Sonimine ja rebased

Viimased tähelepanekud elust enesest on rebastest ja Marite sonimistest öösiti.
Nimelt on Marite viimasel ajal päris tihti öösiti sonima hakanud. Esimene kord hakkas ta keset ööd mind kabistama ja kui ma küsisin, et mis sa otsid sain vastuseks- Mul on vaja see tõstuk seisma panna ja see kang on kuskil siin. Ju ta pidas mu väikemeest siis kangiks millega sab tõstuki saab seisma panna. Teine kord küsis, et miks siin nii pime täna on. Kolmas kord küsis mu käest kuidas õliproovid olid? Selle peale ma vastasin, et sittusin õlivanni ja nüüd on parem. Eile öösel küsis, et kas kõik ollivide sahtlid on tühjad? Ma vastasin selle peale, et on küll. Ühesõnaga ta on ületöötanud ja taob öösiti segast. Õnneks 3 nädalat veel ja siis hakkab loodetavasti rahulikum elu ja küllap siis kaovad ka need sonimised.
Rebaste kohta nii palju, et neid on sii kohutavalt palju. Tegelikult on rebased nagu ka jänesed siia sisse toodud Euroopast. Rebastejaht on ju Inglismaal väga populaarne ja endise (või siis isegi praeguse koloniaalmaana) oli see ka siin väga populaarne. Esimesena kuulsin kuidas rebased häälitsevad. See oli Ginginis. See on nagu haugatuse ja köhimise vahepealne häälitsus. Ei tea kas Euroopas ka rebased sellist halt teevad? Siin teevad ju loomad hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks varesed häälitsevad nagu nutvad lapsed. Veel nägime kuidas rebased kusevad. Õigemini kuidas seda teeb isane rebane. Ta tõstab samamoodi jalga nagu koer. Ükspäev pruunides õnnestus seda näha. Rebane märgistas ära kõik oskad mis olime ära saaginud ja seda ainult meist 10 meetri kaugusel. 5 päeva tagasi marju korjates nägime surnud rebast ja lõunale minnes tulime Ronaldiga ideele see surnud rebane puu otsa riputada. Muidugu selle puu otsa mida meid asendama tulnud Carrick (meie farmi manager) ja Charile parasjagu korjasid. Tagasi tulles oli meil muidugi nalja kui palju. Õnneks Carrick mõistab nalja ja vihane ta küll polnud. Ronald on pärit Hollandist ja on siin farmis juba töötanud 4 aastat. Lahe vana on ja parim paarimees kellega siin farmis töötanud olen.
Söögitegemisest ka natuke. Pasteet tuli hea nagu Marite juba mainis, aga pirukad polnud just kõige paremad. Õigemine sisu oli hea, aga tainas polnud kõige parem. Ei teagi kas viga oli minus või pärmis mis siin müüakse. Igatahes polnud see nii õhuline pirukate umber ja maitse jättis ka soovida. Oleks vist pidanud natuke rohkem suhkrut panema. Iagatahes söögitegemine on siin arenendud mul päris tublisti. Mulgikapsaste, mulgipudru, pasteedi ja ühepajatoidu tegemiseks mul retsepti vaja vaadata enam pole. Kui veel selle pirukategemisega korralikult hakkama saaks… Järgmiseks plaanin proovida tega sülti ja mine tea ehk ka Napoleoni kooki. Eks näis, eks näis.
Aitab küll selleks korraks, olen suht väsinud ja tahaks magada. Viimased 2,5 kuud olnud liigagi väsitavad. Järgmisel korral proovin kirjutada Chaliest ja Carrickust kellest esimene oli meie ülemus Ginginis ja teine siin. Etterutates on tegu meestega kes on sündinud ja üles kasvanud Zimbabwes ja nad olid seal farmerid. Seni kuni neegrid ja nende president Mugabe nad minema ajas ning tühjade kätega jättis. Sellest aga juba järgmisel korral...

Rein