Suur Auk

Saades teada, et meie praegune töö viinamarjaistanduses hakkab peagi otsa saama, meid väga ei morjendanud. Teada oli, et millagil oktoobri alguses. Täna peale tööd sõitsime läbi meie koduteele jäävast viinamarja istandusest, et küsida, äkki neil on abikäsi vaja. Nähes Reinu jalas Sydney ajast värviplekkidega pükse, pakkus ta meile võimalust jälle maalritööd teha. Midagi kindlat kokku ei leppinud ja parem oligi, sest täiesti ootamatult tuli paari tunni pärast uus pakkumine. Nimelt külastas meid meie endine oliivifarmi ülemus Peter ja pakkus jälle võimalust Gingin´is traktoriga sõita. Andsime suhteliselt kohe oma jah-sõna ära, sest meile sobib (töö ja inimesed tuttavad, hea linnale lähedal ja elamine ok).

Puhata on ka muidugi mõnus. Kasutasime pikka nädalavahetust (kuninganna sünnipäeva puhul oli esmasp. vaba) täiega ära ja sõitsime Kalgoorlie (kullakaevanduslinna). Alguses planeerisime sinna minna suurema pundiga aga viimastel päevadel selgus, et kõigi huvid ei ühti ja lõpuks jäimegi Reinuga kahekesi. Aga mõtlesime, et mis siis ikka...meie siiski lähme. Alguses tahtsime startida reedel aga asjad läksid väga ootamatult teisiti.

Neljapäeva lõunal kui olime Reinuga usinalt töösse süvenenud, tulid meie juurde Rauno ja Kaido ja teatasid, et neil toimus perekeskis nõupidamine ja nad otsustasid meiega ühineda aga tingimusel, et stardime kohe! Ega siis pikalt mõtlemist ei olnud. Lõpetasime kiirelt poolikud read. Andsime ülemusele minekust teada, siis kodus kiirelt end korda, asjad kokku ja start.
Päikeseloojanguga jõudsime Hyden´i karavanparki. Pimedas telk üles ning kämpingukööki õhtusööki valmistama. Esimene õhtu oli rahulik. Peale sööki poisid tinistasid natuke oma uute kitarridega ja meie vaatasime kuni kiire uinumiseni filmi.

Järgmise päeva hommikul tõusime suhteliselt koos päikesetõusu ja kukkede kiremisega. Imetlesime ja pildistasime nii alt kui ülevalt kuulsat Wave Rocki. Nagu nimigi ütleb, siis on tegemist 14m kõrguse laine kujulise kiviga. Võtsime meiegi nagu arvata võib iga turist oma kujutletavad sufilauad ja tegime mõned kiiremad hüpped. Turnisime ka jõehobu lõugade vahel. Tegemist siis ka suurte kividega, mis meenutavad jõehobu.

Peale lõunat jõudsime Kalgoorlie. Kui visitor center´ist olid kõik vajalikud brošüürid käes, siis alustasime ööbimiskoha otsinguid. Nagu peaaegu alati, siis läks ka see kord nii, et vaatasime mitut karavanparki aga lõpuks peatusime ikka seal, mida kõige esimesena külastasime. Kui olime end ilusti sisse sättinud, tuli välja, et tegelt oleme hõivanud koha, mis on mõeldud matkaautodega reisijatele. Aga saime nõusoleku, et kui kedagi juurde ei tule, siis võime jääda sinna paikka. Ja õnneks ei tulnudki. Tulid vaid ühed toredad naabrid, kellega sai ka õhtul natuke juttu räägitud. Enne aga kui õhtu kätte jõudis sõitsime vaatama Austraalia suurimat (maailma üht suurimat) avatud töötavat kullakaevandust. Super Pit- 3,5 km pikk, 1,5 km lai ja u. 500m sügav. Kord päevas tehakse seal lõhkamisi, kuid kahjuks esimesel päeval jõudsime Kal´i liiga hilja ja järgmisel päeval lubatud lõhkamine jäi teadmata põhjusel ära. Samuti külastasime hästi suurt veetünni, kuhu kogutakse kogu Kalgoorlies kasutatav vesi. Kohapaealt saadav põhjavesi on väga soolane ja seda kasutada ei ole võimalik. Vesi pumbatakse ~600 km kauguselt Perthist läbi veetoru, mis avati aastal 1903. Veetoru planeerija tegi aga peale toru avamist enesetapu, kuna arvas, et tema nö. leiutis ei tööta. Kahjuks ta ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal Perthist alguse saav vesi jõuab toru mööda Kalgoorliesse.

