Estraalia vol 2 ehk lähme teeme siis veel ühe õlle

Eile sai siis vaadatud Estraalia saate teist osa. Kui esimene osa oli veel enamvähem, siis teine saade oli nagu selline pessimistlik. Ei tea kas tegu oli saatetegijate poolse teadliku valikuga või lihtsalt intervjueeritavad polnud just kõige jutukamad? Igatahes enamus küsimusi olid suht negatiivse alatooniga. Saate lõpetas meie Triin- Liis ja tore oli teda näha. Selline volksatus käis kohe läbi... Ilus aeg oli see Austraalia aeg! Väike igatsus tekkis kohe...

Vana, hea ja armas Austraalia

Nonii eile siis saabusime tagasi Austraaliasse. Teen siis lühidalt kokkuvõtte reisist.
lennukisõit Balile oli ok kuni maandumiseni, sest vahetult enne maandumist sõitis lennuk äikesepilve ja korra sattus lennuk päris korralikku turbulentsi. Peale seda intsidenti maritele enam lennukiga ei meeldi enam sõita. Lennujaamast võtsime takso ja lasime viia end hotelli. Valisime lõpuks kolmanda koha, sest kaks esimest olid ikka päris peldikud. kell 24 kobisime voodisse ja esmamulje oli ikka kohutav- niiske ja palav kliima, räpasus igalpool, tüütud kohalikud kes proovivad igasugu sitta müüa ja liiklus täielik kaos. Isegi hullem kui egiptuses.
Järgmisel hommikul läksime ostma paadipileteid Gili saartele. Sinna saab mitutmoodi. Meie valisime kõige kiirema ja kõige kallima. Teise päeva kohta suutsin peale mitme koha külastamist ja suurt kauplemist meile päris soodsalt piletid saada (leedukad kellega kohtusime maksid poole rohkem ehks siis algse hinna mis ka meilt küsiti). Enne lõunat korjas meid peale takso mis viis sadamasse kus edasi sõitsime paadiga. Paat oli võimas- nelja mootoriga, iga mootor 200 hj ja mahutas kuskil 40 inimest. Loomulikult jäi paat hiljaks ja üks mootor jampsis terve sõidu saarele. Paadis saime tuttavaks ühe austraalia naisega kelle tütar on abielus indoneeslasega ja tänu temale saime Gili Trawangal suht soodtsalt 3 päevaks elamise. Ega me seal muud teinud kui sõime, võtsime päikest, jalutasime mööda saart ja magasime. Magama läksime tavaliselt õhtul 7-8 paiku ja äratus oli kuskil 6 hommikul. Telekat meil polnud ja raamatud said ka suht kiiresti läbi loetud. Esimestel hommikutel äratasid meid kuked ja moshee. Kukkesid ja kanu on ikka igal pool ja mosheesid on ka igal asustatud saarel. Moslemitel ju komme päevas mingi 5 korda palvetada ja siis nendest ruuporitest hakkab mingi araabia räpp mis on kuulda igalepoole. No mis usk see selline on mis sunnib mehi 5 korda päevas palvetama? Piisab mu arust kui korra aastas jõulude aegu oma pattusid andeks paluda. Viimasel ööl käisime ka pubis kus saime tuttavaks leedukatega- Vytase ja Benaga. Pidime nendega järgmisel päeval kokku saama, aga välja nad ei ilmunud. Ju siis me polnud piisavalt huvitavad või siis hoopis Vytase viin koolaga ei lubanud tal lihtsalt ennast välja ajada (see variant on muidugi tõenäolisem). Ta jõi ikka seda päris palju. Imelik maitse, selle kokteili peale meenus mulle kohe ka üks ammune populaarne jook eestis- Royal piiritus Mehukattiga. Minu arust on need samaväärsed joogid. Igatahes kolisime järgmisteks päevadeks väiksematele Gilidele kus oli väga väga rahulik ja vedelesime jälle niisama.
Tegelt ma ei viitsi eriti kirjutada, sest mida ma siin ikka nii väga heietan. teen siis lühidalt ülejäänud päevade kohta. 4 päeva olime Ubudis mis on linnake suurel saarel. Hinnad on natuke odavamad kui Kutas ja inimesed pole nii tüütud kui Kutas, aga tüütud on nad ikka. Ühe päeva rentisime autojuhi koos autoga ja käisime loodust , templeid ja muid vaatamisväärsusi vaatamas.Loodus on ilus. Ülejäänud aja vegeteerisime niisama ja kolasime poodides. Õhel päeval lasime massazi teha ja pediküüri ja maniküüri ja näomaski. Ei ma pole pede, aga korra elus ju ikka võib seda endale lubada. Viimase öö olime taas Kutas. Seekord olime korralikumas hotellis ja ümbrus oli ka täitsa puhas ja korralik.
Võtan siis lühidalt kokku selle reisi tähelepanekud- vaesus ja räpasus on igalpool. Inimesed on tüütud ja proovivad sulle igasugu sitta pähe määrida, sest turism on 85% inimestel ainuke sissetulek. Väikestel Gili saartel polnud tegelikult inimesed nii tüütud. Ilm on soe ja niiske, vähemalt hetkel sest kohe algamas vihmaperiood. Vesi on puhas ja soe. Inimesed enamastiu ikkagi õnnelikud. 17 päeva oli minu jaoks igatahes liiga pikk aeg seal olemiseks. Hinnad nüüd teab mis odavad ka pole, odavamad muidugi kui Austraalias, aga nii odavad kindlasti mitte kui teiste juttudest on mulje jäänud. Isegi Egiptus on mu arust odavam. Ainuke mis odav on on suits. Kuskil 15 krooni pakk. Ja suitsetatakse seal palju. Austraalia ilusamad rannad (Coral Bay, Esperance) on tunduvalt ilusamad kui Bali omad.
Lisaks sain vist viimasel ööl seljale nii palju külma, et hetkel on liikumine suht vaevaline. Konditsioneer puhus nimelt viimasel ööl otse voodi peale ja küllap seal ennast ära külmetasin. Täna parem kui eile, aga kui esmaspäevaks parem pole, siis arsti juurde minek. Süst perse ja küll siis elu on jälle ilus. Täna sõidame siis telkima suurema seltskonnaga ja hävitame viimast korda korralikult Austraalias tubakat ja alkoholi, odavat Indoneesia tubakat ja alkoholi. Aga selge, ma lõpetan. Tunni pärast ärasõit.

Ubud- tere tsivilisatsioon!

Tagasi siis nuud tsivilisatsioonis. Eile saabusime siis Ubudi ja jaame siia kuni kolmapaevani. Peale seda uhe oo veel Kutas ja siis ootab juba vana ja armas Austraalia. tana oi aktiivne paevakava, kulastasime templeid, riisipolde, vulkaani jne. Selleks rentisime auto koos juhiga, taitsa tore oli ja see elu on ikka taitsa masendav kohati. Eriti kui naed kudas lihtinimesed elavad. Nimelt see autojuht aitas meile oma kodu.
Jubedalt tahaks suua normaalset toitu. Olen juba vasinud soomast riisi. Kohati on tunne, et varsti hakkan ise ka juba riisi sittuma. Austraalias luban, et esimesena lahen McDonaldsisse voi Hungri Jack ja ostan koige suurema eine ja soon selle ara. Peale seda ostan poest kilo juustu ja kaks kilo vorsti ja siis olen rahul. Ahjaaa... need kohalikud portsud on nii vaiksed, et 90 kg mehele jaab sellest selgelt vaheks.Hotelli saime onneks vaga norm hinnaga ja lisaks on veel konditsioneer- milline luksus! Ubud on lahe koht, mitte selline nagu Kuta mis on rapane jne.
Ok ongi jalle koik! Eks korra kirjutame veel luhidalt enne Aussie minekut ja siis Aussies juba pikemalt.

Vihm ja tuul

Endiselt Gili saartel. Eile pakkisime oma kodinad ja tulime Gili Airilt Gili Menole. Ohtul hakkas sadama ja tana hommikul sajab jalle ja lisaks on tousnud tuul. Kaks paeva veel ja siis soidame tagasi Bali saarele. Seal siis 4 paeva ning edasi ootab juba taas Austraalia. Muidu koik hasti ja oleme pruunid nagu kakajunnid :D

Tervitused Gili Air saarelt

Meiega on k6ik h2sti...naudime puhkust :)
25.okt kuni 11.nov.

Bali, Bali

Kes veel ei tea, siis maabusime eile Balil ja jaame siia 17 paevaks. Arvutit me kaasa ei votnud ja netis kaime harva. Eks kui kunagi Austraalias tagasi, siis kirjutab pikemalt. Esimene huvitav kogemus on igatahes kaes. Eile siia lennates laks lennuk korralikult turbulentsi. Isegi stuuardess laks naost valgeks ja istus suvalisele kohale. Sellistel hetkedel on hea elu ule jargi moelda ja jouda jareldusele, et ega midagi olukorra muutmiseks teha ei saagi.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.

Sitt on leiva isa!

Nagu alati ei kirjutanud Marite kõiges ja kui kirjutas siis ilustas. Mõni õhtu kui rohkem aega ja viitsimist kirjutan täpsemalt järgmistest asjadest- meesteklubi mida Marite mainis oli pesuehtne stripiklubi. Footy reeglid on siin napakad. Sama napakas on ka parlamendivärk ehk siis kohalikest valimistulemustest natuke. Samuti räägin lähemalt sitalaotamisest. Krt, unustasin juba kas ta seda kirjutas, et ma mingist 1.5 meetrisest maost üle sõitsin. Ühesõnaga, kannatust ja paari lähima päeva jooksul on lisa tulemas ja see pole mingi ümmargune mull vaid ikka peensusteni jutt :)
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!

10.10.10

Märkamatult on jälle kaks nädalat mööda läinud. Peale Kalgoorlie´t tegime veel vaid 2 ja pool päeva viinamarjade lõikamist. Neljapäeva õhtu istusime Garricku perega koos. Külla oli Lõuna-Aafrikast saabunud ka Garricku ema vend. See õhtu pidi olema meie ärasaatmise õhtu aga ei tahtnud kuidagi veel head aega öelda ja saigi kokku lepitud, et järgmisel päeval kohtume taas Yallingupis. Garricku sugulasel on seal ookeani kaldal suur maja, mida saab vajadusel rentida.
Neljap. peale õhtusööki sõitsime veel ka teistele töökaaslastele külla, et veeta veel natuke aega koos. Poisid tegid ka viimase pokkeri. Järgmise päeva hommik kui taas oli kogu elamine auto peale pakitud käisime veel teiste juurest põllu pealt läbi ja ütlesime head aega. Siis tulid muidugi ideed, et oleks võinud mõni päev panna kõik ühele joonele ja teha võistlust, et kes jõuab rea lõppu kõige kiiremini vms. Kahju, et sellised mõtted alati liiga hilja pähe tulevad.

Franklandist ära sõit oli suhteliselt elamusterohke. Et vältida bobteil´st (suur sisalik) üle sõitmist olime sunnitud tegema väga ohtliku liikumise vastasuunda, kust tuli ka kohe auto. Pärast otsustasime, et järgmine kord tuleb sellises situatsioonis tegutseda siiski enda turvalisust silmas pidades. Näiteks täna Perthist tagasi sõites oligi keset maanteed pooleteise meetrine madu, kelle elupäevad meie rataste all kahjuks lõppesid. Samuti oleksime peaaegu ühe känguru endale auto alla kinni sõitnud. Suur ja soojaga paisunud känguru lamas keset teed ja seda oli näha vaid siis kui olime jõudnud autoga talle juba väga lähedale (tee oli suure tõusuga).

Enne Yallingupi külastasime ka Manjimupi. Nii nagu sai avokaadofarmerile Rodile lubatud, et enne kui Austraaliast lahkume käime tema juurest läbi. Lisaks Rodile jutustasime ja sõitsime viimase tiiru farmis ka tema poja Mark´iga, kes oli meile ka tegelikult väga palju ülemuse eest. Paar sõna sai öeldud ka siiani seal töötavatele afgaanidele Aziz´ile ja tema vennale. Noppisime puult mõned avokaadod, Mark andis kaasa külmruumist eelmise aasta õunu, tegime koos ühise pildi ja oligi aeg jätta hüvasti. Ja ei saanud jätta head aega ütlemata ka Miss Margaretile, kes töötab Manjimupi Hotellis administraatorina ja kes oli ka hästi tore tädi.

Yallingupi minek oli hea idee. Väga ilus koht ja mõnus oli veeta veel üks õhtu koos Garricku ja tema perega. Enne õhtusööki jalutasime kõik koos rannas. Kõik oli kena välja arvatud see, et sain herilase käest varbasse nõelata. Eriti paiste ei läinud aga sügeles peaaegu nädal aega.
Järgmine hommik oli kurb, sest tuli jälle head aega öelda. Ei tea ju kas ja millal me jälle näeme.
Perthis läks jälle tuju heaks. Leemingu pere ootas. Rein läks Kristjani, Maidu ja ühe kohaliku poisiga footy finaali pubisse vaatama. Ja mina sõitsin teistega Swan Valley´sse supagolfi mängima. Tegu siis golfiga aga kõik on suurem: augud, kepid, pallid. Tore oli, jälle midagi uut proovitud.

Kui golfipallid said kõik auku löödud ja footy võitja selgunud kohtusime taas kogu seltskonnaga. Kristjani ja Liisi juures olid kohal veel Kadi, Katrin ja Elar oma õega. Õhtul kustutasime oma nälga grillitud liha ja krevettidega ning peale pikka hoovõttu jõudsime ka lõpuks välja ööelu nautima. Veetsime öö tuntud meelelahutuslinnaosas Northbridge. Alustasime pubist, kust edasi suundusime meesteklubisse (st. laval ja lava kõrval palju ilusaid ja koledaid naisi). Meie jaoks jälle midagi uut, kuhu varem jõudnud ei olnud.

Pühap. lühike külaskäik Mareti ja Haraldi juures ning sõit Gingin´i. Kõik, mis ees ootas oli ikka nii nagu vanasti. Vannitoakapist avastasime aga toreda üllatuse. Herilased on terve kapi vallutanud ja sinna omale pesa teinud. Charlie lubas mingi mürgipommi muretseda. Seni kasutame vaid üht vannituba.

Nüüdseks üks töönädal siin Gingin´is läbi. Teeme kõike, mis jooksvalt vaja. Rein sai palju traktoriga sõita (väetab kanasõnnikuga) ja mina möödu oliivipõldu sõites ja veesüsteeme parandades. Väetist oleme ka ohtrates kogustes kokku seganud. 25kg väetise kotid tuleb suurde tünni koos veega ära lahustada. Mõtlesime, et see töö siin jääb meile selleks korraks viimaseks aga tundub, et siiski mitte. Meie viisaga võib ühe tööandja juures töötada vaid 6 kuud. 2 nädala pärast saab meil aga 6 kuud täis ning pikendada seda ei ole võimalik. Selle kohta sai ka Charlie kinnitust, kui helistas immigratsiooniametisse. Homme helistab ühte kohta ja eks siis selgub, et võib-olla saab siin kandis veel mõned nädalad midagi teha.

