üks vanem paar, kes reisi suure nagu liinibussiga, kus sisse ehitatud kõik eluks vajalik. Olid väga sõbralikud ja enne ära sõitu jagasid nad meile hommikul igasugu nõuandeid kaasa (Kus odavam bensiin ja ööbimine, mida piirilt üle vedada ei tohi, mida me ka tegelikult juba teadsime. Samuti küsisid, et ega meil marihuaanat kaasas ei ole). Siis jalutas seal ringi ka üks teist moodi noormees, kes tagus pidevalt nagu räppar rusikaga vastu rinda ja küsis kuidas läheb. Ja vastata tuli siis, et mitte lihtsalt good vaid excellent, sest vastasel juhul oleksid sa tema arvates homoseksuaal. Vähemalt nii ta väitis.
Adelaide´s oleme siis ka nüüd ära käinud. Eriti pikalt seal ei peatunud. Käisime läbi peatänava, kus Lonely Planet´i järgi peamised vaatamisväärsused asuvad ja siis jalutasime natuke ja Murray jõe kaldal. Linn oli ise muidu suur aga ikkagi suhteliselt rahulik. Adelaide on kuulus oma kirikute ja ülikoolide poolest. Tudengitel võib seal täitsa mõnus olla laengute vahepeal jõekaldal peesitada. Kuna väljas oli nagu juba kirjutasin väga, väga palav, siis ei olnud tahtmist eriti ringi liikuda.
Melbourne meeldis meile aga kõige rohkem. Ei teagi täpselt miks aga hästi mõnus linn. Piisavalt suur aga samas parajalt väike ja rahulik ning kõik vajalik olemas. Olime seal esmaspäeval ja teisipäeval. Peatusime sõbra Nao korteris. Eriti hea oli, et ta teadis kus ja mis asub ja siis oli hästi kerge liigelda. Esmaspäeva õhtu käisime rannas ja lobisesime niisama ja tegime järgmise päeva plaane. Teisipäev oli kesklinnaga tutvumine ja käisime tuntud St.Kilda rannas jalutamas ning tegime ranna äärses söögikohas külmad õlled ja sõime.
Kolmapäev sõitsime mööda ookeani äärt ida poole ning vaatasime üle enamus Great Ocean Road´ile jäävad vaateplatvormid sh. 12 apostlit, London Bridge jpm. Eks piltide pealt saate vaadata. Praegu just laen fotkisse vahepeal tehtud pilte.
Külastasime ka ühte ilusat mägist rahvusparki (The Crampians). Käisime ühe kõrge mäe (Mount Williams oli vist) otsas ära. Alguses tuli sõita mööda väga kitsast ja kurvist teed üles ja siis edasi jala minna. Üles minnes oli higi väljas ja alla tulles oli raskusi käimisega, kuna tee oli jube kaldus ja vägisi tahtis hoog suureks minna. Vaade, mis mäe otsast avanes oli võimas. Ainuke miinus selle asja juures oli see, et pärast autol pidurid kärssasid. Tossu ei olnud aga oli tunda kärsahaisu ja alguses ei võtnud hästi. Aga lasime veidi jahtuda ja sõitsime edasi. Samal õhtul käisime veel ühel lühikesel matkarajal, mis viis kohani, kus kivide peal olid erinevas suurusega lohud, kus oli vesi sees. Inimesed said siis seal oma jalgu jahutada või osad lapsed isegi olid täitsa augus, kus vesi oli rinnuni.
Järgmisel päeval ärkasime päiksetõusuga ja tegime läbi paar matkarada ja käisime mõnel vaateplatvormil. Hommikune, kõige pikem, oli parim. Tee viis üle kivide ja üles mäkke läbi kanjoni ja jõudis lõpus vaateplatvormile, kus avanes taas hästi ilus vaade.
Ega praegu rohkem midagi põnevat ei olegi, vähemalt praegu ei meenu.
Nautige talve ja lund! Hea meelega hüppas praegu ka lumme.
Eile hommikul ärkasime Adelaide´st u. 70 km kaugusel Murray Bridge karavanpargis. Kus oli ka õnneks bassein olemas ja sai end jahutata. Seal samas peatus ka üks vanem paar, kes reisi suure nagu liinibussiga, kus sisse ehitatud kõik eluks vajalik. Olid väga sõbralikud ja enne ära sõitu jagasid nad meile hommikul igasugu nõuandeid kaasa (Kus odavam bensiin ja ööbimine, mida piirilt üle vedada ei tohi, mida me ka tegelikult juba teadsime. Samuti küsisid, et ega meil marihuaanat kaasas ei ole). Siis jalutas seal ringi ka üks teist moodi noormees, kes tagus pidevalt nagu räppar rusikaga vastu rinda ja küsis kuidas läheb. Ja vastata tuli siis, et mitte lihtsalt good vaid excellent, sest vastasel juhul oleksid sa tema arvates homoseksuaal. Vähemalt nii ta väitis.
