Tree planting

Neljapäev 25.06 (Marite jutt) Neli päeva rasket tööd on nüüd seljataga. Homme veel ja siis saab kaks päeva puhata. Teadsime, et puude istutamine ei saa olema kerge töö aga et ta füüsiliselt nii läbi võtab ei oleks arvanud. Täitsa õigustatult lasi ülemus mul kaks kuud tagasi puude istutajat käes hoida ja mõelda, et kas ikka olen selleks tööks valmis. Nagu too kordki kinnitasin, et saan sellega hakkama nii ütlen seda ka täna. Ütlesin ka ülemusele, et tal oli täitsa õigus- kerge töö see ei ole. Töötame contract´iga, mis tähendab siis, et mida kiiremini töötad, seda rohkem saad ka raha. Mõlemad oleme iga päevaga oma tulemust parandanud. Otseloomulikult on Rein minust jälle kiirem aga nagu ütlesin, siis ei ole see kerge töö. Ka minu tulemused on head. Teenime rohkem kui muidu teeniksime tunnitasuga. Et teil mingigi ettekujuts tekiks, et palju jõuab päevas puid istutada, siis kirjutan esimese nelja päeva tulemused: esmasp. Marite 27 alust ja Rein 35 alust; teisip. M-40 alust ja R-52 alust; kolmap. M-54 alust ja R 65 alust; neljap. ehk täna M-47 alust ja R-55 alust aga siin tuleb arvestada, et lõpetasime 2,5 tundi varem ära, kuna selles kohas said kõik tehtud. (Ühel alusel on u. 70 puud, üks päev oli ühel alusel ka natuke üle saja. Nii, et arvutage ise, palju uusi puid ühe päevaga kasvama pannakse).
Tööpäevad algavad meil võrreldes eelmise kohaga päris vara. Esimesel päeval saime kõigiga (u. 17 inimest) hotelli parklas kell 6.30 kokku. Kolm viimast päeva aga juba kell 6.00. Nii varajane kokkusaamine on seetõttu, et istutamise kohta jõudmiseks tuleb umbes tunnike sõita. Tavaliselt minnakse kolme või nelja autoga (järelkärus puude istikud), üks neis on vana Land Cruiser, kuhu mahub päris palju inimesi, kuna taga on kaks pikemat istet . Me oleme senini sõitnud ülemuse poja autos, mis on kindlasti mugavam kui selles vanas Cruiser´is.
Tööpäev algab sellega, et kõik laevad auto järelkärud istikuid täis, millelt edaspidi hakkame järjest uusi puid endale plastik ämbrisse laduma. Ämber on kõigil rihmaga üle õla, üks rihm on ka ümber keha, et kogu raskus ei langeks kaelale vaid ka puusadele. Istutaja (rauast toru), millega istikuid maasse torkame on põhimõtteliselt terve päev paremas käes. Ja see ei ole üldse kerge. Töö ongi siis selline, et käime järjest mööda vagusid. Vasaku käega haarad oma seljas olevast ämbrist istiku ja paned selle istutaja ülemisest avast sisse. Parema käega lükkad toru alumise terava otsa maasse ja parema jalaga astud toru küljes olevale kangile, mille peale toru ots avaneb ja istik kukub pinnases olevasse auku. Ja et istik ikka korralikult mulla (muda, liiva) all oleks, siis tuleb veel enne edasi astumist üks jalahoop mulda peale vajutada. Siis tõstad toru üles, astud mõned sammud edasi ja teed seda sama eelnevat liigutust, kuni tööpäeva lõpuni. Ega jah, midagi keerulist ei ole. Vaheapeal peab muidugi käima ka istikuid oma ämbrisse juurde laadimas. Peale esimest tööpäeva ostsime endale lihasevalu vastu kreemi. Nüüd siis igapäev määrime end sellega. Lisaks lihase valule oleme saanud ka „mõnusad“ villid. Minul õnneks vaid üks paremal käel ja teine varbal aga Reinul on parem käsi ikka päris korralikult villidega kaetud ja ka suur varvas on korraliku villi saanud.

Täna tundsime, et natuke on juba kergem. Eks keha hakkab ka vaikselt harjuma ja varsti kaovad ka villid. Igatahes tunda on, et lihased kasvavad. See nädal oleme iga päev peale tööd nii väsinud, et ei jõua eriti midagi teha. Isegi sooja süüa tegime täna esimest korda. Eile premeerisime endid hea töö eest suure pitsaga.

Loodan, et nüüd selle raske töö jutuga teid ära ei ehmatanud. Tegelikult on meil ikka kõik hästi, tegelt ka.