Kuna oleme nüüd Perthile nii lähedal, siis loomulikult möödus ka meie see nädalavahetus Perthis. Reede õhtu/öö peatusime Mareti ja Haraldi juures. Laup. veetsime Leemingus Triinu ja Kuno ning Katrini ja Kennetiga. See oli üks nendest nädalavahetustest, kus ei teinudki otseselt midagi. Pika kaalumise peale jõudsime õhtul kinno aga sealt enam edasi külla ega välja mitte.
Täna Gingin´i poole tagasi sõites tegime peatuse Joondalupis, et poes käija ja kütet võtta. Bensiinijaamast aga ära sõitma hakates, ei käivitunud enam auto. Aku oli tühi. Abivalmis mees tanklas proovis meil krokodillide abiga aku tööle saada aga ei. Ei olnud muud teha, kui tuli lähimast autopoest uus aku osta. Õnneks oli pühapäevasel päeval seal samas üks pood lahti ja saime kiiresti vana aku uue vastu vahetada. 130 dollarit läks aga vähemalt saime jälle edasi sõita.

Suur Auk

Saades teada, et meie praegune töö viinamarjaistanduses hakkab peagi otsa saama, meid väga ei morjendanud. Teada oli, et millagil oktoobri alguses. Täna peale tööd sõitsime läbi meie koduteele jäävast viinamarja istandusest, et küsida, äkki neil on abikäsi vaja. Nähes Reinu jalas Sydney ajast värviplekkidega pükse, pakkus ta meile võimalust jälle maalritööd teha. Midagi kindlat kokku ei leppinud ja parem oligi, sest täiesti ootamatult tuli paari tunni pärast uus pakkumine. Nimelt külastas meid meie endine oliivifarmi ülemus Peter ja pakkus jälle võimalust Gingin´is traktoriga sõita. Andsime suhteliselt kohe oma jah-sõna ära, sest meile sobib (töö ja inimesed tuttavad, hea linnale lähedal ja elamine ok).

Puhata on ka muidugi mõnus. Kasutasime pikka nädalavahetust (kuninganna sünnipäeva puhul oli esmasp. vaba) täiega ära ja sõitsime Kalgoorlie (kullakaevanduslinna). Alguses planeerisime sinna minna suurema pundiga aga viimastel päevadel selgus, et kõigi huvid ei ühti ja lõpuks jäimegi Reinuga kahekesi. Aga mõtlesime, et mis siis ikka...meie siiski lähme. Alguses tahtsime startida reedel aga asjad läksid väga ootamatult teisiti.

Neljapäeva lõunal kui olime Reinuga usinalt töösse süvenenud, tulid meie juurde Rauno ja Kaido ja teatasid, et neil toimus perekeskis nõupidamine ja nad otsustasid meiega ühineda aga tingimusel, et stardime kohe! Ega siis pikalt mõtlemist ei olnud. Lõpetasime kiirelt poolikud read. Andsime ülemusele minekust teada, siis kodus kiirelt end korda, asjad kokku ja start.
Päikeseloojanguga jõudsime Hyden´i karavanparki. Pimedas telk üles ning kämpingukööki õhtusööki valmistama. Esimene õhtu oli rahulik. Peale sööki poisid tinistasid natuke oma uute kitarridega ja meie vaatasime kuni kiire uinumiseni filmi.

Järgmise päeva hommikul tõusime suhteliselt koos päikesetõusu ja kukkede kiremisega. Imetlesime ja pildistasime nii alt kui ülevalt kuulsat Wave Rocki. Nagu nimigi ütleb, siis on tegemist 14m kõrguse laine kujulise kiviga. Võtsime meiegi nagu arvata võib iga turist oma kujutletavad sufilauad ja tegime mõned kiiremad hüpped. Turnisime ka jõehobu lõugade vahel. Tegemist siis ka suurte kividega, mis meenutavad jõehobu.

Peale lõunat jõudsime Kalgoorlie. Kui visitor center´ist olid kõik vajalikud brošüürid käes, siis alustasime ööbimiskoha otsinguid. Nagu peaaegu alati, siis läks ka see kord nii, et vaatasime mitut karavanparki aga lõpuks peatusime ikka seal, mida kõige esimesena külastasime. Kui olime end ilusti sisse sättinud, tuli välja, et tegelt oleme hõivanud koha, mis on mõeldud matkaautodega reisijatele. Aga saime nõusoleku, et kui kedagi juurde ei tule, siis võime jääda sinna paikka. Ja õnneks ei tulnudki. Tulid vaid ühed toredad naabrid, kellega sai ka õhtul natuke juttu räägitud. Enne aga kui õhtu kätte jõudis sõitsime vaatama Austraalia suurimat (maailma üht suurimat) avatud töötavat kullakaevandust. Super Pit- 3,5 km pikk, 1,5 km lai ja u. 500m sügav. Kord päevas tehakse seal lõhkamisi, kuid kahjuks esimesel päeval jõudsime Kal´i liiga hilja ja järgmisel päeval lubatud lõhkamine jäi teadmata põhjusel ära. Samuti külastasime hästi suurt veetünni, kuhu kogutakse kogu Kalgoorlies kasutatav vesi. Kohapaealt saadav põhjavesi on väga soolane ja seda kasutada ei ole võimalik. Vesi pumbatakse ~600 km kauguselt Perthist läbi veetoru, mis avati aastal 1903. Veetoru planeerija tegi aga peale toru avamist enesetapu, kuna arvas, et tema nö. leiutis ei tööta. Kahjuks ta ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal Perthist alguse saav vesi jõuab toru mööda Kalgoorliesse.

Õhtu möödus meil kitarri mängides. Sain ka esimest korda kitarri kätte võtta, mida ma tegelikult Austraalias oleku ajal juba suhteliselt ammu sisimas unistanud olin. Endalegi üllatuseks õhtu lõpuks sain isegi paar duuri selgeks ja ühest Metallica loost suudan ka sissejuhatust mängida. Ettevaatust, olen nüüd kitarripisikuga nakatunud.

Laupäeval peale ostutuuri saabus Kalgoorlie ka Mart. Ja nagu tavaks on saanud, siis Mart ei tule tühjade kätega. Eski oli täis igasugust lihakraami, mida me siis usinasti õhtul BBQ´l küpsetasime. Enne õhtusööki aga elasime kaasa footy finaalmängule. Eelmisel õhtul käisime läbi TAB´ist (kihlveokontorist) ja tegime omad panused. Sellist mängu lõppu aga oskasid ennustada väga vähesed. Mäng jäi viiki, mis oli esmakordne. Alguses ei osanud kohtunikud isegi seisukohta võtta, et mida edasi teha. Lõpuks tuli otsus, et lõplik otsustav mäng toimub hoopis järgmine nädal, mis tegelikult on nõme, sest siis ei olnud ju tegemist mitte mingi finaaliga. Jäime lihtsalt oma sisse pandud 10 dollarist ilma. Peale mängu tegime kiire külaskäigu Kalgoorlie muuseumis, kus nägi nii kulda, ajaloolisi maju ja esimeid ning sai ronida kõrge torni otsa, kus avanes hea vaade linnale.

Õhtusöögiks ühinesid meiega Mart´i töökaaslane oma tütre ja pojaga, kelle Mart järgmisel päeval lennujaama viis, et nad saaksid Adelaide paariks nädalaks puhkama minna. Ja nii kaua sai Mart poiss enda kasutusle 4w maasturi. Kui kõhud korralikult täis ja rummid otsas, siis panime piduriided selga ja seadsime sammud kesklinna suunas. Oleks olnud lausa patt jätta õhtuse pubi tuuri tegemata. Kalgoorlie´le on väga omane see, et õhtul pubis teenindavad sind kas napis riietuses tüdrukud (skimpies) või siis õhtu edenedes bikiinides või siis üldse palja ülakehaga neiud. Aga pole ka midagi imestada- tegu on ikkagi kaevanduslinnaga ja meeste ülekaal on siin suur. Teel kesklinna täienes meie seltskond ühe sportliku noormehega. Käekõrval oli tal jalgratas aga arusaadav, sest sõita ta sellega ei oleks suutnud. Kui kuulis, et me olime pubi suunas teel, tõstis ta kiirelt ratta suvalise maja aeda ja oli valmis tuldud teed tagasi koos meiega minema. Kui tuli välja, et see jalgratas oli tal varastatud, siis pidasime paremaks sellest sõbralikust kaaslasest vabaneda. Kiirendasime veidi sammu ja sinna ta meist maha jäi.
Kui lõpuks pubist koju st. telki jõudsime ja magusasse unne suikusime, käratas Mart: „REIN!“ Rein magas keskel, mina paremal käel ja Mart Reinu vasakul käel. Peale Mardi kõva ja konkreetset korrale kutsumist, taipas Rein, et oli üritanud minu asemel hoopis Marti kaissu võtta....hahaaaa

Järgmise päeva hommik saabus kiiresti ja palavalt. Natuke hilisem tõusmine andis kohe tunda, sest nii kui päike natuke kõrgemale tõusis, muutus temperatuur telgis suhteliselt talumatuks. Päeval näitas muide termomeeter 31 kraadi sooja.

Kui lõpuks olime end püsti ajanud ja värskendavad duššid võtnud selgus kurb tõsiasi. Keegi oli karavani kööginurga külmkapist kogu meie hommikusöögi ära varastanud. Oleme Reinuga väga palju erinevates karavanparkides peatunud aga sellist asja ei olnud meiega veel juhtunud. Egas siis midagi, saime oma vihast üle ja sõitsime Hungry Jacky sööma. Mardi soovitusel tegime ringkäigu ka kaevandusmuuseumis, kus olid väljapanekud kõiksugustest masinatest ja riistadest, mis kaevandamisega seotud on. Proovisime, mis tunne on istuda ühes sellises suures masinas, mis kunagi ammu suures augus üles ja alla sõitis ning väikseid kullatükke vedas.
Ja no Kalgoorlies ei saa käija nii, et ei külasta 3-est ühte bordelli. Meie otsustasime võtta tuuri üle 100 aasta vana, endiselt originaal majas tegutseva bordelli. Tuur kestis 2 tundi. Alguses tädi rääkis ajaloost kuni tänapäevani ja siis näitas ka erinevaid ruume. Tädi rääkis, et Kalgoorlie algus aegadel tegutses seal üle kümne bordelli. Olid ju esimesed elanikud vaid mehed, kes töötasid kaevanduses ja kelle pered jäid maha, kuna ei olnud teada, et mis tingimused neid siin ees ootavad. Mingi hetk valitsus püüdis kõik bordellid kinni panna aga see tõi kaasa uue ohu. Haritud naisted ja nende tütard ei saanud end enam turvaliselt tunda. Ja nii siis jäeti ikkagi mingi osa bordelle avatuks. Selle omamoodi tuuriga meie Kalgoorlie reis läbi saigi. Võtsime suuna Grass Pachi, kus elab ja töötab Mart. Jõudsime pimedas ja suhteliselt hilja kohale. Õhtusöögiks oli meil loomulikult BBQ.

Järgmise päeva hommikul korralik Mart poisi poolt valmisatud hommiku söök ja siis viis Mart meid oma farmi tutvustavale tuurile. Kõigil oli põnev, sest masinad olid ikka väga võimsad. Näiteks viljakülvamismasin on u.35m pikk ja tagaosa u.19m lai. Sry, kui ma nüüd numbritega natuke puusse panen. Sain teada ka, mis tunne on istuda road train´i väga suur ja pikk veoauto) roolis. Lisaks masinatele nägime lambaid ja sigu ja siis veel ühtesid huvitavaid tegelasi, kes näevad välja nagu kaelkirjaku ja lamba segu. Nad pidid näiteks abiks olema rebaste hirmutamiseks, kes lambaid tulevad himustama. Põnev oli näha ka aparatuuri, millega lambaid pügatakse ja seadeldist, kuhu lambad peale asetatakse. Võisime vaid Mardi jutu järgi ette kujutada, milline lambakisa seal rõngastamise ja märgistamise ajal olla võib.

Ning siis saabuski aeg tõdeda, et jälle üks tore nädalavahetus möödas ning tuli vaikselt mõtteid järgmise tööpäeva peale koondada. Kojusõit möödus mõtlikult ja eelnevaid sündumusi oma peas seedides. Koju jõudes sõitsime aga edasi Garricku juurde, et tagastada oma matkavarustus ja muljetada. Muljetades tekkis ka juba järgmise päeva plaan- küpsetada Mardi poolt antud lihakraami. Eilse õhtu veetsimegi Garricku perega õhtust süües. Samuti mekkisime ja pakkisime vaakumisse ka kogu känguru jerky, mille transpordime Eestisse.

Kängurujaht on peetud. Tegelikult Rein õnneks või kahjuks ise jahil kaasas ei käinud aga känguru jala saime ja see on juba puhastatud, fileeks lõigatud ja hetkel marinaadis.
Tore üllatus oli Reinul, kui ta eile hommikul korra töölt koju tuli rahakotti võtma. Avastas ta, et prügikasti peale oli tekkinud mingi kilekott. Kui ta sinna sisse piilus ja looma karvu nägi, siis sama kiirelt võttis ta koti ja viskas maja kõrval olevate oliivipuude alla, ise mõeldes, et naabrimees Ron on „head“ nalja teinud ja rebase laiba meile uks taha pannud. Samal hetkel sõitis rattaga mööda Roni naine ja Rein muidugi kohe kommenteeris, et mõnus nali. Marchella aga ei osanud see peale midagi kosta. Reinul aga ei andnud rahu ja ta otsustas, et igaksjuhuks piilub korra veel kotti. Alles siis sai ta aga aru, et Steve siiski jõudis eile kängurujahile ja kilekotis on sellest meie osa. Rein toimetas siis jala kiiresti külmkappi. Vedas igatahes täiega, sest tavaliselt ei ole me tööajal kunagi kodus käinud ja kui Rein ei oleks täna kodust läbi tulnud, siis ei oleks meil peale tööd selle jalaga enam midagi teha.

Peale tööd sõitsime kohe Garricku juurde. Noad tervaks ja Rein asus jalaga tegelema. Meie Garrickuga olime supervisorid. Mina tegin pilte ja Garrick jagas nõuandeid. Kui nahk oli maas, siis liha sai kohe fileeks, maitseained peale (usaldasime Garricku maitseainesegu) ja külmkappi seisma.

Fileed, mis Rein 3 päeva tagasi marinaadi pani, said eile kuivama riputatud. Mõtlesime küll välja süsteeme, et kuidas neid kamina ees kuivatada aga Garrick pakkus lihtsama variandi. Tal on liha kuivatamiseks spetsiaalne ise tehtud kapp olemas (õhuaugud sees aga võrguga kaetud, et ükski kärbes ligi ei pääseks ja siis täiesti tavaline õhupuhur ka kapis, mis aitab õhku ringi liigutada). Eile siis saigi lihad ja õlled näppu võetud ja Garricku juurde mindud ning lihad kappi rippuma pandud. Täna kappi piiludes oli näha, et liha oli juba muutnud värvi, mis tähendab, et asi toimib.
Riputasime kuivama ka kängurukäpa (väike osa, kus küüned küljes), et äkki kui kenasti ära kuivab, siis võtame selle Eestisse suveniirina kaasa.

Alates pühapäevast on nii ilusad ilmad olnud. Päike paistab ja päeval läheb juba päris soojaks. Isegi nii soojaks, et tahaks juba bikiine selga panna. See tähendab vaid üht- suvi ei ole enam kaugel.

Pühapäev käisime Ronaldi ja Marchella juures BBQ´d tegemas nagu Rein juba eelmises sissekandes mainis. Ja otse nende juurest sõitsime oliiviistanduse kõige kõrgema künka otsa päikeseloojangut nautima. Seltskonnaks Garrick oma naisega. Tegime lõket, küpsetasime krevette, nautisime suupisteid ja veini/õlut. Väga ilus ja soe õhtu oli.

Albanys sai käidud ka neljapäeval. Raunol ja Kaidol on toiduvarud otsakorral ja oli vaja poodi minna. Neljapäeval on siin enamus poode palju kauem lahti kui tavaliselt. Otsustasime ka seltsiks ja nõuandjaks kaasa minna. Käisime kõik poe riiulid üks haaval läbi ja näitasime/soovitasime mida osta ja mida mitte. Me ju ikka nagu vanad ja kogenud juba.
Sai see päev ka töö varem lõpetatud. Kõigil meil oli lihtsalt tunne, et no ei viitsi enam :) Õigesti tegime, sest vastasel korral oleks jõudnud tagasi kella üheksa asemel alles südaööl.
Nende äsja ostetud auto on küll suur aga kui kõik meie toidukraam ja joogikastid olid taha ära paigutatud, siis tagaluuk läks vaevu kinni.

Lihakuivatamine ja kängurujaht

Kirjutan ka siis üle pika aja midagi, muidu te hädaldate, et miks me midagi ei kirjuta. Lihtsalt mul pole viimasel ajal vaimu peale tulnud ja sundida ma eriti ennast ei viitsi. Olen oma mõtetega vaikselt juba Eestis, sest palju pole enam jäänud.

Tööst natuke. Algul oli viinamarjade lõikamine raske ja arvasime, et siin me raha küll teenida ei saa, aga võta näpust. Iga päevaga läks asi paremaks ja peale nädalat ei saa enam teenistuse üle kurta. See on ikka oluliselt kõrgem kui keskmine tunnitasu farmitöödel. Füüsiliselt pole see samut raske, ainult käed kisuvad õhtuti krampi. Õigemini kui sa päev otsa hoiad elektrikääre käes, siis õhtul ei taha käsi enam normaalsesse asendisse tagasi minna. Täna juba teine vaba päev aga väike sõrm ja selle kõrval olev sõrm on ikkagi valusad, sest nende kahe sõrmega tõetan ma kääre. Samas mis ma vingun, palk on ju hea.

Töökaaslasi on meil ca 30. Kaks eesti kutti- Rauno ja Kaido. Mõlemad on Hiiumaa poisid ja viimane on mu endise töökaaslase onupoeg. Eesti on ikka nii väike. Tööle said nad meie ühe sõbra kaudu kellele kurtsin, et töölisis on vaja ja see sõber tunneb nende sõbrannat. Kuna poisid saabusid Austraaliasse septembris, siis praegune töö oli neile esimeseks tööks siin mandril. Alul ma hirmutasin neid natuke, et töö on raske ja kui te hakkama ei saa, siis te ei sunni ennast piisavalt ja olete lihtsalt laisad. Sama ütlesin ka Hillele kes töötas siin kaks nädalat ja elas meie majas. Nüüdseks on Rauno sama kiire kui mina, kui mitte kiirem isegi. Hille ei jäänud ka lõpuks palju meile alla. Lisaks on veel hunnik britte (inglasi, uelslane, uus-meremaalane) nemad on sellised neutraalsed vennad minu jaoks. Eriti ei suhtle nendega ja osad on neist laisad. Üks eestlane on veel tegelt. Allani nimeline ja samuti uus siin mandril. Siis on hunnik Hong Kongi inimesi, me kutsume neid hiinlasteks. Mida nad ju tegelikult ka on. Need on hullemad kui venelased, ainult lõugavad ja kui teiste elamises õhtuti kaarte olen mängimas käinud, siis olen näinud, et nad koristada enda järgi küll ei viitsi. Laud on peale söömist nagu seaküna ja nõude pesemisega neil pole kiiret. Neid võib pesta siis kui neid järgmine kord vaja on. Siis on üks prantsuse kutt ja hollandlane. Hollandi vend on naljakas ja pole suu peale kukkunud. Ühe inglase ristis ta Shit Masteriks ehk eesti keeles sittumise meistriks. Seda sel põhjusel, et ükskord dushi all olles tuli see inglise kutt sitale ja sitt olevat haisenud nii jubedalt. Ta arvas, et see oli talle esimene sittumine :P Lisaks on veel meil 4 afgaani. No ma ei tea, pean ennast küll suht torelantseks, aga mulle ei meeldi need inimsed kohe üldse. Esiteks on nad nii üleolevad, et ma ei viitsi isegi neile tere öelda. Loodetavasti ei täitu kunagi Ansipi unistus sellest, et Eesti jõuab 5 rikkama Euroopa riigi hulka. Muidu hakkab neid kabajantsikuid Eestisse voorima ,agu oleks tegu Hullude Päevadega.
Inglastega meenus üks lugu veel. Nimelt on seal kus teised töölised elavad igal ühel oma tuba ja ühiskondlikud WCd, dush, köök ja TV tuba. Ühel õhtul marssis üks inglane oma sõbra tuppa, aimamata midagi halba. Kahjuks või õnneks samal ajal tegeles sõber eneserahuldamisega. Sellest loo moraal- pange uks lukku kui selliste asjadega tegelete.

Eile käisime Albanys. Otsest vajadust polnud sinna minekuks, aga lubasime Marki tütrele, et läheme tema netballi finaali vaatama. Mark on siis meie ülemus farmis. Netball on siis midagi korvpalli taolist, aga seal pole korvil lauda, on ainult korv. Samuti on mängijatel kindlad kohad, kus nad mängida tohivad. Liiga palju reegleid ja kohtunikud ainult vilistasid. Kahjuks Emma võistkond kaotas.

Peale mängu jätsime Markiga hüvasti, sest ta sõitis täna öösel 2 nädalaks puhkusele. Võimalik, et tagasi tulles oleme juba siin lõpetanud ja mujale liikunud. Hüppasime veel pärast poodi ja Marite ostis omale kaks hilpu ning mõlemale uued rahakotid. Vanad rahakotid on meid teeninud mingi 6-7 aastat ja on omadega suht läbi.

Õhtul läksime Marcella ja Ronaldiga kohalikku Country Clubi. Sõime natuke, tegime mõned õlled ja oligi kõik. Olime juba kell 9 kodus tagasi. Täna nende juurde lõunasöögile. Ostsime eile valmis friikartuleid ja burgerite jaoks pihve ja saia. Seega on oodata traditsioonilist austraalia lõunat.
Lisaks kohtasin eile Clubis Steve, kellega sai 2 nädalat tagasi kokkulepitud kängurujaht. Tahan Eestisse parimatele lastele seda liha maitsmiseks tuua. Kõige lihtsam on seda teha kuivatatud kujul. Poes on see muidugi sigakallis. 50 g maksab 10 taala. Seega otsustasin, et lihtsam on seda ise teha. Meie pidime Stevega känguru maha laskma ja Garrik pidi ära kuivatama. Kuna Steve ennast nädala jooksul näole ei andnud, siis ostsin ise poest tegelt juba liha ja see on ära maitsestatud. Homme hakkan seda kuivatama, mul pole küll aimu väga täpselt kuidas see välja hakkab nägema, aga umbes tean. Lühidalt siis, tulemas on siis kaks varianti lihast. Üks mis mul laagerdub juba ja teine mis veel metsas jookseb (Steve lubas eile, et ta poel jahti unustanud ja esmaspäeval läheme), aga kelle me homme maha laseme ja Garrik ära kuivatab. Ma küll ei tea kuidas ma selle ära pakin. Tõenäoliselt peab selle kuidagi vaakumisse pakkima. On kellegil soovitusi? Jutt jällegi segane, aga ma pole just eriti hea kirjatsura.

Ma nüüd siis puid tooma. Puud on otsakorral. Maja vajab ju kütmist ja kamina eest saab hästi liha kuivatada. Eks teen pilte ka lihakuivamisest ja hoian kursis kuidas asi edeneb.
Teie Rein

Eelmisel nädalavahetusel sai pealinnast saabunud külalised kenasti vastuvõetud ja otse loomulikult lõbusalt aega veedetud. Mardi asemel ühinesid Kaisa ja Andres koos Mo´ga. Et reede õhtust võtta ikka võimalikult palju, siis enne kaheksat istusime juba kohalikus Country clubis. Vestluskaaslasteks Mark (meie praegune ülemus, kes samuti Zimbabwe´st ja Carricku hea sõber) koos perega. Kuna kauged külalised Perthist jõudsid kohale alles kella 23 paiku, siis lõpuks olime clubis viimased külalised. Seltsiks vaid kaks napsist kuid sõbraliku külameest, kelle jutt aga suhteliselt segaseks jäi.

Laupäev oli Albany päev. Vaatamata sellele, et oleme seal juba ei tea mitmendat korda varem käinud, avastasime end kohtadest, kuhu enne jõudnud ei olnud. Nt. tee peale jäi Mt Romance sandalwood factory, kuhu sai sisse astutud. Samuti ei olnud me varem käinud Wind farmis ja Cabel beach´il. Õnnestus meil näha ka vaalasid. Ootasime ja lootsime küll hulka aega, et äkki neist keegi teeb ühe korraliku hüppe aga pidime leppima vaid uimede ja sabaga. Alati kui on tore, siis aeg lihtsalt lendab nii kiiresti. Alles kui väljas hakkas hämaraks minema saime aru, et on viimane aeg suund taas kodu poole võtta ja grill üles panna.

Pühapäeval sai rohkesti veini maitstud. Külastasime veinikeldreid Frengrove ja Alkoomi. Frengrove nägi nii seest kui väljast küll väga kena välja aga kõigi lemmikuks sai siiski Alkoomi. Põhjuseks magusamad veinid ja sõbralik veinimeister, kes tegi meile huvitava ringkäigu veini tootmise „köögi" poolele. Kogu üritus lõppes sellega, et lahkusime veiniselt rõõmsatena ja veidi targematena koos kasti Alkoomi veiniga.

Kiirelt veel enne meie juures eelmise õhtu grilli ülejääkidest kõht täis ja siis oligi aeg külalistel autole hääled sisse panna ja linna tagasi sõita. Käis läbi küll idee, et lükkaks töönädala algust natuke edasi aga nüüd tagant järgi mõeldes hea, nii läks, sest vastasel korral oleks esmaspäeva väga sinine olnud.

Töönädal möödus väga kiiresti. Hille saabus esmaspäeval otse tööle ning teatas, et jõudis nädalavahetusel otsusele, et see nädal jääb talle Franklandis viimaseks. Reede hommikuks olidki tal kõik asjad pakitud ning ta sõitis Perthi tagasi.

Reede õhtu veetsime Margi (ülemus) ja Julie juures, kuhu olid kutsutud ka Garrick oma naise ja emaga. Vaatamata sellele, et järgmisel päeval oli meil töö päev, sai istutud ja jutustatud päris pikalt.

Veelgi pikemalt läks aga laupäeva õhtul. Country Club oli rahvast täis, kuna päeval toimus suur golfi võistlus. Kohal olid ka Garrick oma emaga, kes samuti mängisid ja kellega sai kuni clubi sulgemiseni nalja visatud. Samuti kutsusime club´i töökaaslased Rauno ja Kaido ning veel teised eurooplased, kellega koos töötame. Kell näitas juba peale südaööd, kui lõpuks viimaste külalistena clubist lahkusime.

Saame hakkama

Nüüd meenus, et enne T ja K juurde minekut külastasime ka Erikat, kes elab nende kõrval tänavas. Erikat tunneme tänu Maretile ja Haraldile. Ta oli meid juba mitu korda varem külla kutsunud aga nüüd alles lõpuks jõudsime.

Sama nädala pühapäeval oli Franklandis koristuspäev, millest ka meie otsustasime osa võtta vaatamata natuke vihmasele ilmale. Koguneti kella 9-ks omavalitsuse ukse ette. Registreeriti osalejaid, jagati helkurvestid ja prügikotid ning jaguneti gruppideks. Meie ja Garricku pere võtsime meie majale ja oliivifarmile lähedal asuva maantee. 3 tundi ja Frankland Riveri lähedused maanteed said kenasti puhtaks. Ja prügi sai kokku ikka päris korralik kogus. Pärast pakuti tublitele vabatahtlikele ka natuke kehakinnitust ja sooje jooke. Taas kord midagi kasulikku tehtud.

Oliivifarmis lõppes meil küll töö ära aga elamiseks saame õnneks edasi siiski sama maja väikese raha eest rentida. Eelmisest esmaspäevast töötame oliivifarmi kõrval asuvas viinamarjaistanduses. Lõikame tükitööna viinamarjaoksi. Alustasime tavaliste hekikääridega, kuid juba järgmise päeva hommikul otsustasime rentida linnast elektrikäärid. Maksame küll renti aga kuna nendega saab hulka kiiremini ja käsi ei väsi ka nii palju, siis tasub ära. Töö ei ole just kõige kergemate killast aga saame hakkama.

Eelmisel neljapäeval saabus Perthist T ja K tuttav Hille, kellega nüüd maja jagame ja koos tööl käime. Samuti tõi Mart eile siia tööle veel 2 eesti poissi, kellel oli täna esimene tööpäev. Ja homme peaks saabuma veel üks eesti poiss. Nii, et jälle ühes väikses kohas päris mitu eestlast koos.

Eile eirasime vihmast ilma ja läksime ühte Denmarki randa grillima. Proovisime ära Ron´i ja ta naise 4w auto, millega mööda auklike ja kurvilisi teid rallitasime, kuni lõpuks rannas peatusime. Jõudsime grillimiseks asjad valmis panna ja lõkkegi üles teha, kui hakkas sadama. Egas siis midagi sama targalt asjad jälle kokku ja siis sõitsime juba ühte parki varjualusesse. Loomulikult jäi siis vihm üle. Meie saime kenasti kõhu täis ja koerad ennast energiast tühjaks joosta.

Nüüd vaja veel 4 päeva korralikult tööd teha ja vastu pidada ning siis tulevad hoopis meile külla Triin-Liis ja Kuna ning Katrin ja Kenneth. Ehk viitsib ka Mart jälle pikema sõidu ette võtta ja siia kanti tulla. Aga täitsa mõistame, kui ei, sest pole see vahemaa ju üldse lühike.

Nädalavahetust ootama jäädes...

Beibi, beibi, beibi...ma olen suur ahv

Oli jah juba tõesti viimane aeg end kätte võtta ja taas blogi täiendada. Mõtled küll, et mis seal siis keerulist on, et tuled arvutisse ja trükid mõned read aga ei. Pidevalt petad end mõttega, et homme kirjutan ja nii see siis päevast päeva läheb. Või siis tuleb midagi vahele ja ikka lükkub edasi nagu juhtus ka see kord...aga vähemalt osa jutust riputan üles.

Siin ma siis nüüd jälle olen hädas ja üritan meenutada, et mis meie viimase kuu sündmused olid.
Oliivifarmis oli meie viimane tööpäev 14. aug. Oleks isegi pidanud veel varem lõppema aga just enne lõppu läks õlitootmises üks masin katki ja siis lükkuski kõik jälle natuke edasi. Ja kuna nädalavahetusel seda parandada ei saanud, siis sõitsime juba reede lõunast Perthi poole.
Reede ja laupäev peatusime Triinu ja Kuno juures ning pühapäev oli siis Haraldi suur juubel. Ja kuna reedel oli Reno sünnipäeva tähistamine, siis jõudsime külla ka Andresele ja Kaisale, kus oli tulnud veel tuntud ja võõraid nägusid. Sünnipäev kestis kuni järgmise päeva hommikuni ja magama saime alles siis kui päike oli juba päris ere. Kui poleks taksot pidanud ootama u. 2 tundi, siis tõenäoliselt oleksime varem magama saanud. Aga siinsel taksosüsteemil on kuhu areneda. Nagu kunagi varasemas blogi lõigus kirjutasin, siis siin saadetakse sulle esimene vaba takso, mis tähendab põhimõtteliselt, et määramatul ajal (see võib olla 5 minuti pärast või siis tunni aja pärast). Ja kuna meiega oli sünnipäeval ka Bandit (T ja K koer), siis arvatavasti ka see mängis otsustavad rolli selles, et vaba takso tulek nii kaua aega võttis. Kuna reede õhtu nii pikale vajus, siis laupäeva võtsime rahulikumalt. Päeval olime natuke asjalikud ja käisime natuke poodides ning õhtul külastasime kino (kui ma nüüd mingi muu nädalavahetusega segamini ei aja).
Haraldi sünnipäev möödus ka kenasti. Maja sai täitsa rahvast täis. Oli nii eestlasi, kui mitte eestlasi. Kohal oli ka Lääne-Austraalia aukonsul oma abikaasaga.

Oleme ka mitmel korral Franklandis oma oliivifarmi töökaaslastel külas käinud. Üks kord Roni ja ta naise (naaber majast) juures wiid mängimas ja õhtusöögil ning teine kord kutsusid nad Aussi stiilis hamburgereid ja friikartuleid sööma.

Ka Garrrick kutsus meid üks õhtu teist korda õhtusöögile. Seekord tegi Garrick juba ise Reinu antud retsepti järgi šašlõkki. Väga maitsev oli ja väga tore oli. Eriti hea meel oli meil kõigil aga Garrickule meie poolt üle antud kingi üle. Loomulikult sai ta omale väikse (liha)haamri. Ning super hästi sobiva t-särgi, kus tädi näitab Garrickule väga omast käemärki hahaa....T-särk läks kohe kasutusse, mis sest et oli natuke liiga liibuv ja õllekõht tahtis vägisis pluusi ja teksade vahelt välja pressida.

Üks laupäev käisime Garricku ja ta lõbusa emaga Albanys pizzat söömas ja ta tütre Heidi netballi vaatamas. Jälle midagi uut mida varem vaatamas polnud käinud. Kui saaks veel suurel staadionil footy ka enne minekut ära näha, siis oleks tore. Sama õhtu sai veel ka taas Country clubis käidud seekord siis Peteri (ülemuse) kutsel. Sõime ja jõime ja oligi taas päev õhtusse saanud.

Eelmine nädal oli täiesti töö vaba. Veetsime selle puhates Perthis. Esimesed paar päeva Mareti ja Haraldi juures peatudes ja siis ülejäänud Triin-Liisi ja Kuno juures. Kui neljapäev oli selline veidi vaiksem ärasaatmise õhtu, siis reede oli seevastu lõbusam tere-tulemast õhtu. Esimesel õhtul tulid T ja K juurde õhtusöögile Harri ja Jaana, kes olid oma kahe aastase Austraalia reisi läbi teinud ja samal õhtul istusid lennukile, et lõpuks koju sõita. Järgmisel päeval saabusid Austraaliasse teadmata ajaks Kenneth (T ja K ammune sõber) ja Katrin. Tere-tulemast õhtu läks üle tere-tulemast ööks, nagu arvata oli, kuid vaatamata sellele jõudsime järgmisel õhtul isegi välja ja käisime suures ja tuntud meelelahutuskompleksis-kasiinos. Ja nagu kasiinos ikka, võidetakse ja kaotatakse. Lõpuks jäime omadega aga põhimõtteliselt tasa.

Jätkub...

Iga lõpp on millegi uue algus

Oliivide korjamise hooaeg hakkabki lõpuks kohe kohe läbi saama. Eile õhtu tegime ka juba lõpupeo ära, kuna 5-e inimese jaoks sai hooaeg läbi ja täna nad siis Franklandist lahkusid. Sai kõigile kenasti head aega öeldud aga kindel on see, et vähemalt osadega neist kindlasti varem või hiljem kohtume taas. Kui mitte Austraalias, siis Eestis kindlasti. :)

Lõpupeo jaoks pani Rein juba päev varem lamba-ja seašašlõki marinaadi. Ta on ikka täitsa koduseks kokaks hakanud. Ja ka seekord ei jäänud kiidusõnad tulemata. Ta sai päris mitu korda seletada, et kuidas seda ikka teha saab. Lõpupeoks olid Franklandi kohale sõitnud ka meie endised ülemused Charlie ja Mikk ning õlitootmise juures olnud Jeremy. Tegime barbequed, võtsime napsu ja sai jälle päris palju nalja. Reinu paarimees Ron võttis kaasa Reinu poolt meie auto õlivahetuse tänutäheks antud Jäägermeistri. Garrick ja Charlie said siis ka ära mekkida eestlastele külmarohuna tuntud ürdijoogi.

Laupäeval sai tööle väikest vaheldust ja külastasime osade töökaaslastega ja Garrick oma naisega, kohaliku Country Club´i. Väikse koha kohta nagu Frankland River (vist 90 elanikku), oli seal kohapeal mingi hetk isegi u. 60 inimest. Eks see oli koht kus kohalikud peamiselt kokku saavad, juttu puhuvad ja mõned õlled teevad. Ebatavaline oli see, et sisse minnes mitte mingit muusikat ei kõlanud. Kui küsisin, et kas tavaliselt ongi nii, siis Ron´i naine Marcella osutas nurgas olevale jukebox masinale. Egas siis midagi tuli mündid sisse toppida ja ise valikust paremad lood välja otsida.

Inimesed olid lihtsad. Kes tuli perega sööma, kes oma 88-st sünnipäeva tähistama, kes niisama sõbraga õlleklaasi taha juttu puhuma, kes paar piljardiringi tegema. Tore oli. Ma ikka endiselt üllatun, et inimesed on siin ikka nii sõbralikud. Eestis ei julge küll kuhugi väiksesse kohta baari minna, sest väga suure tõenäosusega parem juhul hakkab sinuga keegi tüli norima, halvemal juhul saab lihtsalt peksa. Elar sai baari letidaga ühe kohalikuga päris jutu peala ja kui pärast küsisime, et millest te siis lobisesite, siis tuli välja, et enamus vestlusest möödus keevitamisest rääkides...hahaaa Ta isegi pakkus, et kui Elar tööle homme minema ei peaks, siis ta oleks nõus ta ise koju sõidutama. Mis sest, et ta ka ise veidi õllene oli. Aga noh, siin kandis pidavat politsei vaid umbes 2 korda aastas käima ja siis ka on telefonid punased ja kõik kes vähegi napsused käivad sel ajal jala.

Viimane kord kirjutasin, et töötan õlitehases õlitootjana. Ei tea, kas sõnusin ära aga peale seda väga tihti enam õlitehasesse ei jõudnud. Enamus päevi möödus Kertuga ja hiljem ka Katriniga oliivipuid pügades. Siin Franklandis sai aga pügamine hoopis teise tähenduse, kui olime harjunud Parmelia´s (Gingin´i lähedal olev farm). Kui seal oli tore, kui leiad terve rea peale paar puud mida lõikama ei pea, siis siin on vastupidi. Enamus aega sai lihtsalt jalutada. Eriti kui ilm oli päikseline ja soe, siis mõtlesid küll, et kas paremat tööd enam olla saab. Jalutad, kuulad linnulaulu, hingad värsket õhku. No stress.

Täna oli mul Austraalias esimest korda selline vaba päev, et ise lihtsalt otsustasin, et võtan vabaks ja puhkan. Ega see otsus kergelt ei tulnud, sest siiani kõik päevad, mis tööpäevad peaks olema, oleme ka tööle läinud. Mis sest et vahel on olnud jube mitte midagi teha tahtev tunne või natuke haigusevimm sees. Mõnus oli.

Järgmise nädalaga peaks hooaeg tõenäoliselt täiesti läbi saama. Paar blokki on vaja veel ära lõpetada. Tavaliselt neid blokke tehakse ühe raputusmasinaga aga kuna seda ei jõutud õigeks ajaks korda teha, siis nüüd üritatakse suure masinaga, mis nõuab aga rohkem vaeva ja aega, sest maastik on seal päris suure kallaku peal. Abiks tuleb võtta lisaks ka traktor, mis vajadusel hoiab masinat liiga alla vajumast või siis just tõmbab üles poole.

Laupäev ja pühapäev on puhkepäevad, mis meil juba ammu ette planeeritud, sest siis tulemas suur sünnipäev. Harald saab 80 ja sellelt ürituselt ei taha kindlasti puududa. Eks meiega ole ka Haraldi sõnade järgi arvestatud, kui kandvate jõududega.

Sonimine ja rebased

Viimased tähelepanekud elust enesest on rebastest ja Marite sonimistest öösiti.
Nimelt on Marite viimasel ajal päris tihti öösiti sonima hakanud. Esimene kord hakkas ta keset ööd mind kabistama ja kui ma küsisin, et mis sa otsid sain vastuseks- Mul on vaja see tõstuk seisma panna ja see kang on kuskil siin. Ju ta pidas mu väikemeest siis kangiks millega sab tõstuki saab seisma panna. Teine kord küsis, et miks siin nii pime täna on. Kolmas kord küsis mu käest kuidas õliproovid olid? Selle peale ma vastasin, et sittusin õlivanni ja nüüd on parem. Eile öösel küsis, et kas kõik ollivide sahtlid on tühjad? Ma vastasin selle peale, et on küll. Ühesõnaga ta on ületöötanud ja taob öösiti segast. Õnneks 3 nädalat veel ja siis hakkab loodetavasti rahulikum elu ja küllap siis kaovad ka need sonimised.
Rebaste kohta nii palju, et neid on sii kohutavalt palju. Tegelikult on rebased nagu ka jänesed siia sisse toodud Euroopast. Rebastejaht on ju Inglismaal väga populaarne ja endise (või siis isegi praeguse koloniaalmaana) oli see ka siin väga populaarne. Esimesena kuulsin kuidas rebased häälitsevad. See oli Ginginis. See on nagu haugatuse ja köhimise vahepealne häälitsus. Ei tea kas Euroopas ka rebased sellist halt teevad? Siin teevad ju loomad hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks varesed häälitsevad nagu nutvad lapsed. Veel nägime kuidas rebased kusevad. Õigemini kuidas seda teeb isane rebane. Ta tõstab samamoodi jalga nagu koer. Ükspäev pruunides õnnestus seda näha. Rebane märgistas ära kõik oskad mis olime ära saaginud ja seda ainult meist 10 meetri kaugusel. 5 päeva tagasi marju korjates nägime surnud rebast ja lõunale minnes tulime Ronaldiga ideele see surnud rebane puu otsa riputada. Muidugu selle puu otsa mida meid asendama tulnud Carrick (meie farmi manager) ja Charile parasjagu korjasid. Tagasi tulles oli meil muidugi nalja kui palju. Õnneks Carrick mõistab nalja ja vihane ta küll polnud. Ronald on pärit Hollandist ja on siin farmis juba töötanud 4 aastat. Lahe vana on ja parim paarimees kellega siin farmis töötanud olen.
Söögitegemisest ka natuke. Pasteet tuli hea nagu Marite juba mainis, aga pirukad polnud just kõige paremad. Õigemine sisu oli hea, aga tainas polnud kõige parem. Ei teagi kas viga oli minus või pärmis mis siin müüakse. Igatahes polnud see nii õhuline pirukate umber ja maitse jättis ka soovida. Oleks vist pidanud natuke rohkem suhkrut panema. Iagatahes söögitegemine on siin arenendud mul päris tublisti. Mulgikapsaste, mulgipudru, pasteedi ja ühepajatoidu tegemiseks mul retsepti vaja vaadata enam pole. Kui veel selle pirukategemisega korralikult hakkama saaks… Järgmiseks plaanin proovida tega sülti ja mine tea ehk ka Napoleoni kooki. Eks näis, eks näis.
Aitab küll selleks korraks, olen suht väsinud ja tahaks magada. Viimased 2,5 kuud olnud liigagi väsitavad. Järgmisel korral proovin kirjutada Chaliest ja Carrickust kellest esimene oli meie ülemus Ginginis ja teine siin. Etterutates on tegu meestega kes on sündinud ja üles kasvanud Zimbabwes ja nad olid seal farmerid. Seni kuni neegrid ja nende president Mugabe nad minema ajas ning tühjade kätega jättis. Sellest aga juba järgmisel korral...

Rein

Saun, pasteet ja pirukad ning sünnipäev

Nädal aega tagasi saime 2 vaba päeva ja õnneks langes see peaaegu kokku ka minu sünnipäevaga. Reedel, esimesel vabal päeval sõitsime koos ühe töökaaslasega ühte lähimasse suuremasse linna nimega Albany. Kuna olime seal juba varem paar korda käinud ja enamus kohti läbi käinud, siis see kord oli lihtne. Teadsime kuhu minna ja kust mida saab. Rein sai endale jälle juuksuri juurest korraliku lõikuse ja mina juveelipoest omale sünnipäevaks hästi ilusad kõrvarõngad. Ja peale mõningaid muid asjatoimetusi läksime veekeskusesse lõõgastuma. Lisaks jahedatele kuid samas karastavatele veemõnudele (mingi küttesüsteem oli katki) nautisime korraliku aurusauna. Nii mõnus oli üle tüki aja. Ning loomulikult peale sulistamist oli kohustuslik toidupoes käik, kus jälle mitme nädala söök sai varutud.

Õhtul tähistasime töökaaslastega minu sünnipäeva. Rein oli nii tubli ja valmistas too õhtu veel ise pasteeti. Õnnestus väga hästi ja kindlasti teeb seda veel. Eriti tore oli veel see, et külla tuli ka meie vahva ülemus Garrick oma naise ja tütre ning emaga. Samuti olid meie vabade päevade ajaks Ginginist siia saabunud endised töökaaslased Katrin ja Elar. Oli tore aga mis seal salata, mida aasta edasi, seda vähem seda sünnipäeva ootad.

Laupäeval oli tõeliselt mõnus kodune päev. Koristasime, pesime pesu ja valmistasime esimest korda lihapirukaid. Aega võttis aga asja sai. Õhtul valmistasin veel natuke sushit aga hull väsimus oli ja läksime suhteliselt varakult magama.

Ja siis pühapäeval, minu sünnipäeva õigel päeval, hakkas töö jälle pihta. Õhtul peale tööd olime Reinuga kahekesi kodus ja valmistasime endale mulgiputru. Ei midagi erilist ega mitte eriti sünnipäevalik aga tore oli ikka. Aitäh kõikide õnnesoovide eest!

Tegijal ikka juhtub

Iga kord kui blogi kirjutan, siis mõtlen, et alates tänasest hakkan tihendamini sissekandeid tegema, sest muidu on lõpuks nii, et kui hakkad kirjutama, siis ei mäleta enam pooli asju ja/või ei viitsi lihtsalt enam kõigest tagant järgi kirjutada.

Igatahes tõstukijuhina ei jõudnuki ma siin Franklandis töötada rohkem kui kaks päeva. Nii, et ei jõudnud väga pikalt kahetseda, et miks ma Perthist endale ühte sooja mütsi ei ostnud ja ennast haletseda, et pean iga ilmaga (sh. ka tugeva vihmaga) lageda taeva all töötama. Lihtsalt täitsa ootamatult poole päeva pealt tuli ülemus Peter minu juurde ja ütles, et nüüdsest hetkest hakkad sa töötama õlitootmise tehases sees. Ei jõudnuki väga midagi mõelda, kui tuli ennast tõstukijuhi kohustustest ümber lülitada õlitootjaks.
Ametinimetust ei tea aga minu ülessanne on siis põllult tootmisesse toodud oliividest pressida välja nii palju ja nii head õli kui võimalik. Ei hakka siin kohal teie päid üksikasjadega väsitama ja üritan lühidalt kirjutada, et mis teen. Kel muidugi asja vastu rohkem huvi, siis võin hea meelega küsimustele vastata :).

Hoolitsen selle eest kogu masinavärk töötaks ja Reinu (ja muidugi teiste töötajate) poolt korjatud oliividest saaks õli ning täituksid suured õlitünnid. Pean tegema u. iga tunni järel kolme sorti teste: testin marju, testin marjadest pressitud massi ning lõpptulemust- õli. Testimiseks on mul abiks testimasin, kuhu sisse pean testitavat massi panema. Õli testin katseklaase, piiritust, indikaatorit ja õli kasutades. Eks iga uus asi võtab natuke harjumist ja õppimist aga tegelikult midagi keerulist ei ole. Võrreldes teiste seniste töödega, mis teinud olen, on see vast kõige vastutusrikkam.Tore, et mulle on antud võimalus kogu harvesteri (oliivide korjamise) ajal nii mitmeid erinevaid ameteid proovida: alguses sõitsin jälitajaga (traktoriga), siis mõnda aega tõstukiga ja nüüd siis õlitootjana. Igal ametil on omad plussid ja miinused. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et meil on siin väga tore otsene ülemus- Garrick. Mees on ikka väga muhe ja nalja saab iga päev.

Ja nalja saab isegi vaatamata sellele, et kohati mulle tundus, et mida iganes ma ka puutusin, asi läks tuksi. Samas jälle Garrick ütles selle peale, et see ongi tootmine. Kus kogu aeg midagi juhtub ja pidevalt on vaja midagi parandada ning iga uus probleem/situatsioon, mis ette tuleb, teebki targemaks, sest läbi selle õpitaksegi. Täitsa õige suhtumine ma arvan. Töö juttu kokku võttes võin öelda, et on olnud palju pinget ja tunnet, et “what a fck!” aga samas pole ka tükk aega nii palju naernud. Aa, ja Garrick´le väga omane viis asju parandada on “hammer job” ehk siis asju saab parandada haamriga…hahahaaa.

Arvatakse, et oliivide korjamist jätkub veel u.3 või 4 nädalaks. Eks näis, mis siis edasi saab. Aga nagu Gingini ülemus Charlie ütles, et kui sulgub üks uks siis samal ajal avaneb teine.

Lapsed tuppa, tali tuleb!

Sellel kolmapäeval oli siis kauaoodatud päev millal lõppes oliivide korjamine GinGinis. Minu kaks eelnevat nädalat möödusid tehases öises vahetuses tõstukiga sõites ja Maritel sama töö, aga päevases. Eks me siis nägime teinetest kui vahetuste üleandmine oli. Päris väsitav on selline elu. Lõpuks küll sain öisesse graafikusse ilusasti sisse, aga ikkagi on mingi blokk ees, ei meeldi lihtsalt öösiti tööd teha! Viimasel päeval võtsime natuke napsu ja pakkisime asjad, sest kahjuks meile kohta vanas farmis ei olnud. Sinna jäeti Katrin ja Elar. Meie, Mait, Kadi ja kolm ülejäänut kupatatid 500 km lõunasse. Üks poiss loobus, sest talle ei sobinud samuti öised vahetused. Mul oli tegelt sellest kahju, sest ta oli nn. uutest eestlastest kõige asjalikum. 20 aastase kohta isegi üllatavalt asjalik.
Neljapäeva hommikul jätsime Charliega hüvasti ja võtsime suuna Perthi. Kurb oli see lahkumine, sest tegelikult oli meie esimene eelistus vanasse kohta jääda. Üldiselt on meil enamus lahkumisi siin Austraalias kurvapoolsed olnud. Sydney ja Cobram väljaarvatud muidugi. Sõitsime linna, ajasime omi jooksvaid asju pangas ja muudes kohtades ning õhtuks läksime Kuno ja Triinu juurde. Triinul oli sünnipäev ja siis me vaikselt tähistasime seda. Laualt võis leida kõike head ja paremat- rosolje, kartulisalat, küüslauguleivad, sealiha jne jne. Õhtul vaatasiem jalgpalli ja sain selle MMi parima elamuse. Nimelt kaotas Itaalia Slovakkiale ja nad pidid kohvreid pakkima minema. Samut sai üle pika aja ära nähtud sulasepoiss Mart kes oli ka Jaanipäeva puhul Perthi linna hulkuma lastud. Muidu ta pesitseb mingi 700 km Perthist.
Reedel ärkasime vara ja tegime kohustusliku poetuuri, sest 2 nädala toit oli vaja ju osta. Peale seda oli ainult 330 km jäänud sõita uude kohta. Tee peal "püüdsime kinni" kombaini mis saadeti vanast kohast uude kohta. Nad startisid samal hommikul GinGinist. Kuna nad tegid ka peatuse, siis lobisesime nendeganatuke ja sõitsime edasi. Kombaini transportimine käis muidu suure treileriga mille ees sõitis Peter oma dziibiga ja taga Carrick enda omaga. Mõlemal autol olid kollased vilkurid ja suured kollased sildid - Suuremõõtmeline veos. Esimesee auto ülesanne on siis hoiatada vastu tulevaid autosid, sest kombain oli treileri äärtest tõesti üle ja kitsamates kohtades võttis veos ole poole tee laiusest. Lahe oli vaadata kuidas kõik autod aupakklikult teeäärde tõmbasid. Muideks selline transportimine on siin igapäevane ja pikemate sõitude puhul näeb paar-kolm korda selliseid eskorte ja veokeid. Isegi suuri maju veetakse sedasi.
Peterilt saadud näpunäidete järgi jõudsime ilusast kohale ja saime ka peale pisikest viivitust majja sisse kolida. Nimelt polnud keegi maja uksi lahti teinud ja siis me otsisime kust võtit leida. Lõpuks ka selle saime. Maja on nagu maja ikka, kolma magamistuba, telekatuba, suur köök, wc, dushiruum ja siis veel pesuruum. majal muidugi soojustust pole, aga see eest on kamin. Kaminal pole muidugi soojamüüri, see tähendab seda, et soe on ainult siis kui tuli all on. Samuti kütab see kamin ainult telekatuba. Teisi tubasid ta lihtsalt ei jõua kütta, sest kogu soojus ju läheb enamasti korstnasse. eks me hoiame oma magamistoa uksi lahti päeval ka, sest tuli on 24h all. Öösel paneme vastavalt vajadusele toas puhurid tööle. Selles mõttes oli eelmises kohas parem, et seal olid konditsioneerid ja mingit muret polnud. Kuigi vahel vastu hommikud külmusid ka need ära, sest väljas läks päris külmaks. Viimasel ööl oli isegi nii palju külma, et meie auto katus polnud mitte härmas vaid lausa jääs.
Meie majas elab peale minu ja Marite veel Mait ja Kadi. Teised paigutati 2 km kaugusel asuvasse elamisse. See pole küll nii mugav kui siin, aga ega midagi hullu ka pole. Mul on selel üle heameel, et meid siin ainult 4 on, sest 10 kesi ühes majas nagu eelmises kohas olime on ikka elada päris väsitav. Seda ka veel, et siia saabudes kasutati sda maja viimati aasta tagasi. Seega oli maja mõnusalt niiske. Esimese asjana tuletasin meelde kuidas puude lõhkumine käib, sest kaminasse oli vaja ju tuli saada. Mis te ise arvate kui kiiresti kaminasse tule saab? Mitte eriti kiiresti!
Esimene tööpäev pidi olema meil eile (laupäeval), kahjuks jõudis kohe esimesel päeval esimese poole tunniga kombaini radiaator üles öelda. See tähendas, et meie tööpäev ei hakkanud mitte kell 7 hommikul vaid kell 13. Hommikut sisustasin sellega, et lõhkusin 2,5 tunniga ära kogu puud mis meil siin olid ning vedasin nad varju alla tahenema. Eks näis kauaks neist meile jagub. Kaheks nädalaks kindlasti.
Muideks mina sõidan siin selle käru moodi asjaga kuhu kombainist marjad kukuvad. Küllap olete fotkist ka pilte näinud. Marite on tehases tõstukijuht. Mõlemad oleme esimesed kaks nädalat päevases ja eks näis mis tulevikus saama hakkab. Täna hommik algas jälle kombaini remontimisega. Sel korral oli tuksis süsteem millega ühte ratast saab pöörata. See sai korda 1,5 tunniga ja lõunani saime rahulikult tööd teha, siis tuli Carrick ja teatas, et tehases oli mingi mootor läbi põlenud. See tähendas jälle poolikut päeva ja elektrik saab seda remontima tulla alles homme või isegi veel hiljem kunagi. Seega pole ka selge kas homme midagi siin toimub. Vaba aega sisustasime sellega, et väänasime meie autoporitiiba välja. See on sellest 2 kuu tagusest avariist ja igaks petteks tegime seda natuke paremaks.
Mobiililevi on siin parem, aga töötavad ainult next G telefonid. See tähendab, et Marite telefon on täitsa kasutu siin. Eks vaatame, ehk ostame talle uue. Minu oma töötab korralikult ja netipulk samuti. Seega kes tahab võib helistada iga kell! öösiti muidugi lülitan telefoni välja, sest mõnel vennikesel on kombeks öösiti ja neriti just nädalavahetustel öösiti helistada :)
Meenus üks lahe seik eelmisest kohast. Nimelt kui me seal kunagi Charliega traktori esisilda remontisime, siis alguses pesin kõik lahtivõetud osad bensiiniga puhtaks ja peale seda panin nad nafta sisse ligunema. Mingi hetk panin sellise hooga ühe vidina nafta sisse ja siis olid mu püksid kõik naftaga koos. Õhtul pesi pesumasin püksid puhtaks, aga kui ma neid kuivatisse panin, sisi oli terve meie elamine naftahaisu täis :D Pesumasin lihtsalt ei pesnud pükse puhtaks, õigemini läks veel kaks korda ennem kui nad enam nafta järgi ei haisenud.
Eile nägime siin osalist kuuvarjutust. Muidu on hetkel täiskuu, aga kella kaheksa paiku õhtul oli näha ainult pool kuud.
Muidu on kõik hästi, aga külm on siin tõesti. Päeval naljalt üle 15 kraadiseid päevi pole ja öösiti on kuskil 3-5 kraadi ringis. Vihma sajab ka praegusel aastaajal päris tihti. Sellel aastal pole veel korralikult sadama hakanud, aga olukord on meile tuttava, sest eelmisel aastal samal ajal olime siit 100 km lääne pool armsas Manjimupis. Loodetavasti väga palju sadama ei hakka, sest Marite peab töötama lageda taeva all.
Eks olge tublid ja jooge ikka Vana Tallinnat!
Rein

Oliivid, oliivid ja veel oliive

Mis meil siis uut siin juhtunud on. Tegelikult mitte midagi sellist põrutavat. Eelmisel reedel lahkusid inglane ja iirlane. Alguses pidi lahkuma ainult inglane, aga miskipärast otsustasid reede hommikul ka iirlased lahkuda. Kuna meil olid vabad päevad, siis viisime nad linnapiirini ja sealt edasi matkasid nad rongiga linna. Hea uudis oli see, et alguses plaanitud 2 päeva asemel saime 4 päeva puhata. Põhjus oli selles, et viimasel päeval enne vabu päevi läks kombainil diislipump katki ja uut ei olnud kuskilt saada. Õigemini polnud seda kuskilt Austraaliast saada. Kombainil on Fiati mootor ja sellele selliseid haruldasi mootoreid ei ole palju siin mandril. Seega oli kaks võimalust- tellida Euroopast või siis vana lasta restuareerida. Kuna tellimine võtab aega 2 nädalat (sic!), siis otsustati vana restaureerida.

Inglase ja iiralse asemel saime 4 eestlast. Ühe tüdruku ja 3 poissi. Üks poiss on 25 aastane ja teised 20 aastased. Eks nad on paremad küll kui kõik eelnevad 10 inimest, kes siit kuu aja jooksul läbi on käinud. Aga eks ka neil ole omad väiksed vead. 20 aastane inimene on ikka 20 aastane inimene, eriti kui eelnev töökogemus puudub. Samas ega ma ei hädalada, saavad ilusasti hakkama ja eks tuleb anda ka aega neil atra seada.

Marite töötab ikka tehases tõstuki peal ja mina teen kõike jooksvaid asju mis vaja on. Konkreetset Tööd nagu mul polegi. Tänasest otsustati, et tehas hakkab tööle kahes vahetuses. Kumbki vahetus 9 tundi ja mina olen selles mis on kella 16-01. Hakkan uuesti tõstukiga sõitma. Samas ma ei usu, et seda kahte vahetust pikaks ajaks on. Järgmistest oliiviblokkidest enam nii palju marju ei tule ja küll nad siis jälle muudavad seda.

Siin on marjade korjamist veel maksimaalselt 2 nädalat ja eks siis paistab, mis edasi saama hakkab. Kui meid vajatakse ka järgmises kohas, siis tõenäoliselt liigume 500 km lõunapoole. Samas pole ma enam nii väga kindel kas ma tahangi sinna minna. Parema meelega jääksin siia edasi ja töötaksin siin. Põhjus on väga lihtne miks ma sinna minna ei taha, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Eks osad inimesed teavad põhjust. Aga mida ma siin heietan, keegi pole meile ju pakkunud seda varianti veel (tegelt pole ametlikult kellegile pakutud, aga mõned saavad kindlasti pakkumise). Eks tuleval nädalal oleme targemad.

Vabadel päevadel käisime Perthis. Esimesel õhtul olime Liisi ja Kristajani juures ja jõime õlut nende legendaarses garaažis. Lisaks meile olid seal ka meie teised töökaaslased ja Triin-Liis ja Kuno. Ööseks läksime Kunni ja Triinu juurde. Järgmisel päeval asjatasime niisama. Käisime poodides ja laenutasime õhtuks kaks filmi mida vaadata. Triin tegi ahjulõhet ja nii me siis tiksusime seal vaikselt. Pühapäval läksime Pallode juurde. Kuno ja Triin-Liis olid ka kaasas. Nad said mingi kuua aega tagasi Pallodega tuttavaks. Mängisime seal tennist ja sõime ning jõime. Maretil oli sünnnipäeva ja seda sai ka natuke tähistatud. Esmaspäeval korjasime kaks uut eestalast peale ja tõime nad farmi. Enne seda oli muidugi kohustuslik söögi ostmine.

Kõik on meiega muidu hästi. Samuti ärge tehke enam mingit paanikat. Mainisin juba mingi kuu või rohkem tagasi, et me telefone kasutame ainult linnas. Siin on meil telefonis netikaart, aga Marite juba kirjutas ka sellest eile.

NB! Halvad inimesed Eestist, järgmine kord kui te Vana Tallinnat joote, siis võtke minu terviseks ka ja mõelge minu peale.
Jälle kuulmise ja nägemiseni,
Rein

Ärge muretsege!

Minu telefon on endiselt leviaugus. Ja Reinu telefonis on enamus ajast netikaart, mis tähendab, et me ei pruugi teie kõnedele ja sõnumitele kohe vastata. Kui on miskit kiiret, siis võib saata e-maili, sest korra netis käime põhimõtteliselt iga päev. Või siis sms´i meie netikaardile (+61419343888).

Meil on ikka hästi. Enamus aega möödub töö tähe all. Mingeid põrutavaid uudiseid ei ole. Fotkisse üritan ka tasapisi pilte juurde riputada.

Olge mõnusad!

Ei midagi uut siin päikese all...

Võtan siis ennast nüüd üle pika aja kokku ja üritan lühidalt midagi kirja panna, mis meil siin juhtunud on. Tööpäevad on ikka nagu tavaliselt 12 tunnised ja 12 päeva järjest. Seega kahe nädalaga tuleb kuskil 130-140 tundi. Tööst pikemalt hiljem, esmalt räägin inimestest, kes meilt siit läbi käinud on.

Esmalt oli meil siin üks Iiri paar, nemad tulid mõned päevad enne harvesti (korjamise) algust. Loomulikult pandi nad kohe võsusisd saagima, koos tüdrukutega. Nad suutsid vastu pidada 1,5 päeva ja siis otsustasid, et see on nende jaoks ikka liiga raske ja küsisisd kergemat tööd. Seda neile loomulikult ei pakutud ja siis nad lihtsalt lahkusid. Erilist muljet nad ei jätnud. Mutt oli selline võimukas ja vennike tuhvlialune. Tegi kõik moorile ette ja taha. No mis elu see on?
Siis oli meil siin veel kaks saksa paari. Mõlemad paarid natuke üle 20ne aastased. Esimene paar lasti lahti ca nädal peale harvesti algust. Lihtsalt nad olid sellised natuke hipide moodi olemisega ja jäid lihtsalt ühele ülemusele natuke jalgu. Samas täiesti õigustatult. Lisaks meeldis neile kanepit suitsetada ja tore, et neist lahti saime.
Teine saksa paar oli 2 päeva kauem. Need oli väljanägemiselt normaalsemad, aga nad lihtsalt ei viitsinud millestki aru saada ja tegid kõike nii nagu ise heaks arvasid. Tüdrukut ei näinud ma 10 päeva jooksul kunagi naermas või naeratamas. Samuti oli neile tere ütlemine limiteeritud. Mõni hommik nad tegid seda, teine hommik mitte. Viimaseks piisaks sai Charliele see kui üks hommikul poiss hakkas jälle omaloomingut tegema ja siis ajas mingit udu, et Rein käskis nii teha. Mait muidugi ütles, et pole mõtet ülemusele rääkida, et nagu nii ei usu sind. Kuna mul suht sitt kees selle jama peale, siis rääkisin ikkagi. Tulemuseks oli nende vallandamine. Neil oli ennemgi jamasid arusaamisega. Lisaks ei viitsinud sakslased enda järel koristada ja toas käidi saabastega. Eks me eestlased olime neile siis teerajajateks kuidas Eestis elatakse. Üldiselt mul polnud üldse kahju kui nad lahti lasti. Selliste inimestega on raske töötada ...

Peale seda toodi üks iirlane ja üks itaallane. Itaalia kutt lasti 1,5 päeva pärast lahti, sest ta ei suutnud midagi õppida (traktoriga sõitmist). Temast on natuke kahju, sest ta tundus selline sõbralik olevat. Iiri kutt on siiani tööl ja suht asjalik.
Peale itaallase lahkumist toodi veel üks iirlane ja üks inglane. Iirlane on esimese iirlase sõber ja on väga asjalik ja jagab matsu, mida tegema peab. Inglane on noor ja suht laisk. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks peaksin teda venelaseks. Tal on nokamüts alati kuklas ja traktoriga sõidab palja ülakehaga. No pida perset? Traktoris on ju konditsioneer olema!

Ühesõnaga nüüd on kiirelt kokku võetud inimesed, kes siit läbi käinud ja kes jäänud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mida noorem on inimene, seda väiksem ettekujutus on tal töötegemisest ja laisem ta on.

Tööst ka natuke. Marite on nüüd tehases tõstukijuht. Põllule pandi inglane ja iirlane. Marite alguses küll punnis vastu, aga inimene harjub ju kõigega. Vahepael oli ta muidugi ka 4 ööd öises vahetuses. Tehases on hea elu, öised vahetusi pole. Mina teen ikka veel igasuguseid jooksvaid toimetusi. Hommikuti vean kärusid tehasesse, vean teahsest lehti minema, annan poistele põllul lõunaid (sõidan suure korjajaga jne), väetan puid, hööveldan teid kui vaja. Nagu Mait enne hooaja algust ütles- ta annab keskmise kolhoosi keevitaja mõõdu välja küll. Ta lihtsalt keevitas sel ajal igasugu asju. Sama on minuga, ma annan ka juba keskmise kolhoosi traktoristi mõõdu välja. Üks päev leidsin puid väetades ridade vahelt surnud suure känguru ja siis Marite välja käidud mõtte peale, et see võib kombaini alla kinni jääda, anti mulle ülesandeks see maha matta. Õnneks pidin seda traktoriga tegema. Kaevasin kopaga augu põõsaste vahele, siis känks kopa peale ja auku. Tegin pilte ka ja filmis samuti seda värki. Kui keegi näha tahab, siis andku teada.

Tuleval reedel-laupäeval on vabad päevad. Sõidame jälle linna ja oleme seekord rahulikult. Ei viitsi enam jaurata nagu eestlastest Soomes ehitusel töötavad vennad (loe: tööd tehakse korralikult, aga vabadel päevadel juuakse ka korralikult). Tsiteerides õde Liinat- sa pead ikka puhkama ka, sa pole enam 20 aastane!

Tegelt on mul kõrini sellest Austraaliast. Ootan juba aega kui saan tagasi olla. Kahjuks või õnneks on see alles sügisel. Piletid nimelt selleks ajaks ostetud. Oleks kindel ja hea töökoht olemas, küllap pühiks kohe selle mandri tolmu jalgadelt...
Ongi vist selleks korraks kõik, jutt sai loomulikult kiiruga kirjutatud, aga küllap andestate kirjavead. Pean varsti magama kobima, sest alustan homme jälle kell 5 hommiku, nagu ka täna. Loodetavasti kirjutab tulevikus tihedamalt. Juhul kui muidugi on mida kirjutada.

Olge siis tublid ja kallistan kõiki,
Teie Rein kaugelt maailma kuklapoolelt.

Eelmisel kolmapäeval algaski kaua oodatud oliivide korjamise hooaeg pihta. Alguses oli planeeritud, et nii põllu peal kui ka tootmises saab olema kaks vahetust (päevane ja öine, seitsmest seitsmeni). Kuid kuna oliivide saak ei ole piisavalt suur, siis mängiti tootmises vahetused ümber. Alguses pidi olema Rein tootmises tõstukijuht, kuid peale paari päeva sai ta ülesandeks teha igasugu erinevaid jooksvaid töid (toomises abiks, põllu peal abiks jne). Kuid ka see eilsest muutus ja nüüd on tema põhitööks oliivipuude pritsimine vajalike ainetega ehk siis suur enamus ajast sõidab traktoriga, nagu minagi tegelikult. Minu ülesanne on sõita Jälitajaga (nii oleks selle otse tõlge eesti keelde ;). Sõidan ülisuure oliivide korjamise masina taga ja püüan oliive enda traktori ette kinnitatud kasti/kopa sisse. Kui kopp saab täis siis tühjendan selle suurde järelkärusse, mille siis traktorist, kui see järelkäru täis saab, tootmisesse sõidutab. Tootmine asub oliivide põllust umbes 3 km kaugusel.

Tööpäevad on meil pikad. Alustame seitsmest ja lõpetame tavaliselt õhtul seitsmest. Eks ta ikka väsitav ole, sest 2 puhkepäeva saame alles järgmise nädala reedel. Aga alguses on ikka hästi põnev ja uus kõik ning see tõttu läheb aeg ka üli kiiresti. Päevad mööduvad suhteliselt kiiresti mõtlemata, et enamus ajast veedamegi tööd tehes. See juures oleme ise täitsa rahul :)

Soovime kõikidele emadele ilusat emadepäeva!!! :)

Mis siis viimase kahe nädala jooksul on meil siin toimunud...
Auto osas ei ole veel siiani täit selgust aga tundub, et asjad liiguvad siiski meie kahjuks. Ehk siis tuli välja, et auto parandus töökoda mõtles ümber ja hindas auto korda tegemise hinnaks 2366 doltsi ja kindlustus tahaks nüüd meie autot ikkagi korda teha. Ei ole me aga sellega väga päri ja ootame nende poolt mingit muud lahendust. Otse öeldes siis tahaks, et nad meilt ikkagi auto ära võtaks ja selle ka vastavalt auto väärtusele kompentseeriks. No eks näis, varsti on ehk selgus majas.

Ja no haiglast ja kiirabist oleme ka nüüd lõpuks oma arved kätte saanud. Ja nagu karta oli, midagi head sealt ei tulnud. Tuli hullem kui olime ennustanud. Ainuüksi kiirabi väljakutse 730 dollarit...jaa, kirjutasin õigesti seitsesada kolmkümmend. Võtab ikka kurvaks küll kui selle peale mõelda, et mis selle raha eest kõike oleks saanud. Aga noh, kuna tegemist ei olnud siiski lihtsalt tähelepanu vajadusega ja tol hetkel oli see õige otsus, siis mis seal ikka...raha tuleb, raha läheb. Maksame siis osaliselt oma kindlustust nö. tagant järgi. Enda lollus, et ei suutnud varem oma kindlustust pikendada. Aga nüüd on igatahes 7-eks kuuks tehtud.

Viimased nädalavahetused möödusid jälle toredalt koos toredate inimestega. Nädal peale suurt sünnipäevapidu käisime jälle Triin-Liisil ja Kunnil külas. Traktori rooli tagant jõudis linna ka Mart, kes Aussi saabudes T ja K juures nädalakese elas ja kellega meil oli ka au tuttavaks saada. Käisime päeval rannas, seda rohkem koerte lõbuks ja õhtul tegime väljas grilli, et veel sügise saabudes ilusat ilma nautida. Öösel tõmbas aga ikka juba täitsa külmaks ära. Ma ei saanud isegi karvaste susside jalga tõmbamisega oma varbaid soojaks. Lõpuks, see oli juba muidugi suhteliselt öösel, ei jäänudki muud üle kui tuli sisse ära kolida.

Järgmiseks päevaks olid igasugu tegevused planeeritud aga jõudsime teostada vaid ühe. Aga see eest oli väga hea ka. Nimelt siis peale hilist ärkamist, duššitamist ja söömist ja niisama aias chillimist läksime kõik koos kinno. Meil Reinuga muide Austraalias esimene kinokogemus. Ja esimene 3D. Ja ei pidanud pettuma. Avatar ise oli hea film aga kuna ka veel 3D´s, siis elamust oli nagu öeldakse kogu raha eest. Triin-Liis ja Kunn muide olid seda juba ühe korra näinud aga ka teist korda ei jätnud külmaks. Läheks ise ka teist korda vaatama.

Eelmine laupäeva käisime jälle Kadi ja Maiduga koos ostlemas. See kord aga mitte Joondalupis vaid Midlandis, kus samuti suhteliselt ühe koha peal on igasugu poode ja toidukohti. Ja nagu eelmisel ostupäevalgi, sai ka see kord päev märkamatult läbi. Õhtul koju tagasi jõudes tegime maja taga grilli. Elaval tulel küpsetasime liha. Kadi ja Mait pakkusid kõrvale hapukapsast. Katrin küpsetas tsukiinilõike. Ühe saksa paari kutsusime ka punti ja tegime korraliku ühise söömaaja.
Kuna esmaspäevaks oli meil töökoha poolt Perthis kinni pandud kõigile tõstukijuhi lubade kursis, siis otsustasime, et targem on juba pühapäeval kohale minna, et samal hommikul ei peaks nii vara startima. Et Kristjan ja Liis kutsusid meid juba laupäeva õhtuks külla aga meil oli kodus juba grill planeeritud ja tuli ära öelda. Siis saigi nendega kokku lepitud, et öömaja pühapäevaks saame nende poolt.

Pühapäeval kella kolmest olime neljakesi (mina, Rein, Katrin ja Elar) nende ukse taga. Plaanis oli footy´it vaatama hakata aga kohale jõudes oli muudki targemat teha ja nii käiski mäng vaid tagataustaks. Nagu arvata oli, et kui Kristjani ja Liisi juurde minek, et siis nii kergesti varakult magama ei minda. Kuigi jah, kui aus olla, siis magama saime päris normaalsel ajal (~23) aga õhtu ei näinud väga pühapäevaõhtu moodi välja (arvestades seda, et järgmine päev on tööpäev ja meid ootas eest tõstukilubade tegemine).

Tegime garaažis pinksi turniiri, mängisime pokkerit ja nautisime Liisi kokakunsti. Nalja sai...
Plaanisin kirjutada ka meie tööelust aga praegu teen nüüd küll pausi ja jätkan järgmine kord (vb. homme). Oliivide korjamise hooaeg algas eile. Praeguseks on mul 12 tunnine tööpäev seljataga (enamasti möödus see traktori roolis) ja silm vajub vägisi kinni. Rein peaks ka varsti jõudma (~01 öösel) oma öisest, täna küll lühendatud, sest oliive ei jõutud päeval tootmisesse piisavalt varuda, vahetusest koju. Ok, head ööd!

Strippar, kiirabi ja palju toredaid inimesi ehk kuidas Reinu sünnipäeva tähistati.

Võtsin siis ennast nüüd kokku ja proovin kirja panna eelmise nädala sündmused. Kiiruga etterutates, neid ei olnud vähe. Enamus muidugi mahtus kahe päeva sisse.
Töönädal oli nagu tavaline töönädal. Hommikul tääle ja õhtul koju, ei midagi erilist. Reedel küsisime lõnast vabaks, sest oli vaja minna maksta ära trahv mille saime Lancelinis valel ajal parkimise eest. Samuti oli vaja auto näidata remonditöökojas ära, siis saab hinnapakkumise ja eks siis saab näha mis edasi toimuma hakkab. Trahvi saime ilusasti makstud ja auto ka ära näidatud. Reedel sai näidatud ja esmaspäeval pidi see vennike meile ja kindlustusele meili saatma. Selle teema juurde tulen veel hiljem tagasi. Kõik ikka järjekorras, nagu oli.
Peale neid asjaajamisi käisime Poola lihuniku juures ja Vene poes. Järgmisel päeval oli plaan Kuno ja Triin- Liisi juures tagasihoidlikult minu 32 sünnipäeva tähistada. Lihuniku juures liha shaslõkki jaoks ostetud ja vene poest hapukapsas samuti hüppasime supermarketist läbi ja ostsime kartuli ja juustu singirullide jaoks ära. Samuti ei jäänud vahele alkopood.
Peale seda keerasime noka Haraldi ja Mareti poole. Maret tegi meile lõhet ja kartulit. Maitses väga hästi. Peale õhtusööki hakkasin äädikamarinaadis lamba ja seashaslõkki tegema. See peab ju marinaadis seisma. Samal ajal kui ma seda valmistasin pläkutasime niisama maast ja ilmast, loomulikult oli selle kõrvale vein ja õlu. Shaslõkk marinaadi pandud oli aeg nii kaugel, et hakkasime Haraldiga austraalia jalgpalli vaatama. Maret ja Marite keerasid magama. Mulle on see mäng täitsa meeldima hakanud. Kui telekas seda näidatakse, siis vaatan alati kui võimalik. Nädalavahetustel näitab seda päris tihti. Poll 12 keerasime me samuti magama. Hommikul kargas kell 6-15 Harald meile tuppa ja oli ähmi täis ning küsis- Mis kell te ärkama peate? Me unesegaselt vastasime- Kell 7. Muidugi oli see ka õige, sest Maritel oli kell 9 aeg juuksuri ja enne seda pidi ta mind viskama koos meie kolaga Kunni ja Triinu juurde. Telefoni sisselülitades sain Triinult järgmise sõnumi- „Kallis Rein, kui hommikul tuled ole hea ja too õlut. Meil on tõenäoliselt paha olla.“ Algus oli paljulubav. Pool üheksa nende maja ette jõudes ja signaali lastes tegi meile ukse lahti Andres ja Bandit. Bandit on pererahva koer, kelle nad võtsid nad nädal tagasi. Tõugu ma kahjuks ei mäleta, aga lahe tegelane on ta igatahes. Kõvera sabaga on see koer, pidi olema sünnidefekt. Andres on pererahva ammune tuttav Eesti ajast. Samuti oli ka seal tema elukaaslane Ingrid. Peale Andrese magasid kõik. Vaikselt ärkasid ka teised riburadapidi. Kõige värskemad nad just välja ei näinud. Õnneks mu toodud õlled mõjusid neile nagu imepalsam ja tiiger hakkas taas nende sees möllama. Mina hakkasin kapsast vaaritama ja liha vardasse ajama. Kell 12 oli ka Marite tagasi. Kuna peoliste saabumiseni oli veel aega, siis mulisesime niisama ja libistasime õlut. Eelmise päeva mehed (Kunn ja Andres) olid kella 14 parajad poisid ja Triin kamandas Kunni magama. Ma arvasin, et see tal ei õnnestu, aga võta näpust. Põhjuse miks ta magama läks ütlen samuti hiljem.
Kell 17-30 saabusid külalised. Mait, Kadi, Elar, Katrin (nemad on meie töökaaslased farmist), Kristjan (tema on see vend tänu kellele me siin farmis töötame. Tutvusime temaga Esperances), Andres, Kaisa, Reno (nendega tutvusime eelmisel aastal Jaanipäeval), Karmen, Miko (Karmen on Reno girlfriend ja Miko on Karmeni 4 aastane poeg) ja viimane külaline oli Mr. Mo (tema on Andrese ja Kaisa koer. Sama tõugu mis Kunni ja Triinu oma. Tõugu ma ikka ei mäleta).
Kuna rahvas oli koos, siis panin grillile tule alla ja hakkasin liha ja kartulit küpsetama. Samuti avati esimesed rummipudelid. Alguses oli pidu tagasihoidlik nagu eestlastele kohane. Lõpuks said ikka tuurid korralikult üles ja liha kadus nagu nõiaväel. Kingitusi ma ei soovinud, oli ainult palve, et igaüks toob oma soovil alkoholi mida ta joob, aga Kunn ja Triinu kinkisid mulle kellukese mida saab kõlistada kui õlu otsa saab, samuti märgi millel kiri – Birhday Boy. Andres ja Kaisa kinkisid Nu pogodi märgi, oi seda nostalgiat... Kristjan tõi pudeli rummi mis eelmisest istumisest üle jäi. Lubasime selle järgmisel istumisel ära lahendada ja näed Kristjan pidas sõna.
Kell pool kümme marssis sisse mingi kohalik vennike. Minu küsimuse peale- Kes see on, vastas Kuno- Mu töökaaslane. Igatahes töökaaslane rullis välja vaiba maha ja pani sinna tooli. Mind kamandati toolile ja siis saabus üllatus mille pärast Kuno päeval ilma vaidlemata magama läks. Nimelt marssis sisse strippar, politseivormis. Minul pandi käed raudu. Kahjuks või õnneks olid need plastmassist ja nii väiksed, et mu käte ümber nad küll ei seisnud. Tädi etteaste kestis 15 minutit ja lõpuks oli ta ikka kohe täitsa paljas. Detailidesse ma ei hakka laskuma mida ta kõike tegi, aga kui kellegil on huvi, siis andku teada. Võin kirjutada siis pikemalt. Igatahes tädi oli tip-top ja nagu selgu Soome päritolu. Show ajal filmida ja pildistada ei tohtinud, aga peale show kui tädil riided seljas, tegime kõik koos ühispildi. Hea valik- Kuno, Triin ja Andres. Nemad olid kes ta välja valisid. Üks parimatest kinkides mu elujooksul kindlasti. Peale strippari lahkumist jätkus pidu endistel tuuridel. Peale südaööd hakkasid riburadapidi kõik vaikselt magama minema. Mingi aeg läksime ka mina ja Marite. Kuid on õnnetust, Maritel hakkas kõht nii hullusti valutama, et terve maja aeti tagajalgadele ja lõpuks kutsuti kiirabi. Seda muidugi Marite kisa peale. Kiirabi saamudes anti maritele mingit „piipu“ imeda. See meenuatb natuke astmapiipu. Igatahes Maritel hakkas kohe parem ja keeldus haiglasse minemast. Parameedikud teda ei kuulanud ja nii me siis sõitsimegi kiirabiga haiglasse. Mulle ja Maritele oli see esimene sõit kiirabiga. Kuno, Kristajan ja Triin tulid meile haiglasse järgi. Haiglas võeti Maritel vereproovi ja kuseproovi. Need olid korras ja me ei teagi mis selle valuhoo põhjustas. Ma panin ise tegelikult diagnoosi- see oli tähelepanu vajadus. Kogu õhtu olin mina ju tähelepanu keskpunktis ja ta tahtis ka tähelepanu. PS! Muretsemiseks poel põhjust Marite tervisega on endiselt kõik OK!
Haiglast tagasi saabudes istusime mingi kella seitsmeni hommikul ja keerasime uuesti magama. Ärkasime kell 12, enamus inimesi oli selle aja peale juba lahkunud. Koristasime väljas laua ära ja võtsime suuna tagasi farmi. PS! Triin ja Kuno- suur, suur aitäh, et lubasite oma maja minu sünnipäeva tähistamiseks kasutada. Samuti suured tänud kõigile kes kohale tulid. Parim sünnipäev mis mul olnud ja kõikidel külalistel on selles oma osa.
Hüppasime kiirelt ka läbi supermarketist, et osta terve nädala söök. Kassas olles kassapidaja küsis viisakalt, et kuidas sul täna läheb. Mina muidugi ei jäänud talle võlgu, vastasin- Mul on pohmell ja eile tähistasime seda, kohal käis ka strippar. Tädi ehmatas päris ära ja enam ta midagi ei küsinud. Mul oli nalja nabani loomulikult.
Lõppenud töönädal on läinud puude oksi saagides. Kolmapäeval nad muidugi avastasid, et need oksahunnikud mis nad lasid meil ridade otsa teha lasid on ikka vales kohal. Pidavati harvesteri (korjamismasinat) segama. Nii ma siis viimased kaks päeva olen neid vedanud ÕIGESSE kohta. Meenutab nagu lugu Kilplaste raamatust.
Kuna kuni tänaseni polnud tääkojast meile autoremondi kohta mingit pakkumist teinud, siis Marite helistas sinna ja uuris milles probleem. Onu vastas, et tema saatis paberi kindlustusse ära ja ootab vastust. Igatahes tema arvutuste järgi läheb meie auto remont 2950 dollarit maksma. Meia auto on aga kindlustatud 3500 peale. Kui sellest maha võtta 400 dollarit omavastutust, siis jääb 3100. Igatahes on väga suur tõenäosus, et kindlustus ei lase meie autot korda teha vaid maksab meile 3100 ja jätab auto endale. See oleks meiele väga hea, sest auto turuväärtus kindlasti nii palju pole. Naljakas on see, et siin ei maks kindlustus sulle auto turuväärtust vaid selle summa milliseks sa oled oma auto lepingu tegemisel ise hindanud. Meie hindasime aasta tagasi oma auto väärtuseks 3500. Igatahes pöidlad pihku pöialpoisid, et nad meilt auto ära ostaksid. Kohalikke rääkides on nende arvamus olnud, et tõenäoliselt ostetakse auto meilt ikkagi ära.
PS! Tänud kõigile neile kes mind sünnipäeval meeles pidasid!
Kuulmiseni,
Teie Rein

Endiselt ei ole veel selge, et kas saame oma auto korda nii, et ei pea ise midagi maksma või ei. Oleme kindlustusega paar korda telefoni teel suhelnud, kuid mõlemal korral saanud vastukäivat infot. Üks teenindaja sokkis midagi, et peame ise maksma nö. omavastutuse 400 dollarit, teine aga ütles, et kui ise süüdi ei ole siis suure tõenäosusega ei pea midagi maksma. Lubasid, et esmaspäeval annavad lõpliku vastuse. Eks siis näis. Aga kui otsus tuleb selline, et peame ise maksma, siis ei hakka autot korda tegema. Liiga palju raha juba Jamie (auto) peale kulutanud.
Selle nädalavahetuse veetsime võrreldes kõikide viimaste nädalavahetustega võrreldes suhteliselt rahulikult. Laupäeval oli suur ostupäev, kui käisime Kadi ja Maiduga Joondalupis. Käisime läbi paarist väiksemast poest, sõime Hungry Jacksi, mis on nagu McDondalds aga täitsa Austraalia oma ja siis suuurest toidupoes ja terve päev oligi läinud. Õhtul tegime kõik koos maja kõrval grilli (igale maitsele midagi: oli nii lammast, siga kui ka seašašlõkki).

Ja täna on nagu tõeline pühapäev. Hommikusöögiks tegime Kadiga kõigile pannkooke. Siis sai natuke koristatud ja pesu pestud. Siis muidugi niisama lebotatud. Ja hiliseks lõunasöögiks või pigeb siis juba õhtusöögiks oli meil Reinu valmistatud hernesupp. Pärast istusime kõik laua taga nagu eeskujulik perekond J. Ja nüüd ongi kõht täis ja meel hea ning lebotame edasi.

Homme algab taas töönädal. Jätkame prunimist sealt kus reedel pooleli jäi. Sõidame mööda oliivipuude ridu (mina rodeoga ja Rein traktoriga, kus treiler taga) ja kui näeme ühtlasest puude massist välja ulatuvaid oksi, siis lõikame need käsisaega maha ja viskame taha kasti.

Täiendus pikale jutule

Heips, Rein siin.
Lisaksin Marite jutule natuke lisaks. Samas parklas kus meie autod öösel ära rihiti juhtus sama asi veel ühe autoga. Samal öösel. Järgmisel öösel pandi jällegi seal auto lihtsalt põlema. Haigeid inimesi on igal pool. Eks näis mis sellest asjast saab lõpuks, loodetavasti kindlustus maksab ikka kinni.
Telkimiskoha kohta ka nii palju, et seal polnud ei elektrit ega vett. Täielikult põõsaste vahel oli see koht. Küll oli aga hulgaliselt puuke. Peale põõsas hädal käimist sai paar tükki kindlasti jala pealt. Minul ükski õnneks sisse ennast ei söönud. Maritel, Kristjanil ja Maidul nii hästi ei läinud. Õnneks olid kaasa võetud terava otstega näpitsad ja Liis tõmbas puugid ilusasti välja. PS! Siinsed puugid pole mürgised. Sital (ma tean, et kõik naisterahvad vangutavad selle sõna peale pead, aga mina käin tõesti sital. Kakamise unustasin ma juba ca 4 aastaselt) käimine oli ka huvitav, labidas kaasa, auk maasse, "varandus" auku ja auk kinni tagasi.
NB! Marite lisas pilte ka fotkisse. Samuti on tema eilse postituse lõpus väike video sellest kuidas me düünides dziibiga hüppeid tegime.

Üks pikemat sorti sissekanne

Piinlik lugu küll, et pidevalt oleme lubanud blogi täiendada aga teeme seda alles nüüd aga noh eks te peaks mõistma, sest olgem ausad ega te ise ka kõik väga tihedad kirjutajad ei ole, onju ;)

Jätkan sealt, kus viimati meie jutt pooleli jäi- meie ekstreemsel nädalavahetusel Jurien Bay´s. See oli siis 3 nädalat tagasi, kui reede peale tööd sõitsime Jurien Bay´sse, kus meil oli 6 peale üüritud väike maja. Õhtupimeduses saabusid Perthist ka tuttavad Triin-Liis ja Kuno ning Andres ja Kaisa koos üliaktiivse koera Mo´ga (Smokey). Ja nagu alati jätkus juttu nii kaua, et magama saime alles siis, kui äratuskella helinani oli vaid paar tundi.

