Reede 29.05 (Marite jutt) Nonii, tööpäev on nüüdseks selja taga. Kus juures ei olegi nii hullult väsinud, kui kartsin. Alustasime kell 8.00 ja lõpetasime natukene enne 16.st. Kokku tegime kolme peale 12 bin´i, mis on u. 300 või 400 kilo. Tublid olime. Rein pani tänase päeva hindeks 4-, mille sees on ka väike avanss. Kui oleksime teinud 15 bini, siis oleks juba väga hea. Aga tegelikult esimese päeva kohta (st siis meil peale kuu ajast puhkust ja Tõnis üldse esimene päev) täitsa hea tulemus. Ilm oli muideks korjamise kohta suurepärane ehk siis ei olnud väga palav ega ka külm. Peale kuu ajast niisama lulli löömist on täitsa mõnus jälle taas kord tööd teha.
Homme alustame samuti 8.00 ja töötame kella 13ni, sest siis sõidame Reinuga Perthi Haraldi ja Mareti juurde.
Hotellis elame muideks praegu ajutiselt ühes teises toas. Toas, mis ei ole mõeldud tegelikult backbackeritele nagu hotelli administrator (Miss Margaret) ütles. Tuba näeb küll natuke parem välja ja dušš on täitsa korralik aga ikkagi meie eelmine tuba meeldis rohkem, sest seal oli palju rohkem ruumi. Järgmise nädala teisipäev saame oma vana toa (nr 38) tagasi. Kuna jõudsime oma tehtud broneeringust varem kohale, siis see ruum oli juba ühele perekonnale välja antud. Kui hotelli jõudsime, siis algul saime ühe teise adminni käest nr 38 võtmed. Ja siis oligi üllatus, et miks meil toas nüüd 3 voodit on. Ladusime asjad juba välja, kui Margaret tuli ütlema, et peate ajutiselt teise tuppa kolima. Mis seal siis ikka. Võtsime kõik oma kompsud jälle kokku ja suundusime ruumi nr 24.
Tänaseks siis jälle kõik. Teie aga ikka kirjutage meile!
reede, 29. mai 2009
kolmapäev, 27. mai 2009
Taas tagasi vanas heas Manjimup´is
Neljapäev 28.05 (Marite jutt) Jõudsime eile peale kuu ajast rännakut taas tagasi Manjimupi. Jääme nüüd mõneks ajaks st. mõneks kuuks siia. Kuna puude istutamine algab alles paari nädala pärast, siis lähme täna juba väikesele tööotsingule. Sõidame läbi Manjimupi ümbruses olevad farmid ja küsime, kas on abikäsi vaja. OK, eks siis hiljem anname teada, kuidas meil läks.
Juhuuu......Leidsime tööd. Kuigi mingi hetk tundus juba täitsa lootusetu, kuna farmides, kus jutule saime, oli igal pool sama jutt. Kõik korjavad viimast saaki ja ka selleks on juba töötajad olemas. Õnneks üks farm, kes tegeleb ka päris mitme asjaga (õunad, avokaadod, pähklid jm) võttis meie telefoninumbri, et siis meile natukese aja pärast tagasi helistada. Helistaski. Sõitsime farmi tagasi, vaatasime töökoha üle ja leppisimegi kokku, et homsest (kell 8.00) alustame õunte (Pink Lady) korjamist. Töö on tükitöö ehk siis mida rohkem korjad, seda rohkem raha. Tundub lihtne, eks? Tegelikult arvan, et oleme homme peale tööd täitsa läbi. Või kui räägin vaid enda eest, siis arvan, et olen homme nagu tühjaks pigistatud sidrun.
See, et töö nii kiiresti leidsime on super. Ainuke paha asi on see, et meie kõik tööriided ja jalanõud on hetkel Perthis (Haraldi ja Mareti juures). Aga mis seal ikka, eks tuleb siis 2 päeva kuidagi teiste riietega hakkama saada. Laupäev peale tööd sõidame Perthi ja pühapäev koos kogu kraamiga, mis enne reisi sinna jätsime, jälle tagasi Manjimupi.
Pikemalt ei kirjuta, kuna tuleb magama minna, et homme õunte korjamiseks vormis olla.
Juhuuu......Leidsime tööd. Kuigi mingi hetk tundus juba täitsa lootusetu, kuna farmides, kus jutule saime, oli igal pool sama jutt. Kõik korjavad viimast saaki ja ka selleks on juba töötajad olemas. Õnneks üks farm, kes tegeleb ka päris mitme asjaga (õunad, avokaadod, pähklid jm) võttis meie telefoninumbri, et siis meile natukese aja pärast tagasi helistada. Helistaski. Sõitsime farmi tagasi, vaatasime töökoha üle ja leppisimegi kokku, et homsest (kell 8.00) alustame õunte (Pink Lady) korjamist. Töö on tükitöö ehk siis mida rohkem korjad, seda rohkem raha. Tundub lihtne, eks? Tegelikult arvan, et oleme homme peale tööd täitsa läbi. Või kui räägin vaid enda eest, siis arvan, et olen homme nagu tühjaks pigistatud sidrun.
