Ei ole kohe üldse mitte mingit jõulutunnet. Eile õhtul tegime valmis hapukapsa, et täna ei oleks nii palju mässamist. Täna juba natuke proovisime ja väga hea tuli.
Alguses oli plaan, et täna peale tööd teeme ahjus seapraadi, Poola poest ostetud verivorste ja ahjukartuleid aga vist ei hakkagi täna tegema. Homme on vaba päev ja siis vaaritame ja sööme. Tegelikult ei olegi asi nii väga viitsimises aga farmeri perekond kutsus kõiki töötajaid enda juurde barbequele. Ilm on muidugi selle kohta suhteliselt kehv aga eks siis oleme katuse all.
Nõme ongi see, et kõik eelmised päevad, mis siin oleme olnud (täna oli juba 5 tööpäev) on ilmad ikka väga palavad olnud ja päike paistnud aga eile õhtul hakkas taevas pilve kiskuma ja tõusis tuul. Tänu sellele tuulele oli meie maja rahval kõigil uni häiritud, kuna maja kõrval oleva kuurikatus hakkas tuule kolisema ja kolises terve öö. Lõpuks öösel kella nelja paiku taipasin endale kõrvatropid panna ja Rein hakkas ipod´ist muusikat kuulama.
Eilsest hakkas ka selg tunda andma. Põllul hommiku poole küürutades ei tunne midagi aga siis kui laos pakkimist tegema hakkame siis annab tunda. Õnneks mul on järgi puude istutamise ajast kreemi, mis on lihasevalu vastu. Kahjuks aitab see küll ajutiselt aga parem kui mitte midagi.
Eile hommikul tööle minnes nägime 2 redbacki oma maja eest laua all rippumas. Rein tappis need pihustatava mürgiga aga päris kõhe kui mõelda, et need võivad siin igal pool rippuda. Täna tööl ka ülemuse poja pruut, kes pakkimises töötab tappis ka ühe ära, kes oli tsukiinide kastide vahel. Üleeile oli samuti üks suhteliselt suur ja kui õigesti nägin siis isegi karvadega ämblik. Algul vaatasin, et see oli lilleõis ja võtsin ta sõrmede vahele ja siis nägin, et sellel on jalad ja siis kiirelt viskasin ta eemale. Aga no mis seal ikka, oleme nüüd jälle maal ja siin igasugu elukad.
Eelmine kord unustasin kirjutada aga enne kui hakkasime Sydneyst ära sõitma oli meil autoga suhteliselt jama seis. Reede hommikul viisime ta parandusse, et taga mingi tiff ära parandada ja saime auto kätte natuke enne viite. Aga peale seda kuulsime, et auto teeb mingit imeliku häält nagu mingi voolik oleks lahti ja õhk tuleb ventilaatorite juurest läbi. Helistasime samasse garaaazi tagasi aga nad olid juba kinni ja kui telefonist parandajale läbi telefoni seda kahtlast heli lasime, siis ta ütles, et ta ei kuule midagi. Ega meil siis midagi muud üle ei jäänud, kui mingi muu lähim teenindus leida. Õnneks oli hotelli lähedal üks lahti, üks armeenlaste koht, millest alguses hästi ei arvanud aga tegelikult oli see koht väga ok. Nad olid samuti kinni panemas aga õnneks olid nõus auto üle vaatama. Ja tuli välja, et lisaks sellele imelikule helile oli auto üldse ülekuumenenud. Mingi hetk auto parandaja ütles, et täitsa jama on, kuna talle tundus, et seal on sellest pikaajalisest ülekuumenemisest muud kahjustused tekkinud ja selle parandamine ei ole mõttekas. Parem juba uue auto osta. Ja tuli välja, et autol ei olnud üldse dermostaati olemas aga ta arvas, et see oli juba enne seepärast välja võetud, et samuti ülekuumenes. Igatahes peale igasugu puhastamist ja jamamist tuli välja, et tegelt asi ei olegi nii hull ja saame ikka homme Victoria poole sõitma hakata. Täitsa pinge oli ikka hetkeks, kuna mõtlesime, et ei saagi kuhugi sõita ja autoga ei ole ka enam midagi peale hakata.
Õhtul käisime veel Tõnise juures, et enne minekut natuke lobiseda ja õlut juua. Kes teab, millal jälle näeme. Tervitused sulle Tõnis :)
OK, meil nüüd aeg barbequele minna. Aga teile hästi ilusaid ja lumiseid ja rahulikke jõule!!! Eks osadega räägime veel skypes või msn´is, onju. Ja aitäh ka juba saabunud e-kaartide eest. Me vist ei jõuagi see aasta ühtegi kaarti saata aga teadke, et häid jõule soovime teile sellegi poolest!!!!
kolmapäev, 23. detsember 2009
teisipäev, 22. detsember 2009
Inimene harjub kõigega
Uskumatu aga täna oli väljas 38 kraadi ja need kuumuskraadid ei tundugi enam nii õudsad. Kuni esimese teepausini töötasid kõik väljas tsukiinisid korjates ja siis peale kella 9-t pääsesid tüdrukud pakkimislattu tööle, kus päike otse lagipähe ei paista aga ikkagi on palav, kuna osad seinad maast laeni avatud. Õnneks saime täna ühe suure puhuri tööle panna, mis siis sooja õhku ringi ajas aga parem ikkagi kui ilma. Tegelikult olen ma iga päev peale lõunat pakkimises töötanud. Poisid peavad aga terve päeva põllul veetma. Täna said lisaks korjamisele ka rohida. Rein on paar korda ka traktoriga sõita saanud.
Nagu juba kirjutasin, siis töö ei ole kerge aga samas midagi ületamatut ka mitte. Lihtsalt kui võrrelda, mida me kõike varem teinud oleme, siis teame, et on ka lihtsamalt võimalik raha teenida. Aga töötame siin aasta alguseni ära ja siis vaatame edasi.
Koha nimi, kus elame ja töötame on Strathmerton ja farmi nimi on Cactus Country. Nimi on täiesti põhjendatud, kuna neil on kodu ja office kõrval suur kaktuseaed, kus kasvab vist vähemalt 100 erinevat liiki kaktuseid. On väikseid ja on ka suuri mingi 3 või 4-ja meetriseid. Turistid saavad seda raha eest vaatama tulla. Meie saame tasuta aga ei olegi veel jõudnud sinna kaktuste vahele jalutama minna. Pakkimiseladu asub siin samas nende maja ka kaktuseaia kõrval ja samuti kõik kõrvitsaliste põllud on siin ümber. Üks töötajate maja ja karavan asub samuti kohe põllu kõrval, kus elab praegu vist 9 inimest. Ja meie maja asub farmist paar km eemal. Maja on vana. Kunagi see sama farmer elas siin aga nüüd ostsid selle eelmiselt omanikult tagasi, et töölised saaksid lähedal elada ja siis nemad võtavad selle eest head raha oma tasku. Majas on 4 tuba ja sees elab 4 paari. Meie, siis Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit paar ehk siis on hetki, kus korraga võib kuulda nelja erinevat keelt. Igal paaril on ka oma auto. Seevastu teise maja elanikel pole kellegil autot aga poes käikudeks saavad nad paar korda nädalas kasutada farmeri masinat. Majas on olemas suur köök, kus olemas 2 külmkappi, gaasipliit, uun, röster, suur laud, toolid. Samuti sisse kolides anti meile mõlemale suur plastikkonteiner, kus sees siis vajalikud nõud ja rätik ja voodiriided, mis tuleb minnes loomulikult kenasti tagasi anda. Suur miinus selle maja juures on üks vannituba, kus on ka wc. Nii, et hommikul ja peale tööd tekib väike järjekord. Aga õnneks kõik on toredad inimesed ja saame kenasti hakkama. Meie tuba on teistega võrreldes vb kõige kehvem, kuna meil ei ole toal ust. Ust asendab kardin. Tegelikult on see ruum, kus meie elame elutoast välja ehitatud ehk siis on mitte laeni välja ulatuv sein vahele tehtud. Ehk siis kui keegi õhtul köögist tule põlema paneb, siis läheb ka meie tuba valgeks. Aga kuna kõik on tavaliselt suurest töö tegemisest väga väsinud, siis minnakse siin majas enne kümmet magama ja uni on siin hea, sest ööd lähevad siin külmaks. Ikkagi ju sisemaa.
Farmi omanikud on tegelikult täitsa sõbralikud. Ka nende poeg töötab siin ja ka poja tüdruksõber töötab pakkimislaos. Lihtsalt häirib see nende iga asja pealt teenimise metoodika. Et kui töötad nende juures, siis pead ka nende pakutud majas elama ja kui tahad varem lahkuda, siis pead oma 2 päeva töötasu loovutama või see, et 20 esimest töötundi on madalama palga eest. Ning ka see, et kunagi ei tea, et palju päevas pause on või kui pikalt. Väga raske on endal ülevaadet hoida, et palju ma päevas töötunde teinud olen. Ja poisid ja tüdrukud ei tee tihti pause sama aegselt ega ka tööpäevad ei lõppe samal ajal. Näiteks täna ja eile sain mina üle tunni aja hiljem töölt lahti. Täna tööpostil põhimõtteliset kella 7st kuni kella poole kuueni. Hea, kui tööd teha saab aga palavusega nii pikki päevi teha võtab katuse ikka lõpuks sõitma küll. Tekib tunne, et tahaks selle sama tsukiiniga kellegile virutada. Täna esimest korda andis ka selg tunda. Kummaradama küll peale hommikust korjamist enam ei pidanud aga ka püstijalal väsib selg ära ja kui tsukiinid on liini pealt ilusti kastidesse tõstetud, siis peab need kastid ka üks teise otsa alustele tõstma. Või siis peab neid liinile tõstma ja pesema. Liin jooksis ka täna pidevalt kinni. Nii, et pidi seda pidevalt remontima see tähendab siis haamriga taguma (metall alused, mis liinipeal tsukiinisid edasi veavad vajuvad ära ja siis jookseb liinikett kinni).
Siin meie kodukandis pidi päris palju koaalasid elama. Mingi päev, arvatavasti järgmisel vabal päeval, mis peaks 25. dets olema, lähme neid metsa vaatama. Päris kihvt oleks täiesti vabas looduses nendest pilti teha ja võibolla kui veab ka pai teha.
Nagu juba kirjutasin, siis töö ei ole kerge aga samas midagi ületamatut ka mitte. Lihtsalt kui võrrelda, mida me kõike varem teinud oleme, siis teame, et on ka lihtsamalt võimalik raha teenida. Aga töötame siin aasta alguseni ära ja siis vaatame edasi.
Koha nimi, kus elame ja töötame on Strathmerton ja farmi nimi on Cactus Country. Nimi on täiesti põhjendatud, kuna neil on kodu ja office kõrval suur kaktuseaed, kus kasvab vist vähemalt 100 erinevat liiki kaktuseid. On väikseid ja on ka suuri mingi 3 või 4-ja meetriseid. Turistid saavad seda raha eest vaatama tulla. Meie saame tasuta aga ei olegi veel jõudnud sinna kaktuste vahele jalutama minna. Pakkimiseladu asub siin samas nende maja ka kaktuseaia kõrval ja samuti kõik kõrvitsaliste põllud on siin ümber. Üks töötajate maja ja karavan asub samuti kohe põllu kõrval, kus elab praegu vist 9 inimest. Ja meie maja asub farmist paar km eemal. Maja on vana. Kunagi see sama farmer elas siin aga nüüd ostsid selle eelmiselt omanikult tagasi, et töölised saaksid lähedal elada ja siis nemad võtavad selle eest head raha oma tasku. Majas on 4 tuba ja sees elab 4 paari. Meie, siis Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit paar ehk siis on hetki, kus korraga võib kuulda nelja erinevat keelt. Igal paaril on ka oma auto. Seevastu teise maja elanikel pole kellegil autot aga poes käikudeks saavad nad paar korda nädalas kasutada farmeri masinat. Majas on olemas suur köök, kus olemas 2 külmkappi, gaasipliit, uun, röster, suur laud, toolid. Samuti sisse kolides anti meile mõlemale suur plastikkonteiner, kus sees siis vajalikud nõud ja rätik ja voodiriided, mis tuleb minnes loomulikult kenasti tagasi anda. Suur miinus selle maja juures on üks vannituba, kus on ka wc. Nii, et hommikul ja peale tööd tekib väike järjekord. Aga õnneks kõik on toredad inimesed ja saame kenasti hakkama. Meie tuba on teistega võrreldes vb kõige kehvem, kuna meil ei ole toal ust. Ust asendab kardin. Tegelikult on see ruum, kus meie elame elutoast välja ehitatud ehk siis on mitte laeni välja ulatuv sein vahele tehtud. Ehk siis kui keegi õhtul köögist tule põlema paneb, siis läheb ka meie tuba valgeks. Aga kuna kõik on tavaliselt suurest töö tegemisest väga väsinud, siis minnakse siin majas enne kümmet magama ja uni on siin hea, sest ööd lähevad siin külmaks. Ikkagi ju sisemaa.
