Võtsin siis ennast nüüd kokku ja proovin kirja panna eelmise nädala sündmused. Kiiruga etterutates, neid ei olnud vähe. Enamus muidugi mahtus kahe päeva sisse.
Töönädal oli nagu tavaline töönädal. Hommikul tääle ja õhtul koju, ei midagi erilist. Reedel küsisime lõnast vabaks, sest oli vaja minna maksta ära trahv mille saime Lancelinis valel ajal parkimise eest. Samuti oli vaja auto näidata remonditöökojas ära, siis saab hinnapakkumise ja eks siis saab näha mis edasi toimuma hakkab. Trahvi saime ilusasti makstud ja auto ka ära näidatud. Reedel sai näidatud ja esmaspäeval pidi see vennike meile ja kindlustusele meili saatma. Selle teema juurde tulen veel hiljem tagasi. Kõik ikka järjekorras, nagu oli.
Peale neid asjaajamisi käisime Poola lihuniku juures ja Vene poes. Järgmisel päeval oli plaan Kuno ja Triin- Liisi juures tagasihoidlikult minu 32 sünnipäeva tähistada. Lihuniku juures liha shaslõkki jaoks ostetud ja vene poest hapukapsas samuti hüppasime supermarketist läbi ja ostsime kartuli ja juustu singirullide jaoks ära. Samuti ei jäänud vahele alkopood.
Peale seda keerasime noka Haraldi ja Mareti poole. Maret tegi meile lõhet ja kartulit. Maitses väga hästi. Peale õhtusööki hakkasin äädikamarinaadis lamba ja seashaslõkki tegema. See peab ju marinaadis seisma. Samal ajal kui ma seda valmistasin pläkutasime niisama maast ja ilmast, loomulikult oli selle kõrvale vein ja õlu. Shaslõkk marinaadi pandud oli aeg nii kaugel, et hakkasime Haraldiga austraalia jalgpalli vaatama. Maret ja Marite keerasid magama. Mulle on see mäng täitsa meeldima hakanud. Kui telekas seda näidatakse, siis vaatan alati kui võimalik. Nädalavahetustel näitab seda päris tihti. Poll 12 keerasime me samuti magama. Hommikul kargas kell 6-15 Harald meile tuppa ja oli ähmi täis ning küsis- Mis kell te ärkama peate? Me unesegaselt vastasime- Kell 7. Muidugi oli see ka õige, sest Maritel oli kell 9 aeg juuksuri ja enne seda pidi ta mind viskama koos meie kolaga Kunni ja Triinu juurde. Telefoni sisselülitades sain Triinult järgmise sõnumi- „Kallis Rein, kui hommikul tuled ole hea ja too õlut. Meil on tõenäoliselt paha olla.“ Algus oli paljulubav. Pool üheksa nende maja ette jõudes ja signaali lastes tegi meile ukse lahti Andres ja Bandit. Bandit on pererahva koer, kelle nad võtsid nad nädal tagasi. Tõugu ma kahjuks ei mäleta, aga lahe tegelane on ta igatahes. Kõvera sabaga on see koer, pidi olema sünnidefekt. Andres on pererahva ammune tuttav Eesti ajast. Samuti oli ka seal tema elukaaslane Ingrid. Peale Andrese magasid kõik. Vaikselt ärkasid ka teised riburadapidi. Kõige värskemad nad just välja ei näinud. Õnneks mu toodud õlled mõjusid neile nagu imepalsam ja tiiger hakkas taas nende sees möllama. Mina hakkasin kapsast vaaritama ja liha vardasse ajama. Kell 12 oli ka Marite tagasi. Kuna peoliste saabumiseni oli veel aega, siis mulisesime niisama ja libistasime õlut. Eelmise päeva mehed (Kunn ja Andres) olid kella 14 parajad poisid ja Triin kamandas Kunni magama. Ma arvasin, et see tal ei õnnestu, aga võta näpust. Põhjuse miks ta magama läks ütlen samuti hiljem.
Kell 17-30 saabusid külalised. Mait, Kadi, Elar, Katrin (nemad on meie töökaaslased farmist), Kristjan (tema on see vend tänu kellele me siin farmis töötame. Tutvusime temaga Esperances), Andres, Kaisa, Reno (nendega tutvusime eelmisel aastal Jaanipäeval), Karmen, Miko (Karmen on Reno girlfriend ja Miko on Karmeni 4 aastane poeg) ja viimane külaline oli Mr. Mo (tema on Andrese ja Kaisa koer. Sama tõugu mis Kunni ja Triinu oma. Tõugu ma ikka ei mäleta).
Kuna rahvas oli koos, siis panin grillile tule alla ja hakkasin liha ja kartulit küpsetama. Samuti avati esimesed rummipudelid. Alguses oli pidu tagasihoidlik nagu eestlastele kohane. Lõpuks said ikka tuurid korralikult üles ja liha kadus nagu nõiaväel. Kingitusi ma ei soovinud, oli ainult palve, et igaüks toob oma soovil alkoholi mida ta joob, aga Kunn ja Triinu kinkisid mulle kellukese mida saab kõlistada kui õlu otsa saab, samuti märgi millel kiri – Birhday Boy. Andres ja Kaisa kinkisid Nu pogodi märgi, oi seda nostalgiat... Kristjan tõi pudeli rummi mis eelmisest istumisest üle jäi. Lubasime selle järgmisel istumisel ära lahendada ja näed Kristjan pidas sõna.
Kell pool kümme marssis sisse mingi kohalik vennike. Minu küsimuse peale- Kes see on, vastas Kuno- Mu töökaaslane. Igatahes töökaaslane rullis välja vaiba maha ja pani sinna tooli. Mind kamandati toolile ja siis saabus üllatus mille pärast Kuno päeval ilma vaidlemata magama läks. Nimelt marssis sisse strippar, politseivormis. Minul pandi käed raudu. Kahjuks või õnneks olid need plastmassist ja nii väiksed, et mu käte ümber nad küll ei seisnud. Tädi etteaste kestis 15 minutit ja lõpuks oli ta ikka kohe täitsa paljas. Detailidesse ma ei hakka laskuma mida ta kõike tegi, aga kui kellegil on huvi, siis andku teada. Võin kirjutada siis pikemalt. Igatahes tädi oli tip-top ja nagu selgu Soome päritolu. Show ajal filmida ja pildistada ei tohtinud, aga peale show kui tädil riided seljas, tegime kõik koos ühispildi. Hea valik- Kuno, Triin ja Andres. Nemad olid kes ta välja valisid. Üks parimatest kinkides mu elujooksul kindlasti. Peale strippari lahkumist jätkus pidu endistel tuuridel. Peale südaööd hakkasid riburadapidi kõik vaikselt magama minema. Mingi aeg läksime ka mina ja Marite. Kuid on õnnetust, Maritel hakkas kõht nii hullusti valutama, et terve maja aeti tagajalgadele ja lõpuks kutsuti kiirabi. Seda muidugi Marite kisa peale. Kiirabi saamudes anti maritele mingit „piipu“ imeda. See meenuatb natuke astmapiipu. Igatahes Maritel hakkas kohe parem ja keeldus haiglasse minemast. Parameedikud teda ei kuulanud ja nii me siis sõitsimegi kiirabiga haiglasse. Mulle ja Maritele oli see esimene sõit kiirabiga. Kuno, Kristajan ja Triin tulid meile haiglasse järgi. Haiglas võeti Maritel vereproovi ja kuseproovi. Need olid korras ja me ei teagi mis selle valuhoo põhjustas. Ma panin ise tegelikult diagnoosi- see oli tähelepanu vajadus. Kogu õhtu olin mina ju tähelepanu keskpunktis ja ta tahtis ka tähelepanu. PS! Muretsemiseks poel põhjust Marite tervisega on endiselt kõik OK!
Haiglast tagasi saabudes istusime mingi kella seitsmeni hommikul ja keerasime uuesti magama. Ärkasime kell 12, enamus inimesi oli selle aja peale juba lahkunud. Koristasime väljas laua ära ja võtsime suuna tagasi farmi. PS! Triin ja Kuno- suur, suur aitäh, et lubasite oma maja minu sünnipäeva tähistamiseks kasutada. Samuti suured tänud kõigile kes kohale tulid. Parim sünnipäev mis mul olnud ja kõikidel külalistel on selles oma osa.
Hüppasime kiirelt ka läbi supermarketist, et osta terve nädala söök. Kassas olles kassapidaja küsis viisakalt, et kuidas sul täna läheb. Mina muidugi ei jäänud talle võlgu, vastasin- Mul on pohmell ja eile tähistasime seda, kohal käis ka strippar. Tädi ehmatas päris ära ja enam ta midagi ei küsinud. Mul oli nalja nabani loomulikult.
Lõppenud töönädal on läinud puude oksi saagides. Kolmapäeval nad muidugi avastasid, et need oksahunnikud mis nad lasid meil ridade otsa teha lasid on ikka vales kohal. Pidavati harvesteri (korjamismasinat) segama. Nii ma siis viimased kaks päeva olen neid vedanud ÕIGESSE kohta. Meenutab nagu lugu Kilplaste raamatust.
Kuna kuni tänaseni polnud tääkojast meile autoremondi kohta mingit pakkumist teinud, siis Marite helistas sinna ja uuris milles probleem. Onu vastas, et tema saatis paberi kindlustusse ära ja ootab vastust. Igatahes tema arvutuste järgi läheb meie auto remont 2950 dollarit maksma. Meia auto on aga kindlustatud 3500 peale. Kui sellest maha võtta 400 dollarit omavastutust, siis jääb 3100. Igatahes on väga suur tõenäosus, et kindlustus ei lase meie autot korda teha vaid maksab meile 3100 ja jätab auto endale. See oleks meiele väga hea, sest auto turuväärtus kindlasti nii palju pole. Naljakas on see, et siin ei maks kindlustus sulle auto turuväärtust vaid selle summa milliseks sa oled oma auto lepingu tegemisel ise hindanud. Meie hindasime aasta tagasi oma auto väärtuseks 3500. Igatahes pöidlad pihku pöialpoisid, et nad meilt auto ära ostaksid. Kohalikke rääkides on nende arvamus olnud, et tõenäoliselt ostetakse auto meilt ikkagi ära.
PS! Tänud kõigile neile kes mind sünnipäeval meeles pidasid!
Kuulmiseni,
Teie Rein
reede, 23. aprill 2010
pühapäev, 11. aprill 2010
Endiselt ei ole veel selge, et kas saame oma auto korda nii, et ei pea ise midagi maksma või ei. Oleme kindlustusega paar korda telefoni teel suhelnud, kuid mõlemal korral saanud vastukäivat infot. Üks teenindaja sokkis midagi, et peame ise maksma nö. omavastutuse 400 dollarit, teine aga ütles, et kui ise süüdi ei ole siis suure tõenäosusega ei pea midagi maksma. Lubasid, et esmaspäeval annavad lõpliku vastuse. Eks siis näis. Aga kui otsus tuleb selline, et peame ise maksma, siis ei hakka autot korda tegema. Liiga palju raha juba Jamie (auto) peale kulutanud.
Selle nädalavahetuse veetsime võrreldes kõikide viimaste nädalavahetustega võrreldes suhteliselt rahulikult. Laupäeval oli suur ostupäev, kui käisime Kadi ja Maiduga Joondalupis. Käisime läbi paarist väiksemast poest, sõime Hungry Jacksi, mis on nagu McDondalds aga täitsa Austraalia oma ja siis suuurest toidupoes ja terve päev oligi läinud. Õhtul tegime kõik koos maja kõrval grilli (igale maitsele midagi: oli nii lammast, siga kui ka seašašlõkki).
Ja täna on nagu tõeline pühapäev. Hommikusöögiks tegime Kadiga kõigile pannkooke. Siis sai natuke koristatud ja pesu pestud. Siis muidugi niisama lebotatud. Ja hiliseks lõunasöögiks või pigeb siis juba õhtusöögiks oli meil Reinu valmistatud hernesupp. Pärast istusime kõik laua taga nagu eeskujulik perekond J. Ja nüüd ongi kõht täis ja meel hea ning lebotame edasi.
Homme algab taas töönädal. Jätkame prunimist sealt kus reedel pooleli jäi. Sõidame mööda oliivipuude ridu (mina rodeoga ja Rein traktoriga, kus treiler taga) ja kui näeme ühtlasest puude massist välja ulatuvaid oksi, siis lõikame need käsisaega maha ja viskame taha kasti.
Selle nädalavahetuse veetsime võrreldes kõikide viimaste nädalavahetustega võrreldes suhteliselt rahulikult. Laupäeval oli suur ostupäev, kui käisime Kadi ja Maiduga Joondalupis. Käisime läbi paarist väiksemast poest, sõime Hungry Jacksi, mis on nagu McDondalds aga täitsa Austraalia oma ja siis suuurest toidupoes ja terve päev oligi läinud. Õhtul tegime kõik koos maja kõrval grilli (igale maitsele midagi: oli nii lammast, siga kui ka seašašlõkki).
Ja täna on nagu tõeline pühapäev. Hommikusöögiks tegime Kadiga kõigile pannkooke. Siis sai natuke koristatud ja pesu pestud. Siis muidugi niisama lebotatud. Ja hiliseks lõunasöögiks või pigeb siis juba õhtusöögiks oli meil Reinu valmistatud hernesupp. Pärast istusime kõik laua taga nagu eeskujulik perekond J. Ja nüüd ongi kõht täis ja meel hea ning lebotame edasi.
Homme algab taas töönädal. Jätkame prunimist sealt kus reedel pooleli jäi. Sõidame mööda oliivipuude ridu (mina rodeoga ja Rein traktoriga, kus treiler taga) ja kui näeme ühtlasest puude massist välja ulatuvaid oksi, siis lõikame need käsisaega maha ja viskame taha kasti.
pühapäev, 4. aprill 2010
Täiendus pikale jutule
Heips, Rein siin.
Lisaksin Marite jutule natuke lisaks. Samas parklas kus meie autod öösel ära rihiti juhtus sama asi veel ühe autoga. Samal öösel. Järgmisel öösel pandi jällegi seal auto lihtsalt põlema. Haigeid inimesi on igal pool. Eks näis mis sellest asjast saab lõpuks, loodetavasti kindlustus maksab ikka kinni.
Telkimiskoha kohta ka nii palju, et seal polnud ei elektrit ega vett. Täielikult põõsaste vahel oli see koht. Küll oli aga hulgaliselt puuke. Peale põõsas hädal käimist sai paar tükki kindlasti jala pealt. Minul ükski õnneks sisse ennast ei söönud. Maritel, Kristjanil ja Maidul nii hästi ei läinud. Õnneks olid kaasa võetud terava otstega näpitsad ja Liis tõmbas puugid ilusasti välja. PS! Siinsed puugid pole mürgised. Sital (ma tean, et kõik naisterahvad vangutavad selle sõna peale pead, aga mina käin tõesti sital. Kakamise unustasin ma juba ca 4 aastaselt) käimine oli ka huvitav, labidas kaasa, auk maasse, "varandus" auku ja auk kinni tagasi.
NB! Marite lisas pilte ka fotkisse. Samuti on tema eilse postituse lõpus väike video sellest kuidas me düünides dziibiga hüppeid tegime.
Lisaksin Marite jutule natuke lisaks. Samas parklas kus meie autod öösel ära rihiti juhtus sama asi veel ühe autoga. Samal öösel. Järgmisel öösel pandi jällegi seal auto lihtsalt põlema. Haigeid inimesi on igal pool. Eks näis mis sellest asjast saab lõpuks, loodetavasti kindlustus maksab ikka kinni.
Telkimiskoha kohta ka nii palju, et seal polnud ei elektrit ega vett. Täielikult põõsaste vahel oli see koht. Küll oli aga hulgaliselt puuke. Peale põõsas hädal käimist sai paar tükki kindlasti jala pealt. Minul ükski õnneks sisse ennast ei söönud. Maritel, Kristjanil ja Maidul nii hästi ei läinud. Õnneks olid kaasa võetud terava otstega näpitsad ja Liis tõmbas puugid ilusasti välja. PS! Siinsed puugid pole mürgised. Sital (ma tean, et kõik naisterahvad vangutavad selle sõna peale pead, aga mina käin tõesti sital. Kakamise unustasin ma juba ca 4 aastaselt) käimine oli ka huvitav, labidas kaasa, auk maasse, "varandus" auku ja auk kinni tagasi.
NB! Marite lisas pilte ka fotkisse. Samuti on tema eilse postituse lõpus väike video sellest kuidas me düünides dziibiga hüppeid tegime.
Üks pikemat sorti sissekanne
Piinlik lugu küll, et pidevalt oleme lubanud blogi täiendada aga teeme seda alles nüüd aga noh eks te peaks mõistma, sest olgem ausad ega te ise ka kõik väga tihedad kirjutajad ei ole, onju ;)
Jätkan sealt, kus viimati meie jutt pooleli jäi- meie ekstreemsel nädalavahetusel Jurien Bay´s. See oli siis 3 nädalat tagasi, kui reede peale tööd sõitsime Jurien Bay´sse, kus meil oli 6 peale üüritud väike maja. Õhtupimeduses saabusid Perthist ka tuttavad Triin-Liis ja Kuno ning Andres ja Kaisa koos üliaktiivse koera Mo´ga (Smokey). Ja nagu alati jätkus juttu nii kaua, et magama saime alles siis, kui äratuskella helinani oli vaid paar tundi.
Hommikul ärgates väga jutu tuju ei olnud (vähemalt minul), sest hüppamise aeg hakkas aina lähemale jõudma ja hirm tahtis vägisi nahavahele pugeda. Kui vajalikud dokumendid olid läbi loetud ja allkirjad antud, siis tegime natuke kuiv trenni ning hakkasimegi järjest hüppama. Meie seltskonnast oli hüppajaid 3 (igast paarist üks julge...mina, Triin-Liis ja Andres). Tavaliselt lastakse neil, kes kõige rohkem pabistavad esimesene hüpata aga seekord tehti teisiti ja mina olin viimane. Mis tagant järgi mõeldes oligi just kõige parem, sest siis nägin teiste pealt, et kuidas oli ja mida oodata ning pinge läks ka alla.
Lennuk, mille pealt hüppasime oli ikka ime pisike. Piloot, kaameramees, tandemimees ja mina ning lennuk oligi täis. Mina võtsin eraldi kaameramehe ka, kes hüppas samal ajal ja tegi õhus video ja pilte, hind oli ka muidugi soolasem aga arvasin, et kui juba sellist asja teha, siis võtta ikka täismäng. Teised võtsid kaamera, mis oli tandemimehe käele kinnitatud. Kuna kaameramees oli eelmisel õhtul natuke tipsutanud (tunnistas seda hommikul), siis kahjuks video ei tulnud päris nii nagu ta oleks pidanud tulema. Mees unustas maandudes oma kaamera välja lülitada ja siis ongi videos mingi mõttetu osa, kus näitab ainult liiva. Ei tea, miks ta seda ei võinud hiljem siis välja lõigata aga noh, mis seal ikka. Muidu oli ju hüpe ja kõik super vägev ja see, mida ma ise tundsin ja nägin ja nüüd meenutan, ongi peamine.
Lennukile minnes ja lennukil olles ei tekkinud kordagi tunnet, et ei julge seda teha. Just mida lähemale hüpe jõudis seda suurem oli tahtmine juba hüpata. Ja kui lõpuks lennukiuks lahti tehti ja ukse poole liikusime, siis ei olnud enam väga aega mõelda. See käis nii kähku. Vaatasid korra kaugele maa poole ja siis juba langesid u. 200 km/h alla poole. Tuul oli jahe ja vihises kõrvus ning hingata oli natuke raske. Õhus olles ei tajunud ma üldse, et mu käed ei olnud nii nagu maa peal harjutasime. Tandemimees painutas need mul paika ja siis me langesimegi hullu kiirusega nägudega vastamisi koos kaameramehega. See 60 sekundit vabalangemist tundus õhtus nagu 6 sekundit. Enne meid tõmbas kaameramees oma varju lahti ja langes kiirelt maa poole. Ma ehmatasin ära ja mõtlesin, et appi, mis temaga juhtus. Aga ohutuse mõttes peabki tema enne ees ära hüppama. See tunne oli ka huvitav, kui tandemimees selja taga nuppu tõmbas ja me täie jõuga uuesti taeva poole sööstsime. Aga peale seda kadus igasugune tuul ja siis sai hõljudes kauneid vaateid nautida. Eks üks asja võlu oli see ka, et see toimus ookeani kaldal. Üritasin küll mõnda kala või kilpkonna näha aga ei hakanud silma. Tundsin igatahes, kui tore on lindudel, kes igapäevaselt sellist asja nautida võivad. Maandusime kõik rannaliivale ühe lipu kõrvale. Ma pabistasin natuke seda, et äkki maandume vette aga öeldi, et selline võimalus on imepisike. Tandemihüpe on väga turvaline ja viltu minemise võimalus on üliväike.
Peale hüpet otsustasime minna ookeanile Andrese uhiuut paati proovima. Ei tea miks aga just siis kui olime paadi vette lasknud tekkis kuskilt tuul ja seetõttu ka lainetus ning meie plaanitud paadisõit sai väga lühike. Võibolla 10 minutit ja paat oli tagasi kai ääres. Ma kujutasin ette ilus ilm, sõidame vaikselt, võtame päikest ja selline täiesti rahulik aga vesi pritsis näkku ja igale poole ning paat hüppas ja ma jõudsin juba mõelda kõige hullemat tsenaariumi. Väljendasin ma seda ka suhteliselt tugeva häälega. Mo oli ka sellest kõigest suht paanikas nii, et Andres keeras kiirelt paadi ümber ja otsustas, et paadisõit jätkub mõni teine kord.
Õhtuks said ka meie pildid ja videod plaadile pandud. Kuna kontor oli selleks ajaks juba kinni, siis naine, kes seda hüppe asja oma mehega ajas, kutsus meid enda koju. Viisakusest võtsime ühe rummi kaasa ning kohapeal selgus, et kogu see hommikune hüppemeeskond elas seal samas majas ning rummikokteili vastu ei olnud kellegil midagi. Mõne aja pärast mindi juba fish and chipse tooma ning ka kaasa toodud rummile lisa tooma. Vaatasime kõik koos suurelt ekraanilt meie hüpped läbi ja lõpuks saigi lühikesest läbi astumisest u.5 tunnine külaskäik.
Järgmisel hommikul nautisid kõik eelmisel õhtul Reinu poolt valmistatud hernesuppi. Tõesti oli hea. Kiidusõnu jätkub kuni tänase päevani.
Peale nädalavahetust tegime jälle 5 päeva tööd. Sõitsime traktoriga mööda pikki oliivipuude ridu ja pihustasime väetist. Neljapäevaks sai kogu põld tehtud ning siis terve neljapäevase ja reedese päeva veetsimegi traktoreid seest ja väljast nühkides. Ja üldse kogu workshopi kraamides.
Reedel peale tööd kihutasime jälle pealinna. Reede õhtu ja laupäeva hommiku veetsime Mareti ja Haraldi juures lobisedes. Lõuna ajal käisime vene poes ja siis kiirelt Triin-Liisi ja Kuno juurde, kes olid jubedas pelmeeninäljas. Neil jätkus veel reede õhtune istumine ja tutvumine vast saabunud eestlaste Mart ja Avega. Veetsime siis mõned tunnid nendega ja siis sealt edasi Kristjani ja Liisi juurde, kus toimus Petsi Eestisse ära saatmispidu. Ja nagu ikka olid toredad inimesed koos ja aeg jõudis õhtust märkamatult ööks. Aktiivsemad mängisid isegi enne magama minekut pingpongi :)
Meie magasime tolle öö tagahoovi püstitatud telgis ja arvan, et puhkasime kõige paremini välja, sest värske õhk teeb head. Enne veel kui kojusõitu alustasime käisime poes ja ostsime suurel hulgal toidukraami. Juba kodu poole sõites hakkas taevas pilve minema ja oli näha, et varsti tuleb üks korralik sahmakas vihma. Aga sellist sahmakat, mis sealt just peale seda kui päike oli looja läinud, alla tuli ei oleks küll osanud oodata. Kui tund aega oli sähvatanud ja müristanud siis kadus elekter. Torm kestis vähemalt mingi 5 tundi.
Järgnenud töönädal möödus taas oliivipuude vahel, see kord veesüsteeme parandades. Ja järgnenud nädal möödus ilma elektrita. Äikest ja müristamist jätkus ka kaheks järgmiseks õhtuks ja ööks. Iga päeva lubati, et varsti on elekter ja vesi tagasi aga ei midagi.
Kolmapäeval saabusid siia tööle veel 2 eesti paari (Kadi ja Mait ning Katrin ja Elar), kes mõlemad varem siin juba töötanud. Esimese õhtu veetsimegi juttu ajades taskulambi valguses. Muidu aga läksime voodi siis kui päike loojus, sest ilma elektrita ei ole siin lihtsalt mitte midagi muud teha, kui magada.
Reede peale tööd nagu tavaks juba saanud kihutasime jälle linna suunas. See kord sõitsime külla Andresele (Kaisa oli mõneks ajaks Eestisse külla sõitnud), et proovida jälle Reinu kokakunsti ja vaadata dvd pealt teatrietendust „Ürgmees“. Mis sest, et oli hull väsimus, arutati jälle maailmaasju varajaste hommikutundideni. Kokku oli meid seekord 9 aga suhteliselt vaikne õhtu oli.
Järgmine päev tegime shoppingtuuri, lõikasin Reinul suure mikrofoni maha, Rein valmistas ploffi, suitsetasime kala, vaatasime „Ürgmeest“, mängisime lauamänge „Ussisõnu“ ja „Aliast“ ning õhtu lõppes jalka otse ülekande vaatamisega.
Pühapäeval taas koju jõudes oli nii tore üllatus, et elekter oli vahepeal tagasi tulnud, mis tähendas, et sai jälle normaalselt edasi elada.
Alanud töönädal aga ei olnud kerge. Kui olime lõpetanud veesüsteemide parandamise anti meile üüs ülessanne, milleks oli prunimine. Olime seda varem teinud natuke avokaadodele ja õunapuudele aga oliivipuudega on natuke raskem. Peame tüve alumisele osale kasvanud vesivõsusid käesisaega maha lõikama. Kuna pidevalt tuleb kükitada ja saag muutub aina nürimaks ja samal ajal väsib käsi ning päike kütab, siis on väsitab ikka korralikult ära. Neljapäeva hommikul saime vahelduseks aga uue ülesande. Ühe bloki peal tegid Mait ja Elar elektrisaega kogu puu prunimist ning meie ülesanne oli ridade vahel olevad puud vedada traktori abika blokist välja. Alguses oli Rein traktoris ja ees olevate kahvlitega lükkas suurt okste kuhja rea vahelt välja. Minu ülesanne oli jälgida väljast, et kõik toimiks ja maha jäänud oksi käru peale tõsta. 2 viimast rida pidin aga ise traktoriga tegema. Päris hirmus pinge tuli peale, kui ülemus seda ütles, sest juba kõrvalt vaadates ei tundunud see väga lihtne. Aga no, sain hakkama, mis mul muud üle jäi. Aega muidugi võttis.
See töönädal oli meil lühike. Lõpetasime neljapäeval ja järgmine tööpäev on teisipäev. Meil on siin ju ka lihavõttepühad J. Neljapäeva õhtu otsustasime mitte kuhugi kiirustada ja lihtsalt toimetada ja puhata. Reede lõuna ajal aga jälle asjad kokku ja sõitsime nädalavahetust veetma. See kord mitte linna vaid loodusesse. Sõitsime Lancelin´i kämpima. Koht on tuntud oma suurte liivaluidete poolest. Kuna ookeani äärde meie oma autoga ligi ei pääse, siis jätsime auto liivamägede kõrval olevasse parklasse ja sealt edasi viisid meid Kristjan ja Liis oma 4w sõidukiga. Lisaks Kristjan ja Liisile ning tuttavatele Brenden ja Erin´ile olid seekord telkimas ka Kristjani ülemus oma naisega ja üks töökaaslane. Lisaks olid kaasa võetud ka Brenden´i ja Erin´i 3 koera. Poisid üritasid õhtul enne pimadaks minekut kala saada aga ka seekord vaid tühjad pihud.
Hommikul auto juurde minnes oli aga halb üllatus. Keegi jobu oli öösel Kristjani töökaaslase autole külje pealt sisse sõitnud ja nii korralikult, et tema auto oli lennanud meie auto vastu nii, et ka meie autol oli tagumise ratta kohalt mõlkis ja värvil kriimud sees. Poisid kutsusid kohale politsei, kes laiutas käis ja fikseeris ära liiklusõnnetuse. „Eriti tore“, et peale seda oli mööda sõitnud ka ranger, kes ei jätnud kirjutamata parkimistrahvi. Saime siis ka targemaks, et öösel sinna parklasse ei ole lubatud autot jätta. Õnneks trahv on vaid 35 dollarit aga ikkagi krt pangu siis nähtavale kohale ka mõni sellekohane märk.
Kuna meil on autol kindlustus olemas, siis teatasime sellest ka kindlustust. Peale u.15 proovimist sain lõpuks asjakohase inimese kätte ja sain asjast teada anda. Siin on ju nii, et kui kuhugi asutusse helistad, siis kuulad tükk aega automaatvastaja juhiseid, et millisele nupule tuleb mingi sooviga vajutada. Kristjani töökaaslasel oli samuti kindlustus olemas aga nõme, et tal oli oma auto just mõned päevad tagasi ostnud.
Ei lasknud sellest vahejuhtumist oma tuju väga rikkuda. Ju siis pidi nii minema. Ei oleks saanud kuidagi ise sellist olukorda vältida ega ette näha. Mis teha. Parkisime järgmiseks ööks oma autot lihtsalt teise parklasse.
Eelmisel õhtul olid poisid käinud liivaluidete peal rallitamas. Seekord otsustasin ka mina kaasa minna. Jälle midagi täiesti teist moodi. Seal kohapeal on liiklus päris tihi. Osad sõidavad liival lihtsalt lumelauaga. Osad tsiklitega, osad atv´ga, osad maasturitega. Peale seda kui olime ka kaks korda mäest üles minnes ühe korraliku hüppe teinud (video ka sellest olemas) aitasime ühed noored sleppis parklasse vedada. Automootor ei läinud neil enam lihtsalt käima.
Kuna liivateed on seal kohati päris kitsad siis mina, Rein ja Brenden läksime autost välja, et oleks kergem seda teist autot mäest üles tõmmata ja samuti pidi jälgima, et kedagi ka vastu ei sõidaks. Korraks tekkis aga päris kõhe olukord. See teine auto kaotas mäest alla tulles korraks juhitavuse (sõit toimub vaid liival) ja liikus otse minu suunas. Need olid vaid mõned sekundid aga mõtlesin küll, et mida nüüd...ei jõudnud enam eest ära ka minna aga õnneks natuke enne minuni jõudmist keeras auto ikka suuna teele tagasi. Poiss ja tüdruk, kes seal autos olid, olid sama ehmunud kui mina aga õnneks läks kõik hästi. Tundub, et inglid on ikka olemas :)
Mõned tunnid hiljem liitusid meie seltskonnaga meie töökaaslased Kadi ja Mait. Selleks ajaks olid seltskonnast lahkunud aga Kristjani ülemus oma naise ja töökaaslasega. Õhtul tegime jälle lõket ja pastarooga ja nautisime telkimise võlusid.
Täna hommikul saime natuke vihma aga see oli nii korraks. Varsti oli jälle päike väljas. Hommikul sealt samast parklast, kus eile autot olid, mööda sõites selgus, et järgmisel ööl oli keegi jobu ühe auto lihtsalt põlema pannud. Arvata on, et mingid noored, kes ei oska juua ja kel kupli all päris kõik korras ei ole. Siis mõtlesime, et meil läks siis isegi hästi, et vaid paar mõlki vaid sees.
4 seltskonnast jäid veel ka tänaseks ööks sinna telkima aga meie otsustasime, et on aitab küll. Oli tore aga tahaks jälle voodis magada ja dušši alla minna jne.
Homme on meil ka vaba päev. Toimetame niisama kodus ja puhkame.
Jätkan sealt, kus viimati meie jutt pooleli jäi- meie ekstreemsel nädalavahetusel Jurien Bay´s. See oli siis 3 nädalat tagasi, kui reede peale tööd sõitsime Jurien Bay´sse, kus meil oli 6 peale üüritud väike maja. Õhtupimeduses saabusid Perthist ka tuttavad Triin-Liis ja Kuno ning Andres ja Kaisa koos üliaktiivse koera Mo´ga (Smokey). Ja nagu alati jätkus juttu nii kaua, et magama saime alles siis, kui äratuskella helinani oli vaid paar tundi.
Hommikul ärgates väga jutu tuju ei olnud (vähemalt minul), sest hüppamise aeg hakkas aina lähemale jõudma ja hirm tahtis vägisi nahavahele pugeda. Kui vajalikud dokumendid olid läbi loetud ja allkirjad antud, siis tegime natuke kuiv trenni ning hakkasimegi järjest hüppama. Meie seltskonnast oli hüppajaid 3 (igast paarist üks julge...mina, Triin-Liis ja Andres). Tavaliselt lastakse neil, kes kõige rohkem pabistavad esimesene hüpata aga seekord tehti teisiti ja mina olin viimane. Mis tagant järgi mõeldes oligi just kõige parem, sest siis nägin teiste pealt, et kuidas oli ja mida oodata ning pinge läks ka alla.
Lennuk, mille pealt hüppasime oli ikka ime pisike. Piloot, kaameramees, tandemimees ja mina ning lennuk oligi täis. Mina võtsin eraldi kaameramehe ka, kes hüppas samal ajal ja tegi õhus video ja pilte, hind oli ka muidugi soolasem aga arvasin, et kui juba sellist asja teha, siis võtta ikka täismäng. Teised võtsid kaamera, mis oli tandemimehe käele kinnitatud. Kuna kaameramees oli eelmisel õhtul natuke tipsutanud (tunnistas seda hommikul), siis kahjuks video ei tulnud päris nii nagu ta oleks pidanud tulema. Mees unustas maandudes oma kaamera välja lülitada ja siis ongi videos mingi mõttetu osa, kus näitab ainult liiva. Ei tea, miks ta seda ei võinud hiljem siis välja lõigata aga noh, mis seal ikka. Muidu oli ju hüpe ja kõik super vägev ja see, mida ma ise tundsin ja nägin ja nüüd meenutan, ongi peamine.
Lennukile minnes ja lennukil olles ei tekkinud kordagi tunnet, et ei julge seda teha. Just mida lähemale hüpe jõudis seda suurem oli tahtmine juba hüpata. Ja kui lõpuks lennukiuks lahti tehti ja ukse poole liikusime, siis ei olnud enam väga aega mõelda. See käis nii kähku. Vaatasid korra kaugele maa poole ja siis juba langesid u. 200 km/h alla poole. Tuul oli jahe ja vihises kõrvus ning hingata oli natuke raske. Õhus olles ei tajunud ma üldse, et mu käed ei olnud nii nagu maa peal harjutasime. Tandemimees painutas need mul paika ja siis me langesimegi hullu kiirusega nägudega vastamisi koos kaameramehega. See 60 sekundit vabalangemist tundus õhtus nagu 6 sekundit. Enne meid tõmbas kaameramees oma varju lahti ja langes kiirelt maa poole. Ma ehmatasin ära ja mõtlesin, et appi, mis temaga juhtus. Aga ohutuse mõttes peabki tema enne ees ära hüppama. See tunne oli ka huvitav, kui tandemimees selja taga nuppu tõmbas ja me täie jõuga uuesti taeva poole sööstsime. Aga peale seda kadus igasugune tuul ja siis sai hõljudes kauneid vaateid nautida. Eks üks asja võlu oli see ka, et see toimus ookeani kaldal. Üritasin küll mõnda kala või kilpkonna näha aga ei hakanud silma. Tundsin igatahes, kui tore on lindudel, kes igapäevaselt sellist asja nautida võivad. Maandusime kõik rannaliivale ühe lipu kõrvale. Ma pabistasin natuke seda, et äkki maandume vette aga öeldi, et selline võimalus on imepisike. Tandemihüpe on väga turvaline ja viltu minemise võimalus on üliväike.
Peale hüpet otsustasime minna ookeanile Andrese uhiuut paati proovima. Ei tea miks aga just siis kui olime paadi vette lasknud tekkis kuskilt tuul ja seetõttu ka lainetus ning meie plaanitud paadisõit sai väga lühike. Võibolla 10 minutit ja paat oli tagasi kai ääres. Ma kujutasin ette ilus ilm, sõidame vaikselt, võtame päikest ja selline täiesti rahulik aga vesi pritsis näkku ja igale poole ning paat hüppas ja ma jõudsin juba mõelda kõige hullemat tsenaariumi. Väljendasin ma seda ka suhteliselt tugeva häälega. Mo oli ka sellest kõigest suht paanikas nii, et Andres keeras kiirelt paadi ümber ja otsustas, et paadisõit jätkub mõni teine kord.
Õhtuks said ka meie pildid ja videod plaadile pandud. Kuna kontor oli selleks ajaks juba kinni, siis naine, kes seda hüppe asja oma mehega ajas, kutsus meid enda koju. Viisakusest võtsime ühe rummi kaasa ning kohapeal selgus, et kogu see hommikune hüppemeeskond elas seal samas majas ning rummikokteili vastu ei olnud kellegil midagi. Mõne aja pärast mindi juba fish and chipse tooma ning ka kaasa toodud rummile lisa tooma. Vaatasime kõik koos suurelt ekraanilt meie hüpped läbi ja lõpuks saigi lühikesest läbi astumisest u.5 tunnine külaskäik.
Järgmisel hommikul nautisid kõik eelmisel õhtul Reinu poolt valmistatud hernesuppi. Tõesti oli hea. Kiidusõnu jätkub kuni tänase päevani.
Peale nädalavahetust tegime jälle 5 päeva tööd. Sõitsime traktoriga mööda pikki oliivipuude ridu ja pihustasime väetist. Neljapäevaks sai kogu põld tehtud ning siis terve neljapäevase ja reedese päeva veetsimegi traktoreid seest ja väljast nühkides. Ja üldse kogu workshopi kraamides.
Reedel peale tööd kihutasime jälle pealinna. Reede õhtu ja laupäeva hommiku veetsime Mareti ja Haraldi juures lobisedes. Lõuna ajal käisime vene poes ja siis kiirelt Triin-Liisi ja Kuno juurde, kes olid jubedas pelmeeninäljas. Neil jätkus veel reede õhtune istumine ja tutvumine vast saabunud eestlaste Mart ja Avega. Veetsime siis mõned tunnid nendega ja siis sealt edasi Kristjani ja Liisi juurde, kus toimus Petsi Eestisse ära saatmispidu. Ja nagu ikka olid toredad inimesed koos ja aeg jõudis õhtust märkamatult ööks. Aktiivsemad mängisid isegi enne magama minekut pingpongi :)
Meie magasime tolle öö tagahoovi püstitatud telgis ja arvan, et puhkasime kõige paremini välja, sest värske õhk teeb head. Enne veel kui kojusõitu alustasime käisime poes ja ostsime suurel hulgal toidukraami. Juba kodu poole sõites hakkas taevas pilve minema ja oli näha, et varsti tuleb üks korralik sahmakas vihma. Aga sellist sahmakat, mis sealt just peale seda kui päike oli looja läinud, alla tuli ei oleks küll osanud oodata. Kui tund aega oli sähvatanud ja müristanud siis kadus elekter. Torm kestis vähemalt mingi 5 tundi.
Järgnenud töönädal möödus taas oliivipuude vahel, see kord veesüsteeme parandades. Ja järgnenud nädal möödus ilma elektrita. Äikest ja müristamist jätkus ka kaheks järgmiseks õhtuks ja ööks. Iga päeva lubati, et varsti on elekter ja vesi tagasi aga ei midagi.
Kolmapäeval saabusid siia tööle veel 2 eesti paari (Kadi ja Mait ning Katrin ja Elar), kes mõlemad varem siin juba töötanud. Esimese õhtu veetsimegi juttu ajades taskulambi valguses. Muidu aga läksime voodi siis kui päike loojus, sest ilma elektrita ei ole siin lihtsalt mitte midagi muud teha, kui magada.
Reede peale tööd nagu tavaks juba saanud kihutasime jälle linna suunas. See kord sõitsime külla Andresele (Kaisa oli mõneks ajaks Eestisse külla sõitnud), et proovida jälle Reinu kokakunsti ja vaadata dvd pealt teatrietendust „Ürgmees“. Mis sest, et oli hull väsimus, arutati jälle maailmaasju varajaste hommikutundideni. Kokku oli meid seekord 9 aga suhteliselt vaikne õhtu oli.
Järgmine päev tegime shoppingtuuri, lõikasin Reinul suure mikrofoni maha, Rein valmistas ploffi, suitsetasime kala, vaatasime „Ürgmeest“, mängisime lauamänge „Ussisõnu“ ja „Aliast“ ning õhtu lõppes jalka otse ülekande vaatamisega.
Pühapäeval taas koju jõudes oli nii tore üllatus, et elekter oli vahepeal tagasi tulnud, mis tähendas, et sai jälle normaalselt edasi elada.