See, et töö nii kiiresti leidsime on super. Ainuke paha asi on see, et meie kõik tööriided ja jalanõud on hetkel Perthis (Haraldi ja Mareti juures). Aga mis seal ikka, eks tuleb siis 2 päeva kuidagi teiste riietega hakkama saada. Laupäev peale tööd sõidame Perthi ja pühapäev koos kogu kraamiga, mis enne reisi sinna jätsime, jälle tagasi Manjimupi.
Pikemalt ei kirjuta, kuna tuleb magama minna, et homme õunte korjamiseks vormis olla.
teisipäev, 26. mai 2009
Esperance
Teisipäev 26.05 (Marite jutt) Pool kaheksa olime söönud ja asjad koos. Esimesena tuli läbida Austraalia pikim sirge teelõik 146,6 km. Peale mida tuli väike kale paremale ja sirge tee jätkus. Vaheapeal tankisime seni kõige kallimad 10 liitrit bensiini, ühe liitri hind 1,68. Teel läbisime ühe suurema linna nimega Norseman, kuid ei teinud isegi peatust vaid panime edasi, kuna tahtsime võimalikult vara ookeanilinna Esperance´sse jõuda. Linna on ookeani kaldal ilusate randadega. Elanikke u. 13000. Külastasime kohustuslikku Visitor Centerit, ühte tööbürood, poodi ja sättisime end Esperance Bay Holiday Parki. Seekord valisime ööbimiseks cabini ehk siis väikse ühetoalise suvemaja või noh kuudi aga kõik vajalik on siin olemas. Meil Reinuga on suur voodi aga samas on veel siin ka 2 nari. Söögitegemiseks kõik vajalikud tarvikud olemas. Isegi telekas on toas olemas. Igatahes vahelduseks autole ja telgile täitsa luksus. Peale barbequed (kartuli ja kana) võtsime ette väikse tööotsingu. Oleks hea, kui leiaks 2 kuni 3 nädalaks tööd enne kui algab puude istutamine. Jalutasime mööda ranna pea tänavat ja astusime nelja majutusasutusse sisse, et küsida, et kas neil ei ole tööd pakkuda või kas nad ei tea, kedagi kes pakuks. Kahjuks oli meie jalutuskäik tulemuseta. Loodame, et järgmine kord läheb paremini. Tuleb ise rohkem hakkajam olla.
Caiguna
Esmaspäev 25.05 (Marite jutt) Hommikul oli maa veel öisest vihmast veidi märg. Öösel tegime isegi Tõnisele, kes magab telgis, esiistmele ruumi, et kui telk peaks läbi laskma hakkama. Õnneks ei hakanud. Vaid hommikusöögil tulid veel mõned üksikud piisad.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.
Ceduna
Pühapäev 24.05 (Marite jutt) Hommikul ärgates oli suhteliselt soe aga taevas oli täiesti pilves. Otsustasime, et käime ära Visitor Centeris ning vaatame, kas on midagi ilusat lähiümbruses vaadata. Kuna aga peale sööki tundus, et ilm kisub hullemaks ja päikest seal kandis täna suuretõenäosusega näha ei või siis sõidame edasi. Arvame, et tuleme veel sealt kaudu ida rannikule sõites läbi, seega pole hullu kui ei jõua igale poole. Mõne aja pärast linnast välja sõites hakkaski väga tugevalt sadama. Vahelduseks oli täitsa mõnus vihma näha. See oli meie reisi esimene vihm. Mulle vähemalt tekkis küll see peale Eesti sügise tunne. Ja samal ajal ka veidike koduigatsust ja Eesti suve igatsust.
Oma teel sõitsie läbi linnast nimega Kimba, mis asetseb lõuna osariigi linnadest täpselt Austraalia keskel. Seal samas oli ka üks suur kakaduu kuju, kellest otse loomulikult mina pilti tegin.
Sõidust jäi meelde ka üks ülbik rekka juht, kellele valmistas suurt raskust meile märku anda, et millal ees tee vaba on, et mööduda. Muidu on siin enamus ikka sõbralikud. Väga paljud lehvitavad ehk siis teevad outback wave´i. Ja kui paluda (käega märku anda), siis lasevad ka mööda minnes tervituseks signaali.