Adelaide´s oleme siis ka nüüd ära käinud. Eriti pikalt seal ei peatunud. Käisime läbi peatänava, kus Lonely Planet´i järgi peamised vaatamisväärsused asuvad ja siis jalutasime natuke ja Murray jõe kaldal. Linn oli ise muidu suur aga ikkagi suhteliselt rahulik. Adelaide on kuulus oma kirikute ja ülikoolide poolest. Tudengitel võib seal täitsa mõnus olla laengute vahepeal jõekaldal peesitada. Kuna väljas oli nagu juba kirjutasin väga, väga palav, siis ei olnud tahtmist eriti ringi liikuda.
Melbourne meeldis meile aga kõige rohkem. Ei teagi täpselt miks aga hästi mõnus linn. Piisavalt suur aga samas parajalt väike ja rahulik ning kõik vajalik olemas. Olime seal esmaspäeval ja teisipäeval. Peatusime sõbra Nao korteris. Eriti hea oli, et ta teadis kus ja mis asub ja siis oli hästi kerge liigelda. Esmaspäeva õhtu käisime rannas ja lobisesime niisama ja tegime järgmise päeva plaane. Teisipäev oli kesklinnaga tutvumine ja käisime tuntud St.Kilda rannas jalutamas ning tegime ranna äärses söögikohas külmad õlled ja sõime.
Kolmapäev sõitsime mööda ookeani äärt ida poole ning vaatasime üle enamus Great Ocean Road´ile jäävad vaateplatvormid sh. 12 apostlit, London Bridge jpm. Eks piltide pealt saate vaadata. Praegu just laen fotkisse vahepeal tehtud pilte.
Külastasime ka ühte ilusat mägist rahvusparki (The Crampians). Käisime ühe kõrge mäe (Mount Williams oli vist) otsas ära. Alguses tuli sõita mööda väga kitsast ja kurvist teed üles ja siis edasi jala minna. Üles minnes oli higi väljas ja alla tulles oli raskusi käimisega, kuna tee oli jube kaldus ja vägisi tahtis hoog suureks minna. Vaade, mis mäe otsast avanes oli võimas. Ainuke miinus selle asja juures oli see, et pärast autol pidurid kärssasid. Tossu ei olnud aga oli tunda kärsahaisu ja alguses ei võtnud hästi. Aga lasime veidi jahtuda ja sõitsime edasi. Samal õhtul käisime veel ühel lühikesel matkarajal, mis viis kohani, kus kivide peal olid erinevas suurusega lohud, kus oli vesi sees. Inimesed said siis seal oma jalgu jahutada või osad lapsed isegi olid täitsa augus, kus vesi oli rinnuni.
Järgmisel päeval ärkasime päiksetõusuga ja tegime läbi paar matkarada ja käisime mõnel vaateplatvormil. Hommikune, kõige pikem, oli parim. Tee viis üle kivide ja üles mäkke läbi kanjoni ja jõudis lõpus vaateplatvormile, kus avanes taas hästi ilus vaade.
Ega praegu rohkem midagi põnevat ei olegi, vähemalt praegu ei meenu.
Nautige talve ja lund! Hea meelega hüppas praegu ka lumme.
kolmapäev, 6. jaanuar 2010
Tsukiinidega jätsime pühapäeval hüvasti. Peatusime ühe öö Cobramis nende tuttavate juures, kellest varem kirjutasime.
Peale seda peatusime 2 päeva Nao juures ja tutvusime Melbourniga.
Eile terve päev sõidus ja vaatasime kiirelt üle Great Ocean Roadi kuulsamad kohad. Ja tänase öö veetsime ühes sadama-kalurilinnakeses Port Fairy.
Nüüd asjad koos ja sõidame edasi ühte rahvusparki, kuhu jääme ka ööbima.
Ok, eks järgmine kord pikemalt. Seni võite fotkist pilte vaadata.
Peale seda peatusime 2 päeva Nao juures ja tutvusime Melbourniga.
Eile terve päev sõidus ja vaatasime kiirelt üle Great Ocean Roadi kuulsamad kohad. Ja tänase öö veetsime ühes sadama-kalurilinnakeses Port Fairy.
Nüüd asjad koos ja sõidame edasi ühte rahvusparki, kuhu jääme ka ööbima.
Ok, eks järgmine kord pikemalt. Seni võite fotkist pilte vaadata.
reede, 1. jaanuar 2010
Hommik, ahv!
