Lihakuivatamine ja kängurujaht

Kirjutan ka siis üle pika aja midagi, muidu te hädaldate, et miks me midagi ei kirjuta. Lihtsalt mul pole viimasel ajal vaimu peale tulnud ja sundida ma eriti ennast ei viitsi. Olen oma mõtetega vaikselt juba Eestis, sest palju pole enam jäänud.

Tööst natuke. Algul oli viinamarjade lõikamine raske ja arvasime, et siin me raha küll teenida ei saa, aga võta näpust. Iga päevaga läks asi paremaks ja peale nädalat ei saa enam teenistuse üle kurta. See on ikka oluliselt kõrgem kui keskmine tunnitasu farmitöödel. Füüsiliselt pole see samut raske, ainult käed kisuvad õhtuti krampi. Õigemini kui sa päev otsa hoiad elektrikääre käes, siis õhtul ei taha käsi enam normaalsesse asendisse tagasi minna. Täna juba teine vaba päev aga väike sõrm ja selle kõrval olev sõrm on ikkagi valusad, sest nende kahe sõrmega tõetan ma kääre. Samas mis ma vingun, palk on ju hea.

Töökaaslasi on meil ca 30. Kaks eesti kutti- Rauno ja Kaido. Mõlemad on Hiiumaa poisid ja viimane on mu endise töökaaslase onupoeg. Eesti on ikka nii väike. Tööle said nad meie ühe sõbra kaudu kellele kurtsin, et töölisis on vaja ja see sõber tunneb nende sõbrannat. Kuna poisid saabusid Austraaliasse septembris, siis praegune töö oli neile esimeseks tööks siin mandril. Alul ma hirmutasin neid natuke, et töö on raske ja kui te hakkama ei saa, siis te ei sunni ennast piisavalt ja olete lihtsalt laisad. Sama ütlesin ka Hillele kes töötas siin kaks nädalat ja elas meie majas. Nüüdseks on Rauno sama kiire kui mina, kui mitte kiirem isegi. Hille ei jäänud ka lõpuks palju meile alla. Lisaks on veel hunnik britte (inglasi, uelslane, uus-meremaalane) nemad on sellised neutraalsed vennad minu jaoks. Eriti ei suhtle nendega ja osad on neist laisad. Üks eestlane on veel tegelt. Allani nimeline ja samuti uus siin mandril. Siis on hunnik Hong Kongi inimesi, me kutsume neid hiinlasteks. Mida nad ju tegelikult ka on. Need on hullemad kui venelased, ainult lõugavad ja kui teiste elamises õhtuti kaarte olen mängimas käinud, siis olen näinud, et nad koristada enda järgi küll ei viitsi. Laud on peale söömist nagu seaküna ja nõude pesemisega neil pole kiiret. Neid võib pesta siis kui neid järgmine kord vaja on. Siis on üks prantsuse kutt ja hollandlane. Hollandi vend on naljakas ja pole suu peale kukkunud. Ühe inglase ristis ta Shit Masteriks ehk eesti keeles sittumise meistriks. Seda sel põhjusel, et ükskord dushi all olles tuli see inglise kutt sitale ja sitt olevat haisenud nii jubedalt. Ta arvas, et see oli talle esimene sittumine :P Lisaks on veel meil 4 afgaani. No ma ei tea, pean ennast küll suht torelantseks, aga mulle ei meeldi need inimsed kohe üldse. Esiteks on nad nii üleolevad, et ma ei viitsi isegi neile tere öelda. Loodetavasti ei täitu kunagi Ansipi unistus sellest, et Eesti jõuab 5 rikkama Euroopa riigi hulka. Muidu hakkab neid kabajantsikuid Eestisse voorima ,agu oleks tegu Hullude Päevadega.
Inglastega meenus üks lugu veel. Nimelt on seal kus teised töölised elavad igal ühel oma tuba ja ühiskondlikud WCd, dush, köök ja TV tuba. Ühel õhtul marssis üks inglane oma sõbra tuppa, aimamata midagi halba. Kahjuks või õnneks samal ajal tegeles sõber eneserahuldamisega. Sellest loo moraal- pange uks lukku kui selliste asjadega tegelete.

Eile käisime Albanys. Otsest vajadust polnud sinna minekuks, aga lubasime Marki tütrele, et läheme tema netballi finaali vaatama. Mark on siis meie ülemus farmis. Netball on siis midagi korvpalli taolist, aga seal pole korvil lauda, on ainult korv. Samuti on mängijatel kindlad kohad, kus nad mängida tohivad. Liiga palju reegleid ja kohtunikud ainult vilistasid. Kahjuks Emma võistkond kaotas.

Peale mängu jätsime Markiga hüvasti, sest ta sõitis täna öösel 2 nädalaks puhkusele. Võimalik, et tagasi tulles oleme juba siin lõpetanud ja mujale liikunud. Hüppasime veel pärast poodi ja Marite ostis omale kaks hilpu ning mõlemale uued rahakotid. Vanad rahakotid on meid teeninud mingi 6-7 aastat ja on omadega suht läbi.

Õhtul läksime Marcella ja Ronaldiga kohalikku Country Clubi. Sõime natuke, tegime mõned õlled ja oligi kõik. Olime juba kell 9 kodus tagasi. Täna nende juurde lõunasöögile. Ostsime eile valmis friikartuleid ja burgerite jaoks pihve ja saia. Seega on oodata traditsioonilist austraalia lõunat.
Lisaks kohtasin eile Clubis Steve, kellega sai 2 nädalat tagasi kokkulepitud kängurujaht. Tahan Eestisse parimatele lastele seda liha maitsmiseks tuua. Kõige lihtsam on seda teha kuivatatud kujul. Poes on see muidugi sigakallis. 50 g maksab 10 taala. Seega otsustasin, et lihtsam on seda ise teha. Meie pidime Stevega känguru maha laskma ja Garrik pidi ära kuivatama. Kuna Steve ennast nädala jooksul näole ei andnud, siis ostsin ise poest tegelt juba liha ja see on ära maitsestatud. Homme hakkan seda kuivatama, mul pole küll aimu väga täpselt kuidas see välja hakkab nägema, aga umbes tean. Lühidalt siis, tulemas on siis kaks varianti lihast. Üks mis mul laagerdub juba ja teine mis veel metsas jookseb (Steve lubas eile, et ta poel jahti unustanud ja esmaspäeval läheme), aga kelle me homme maha laseme ja Garrik ära kuivatab. Ma küll ei tea kuidas ma selle ära pakin. Tõenäoliselt peab selle kuidagi vaakumisse pakkima. On kellegil soovitusi? Jutt jällegi segane, aga ma pole just eriti hea kirjatsura.

Ma nüüd siis puid tooma. Puud on otsakorral. Maja vajab ju kütmist ja kamina eest saab hästi liha kuivatada. Eks teen pilte ka lihakuivamisest ja hoian kursis kuidas asi edeneb.
Teie Rein