Hommikul ärgates väga jutu tuju ei olnud (vähemalt minul), sest hüppamise aeg hakkas aina lähemale jõudma ja hirm tahtis vägisi nahavahele pugeda. Kui vajalikud dokumendid olid läbi loetud ja allkirjad antud, siis tegime natuke kuiv trenni ning hakkasimegi järjest hüppama. Meie seltskonnast oli hüppajaid 3 (igast paarist üks julge...mina, Triin-Liis ja Andres). Tavaliselt lastakse neil, kes kõige rohkem pabistavad esimesene hüpata aga seekord tehti teisiti ja mina olin viimane. Mis tagant järgi mõeldes oligi just kõige parem, sest siis nägin teiste pealt, et kuidas oli ja mida oodata ning pinge läks ka alla.

Lennuk, mille pealt hüppasime oli ikka ime pisike. Piloot, kaameramees, tandemimees ja mina ning lennuk oligi täis. Mina võtsin eraldi kaameramehe ka, kes hüppas samal ajal ja tegi õhus video ja pilte, hind oli ka muidugi soolasem aga arvasin, et kui juba sellist asja teha, siis võtta ikka täismäng. Teised võtsid kaamera, mis oli tandemimehe käele kinnitatud. Kuna kaameramees oli eelmisel õhtul natuke tipsutanud (tunnistas seda hommikul), siis kahjuks video ei tulnud päris nii nagu ta oleks pidanud tulema. Mees unustas maandudes oma kaamera välja lülitada ja siis ongi videos mingi mõttetu osa, kus näitab ainult liiva. Ei tea, miks ta seda ei võinud hiljem siis välja lõigata aga noh, mis seal ikka. Muidu oli ju hüpe ja kõik super vägev ja see, mida ma ise tundsin ja nägin ja nüüd meenutan, ongi peamine.

Lennukile minnes ja lennukil olles ei tekkinud kordagi tunnet, et ei julge seda teha. Just mida lähemale hüpe jõudis seda suurem oli tahtmine juba hüpata. Ja kui lõpuks lennukiuks lahti tehti ja ukse poole liikusime, siis ei olnud enam väga aega mõelda. See käis nii kähku. Vaatasid korra kaugele maa poole ja siis juba langesid u. 200 km/h alla poole. Tuul oli jahe ja vihises kõrvus ning hingata oli natuke raske. Õhus olles ei tajunud ma üldse, et mu käed ei olnud nii nagu maa peal harjutasime. Tandemimees painutas need mul paika ja siis me langesimegi hullu kiirusega nägudega vastamisi koos kaameramehega. See 60 sekundit vabalangemist tundus õhtus nagu 6 sekundit. Enne meid tõmbas kaameramees oma varju lahti ja langes kiirelt maa poole. Ma ehmatasin ära ja mõtlesin, et appi, mis temaga juhtus. Aga ohutuse mõttes peabki tema enne ees ära hüppama. See tunne oli ka huvitav, kui tandemimees selja taga nuppu tõmbas ja me täie jõuga uuesti taeva poole sööstsime. Aga peale seda kadus igasugune tuul ja siis sai hõljudes kauneid vaateid nautida. Eks üks asja võlu oli see ka, et see toimus ookeani kaldal. Üritasin küll mõnda kala või kilpkonna näha aga ei hakanud silma. Tundsin igatahes, kui tore on lindudel, kes igapäevaselt sellist asja nautida võivad. Maandusime kõik rannaliivale ühe lipu kõrvale. Ma pabistasin natuke seda, et äkki maandume vette aga öeldi, et selline võimalus on imepisike. Tandemihüpe on väga turvaline ja viltu minemise võimalus on üliväike.

Peale hüpet otsustasime minna ookeanile Andrese uhiuut paati proovima. Ei tea miks aga just siis kui olime paadi vette lasknud tekkis kuskilt tuul ja seetõttu ka lainetus ning meie plaanitud paadisõit sai väga lühike. Võibolla 10 minutit ja paat oli tagasi kai ääres. Ma kujutasin ette ilus ilm, sõidame vaikselt, võtame päikest ja selline täiesti rahulik aga vesi pritsis näkku ja igale poole ning paat hüppas ja ma jõudsin juba mõelda kõige hullemat tsenaariumi. Väljendasin ma seda ka suhteliselt tugeva häälega. Mo oli ka sellest kõigest suht paanikas nii, et Andres keeras kiirelt paadi ümber ja otsustas, et paadisõit jätkub mõni teine kord.

Õhtuks said ka meie pildid ja videod plaadile pandud. Kuna kontor oli selleks ajaks juba kinni, siis naine, kes seda hüppe asja oma mehega ajas, kutsus meid enda koju. Viisakusest võtsime ühe rummi kaasa ning kohapeal selgus, et kogu see hommikune hüppemeeskond elas seal samas majas ning rummikokteili vastu ei olnud kellegil midagi. Mõne aja pärast mindi juba fish and chipse tooma ning ka kaasa toodud rummile lisa tooma. Vaatasime kõik koos suurelt ekraanilt meie hüpped läbi ja lõpuks saigi lühikesest läbi astumisest u.5 tunnine külaskäik.

Järgmisel hommikul nautisid kõik eelmisel õhtul Reinu poolt valmistatud hernesuppi. Tõesti oli hea. Kiidusõnu jätkub kuni tänase päevani.

Peale nädalavahetust tegime jälle 5 päeva tööd. Sõitsime traktoriga mööda pikki oliivipuude ridu ja pihustasime väetist. Neljapäevaks sai kogu põld tehtud ning siis terve neljapäevase ja reedese päeva veetsimegi traktoreid seest ja väljast nühkides. Ja üldse kogu workshopi kraamides.
Reedel peale tööd kihutasime jälle pealinna. Reede õhtu ja laupäeva hommiku veetsime Mareti ja Haraldi juures lobisedes. Lõuna ajal käisime vene poes ja siis kiirelt Triin-Liisi ja Kuno juurde, kes olid jubedas pelmeeninäljas. Neil jätkus veel reede õhtune istumine ja tutvumine vast saabunud eestlaste Mart ja Avega. Veetsime siis mõned tunnid nendega ja siis sealt edasi Kristjani ja Liisi juurde, kus toimus Petsi Eestisse ära saatmispidu. Ja nagu ikka olid toredad inimesed koos ja aeg jõudis õhtust märkamatult ööks. Aktiivsemad mängisid isegi enne magama minekut pingpongi :)

Meie magasime tolle öö tagahoovi püstitatud telgis ja arvan, et puhkasime kõige paremini välja, sest värske õhk teeb head. Enne veel kui kojusõitu alustasime käisime poes ja ostsime suurel hulgal toidukraami. Juba kodu poole sõites hakkas taevas pilve minema ja oli näha, et varsti tuleb üks korralik sahmakas vihma. Aga sellist sahmakat, mis sealt just peale seda kui päike oli looja läinud, alla tuli ei oleks küll osanud oodata. Kui tund aega oli sähvatanud ja müristanud siis kadus elekter. Torm kestis vähemalt mingi 5 tundi.

Järgnenud töönädal möödus taas oliivipuude vahel, see kord veesüsteeme parandades. Ja järgnenud nädal möödus ilma elektrita. Äikest ja müristamist jätkus ka kaheks järgmiseks õhtuks ja ööks. Iga päeva lubati, et varsti on elekter ja vesi tagasi aga ei midagi.

Kolmapäeval saabusid siia tööle veel 2 eesti paari (Kadi ja Mait ning Katrin ja Elar), kes mõlemad varem siin juba töötanud. Esimese õhtu veetsimegi juttu ajades taskulambi valguses. Muidu aga läksime voodi siis kui päike loojus, sest ilma elektrita ei ole siin lihtsalt mitte midagi muud teha, kui magada.

Reede peale tööd nagu tavaks juba saanud kihutasime jälle linna suunas. See kord sõitsime külla Andresele (Kaisa oli mõneks ajaks Eestisse külla sõitnud), et proovida jälle Reinu kokakunsti ja vaadata dvd pealt teatrietendust „Ürgmees“. Mis sest, et oli hull väsimus, arutati jälle maailmaasju varajaste hommikutundideni. Kokku oli meid seekord 9 aga suhteliselt vaikne õhtu oli.

Järgmine päev tegime shoppingtuuri, lõikasin Reinul suure mikrofoni maha, Rein valmistas ploffi, suitsetasime kala, vaatasime „Ürgmeest“, mängisime lauamänge „Ussisõnu“ ja „Aliast“ ning õhtu lõppes jalka otse ülekande vaatamisega.

Pühapäeval taas koju jõudes oli nii tore üllatus, et elekter oli vahepeal tagasi tulnud, mis tähendas, et sai jälle normaalselt edasi elada.

Alanud töönädal aga ei olnud kerge. Kui olime lõpetanud veesüsteemide parandamise anti meile üüs ülessanne, milleks oli prunimine. Olime seda varem teinud natuke avokaadodele ja õunapuudele aga oliivipuudega on natuke raskem. Peame tüve alumisele osale kasvanud vesivõsusid käesisaega maha lõikama. Kuna pidevalt tuleb kükitada ja saag muutub aina nürimaks ja samal ajal väsib käsi ning päike kütab, siis on väsitab ikka korralikult ära. Neljapäeva hommikul saime vahelduseks aga uue ülesande. Ühe bloki peal tegid Mait ja Elar elektrisaega kogu puu prunimist ning meie ülesanne oli ridade vahel olevad puud vedada traktori abika blokist välja. Alguses oli Rein traktoris ja ees olevate kahvlitega lükkas suurt okste kuhja rea vahelt välja. Minu ülesanne oli jälgida väljast, et kõik toimiks ja maha jäänud oksi käru peale tõsta. 2 viimast rida pidin aga ise traktoriga tegema. Päris hirmus pinge tuli peale, kui ülemus seda ütles, sest juba kõrvalt vaadates ei tundunud see väga lihtne. Aga no, sain hakkama, mis mul muud üle jäi. Aega muidugi võttis.

See töönädal oli meil lühike. Lõpetasime neljapäeval ja järgmine tööpäev on teisipäev. Meil on siin ju ka lihavõttepühad J. Neljapäeva õhtu otsustasime mitte kuhugi kiirustada ja lihtsalt toimetada ja puhata. Reede lõuna ajal aga jälle asjad kokku ja sõitsime nädalavahetust veetma. See kord mitte linna vaid loodusesse. Sõitsime Lancelin´i kämpima. Koht on tuntud oma suurte liivaluidete poolest. Kuna ookeani äärde meie oma autoga ligi ei pääse, siis jätsime auto liivamägede kõrval olevasse parklasse ja sealt edasi viisid meid Kristjan ja Liis oma 4w sõidukiga. Lisaks Kristjan ja Liisile ning tuttavatele Brenden ja Erin´ile olid seekord telkimas ka Kristjani ülemus oma naisega ja üks töökaaslane. Lisaks olid kaasa võetud ka Brenden´i ja Erin´i 3 koera. Poisid üritasid õhtul enne pimadaks minekut kala saada aga ka seekord vaid tühjad pihud.
Hommikul auto juurde minnes oli aga halb üllatus. Keegi jobu oli öösel Kristjani töökaaslase autole külje pealt sisse sõitnud ja nii korralikult, et tema auto oli lennanud meie auto vastu nii, et ka meie autol oli tagumise ratta kohalt mõlkis ja värvil kriimud sees. Poisid kutsusid kohale politsei, kes laiutas käis ja fikseeris ära liiklusõnnetuse. „Eriti tore“, et peale seda oli mööda sõitnud ka ranger, kes ei jätnud kirjutamata parkimistrahvi. Saime siis ka targemaks, et öösel sinna parklasse ei ole lubatud autot jätta. Õnneks trahv on vaid 35 dollarit aga ikkagi krt pangu siis nähtavale kohale ka mõni sellekohane märk.

Kuna meil on autol kindlustus olemas, siis teatasime sellest ka kindlustust. Peale u.15 proovimist sain lõpuks asjakohase inimese kätte ja sain asjast teada anda. Siin on ju nii, et kui kuhugi asutusse helistad, siis kuulad tükk aega automaatvastaja juhiseid, et millisele nupule tuleb mingi sooviga vajutada. Kristjani töökaaslasel oli samuti kindlustus olemas aga nõme, et tal oli oma auto just mõned päevad tagasi ostnud.

Ei lasknud sellest vahejuhtumist oma tuju väga rikkuda. Ju siis pidi nii minema. Ei oleks saanud kuidagi ise sellist olukorda vältida ega ette näha. Mis teha. Parkisime järgmiseks ööks oma autot lihtsalt teise parklasse.

Eelmisel õhtul olid poisid käinud liivaluidete peal rallitamas. Seekord otsustasin ka mina kaasa minna. Jälle midagi täiesti teist moodi. Seal kohapeal on liiklus päris tihi. Osad sõidavad liival lihtsalt lumelauaga. Osad tsiklitega, osad atv´ga, osad maasturitega. Peale seda kui olime ka kaks korda mäest üles minnes ühe korraliku hüppe teinud (video ka sellest olemas) aitasime ühed noored sleppis parklasse vedada. Automootor ei läinud neil enam lihtsalt käima.

Kuna liivateed on seal kohati päris kitsad siis mina, Rein ja Brenden läksime autost välja, et oleks kergem seda teist autot mäest üles tõmmata ja samuti pidi jälgima, et kedagi ka vastu ei sõidaks. Korraks tekkis aga päris kõhe olukord. See teine auto kaotas mäest alla tulles korraks juhitavuse (sõit toimub vaid liival) ja liikus otse minu suunas. Need olid vaid mõned sekundid aga mõtlesin küll, et mida nüüd...ei jõudnud enam eest ära ka minna aga õnneks natuke enne minuni jõudmist keeras auto ikka suuna teele tagasi. Poiss ja tüdruk, kes seal autos olid, olid sama ehmunud kui mina aga õnneks läks kõik hästi. Tundub, et inglid on ikka olemas :)

Mõned tunnid hiljem liitusid meie seltskonnaga meie töökaaslased Kadi ja Mait. Selleks ajaks olid seltskonnast lahkunud aga Kristjani ülemus oma naise ja töökaaslasega. Õhtul tegime jälle lõket ja pastarooga ja nautisime telkimise võlusid.

Täna hommikul saime natuke vihma aga see oli nii korraks. Varsti oli jälle päike väljas. Hommikul sealt samast parklast, kus eile autot olid, mööda sõites selgus, et järgmisel ööl oli keegi jobu ühe auto lihtsalt põlema pannud. Arvata on, et mingid noored, kes ei oska juua ja kel kupli all päris kõik korras ei ole. Siis mõtlesime, et meil läks siis isegi hästi, et vaid paar mõlki vaid sees.

4 seltskonnast jäid veel ka tänaseks ööks sinna telkima aga meie otsustasime, et on aitab küll. Oli tore aga tahaks jälle voodis magada ja dušši alla minna jne.
Homme on meil ka vaba päev. Toimetame niisama kodus ja puhkame.