Mis meil siin siis vahepeal juhtunud on? Nädal tagasi kui pidime 15 km kaugusele linna minema poodlema, siis läksime teisse majja, et peale korjata Toomas. Sinna sõites peame sõna otseses mõttes põldude vahel sõitma. Nii ma siis sõitsingu ühest suurest august läbi. Marite kohmitses samal ajal oma jalge ees olevas kotis ja muidugi lendas ta peaga aknasse. Peaga ei ei juhtunud midagi, aga aknal on nüüd korralik „ämblik“. Seega on kunagi see vaja välja vahetada. Ma ütlen- üks igavene porno selle autoga.
Jõulud olid rahulikud ja me olime esimesed kes lahkusid peolt. Mingi 23 paiku umbes. Seda sellepärast, et eelmisel ööl oli jube tuuline ja meie akna all oleval kuuril oli plekk katus lahti ja see siis kolistas öö läbi. Magada sain tol ööl kuskil 4 tundi. Marite natuke kauem, sest ta pani omale kõrvatropid. Ma kuulasin Ipodist muusikat ja sain ka vastu hommikut ikka natuke magada. Teised pidutsesid ikka poole ööni. Prantslased ja kanadalsed said tagasi sõites 250 dollarit trahvi, sest kanada paaril oli taga turvavöö lahti. Müstika ikka, autoga on sõita kuskil 2,5 km ja 300 m on sellest suurel maanteel ja politsei suutis nad jõuluööl ikkagi kinni pidada. Järgmine päev oli vaba ja käisime kohaliku jõe ääres piknikul. Pugisime vorstikesi mis eelmisest päevast üle oli jäänud. Kellel tervis rohkem lubas käis ka ujumas. Mul lubas, aga ma ei viitsinud.
Ilm on siin ikka täitsa palav. Tavaline on kuskil 35 kraadi sooja ja poisid peavad terve päeva põllul olles rabama. Tavaliselt joon tööpäeva jooksul 6 liitrit vett, lisaks veel õhtu õlu. Päeva jooksul kulub vedelikku kokku kuskil 8 liitrit. Tööga ja kuumusega olen tegelikult täitsa harjunud. Ainult supervisor (kubjas eesti keeles) käib närvidele. Ta käib kõigil ainult järgi ja möliseb. Ma pole näidud, et ta kauem kui 1 minut vait oleks olnud. Esimesel päeval ütles ta mulle kohe- Sa pole pesumasin. Seda selle peale kui ma zucciinisid korjates põõsast ringiratast liigutasi. Õige pidi olema et paned mõlemad ked põõsasse ja siis tõmad põõsa laiali. Eesti keeles tööl olles rääkida ei tohi. Meil on siin üks saksa poiss ja teised on talle õpetanud eesti keelt ja siis ta ikka vahest räägib minuga. Väljendid on järgmised- Kiiremini, ahv. Ma oled aegalane. Sa oled aeglane. Sa oled purjus jne. Prantsuse poiss on ka saanud selgeks eesti keelse väljendi- Hommik, ahv. Nüüd ta tervitab kõiki eestlasi hommikul nii.
Ühel päeval käisime jõe ääres koaalasid uurimas. Neid on ikka siin omajagu. Üks oli suht madalal ja saime tema juurde puu otsa ronida ja pilte teha. Peale seda käisime kohalikus jões jälle ujumas. Vool on seal nii tugev, et kui sa vastuvoolu ujud, siis edasi sa ei liigu vaid seisad ühe koha peal.
Aastavahetuse võtsime vastu meie majas. Osa teise maja rahvast tuli ka meie juurde. Nii me siis tiksusime kui poole üheni. Peale seda magama, sest hommikul algas tööpäev kell7. Hommikul ärgates tabas poisse üllatus. Enamus pidulisis polnud kaineks saanud. Tööle vedasime ennast ikkagi. Õnneks oli öösel kõvasti vihma sadanud ja oli ainult 3 tunnine päev. Põld oli lihtsalt nii märg, et traktoriga ei saanud põllule sõita ja käsitsi korjamine on mõttetu. 31 õhtul tuli meie majja iiri paar, sest samal päeval lahkusid sakslased. Nad pidutsesid nii kõvasti, et oma esimesel tööpäeval nad tööle ei jõudnud. Nõrgad, rohkem praktikat vaja, muud ei midagi.
Täna öösel sadas veel rohkem ja täna on terve päev vaba. Õhtul taas pokkerimäng ja homme viimane päev siin urkas olla. Ma olen suht rõõmus, et siin punuma saab. Ees ootamas 2 nädalat reisimist ja siis tagasi Läände. Kus on selle mandri parimad inimesed.