U. kella 15 jõudsime päikese paistega linna nimega Ceduna, kus elab veidi üle 3000 inimese. Sõitsime kokku 474 km. Enne kui leidsime meie sobiva karavanpargi, külastasime veel kolme teele jäävat parki. Ööbimiseks valisime kohe ookeani kaldal asetseva Forshore Caravan parki. Peale kiiret poeskäiku tegime jalutuskäigu ookeani äärde sadamakaile, kus inimesed nautisid ilusat tuulevaikset õhtut ja püüdsid kala. Osade püüdjatega rääkisime paar sõna juttu ja tegime nende saagist pilti (kaheksajalg, sinine krabi, heeringas ja mingi sarvega kala). Tekkis endalgi tahtmine õng kätte võtta ja proovida. Aga arvame, et teeme selle kalapüügi ka Austraalias kunagi ära.
Päikese loojang oli ka väga ilus, kui kai laternad peegeldusid vees. Ceduna on linn, kuhu tahaks kunagi tagasi.
Oma teel sõitsie läbi linnast nimega Kimba, mis asetseb lõuna osariigi linnadest täpselt Austraalia keskel. Seal samas oli ka üks suur kakaduu kuju, kellest otse loomulikult mina pilti tegin.
Sõidust jäi meelde ka üks ülbik rekka juht, kellele valmistas suurt raskust meile märku anda, et millal ees tee vaba on, et mööduda. Muidu on siin enamus ikka sõbralikud. Väga paljud lehvitavad ehk siis teevad outback wave´i. Ja kui paluda (käega märku anda), siis lasevad ka mööda minnes tervituseks signaali.
U. kella 15 jõudsime päikese paistega linna nimega Ceduna, kus elab veidi üle 3000 inimese. Sõitsime kokku 474 km. Enne kui leidsime meie sobiva karavanpargi, külastasime veel kolme teele jäävat parki. Ööbimiseks valisime kohe ookeani kaldal asetseva Forshore Caravan parki. Peale kiiret poeskäiku tegime jalutuskäigu ookeani äärde sadamakaile, kus inimesed nautisid ilusat tuulevaikset õhtut ja püüdsid kala. Osade püüdjatega rääkisime paar sõna juttu ja tegime nende saagist pilti (kaheksajalg, sinine krabi, heeringas ja mingi sarvega kala). Tekkis endalgi tahtmine õng kätte võtta ja proovida. Aga arvame, et teeme selle kalapüügi ka Austraalias kunagi ära.
Päikese loojang oli ka väga ilus, kui kai laternad peegeldusid vees. Ceduna on linn, kuhu tahaks kunagi tagasi.
laupäev, 23. mai 2009
Port Augusta
Laupäev 23.05 (Marite jutt) Taas oli hommikul ärgates väga jahe (alla 10ne kraadi kindlasti). Mis ilma eriti jahedaks tegi oli külm tuul. Tuul vaibus alles õhtul, kui väljas juba pimedaks läks. Täna möödus enamus päevast autos ja seega ei ole väga millegist põnevast ka kirjutada. Kokku sõitsime 567km ja jõudsime Port Augustasse. Teel siia tegime vaid kaks väikest peatust. Üks oli tee ääres keset kõrbe, kus paistis kaugelt väike veekogu. Kaardi järgi olevat see olnud Island Lagoon. Keset lagedat kõrbe maastiku oli väga tugev tuul ja seega ei peatunud kauem, kui 10 minutit. Teine peatus oli väikses linnas nimega Woomera, mis loodud 1947. Alguses tundus, et linnas ei ole peale meie ja tugeva tuule mitte ühtegi inimhinge. Aga peale seda, kui olime oma auto ära parkinud nägime mõnda turisti ja paari kohalikku. Linna külastasime seetõttu, et seal olevat katsetatud mingi aeg rakette ja pomme ja NASA mingi jaam olevat seal olnud (1960-72). Tahtsime minna vaatama ka muuseumisse aga kahjuks oli see kinni. Igatahes saime igasugu pomme, lennukeid, rakette jms vaadata muuseumi kõrval olevas pargis.
Täna siis ööbime Port Augustas. Vaateme homme hommikul, kuidas ilm on. Võibolla jääme ka teiseks ööks siia, et päeval linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuda.
OK, järgmise korrani.
Täna siis ööbime Port Augustas. Vaateme homme hommikul, kuidas ilm on. Võibolla jääme ka teiseks ööks siia, et päeval linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuda.
OK, järgmise korrani.
reede, 22. mai 2009
Sillamäe on väga ilus linn
Reede 22.05 (Reinu jutt) Lisaksin veel Marite eelmise päeva jutule paar rida. Nimelt on need mäed tõesti väga võimsad. Kata Tjuta oli meie peatuspaigast 45 kilomeetri kaugusel jak ui sinna sõitsime, siis kogu aeg tundus, et need kivid on meie kõrval. