Neljapäev 25.06 (Marite jutt) Neli päeva rasket tööd on nüüd seljataga. Homme veel ja siis saab kaks päeva puhata. Teadsime, et puude istutamine ei saa olema kerge töö aga et ta füüsiliselt nii läbi võtab ei oleks arvanud. Täitsa õigustatult lasi ülemus mul kaks kuud tagasi puude istutajat käes hoida ja mõelda, et kas ikka olen selleks tööks valmis. Nagu too kordki kinnitasin, et saan sellega hakkama nii ütlen seda ka täna. Ütlesin ka ülemusele, et tal oli täitsa õigus- kerge töö see ei ole. Töötame contract´iga, mis tähendab siis, et mida kiiremini töötad, seda rohkem saad ka raha. Mõlemad oleme iga päevaga oma tulemust parandanud. Otseloomulikult on Rein minust jälle kiirem aga nagu ütlesin, siis ei ole see kerge töö. Ka minu tulemused on head. Teenime rohkem kui muidu teeniksime tunnitasuga. Et teil mingigi ettekujuts tekiks, et palju jõuab päevas puid istutada, siis kirjutan esimese nelja päeva tulemused: esmasp. Marite 27 alust ja Rein 35 alust; teisip. M-40 alust ja R-52 alust; kolmap. M-54 alust ja R 65 alust; neljap. ehk täna M-47 alust ja R-55 alust aga siin tuleb arvestada, et lõpetasime 2,5 tundi varem ära, kuna selles kohas said kõik tehtud. (Ühel alusel on u. 70 puud, üks päev oli ühel alusel ka natuke üle saja. Nii, et arvutage ise, palju uusi puid ühe päevaga kasvama pannakse).
Tööpäevad algavad meil võrreldes eelmise kohaga päris vara. Esimesel päeval saime kõigiga (u. 17 inimest) hotelli parklas kell 6.30 kokku. Kolm viimast päeva aga juba kell 6.00. Nii varajane kokkusaamine on seetõttu, et istutamise kohta jõudmiseks tuleb umbes tunnike sõita. Tavaliselt minnakse kolme või nelja autoga (järelkärus puude istikud), üks neis on vana Land Cruiser, kuhu mahub päris palju inimesi, kuna taga on kaks pikemat istet . Me oleme senini sõitnud ülemuse poja autos, mis on kindlasti mugavam kui selles vanas Cruiser´is.
Tööpäev algab sellega, et kõik laevad auto järelkärud istikuid täis, millelt edaspidi hakkame järjest uusi puid endale plastik ämbrisse laduma. Ämber on kõigil rihmaga üle õla, üks rihm on ka ümber keha, et kogu raskus ei langeks kaelale vaid ka puusadele. Istutaja (rauast toru), millega istikuid maasse torkame on põhimõtteliselt terve päev paremas käes. Ja see ei ole üldse kerge. Töö ongi siis selline, et käime järjest mööda vagusid. Vasaku käega haarad oma seljas olevast ämbrist istiku ja paned selle istutaja ülemisest avast sisse. Parema käega lükkad toru alumise terava otsa maasse ja parema jalaga astud toru küljes olevale kangile, mille peale toru ots avaneb ja istik kukub pinnases olevasse auku. Ja et istik ikka korralikult mulla (muda, liiva) all oleks, siis tuleb veel enne edasi astumist üks jalahoop mulda peale vajutada. Siis tõstad toru üles, astud mõned sammud edasi ja teed seda sama eelnevat liigutust, kuni tööpäeva lõpuni. Ega jah, midagi keerulist ei ole. Vaheapeal peab muidugi käima ka istikuid oma ämbrisse juurde laadimas. Peale esimest tööpäeva ostsime endale lihasevalu vastu kreemi. Nüüd siis igapäev määrime end sellega. Lisaks lihase valule oleme saanud ka „mõnusad“ villid. Minul õnneks vaid üks paremal käel ja teine varbal aga Reinul on parem käsi ikka päris korralikult villidega kaetud ja ka suur varvas on korraliku villi saanud.
Täna tundsime, et natuke on juba kergem. Eks keha hakkab ka vaikselt harjuma ja varsti kaovad ka villid. Igatahes tunda on, et lihased kasvavad. See nädal oleme iga päev peale tööd nii väsinud, et ei jõua eriti midagi teha. Isegi sooja süüa tegime täna esimest korda. Eile premeerisime endid hea töö eest suure pitsaga.
Loodan, et nüüd selle raske töö jutuga teid ära ei ehmatanud. Tegelikult on meil ikka kõik hästi, tegelt ka.
neljapäev, 25. juuni 2009
pühapäev, 21. juuni 2009
Picking and pruning
Pühapäev 21.06 (Marite jutt) Ma nüüd kirjutan ka üle tüki aja mõne rea, kuigi kohati mulle tundub, et ma olen nagu muhv, kes ise endale kirjutab.
Ega siin midagi väga erilist juhunud ei olegi. Need, kes meie tegemiste vastu rohkem huvi tunnevad, nendega on juba telefonis, msn´is või meili teel niikui nii suheldud.
Alates 29. maist kuni siis tänase päevani töötasime Fontanini fruits and nuts farmis. Kuni 10. juunini korjasime õunu ja siis peale seda tegime õunapuude pügamist. Tegelikult oli meil ülemusega alguses kokkulepe, et korjame õunu nädala või poolteist kuni algab endises töökohas puude istutamine. Kuna aga puude istutamine lükkus vähese vihma tõttu edasi, siis küsisime ülemuselt, et ega tal ei ole meile rohkem mingit tööd pakkuda. Alguses ütles ta, et tööd oleks vaid ühele (squirreliga ehk oravaga õunalatvadest õunte korjamine). Aga siis ta mõne aja pärast teatas, et saab meid kõiki tööle rakendada. Tavaliselt puude pruning´ut (pügamisega) nii vara ei alustata (oodatakse kuni kõik lehed on langenud) aga õnneks tegi see kord erandi. Kuna kasutada oli vaid üks orav ja Rein oli kohe julge proovima, siis sai tema selle toreda aparaadiga pool päeva sõita. Orava juhtimine käib kahe jalaga ja seetõttu võtab natuke aega, et sellega harjuda. Aga kuna ma ju sellega ei töötanud, siis ei saa ka eriti rohkem kommenteerida. Mina ja Tõnis saime kätte elektrilised käärid, millega hakkasime usinasti puid pügama. Esimese tunnikese oli ka ülemus meiega tööd tegemas ja juhendamas. Pügamine on võrreldes õunte korjamisega lihtne, kuid alguses võttis tükk aega aega, et aru saada, et kas lõikame ikka piisavalt palju oksi maha ja kui lõikame, kas siis ikka õigeid oksi jne. Esimestel päevadel me ikka küsisime päevas mitu korda üle, et kas teeme ikka õigesti ja mis ta arvab. Aga ta vastas alati, et väga hea, keep on going. Ta ei olnud nagu tüüpiline ülemus, et range ja kontrolliv jms, pigem selline chill ja no worries. Näiteks kui ühel hommikul sadas tugevat vihma, siis helistasime talle, et öelda kui sobib, siis tuleme tööle alles siis kui ilm paremaks läheb. Ta oli kohe arusaaja ja ütles loomulikult, et tulge, kui enam ei saja. Ja sadas muideks selle kolme nädala jooksul ikka päris palju. Enamus päevi olid sellised, et sadas vihma ja siis oli päike ja siis jälle sada ja siis päike jne.
See reede ja laupäev ei jõudnudki tööle, kuna vihma oli rohkem kui päikest ehk siis sadas liiga palju. Seepärast läksime tööle täna ehk pühapäeval. Aga ka täna ei teinud tervet päeva vaid pügasime vaid 5 tundi. Ilm oleks isegi lubanud kauem töötada aga lihtsalt ei viitsinud rohkem. Tööpäev lõppes meil sellega, et ülemus kutsus meid kastaneid sööma ja pakkus õlut. Tore oli. Rääkisime juttu, mekkisime natuke kohalikku õlut ja sõime küpsetatud kastaneid ja pähkleid. Üllatus oli see, kui ta ütles, et ta on vaid 29 aga eks see seletab natuke seda, miks ta kõike suhteliselt vabalt võttis. Ja me mõtlesime, et ta single. Tõnisel oli isegi kahtlus, et äkki talle meeldivad mehed, kuna ta oli nii sõbralik ja üks laupäev ütles, et kui meil tööst tüdimus tekib, et siis tulge pakkimislattu ja ta pakub mõned õlled. Me muidugi mõtlesime too kord, et ta tegi nalja aga järgmisel päeval ta ütles, et ta ei tee selliste tõsiste asjadega nalja. Igatahes tuli täna välja, et ta on abielus ja tal on juba 5 last (ühed neist koguni kolmikud).
Ülemus tegi meile ka väikse kingituse hea töö eest- iga ühele oma pudeli jahutaja (pehmest materjalist pudeli ümbris). Siin on need päris populaarsed. Ja meie ütlesime ka omalt poolt aitäh, kinkides talle teemantviili.
Reede õhtul oli meil väike pidu. Jaapani sõber Nao tuli ka Manjimupi tagasi, et puid istutada. Ja siis me rääkisimegi, naersime, .... nagu vanadel headel aegadel ehk siis nagu mõned kuud tagasi.
Homme algab kaua oodatud puude istutamine. Ülemusega saame kõik (endised ja uued töötajad) hotelli parklas kell 6.30 kokku ja siis sõidame kuhugile lagendikule, kus siis tulevikus peaks meie istutatud puud kasvama.
Ega siin midagi väga erilist juhunud ei olegi. Need, kes meie tegemiste vastu rohkem huvi tunnevad, nendega on juba telefonis, msn´is või meili teel niikui nii suheldud.
Alates 29. maist kuni siis tänase päevani töötasime Fontanini fruits and nuts farmis. Kuni 10. juunini korjasime õunu ja siis peale seda tegime õunapuude pügamist. Tegelikult oli meil ülemusega alguses kokkulepe, et korjame õunu nädala või poolteist kuni algab endises töökohas puude istutamine. Kuna aga puude istutamine lükkus vähese vihma tõttu edasi, siis küsisime ülemuselt, et ega tal ei ole meile rohkem mingit tööd pakkuda. Alguses ütles ta, et tööd oleks vaid ühele (squirreliga ehk oravaga õunalatvadest õunte korjamine). Aga siis ta mõne aja pärast teatas, et saab meid kõiki tööle rakendada. Tavaliselt puude pruning´ut (pügamisega) nii vara ei alustata (oodatakse kuni kõik lehed on langenud) aga õnneks tegi see kord erandi. Kuna kasutada oli vaid üks orav ja Rein oli kohe julge proovima, siis sai tema selle toreda aparaadiga pool päeva sõita. Orava juhtimine käib kahe jalaga ja seetõttu võtab natuke aega, et sellega harjuda. Aga kuna ma ju sellega ei töötanud, siis ei saa ka eriti rohkem kommenteerida. Mina ja Tõnis saime kätte elektrilised käärid, millega hakkasime usinasti puid pügama. Esimese tunnikese oli ka ülemus meiega tööd tegemas ja juhendamas. Pügamine on võrreldes õunte korjamisega lihtne, kuid alguses võttis tükk aega aega, et aru saada, et kas lõikame ikka piisavalt palju oksi maha ja kui lõikame, kas siis ikka õigeid oksi jne. Esimestel päevadel me ikka küsisime päevas mitu korda üle, et kas teeme ikka õigesti ja mis ta arvab. Aga ta vastas alati, et väga hea, keep on going. Ta ei olnud nagu tüüpiline ülemus, et range ja kontrolliv jms, pigem selline chill ja no worries. Näiteks kui ühel hommikul sadas tugevat vihma, siis helistasime talle, et öelda kui sobib, siis tuleme tööle alles siis kui ilm paremaks läheb. Ta oli kohe arusaaja ja ütles loomulikult, et tulge, kui enam ei saja. Ja sadas muideks selle kolme nädala jooksul ikka päris palju. Enamus päevi olid sellised, et sadas vihma ja siis oli päike ja siis jälle sada ja siis päike jne.
See reede ja laupäev ei jõudnudki tööle, kuna vihma oli rohkem kui päikest ehk siis sadas liiga palju. Seepärast läksime tööle täna ehk pühapäeval. Aga ka täna ei teinud tervet päeva vaid pügasime vaid 5 tundi. Ilm oleks isegi lubanud kauem töötada aga lihtsalt ei viitsinud rohkem. Tööpäev lõppes meil sellega, et ülemus kutsus meid kastaneid sööma ja pakkus õlut. Tore oli. Rääkisime juttu, mekkisime natuke kohalikku õlut ja sõime küpsetatud kastaneid ja pähkleid. Üllatus oli see, kui ta ütles, et ta on vaid 29 aga eks see seletab natuke seda, miks ta kõike suhteliselt vabalt võttis. Ja me mõtlesime, et ta single. Tõnisel oli isegi kahtlus, et äkki talle meeldivad mehed, kuna ta oli nii sõbralik ja üks laupäev ütles, et kui meil tööst tüdimus tekib, et siis tulge pakkimislattu ja ta pakub mõned õlled. Me muidugi mõtlesime too kord, et ta tegi nalja aga järgmisel päeval ta ütles, et ta ei tee selliste tõsiste asjadega nalja. Igatahes tuli täna välja, et ta on abielus ja tal on juba 5 last (ühed neist koguni kolmikud).
Ülemus tegi meile ka väikse kingituse hea töö eest- iga ühele oma pudeli jahutaja (pehmest materjalist pudeli ümbris). Siin on need päris populaarsed. Ja meie ütlesime ka omalt poolt aitäh, kinkides talle teemantviili.
Reede õhtul oli meil väike pidu. Jaapani sõber Nao tuli ka Manjimupi tagasi, et puid istutada. Ja siis me rääkisimegi, naersime, .... nagu vanadel headel aegadel ehk siis nagu mõned kuud tagasi.
Homme algab kaua oodatud puude istutamine. Ülemusega saame kõik (endised ja uued töötajad) hotelli parklas kell 6.30 kokku ja siis sõidame kuhugile lagendikule, kus siis tulevikus peaks meie istutatud puud kasvama.
teisipäev, 9. juuni 2009
Laisa eestlase eest valivad europarlamenti lollid ja venelased!!!
Tere kauge rahvus, kaugel külmal maal. Kuningas jälle siin pool. Esmalt tahan tänada neid 45% inimesi kes andsid viimastel europarlamendi valimistel oma hääle. Ükskõik kellele see hääl ka siis ei läinud. Isegi kesikutele või voodiparteile hääle andmine on parem kui mitte valimine. Minu arvates tuleks nendelt inimestelt kes valimas ei käi Eesti pass ära võtta. Kui ikka oma kodanikukohust täita ei taha, siis ole parem halli passiga. Miks peaks Eesti riik võimaldama oma laiskadel kodanikel viisavaba reisimist maailmas? Pirukas piruka vastu ikka. Valimine peaks olema ikkagi auasi. Need kes valimas ei käinud mingu nüüd nurka ja häbenegu seal paar päeva. Häbi, häbi, püksis käbi…
Ongi kõik,
Kuningas Rein Esimene
PS! Ka mina andsin elektrooniliselt oma hääle. Minu valik langes Klenski kasuks. Tundub normaalne vend olevat ja õde on tal ka hea näitleja. Kahjuks ta valituks ei osutunud, aga ehk järgmisel korral läheb tal paremini. Need kes valimas ei käinud ärgu minu otsust kritiseerigu, sest teiesuguste eest valingi mina. Või siis Valentina Lasnamäelt, või Sergei Sillamäet või Tädi Maali Litsmetsast.
Ongi kõik,
Kuningas Rein Esimene
PS! Ka mina andsin elektrooniliselt oma hääle. Minu valik langes Klenski kasuks. Tundub normaalne vend olevat ja õde on tal ka hea näitleja. Kahjuks ta valituks ei osutunud, aga ehk järgmisel korral läheb tal paremini. Need kes valimas ei käinud ärgu minu otsust kritiseerigu, sest teiesuguste eest valingi mina. Või siis Valentina Lasnamäelt, või Sergei Sillamäet või Tädi Maali Litsmetsast.
neljapäev, 4. juuni 2009
Rein hakkab aborigeenide kuningaks
Reinu ametlik pressiteade- Kuna keegi pole meile nii ammu kirjutanud (ma isegi ei mäleta millal see olla võis), siis otsustasin, et peale teise viisa lõppemist jään ma Austraaliasse. Otsin omale aborigeeni hõimu ja hakkan nende kuningaks. Väga lihtne on kuningaks saada, sest mul on auto. Sellega saan oma hõimu hommikul metsast poe ette hängima viia.
Olge siis tublid ja ärge jumala eest meile midagi kirjutage. Istuge aga +7 kraadiga toas ja vahtige telekat. Ma ka enam ei viitsi kirjutada. Vaatan parem Simpsoneid mida netist tõmbasime.
Kuningas Rein Esimene
Olge siis tublid ja ärge jumala eest meile midagi kirjutage. Istuge aga +7 kraadiga toas ja vahtige telekat. Ma ka enam ei viitsi kirjutada. Vaatan parem Simpsoneid mida netist tõmbasime.
Kuningas Rein Esimene
Tellimine:
Postitused (Atom)