Marite pani fotkisse pilte ka üles. Võite tsekata. Kõike ei saanud panna, sest vaba ruumi ole. Marite kirjutab neile taas ja sõimab neid natuk. Ehk siis asi paraneb. Eelmine aasta igatahes aitas ja nende väitel pidi meil piiramatu hulk mahtu seal olema. Sittagi!!!
Ongi selleks korraks kõik.
Head uut!
Rein
Jõulud olid rahulikud ja me olime esimesed kes lahkusid peolt. Mingi 23 paiku umbes. Seda sellepärast, et eelmisel ööl oli jube tuuline ja meie akna all oleval kuuril oli plekk katus lahti ja see siis kolistas öö läbi. Magada sain tol ööl kuskil 4 tundi. Marite natuke kauem, sest ta pani omale kõrvatropid. Ma kuulasin Ipodist muusikat ja sain ka vastu hommikut ikka natuke magada. Teised pidutsesid ikka poole ööni. Prantslased ja kanadalsed said tagasi sõites 250 dollarit trahvi, sest kanada paaril oli taga turvavöö lahti. Müstika ikka, autoga on sõita kuskil 2,5 km ja 300 m on sellest suurel maanteel ja politsei suutis nad jõuluööl ikkagi kinni pidada. Järgmine päev oli vaba ja käisime kohaliku jõe ääres piknikul. Pugisime vorstikesi mis eelmisest päevast üle oli jäänud. Kellel tervis rohkem lubas käis ka ujumas. Mul lubas, aga ma ei viitsinud.
Ilm on siin ikka täitsa palav. Tavaline on kuskil 35 kraadi sooja ja poisid peavad terve päeva põllul olles rabama. Tavaliselt joon tööpäeva jooksul 6 liitrit vett, lisaks veel õhtu õlu. Päeva jooksul kulub vedelikku kokku kuskil 8 liitrit. Tööga ja kuumusega olen tegelikult täitsa harjunud. Ainult supervisor (kubjas eesti keeles) käib närvidele. Ta käib kõigil ainult järgi ja möliseb. Ma pole näidud, et ta kauem kui 1 minut vait oleks olnud. Esimesel päeval ütles ta mulle kohe- Sa pole pesumasin. Seda selle peale kui ma zucciinisid korjates põõsast ringiratast liigutasi. Õige pidi olema et paned mõlemad ked põõsasse ja siis tõmad põõsa laiali. Eesti keeles tööl olles rääkida ei tohi. Meil on siin üks saksa poiss ja teised on talle õpetanud eesti keelt ja siis ta ikka vahest räägib minuga. Väljendid on järgmised- Kiiremini, ahv. Ma oled aegalane. Sa oled aeglane. Sa oled purjus jne. Prantsuse poiss on ka saanud selgeks eesti keelse väljendi- Hommik, ahv. Nüüd ta tervitab kõiki eestlasi hommikul nii.
Ühel päeval käisime jõe ääres koaalasid uurimas. Neid on ikka siin omajagu. Üks oli suht madalal ja saime tema juurde puu otsa ronida ja pilte teha. Peale seda käisime kohalikus jões jälle ujumas. Vool on seal nii tugev, et kui sa vastuvoolu ujud, siis edasi sa ei liigu vaid seisad ühe koha peal.
Aastavahetuse võtsime vastu meie majas. Osa teise maja rahvast tuli ka meie juurde. Nii me siis tiksusime kui poole üheni. Peale seda magama, sest hommikul algas tööpäev kell7. Hommikul ärgates tabas poisse üllatus. Enamus pidulisis polnud kaineks saanud. Tööle vedasime ennast ikkagi. Õnneks oli öösel kõvasti vihma sadanud ja oli ainult 3 tunnine päev. Põld oli lihtsalt nii märg, et traktoriga ei saanud põllule sõita ja käsitsi korjamine on mõttetu. 31 õhtul tuli meie majja iiri paar, sest samal päeval lahkusid sakslased. Nad pidutsesid nii kõvasti, et oma esimesel tööpäeval nad tööle ei jõudnud. Nõrgad, rohkem praktikat vaja, muud ei midagi.
Täna öösel sadas veel rohkem ja täna on terve päev vaba. Õhtul taas pokkerimäng ja homme viimane päev siin urkas olla. Ma olen suht rõõmus, et siin punuma saab. Ees ootamas 2 nädalat reisimist ja siis tagasi Läände. Kus on selle mandri parimad inimesed.
Marite pani fotkisse pilte ka üles. Võite tsekata. Kõike ei saanud panna, sest vaba ruumi ole. Marite kirjutab neile taas ja sõimab neid natuk. Ehk siis asi paraneb. Eelmine aasta igatahes aitas ja nende väitel pidi meil piiramatu hulk mahtu seal olema. Sittagi!!!
Ongi selleks korraks kõik.
Head uut!
Rein
Tellimine:
Postitused (Atom)