Õhtu möödus meil kitarri mängides. Sain ka esimest korda kitarri kätte võtta, mida ma tegelikult Austraalias oleku ajal juba suhteliselt ammu sisimas unistanud olin. Endalegi üllatuseks õhtu lõpuks sain isegi paar duuri selgeks ja ühest Metallica loost suudan ka sissejuhatust mängida. Ettevaatust, olen nüüd kitarripisikuga nakatunud.

Laupäeval peale ostutuuri saabus Kalgoorlie ka Mart. Ja nagu tavaks on saanud, siis Mart ei tule tühjade kätega. Eski oli täis igasugust lihakraami, mida me siis usinasti õhtul BBQ´l küpsetasime. Enne õhtusööki aga elasime kaasa footy finaalmängule. Eelmisel õhtul käisime läbi TAB´ist (kihlveokontorist) ja tegime omad panused. Sellist mängu lõppu aga oskasid ennustada väga vähesed. Mäng jäi viiki, mis oli esmakordne. Alguses ei osanud kohtunikud isegi seisukohta võtta, et mida edasi teha. Lõpuks tuli otsus, et lõplik otsustav mäng toimub hoopis järgmine nädal, mis tegelikult on nõme, sest siis ei olnud ju tegemist mitte mingi finaaliga. Jäime lihtsalt oma sisse pandud 10 dollarist ilma. Peale mängu tegime kiire külaskäigu Kalgoorlie muuseumis, kus nägi nii kulda, ajaloolisi maju ja esimeid ning sai ronida kõrge torni otsa, kus avanes hea vaade linnale.

Õhtusöögiks ühinesid meiega Mart´i töökaaslane oma tütre ja pojaga, kelle Mart järgmisel päeval lennujaama viis, et nad saaksid Adelaide paariks nädalaks puhkama minna. Ja nii kaua sai Mart poiss enda kasutusle 4w maasturi. Kui kõhud korralikult täis ja rummid otsas, siis panime piduriided selga ja seadsime sammud kesklinna suunas. Oleks olnud lausa patt jätta õhtuse pubi tuuri tegemata. Kalgoorlie´le on väga omane see, et õhtul pubis teenindavad sind kas napis riietuses tüdrukud (skimpies) või siis õhtu edenedes bikiinides või siis üldse palja ülakehaga neiud. Aga pole ka midagi imestada- tegu on ikkagi kaevanduslinnaga ja meeste ülekaal on siin suur. Teel kesklinna täienes meie seltskond ühe sportliku noormehega. Käekõrval oli tal jalgratas aga arusaadav, sest sõita ta sellega ei oleks suutnud. Kui kuulis, et me olime pubi suunas teel, tõstis ta kiirelt ratta suvalise maja aeda ja oli valmis tuldud teed tagasi koos meiega minema. Kui tuli välja, et see jalgratas oli tal varastatud, siis pidasime paremaks sellest sõbralikust kaaslasest vabaneda. Kiirendasime veidi sammu ja sinna ta meist maha jäi.
Kui lõpuks pubist koju st. telki jõudsime ja magusasse unne suikusime, käratas Mart: „REIN!“ Rein magas keskel, mina paremal käel ja Mart Reinu vasakul käel. Peale Mardi kõva ja konkreetset korrale kutsumist, taipas Rein, et oli üritanud minu asemel hoopis Marti kaissu võtta....hahaaaa

Järgmise päeva hommik saabus kiiresti ja palavalt. Natuke hilisem tõusmine andis kohe tunda, sest nii kui päike natuke kõrgemale tõusis, muutus temperatuur telgis suhteliselt talumatuks. Päeval näitas muide termomeeter 31 kraadi sooja.

Kui lõpuks olime end püsti ajanud ja värskendavad duššid võtnud selgus kurb tõsiasi. Keegi oli karavani kööginurga külmkapist kogu meie hommikusöögi ära varastanud. Oleme Reinuga väga palju erinevates karavanparkides peatunud aga sellist asja ei olnud meiega veel juhtunud. Egas siis midagi, saime oma vihast üle ja sõitsime Hungry Jacky sööma. Mardi soovitusel tegime ringkäigu ka kaevandusmuuseumis, kus olid väljapanekud kõiksugustest masinatest ja riistadest, mis kaevandamisega seotud on. Proovisime, mis tunne on istuda ühes sellises suures masinas, mis kunagi ammu suures augus üles ja alla sõitis ning väikseid kullatükke vedas.
Ja no Kalgoorlies ei saa käija nii, et ei külasta 3-est ühte bordelli. Meie otsustasime võtta tuuri üle 100 aasta vana, endiselt originaal majas tegutseva bordelli. Tuur kestis 2 tundi. Alguses tädi rääkis ajaloost kuni tänapäevani ja siis näitas ka erinevaid ruume. Tädi rääkis, et Kalgoorlie algus aegadel tegutses seal üle kümne bordelli. Olid ju esimesed elanikud vaid mehed, kes töötasid kaevanduses ja kelle pered jäid maha, kuna ei olnud teada, et mis tingimused neid siin ees ootavad. Mingi hetk valitsus püüdis kõik bordellid kinni panna aga see tõi kaasa uue ohu. Haritud naisted ja nende tütard ei saanud end enam turvaliselt tunda. Ja nii siis jäeti ikkagi mingi osa bordelle avatuks. Selle omamoodi tuuriga meie Kalgoorlie reis läbi saigi. Võtsime suuna Grass Pachi, kus elab ja töötab Mart. Jõudsime pimedas ja suhteliselt hilja kohale. Õhtusöögiks oli meil loomulikult BBQ.

Järgmise päeva hommikul korralik Mart poisi poolt valmisatud hommiku söök ja siis viis Mart meid oma farmi tutvustavale tuurile. Kõigil oli põnev, sest masinad olid ikka väga võimsad. Näiteks viljakülvamismasin on u.35m pikk ja tagaosa u.19m lai. Sry, kui ma nüüd numbritega natuke puusse panen. Sain teada ka, mis tunne on istuda road train´i väga suur ja pikk veoauto) roolis. Lisaks masinatele nägime lambaid ja sigu ja siis veel ühtesid huvitavaid tegelasi, kes näevad välja nagu kaelkirjaku ja lamba segu. Nad pidid näiteks abiks olema rebaste hirmutamiseks, kes lambaid tulevad himustama. Põnev oli näha ka aparatuuri, millega lambaid pügatakse ja seadeldist, kuhu lambad peale asetatakse. Võisime vaid Mardi jutu järgi ette kujutada, milline lambakisa seal rõngastamise ja märgistamise ajal olla võib.

Ning siis saabuski aeg tõdeda, et jälle üks tore nädalavahetus möödas ning tuli vaikselt mõtteid järgmise tööpäeva peale koondada. Kojusõit möödus mõtlikult ja eelnevaid sündumusi oma peas seedides. Koju jõudes sõitsime aga edasi Garricku juurde, et tagastada oma matkavarustus ja muljetada. Muljetades tekkis ka juba järgmise päeva plaan- küpsetada Mardi poolt antud lihakraami. Eilse õhtu veetsimegi Garricku perega õhtust süües. Samuti mekkisime ja pakkisime vaakumisse ka kogu känguru jerky, mille transpordime Eestisse.

Kängurujaht on peetud. Tegelikult Rein õnneks või kahjuks ise jahil kaasas ei käinud aga känguru jala saime ja see on juba puhastatud, fileeks lõigatud ja hetkel marinaadis.
Tore üllatus oli Reinul, kui ta eile hommikul korra töölt koju tuli rahakotti võtma. Avastas ta, et prügikasti peale oli tekkinud mingi kilekott. Kui ta sinna sisse piilus ja looma karvu nägi, siis sama kiirelt võttis ta koti ja viskas maja kõrval olevate oliivipuude alla, ise mõeldes, et naabrimees Ron on „head“ nalja teinud ja rebase laiba meile uks taha pannud. Samal hetkel sõitis rattaga mööda Roni naine ja Rein muidugi kohe kommenteeris, et mõnus nali. Marchella aga ei osanud see peale midagi kosta. Reinul aga ei andnud rahu ja ta otsustas, et igaksjuhuks piilub korra veel kotti. Alles siis sai ta aga aru, et Steve siiski jõudis eile kängurujahile ja kilekotis on sellest meie osa. Rein toimetas siis jala kiiresti külmkappi. Vedas igatahes täiega, sest tavaliselt ei ole me tööajal kunagi kodus käinud ja kui Rein ei oleks täna kodust läbi tulnud, siis ei oleks meil peale tööd selle jalaga enam midagi teha.