Alanud töönädal aga ei olnud kerge. Kui olime lõpetanud veesüsteemide parandamise anti meile üüs ülessanne, milleks oli prunimine. Olime seda varem teinud natuke avokaadodele ja õunapuudele aga oliivipuudega on natuke raskem. Peame tüve alumisele osale kasvanud vesivõsusid käesisaega maha lõikama. Kuna pidevalt tuleb kükitada ja saag muutub aina nürimaks ja samal ajal väsib käsi ning päike kütab, siis on väsitab ikka korralikult ära. Neljapäeva hommikul saime vahelduseks aga uue ülesande. Ühe bloki peal tegid Mait ja Elar elektrisaega kogu puu prunimist ning meie ülesanne oli ridade vahel olevad puud vedada traktori abika blokist välja. Alguses oli Rein traktoris ja ees olevate kahvlitega lükkas suurt okste kuhja rea vahelt välja. Minu ülesanne oli jälgida väljast, et kõik toimiks ja maha jäänud oksi käru peale tõsta. 2 viimast rida pidin aga ise traktoriga tegema. Päris hirmus pinge tuli peale, kui ülemus seda ütles, sest juba kõrvalt vaadates ei tundunud see väga lihtne. Aga no, sain hakkama, mis mul muud üle jäi. Aega muidugi võttis.
See töönädal oli meil lühike. Lõpetasime neljapäeval ja järgmine tööpäev on teisipäev. Meil on siin ju ka lihavõttepühad J. Neljapäeva õhtu otsustasime mitte kuhugi kiirustada ja lihtsalt toimetada ja puhata. Reede lõuna ajal aga jälle asjad kokku ja sõitsime nädalavahetust veetma. See kord mitte linna vaid loodusesse. Sõitsime Lancelin´i kämpima. Koht on tuntud oma suurte liivaluidete poolest. Kuna ookeani äärde meie oma autoga ligi ei pääse, siis jätsime auto liivamägede kõrval olevasse parklasse ja sealt edasi viisid meid Kristjan ja Liis oma 4w sõidukiga. Lisaks Kristjan ja Liisile ning tuttavatele Brenden ja Erin´ile olid seekord telkimas ka Kristjani ülemus oma naisega ja üks töökaaslane. Lisaks olid kaasa võetud ka Brenden´i ja Erin´i 3 koera. Poisid üritasid õhtul enne pimadaks minekut kala saada aga ka seekord vaid tühjad pihud.
Hommikul auto juurde minnes oli aga halb üllatus. Keegi jobu oli öösel Kristjani töökaaslase autole külje pealt sisse sõitnud ja nii korralikult, et tema auto oli lennanud meie auto vastu nii, et ka meie autol oli tagumise ratta kohalt mõlkis ja värvil kriimud sees. Poisid kutsusid kohale politsei, kes laiutas käis ja fikseeris ära liiklusõnnetuse. „Eriti tore“, et peale seda oli mööda sõitnud ka ranger, kes ei jätnud kirjutamata parkimistrahvi. Saime siis ka targemaks, et öösel sinna parklasse ei ole lubatud autot jätta. Õnneks trahv on vaid 35 dollarit aga ikkagi krt pangu siis nähtavale kohale ka mõni sellekohane märk.
Kuna meil on autol kindlustus olemas, siis teatasime sellest ka kindlustust. Peale u.15 proovimist sain lõpuks asjakohase inimese kätte ja sain asjast teada anda. Siin on ju nii, et kui kuhugi asutusse helistad, siis kuulad tükk aega automaatvastaja juhiseid, et millisele nupule tuleb mingi sooviga vajutada. Kristjani töökaaslasel oli samuti kindlustus olemas aga nõme, et tal oli oma auto just mõned päevad tagasi ostnud.
Ei lasknud sellest vahejuhtumist oma tuju väga rikkuda. Ju siis pidi nii minema. Ei oleks saanud kuidagi ise sellist olukorda vältida ega ette näha. Mis teha. Parkisime järgmiseks ööks oma autot lihtsalt teise parklasse.
Eelmisel õhtul olid poisid käinud liivaluidete peal rallitamas. Seekord otsustasin ka mina kaasa minna. Jälle midagi täiesti teist moodi. Seal kohapeal on liiklus päris tihi. Osad sõidavad liival lihtsalt lumelauaga. Osad tsiklitega, osad atv´ga, osad maasturitega. Peale seda kui olime ka kaks korda mäest üles minnes ühe korraliku hüppe teinud (video ka sellest olemas) aitasime ühed noored sleppis parklasse vedada. Automootor ei läinud neil enam lihtsalt käima.
Kuna liivateed on seal kohati päris kitsad siis mina, Rein ja Brenden läksime autost välja, et oleks kergem seda teist autot mäest üles tõmmata ja samuti pidi jälgima, et kedagi ka vastu ei sõidaks. Korraks tekkis aga päris kõhe olukord. See teine auto kaotas mäest alla tulles korraks juhitavuse (sõit toimub vaid liival) ja liikus otse minu suunas. Need olid vaid mõned sekundid aga mõtlesin küll, et mida nüüd...ei jõudnud enam eest ära ka minna aga õnneks natuke enne minuni jõudmist keeras auto ikka suuna teele tagasi. Poiss ja tüdruk, kes seal autos olid, olid sama ehmunud kui mina aga õnneks läks kõik hästi. Tundub, et inglid on ikka olemas :)
Mõned tunnid hiljem liitusid meie seltskonnaga meie töökaaslased Kadi ja Mait. Selleks ajaks olid seltskonnast lahkunud aga Kristjani ülemus oma naise ja töökaaslasega. Õhtul tegime jälle lõket ja pastarooga ja nautisime telkimise võlusid.
Täna hommikul saime natuke vihma aga see oli nii korraks. Varsti oli jälle päike väljas. Hommikul sealt samast parklast, kus eile autot olid, mööda sõites selgus, et järgmisel ööl oli keegi jobu ühe auto lihtsalt põlema pannud. Arvata on, et mingid noored, kes ei oska juua ja kel kupli all päris kõik korras ei ole. Siis mõtlesime, et meil läks siis isegi hästi, et vaid paar mõlki vaid sees.
4 seltskonnast jäid veel ka tänaseks ööks sinna telkima aga meie otsustasime, et on aitab küll. Oli tore aga tahaks jälle voodis magada ja dušši alla minna jne.
Homme on meil ka vaba päev. Toimetame niisama kodus ja puhkame.
Tellimine:
Postitused (Atom)