Farmi omanikud on tegelikult täitsa sõbralikud. Ka nende poeg töötab siin ja ka poja tüdruksõber töötab pakkimislaos. Lihtsalt häirib see nende iga asja pealt teenimise metoodika. Et kui töötad nende juures, siis pead ka nende pakutud majas elama ja kui tahad varem lahkuda, siis pead oma 2 päeva töötasu loovutama või see, et 20 esimest töötundi on madalama palga eest. Ning ka see, et kunagi ei tea, et palju päevas pause on või kui pikalt. Väga raske on endal ülevaadet hoida, et palju ma päevas töötunde teinud olen. Ja poisid ja tüdrukud ei tee tihti pause sama aegselt ega ka tööpäevad ei lõppe samal ajal. Näiteks täna ja eile sain mina üle tunni aja hiljem töölt lahti. Täna tööpostil põhimõtteliset kella 7st kuni kella poole kuueni. Hea, kui tööd teha saab aga palavusega nii pikki päevi teha võtab katuse ikka lõpuks sõitma küll. Tekib tunne, et tahaks selle sama tsukiiniga kellegile virutada. Täna esimest korda andis ka selg tunda. Kummaradama küll peale hommikust korjamist enam ei pidanud aga ka püstijalal väsib selg ära ja kui tsukiinid on liini pealt ilusti kastidesse tõstetud, siis peab need kastid ka üks teise otsa alustele tõstma. Või siis peab neid liinile tõstma ja pesema. Liin jooksis ka täna pidevalt kinni. Nii, et pidi seda pidevalt remontima see tähendab siis haamriga taguma (metall alused, mis liinipeal tsukiinisid edasi veavad vajuvad ära ja siis jookseb liinikett kinni).
Siin meie kodukandis pidi päris palju koaalasid elama. Mingi päev, arvatavasti järgmisel vabal päeval, mis peaks 25. dets olema, lähme neid metsa vaatama. Päris kihvt oleks täiesti vabas looduses nendest pilti teha ja võibolla kui veab ka pai teha.
esmaspäev, 21. detsember 2009
Oleme jälle maakad
Üleeile hommikul tõstsime jälle kogu oma kraami auto peale ja alustasime sõitu Victoria osariigi poole. Õhtul peale kuute jõudsime oma praegusesse elukohta, mis on Cobram´ist 14km (Sydneyst u. 900km). Teel siia poole käisime kiiresti läbi ka Austraalia pealinnast Canberrast. Sõime mäkki, tankisime autot ja jalutasime natuke parlamendi hoones ja seal esisel suurel väljakul ning klõbistasime mõned pildid.
Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.
Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.
Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!
Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.
Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.
Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!
pühapäev, 13. detsember 2009
Alati ei lähe päris nii nagu tahaks
Viimasest blogi sissekindest juba kuu aega möödas. Twitterit ka praegu täita ei saa, sest sellega mingi jama. Nimelt ühel hetkel avastasime, et meie blogi lehel ilmusid täiesti suvaliste inimeste twitteri uudised. Üritasin seda seda viga kuidagi parandada aga ei saa hakkama. Seega ajutiselt võtsime twitteri uudised maha.
Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.
Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.
See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.
Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.
Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.
Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.
Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.
Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.
Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?
Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.
Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.
See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.
Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.
Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.
Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.
Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.
Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.
Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?
Tellimine:
Postitused (Atom)