Peale tööd sõitsime kohe Garricku juurde. Noad tervaks ja Rein asus jalaga tegelema. Meie Garrickuga olime supervisorid. Mina tegin pilte ja Garrick jagas nõuandeid. Kui nahk oli maas, siis liha sai kohe fileeks, maitseained peale (usaldasime Garricku maitseainesegu) ja külmkappi seisma.

Fileed, mis Rein 3 päeva tagasi marinaadi pani, said eile kuivama riputatud. Mõtlesime küll välja süsteeme, et kuidas neid kamina ees kuivatada aga Garrick pakkus lihtsama variandi. Tal on liha kuivatamiseks spetsiaalne ise tehtud kapp olemas (õhuaugud sees aga võrguga kaetud, et ükski kärbes ligi ei pääseks ja siis täiesti tavaline õhupuhur ka kapis, mis aitab õhku ringi liigutada). Eile siis saigi lihad ja õlled näppu võetud ja Garricku juurde mindud ning lihad kappi rippuma pandud. Täna kappi piiludes oli näha, et liha oli juba muutnud värvi, mis tähendab, et asi toimib.
Riputasime kuivama ka kängurukäpa (väike osa, kus küüned küljes), et äkki kui kenasti ära kuivab, siis võtame selle Eestisse suveniirina kaasa.

Alates pühapäevast on nii ilusad ilmad olnud. Päike paistab ja päeval läheb juba päris soojaks. Isegi nii soojaks, et tahaks juba bikiine selga panna. See tähendab vaid üht- suvi ei ole enam kaugel.

Pühapäev käisime Ronaldi ja Marchella juures BBQ´d tegemas nagu Rein juba eelmises sissekandes mainis. Ja otse nende juurest sõitsime oliiviistanduse kõige kõrgema künka otsa päikeseloojangut nautima. Seltskonnaks Garrick oma naisega. Tegime lõket, küpsetasime krevette, nautisime suupisteid ja veini/õlut. Väga ilus ja soe õhtu oli.

Albanys sai käidud ka neljapäeval. Raunol ja Kaidol on toiduvarud otsakorral ja oli vaja poodi minna. Neljapäeval on siin enamus poode palju kauem lahti kui tavaliselt. Otsustasime ka seltsiks ja nõuandjaks kaasa minna. Käisime kõik poe riiulid üks haaval läbi ja näitasime/soovitasime mida osta ja mida mitte. Me ju ikka nagu vanad ja kogenud juba.
Sai see päev ka töö varem lõpetatud. Kõigil meil oli lihtsalt tunne, et no ei viitsi enam :) Õigesti tegime, sest vastasel korral oleks jõudnud tagasi kella üheksa asemel alles südaööl.
Nende äsja ostetud auto on küll suur aga kui kõik meie toidukraam ja joogikastid olid taha ära paigutatud, siis tagaluuk läks vaevu kinni.

Lihakuivatamine ja kängurujaht

Kirjutan ka siis üle pika aja midagi, muidu te hädaldate, et miks me midagi ei kirjuta. Lihtsalt mul pole viimasel ajal vaimu peale tulnud ja sundida ma eriti ennast ei viitsi. Olen oma mõtetega vaikselt juba Eestis, sest palju pole enam jäänud.

Tööst natuke. Algul oli viinamarjade lõikamine raske ja arvasime, et siin me raha küll teenida ei saa, aga võta näpust. Iga päevaga läks asi paremaks ja peale nädalat ei saa enam teenistuse üle kurta. See on ikka oluliselt kõrgem kui keskmine tunnitasu farmitöödel. Füüsiliselt pole see samut raske, ainult käed kisuvad õhtuti krampi. Õigemini kui sa päev otsa hoiad elektrikääre käes, siis õhtul ei taha käsi enam normaalsesse asendisse tagasi minna. Täna juba teine vaba päev aga väike sõrm ja selle kõrval olev sõrm on ikkagi valusad, sest nende kahe sõrmega tõetan ma kääre. Samas mis ma vingun, palk on ju hea.

Töökaaslasi on meil ca 30. Kaks eesti kutti- Rauno ja Kaido. Mõlemad on Hiiumaa poisid ja viimane on mu endise töökaaslase onupoeg. Eesti on ikka nii väike. Tööle said nad meie ühe sõbra kaudu kellele kurtsin, et töölisis on vaja ja see sõber tunneb nende sõbrannat. Kuna poisid saabusid Austraaliasse septembris, siis praegune töö oli neile esimeseks tööks siin mandril. Alul ma hirmutasin neid natuke, et töö on raske ja kui te hakkama ei saa, siis te ei sunni ennast piisavalt ja olete lihtsalt laisad. Sama ütlesin ka Hillele kes töötas siin kaks nädalat ja elas meie majas. Nüüdseks on Rauno sama kiire kui mina, kui mitte kiirem isegi. Hille ei jäänud ka lõpuks palju meile alla. Lisaks on veel hunnik britte (inglasi, uelslane, uus-meremaalane) nemad on sellised neutraalsed vennad minu jaoks. Eriti ei suhtle nendega ja osad on neist laisad. Üks eestlane on veel tegelt. Allani nimeline ja samuti uus siin mandril. Siis on hunnik Hong Kongi inimesi, me kutsume neid hiinlasteks. Mida nad ju tegelikult ka on. Need on hullemad kui venelased, ainult lõugavad ja kui teiste elamises õhtuti kaarte olen mängimas käinud, siis olen näinud, et nad koristada enda järgi küll ei viitsi. Laud on peale söömist nagu seaküna ja nõude pesemisega neil pole kiiret. Neid võib pesta siis kui neid järgmine kord vaja on. Siis on üks prantsuse kutt ja hollandlane. Hollandi vend on naljakas ja pole suu peale kukkunud. Ühe inglase ristis ta Shit Masteriks ehk eesti keeles sittumise meistriks. Seda sel põhjusel, et ükskord dushi all olles tuli see inglise kutt sitale ja sitt olevat haisenud nii jubedalt. Ta arvas, et see oli talle esimene sittumine :P Lisaks on veel meil 4 afgaani. No ma ei tea, pean ennast küll suht torelantseks, aga mulle ei meeldi need inimsed kohe üldse. Esiteks on nad nii üleolevad, et ma ei viitsi isegi neile tere öelda. Loodetavasti ei täitu kunagi Ansipi unistus sellest, et Eesti jõuab 5 rikkama Euroopa riigi hulka. Muidu hakkab neid kabajantsikuid Eestisse voorima ,agu oleks tegu Hullude Päevadega.
Inglastega meenus üks lugu veel. Nimelt on seal kus teised töölised elavad igal ühel oma tuba ja ühiskondlikud WCd, dush, köök ja TV tuba. Ühel õhtul marssis üks inglane oma sõbra tuppa, aimamata midagi halba. Kahjuks või õnneks samal ajal tegeles sõber eneserahuldamisega. Sellest loo moraal- pange uks lukku kui selliste asjadega tegelete.

Eile käisime Albanys. Otsest vajadust polnud sinna minekuks, aga lubasime Marki tütrele, et läheme tema netballi finaali vaatama. Mark on siis meie ülemus farmis. Netball on siis midagi korvpalli taolist, aga seal pole korvil lauda, on ainult korv. Samuti on mängijatel kindlad kohad, kus nad mängida tohivad. Liiga palju reegleid ja kohtunikud ainult vilistasid. Kahjuks Emma võistkond kaotas.

Peale mängu jätsime Markiga hüvasti, sest ta sõitis täna öösel 2 nädalaks puhkusele. Võimalik, et tagasi tulles oleme juba siin lõpetanud ja mujale liikunud. Hüppasime veel pärast poodi ja Marite ostis omale kaks hilpu ning mõlemale uued rahakotid. Vanad rahakotid on meid teeninud mingi 6-7 aastat ja on omadega suht läbi.

Õhtul läksime Marcella ja Ronaldiga kohalikku Country Clubi. Sõime natuke, tegime mõned õlled ja oligi kõik. Olime juba kell 9 kodus tagasi. Täna nende juurde lõunasöögile. Ostsime eile valmis friikartuleid ja burgerite jaoks pihve ja saia. Seega on oodata traditsioonilist austraalia lõunat.
Lisaks kohtasin eile Clubis Steve, kellega sai 2 nädalat tagasi kokkulepitud kängurujaht. Tahan Eestisse parimatele lastele seda liha maitsmiseks tuua. Kõige lihtsam on seda teha kuivatatud kujul. Poes on see muidugi sigakallis. 50 g maksab 10 taala. Seega otsustasin, et lihtsam on seda ise teha. Meie pidime Stevega känguru maha laskma ja Garrik pidi ära kuivatama. Kuna Steve ennast nädala jooksul näole ei andnud, siis ostsin ise poest tegelt juba liha ja see on ära maitsestatud. Homme hakkan seda kuivatama, mul pole küll aimu väga täpselt kuidas see välja hakkab nägema, aga umbes tean. Lühidalt siis, tulemas on siis kaks varianti lihast. Üks mis mul laagerdub juba ja teine mis veel metsas jookseb (Steve lubas eile, et ta poel jahti unustanud ja esmaspäeval läheme), aga kelle me homme maha laseme ja Garrik ära kuivatab. Ma küll ei tea kuidas ma selle ära pakin. Tõenäoliselt peab selle kuidagi vaakumisse pakkima. On kellegil soovitusi? Jutt jällegi segane, aga ma pole just eriti hea kirjatsura.

Ma nüüd siis puid tooma. Puud on otsakorral. Maja vajab ju kütmist ja kamina eest saab hästi liha kuivatada. Eks teen pilte ka lihakuivamisest ja hoian kursis kuidas asi edeneb.
Teie Rein

Eelmisel nädalavahetusel sai pealinnast saabunud külalised kenasti vastuvõetud ja otse loomulikult lõbusalt aega veedetud. Mardi asemel ühinesid Kaisa ja Andres koos Mo´ga. Et reede õhtust võtta ikka võimalikult palju, siis enne kaheksat istusime juba kohalikus Country clubis. Vestluskaaslasteks Mark (meie praegune ülemus, kes samuti Zimbabwe´st ja Carricku hea sõber) koos perega. Kuna kauged külalised Perthist jõudsid kohale alles kella 23 paiku, siis lõpuks olime clubis viimased külalised. Seltsiks vaid kaks napsist kuid sõbraliku külameest, kelle jutt aga suhteliselt segaseks jäi.

Laupäev oli Albany päev. Vaatamata sellele, et oleme seal juba ei tea mitmendat korda varem käinud, avastasime end kohtadest, kuhu enne jõudnud ei olnud. Nt. tee peale jäi Mt Romance sandalwood factory, kuhu sai sisse astutud. Samuti ei olnud me varem käinud Wind farmis ja Cabel beach´il. Õnnestus meil näha ka vaalasid. Ootasime ja lootsime küll hulka aega, et äkki neist keegi teeb ühe korraliku hüppe aga pidime leppima vaid uimede ja sabaga. Alati kui on tore, siis aeg lihtsalt lendab nii kiiresti. Alles kui väljas hakkas hämaraks minema saime aru, et on viimane aeg suund taas kodu poole võtta ja grill üles panna.

Pühapäeval sai rohkesti veini maitstud. Külastasime veinikeldreid Frengrove ja Alkoomi. Frengrove nägi nii seest kui väljast küll väga kena välja aga kõigi lemmikuks sai siiski Alkoomi. Põhjuseks magusamad veinid ja sõbralik veinimeister, kes tegi meile huvitava ringkäigu veini tootmise „köögi" poolele. Kogu üritus lõppes sellega, et lahkusime veiniselt rõõmsatena ja veidi targematena koos kasti Alkoomi veiniga.

Kiirelt veel enne meie juures eelmise õhtu grilli ülejääkidest kõht täis ja siis oligi aeg külalistel autole hääled sisse panna ja linna tagasi sõita. Käis läbi küll idee, et lükkaks töönädala algust natuke edasi aga nüüd tagant järgi mõeldes hea, nii läks, sest vastasel korral oleks esmaspäeva väga sinine olnud.

Töönädal möödus väga kiiresti. Hille saabus esmaspäeval otse tööle ning teatas, et jõudis nädalavahetusel otsusele, et see nädal jääb talle Franklandis viimaseks. Reede hommikuks olidki tal kõik asjad pakitud ning ta sõitis Perthi tagasi.

Reede õhtu veetsime Margi (ülemus) ja Julie juures, kuhu olid kutsutud ka Garrick oma naise ja emaga. Vaatamata sellele, et järgmisel päeval oli meil töö päev, sai istutud ja jutustatud päris pikalt.

Veelgi pikemalt läks aga laupäeva õhtul. Country Club oli rahvast täis, kuna päeval toimus suur golfi võistlus. Kohal olid ka Garrick oma emaga, kes samuti mängisid ja kellega sai kuni clubi sulgemiseni nalja visatud. Samuti kutsusime club´i töökaaslased Rauno ja Kaido ning veel teised eurooplased, kellega koos töötame. Kell näitas juba peale südaööd, kui lõpuks viimaste külalistena clubist lahkusime.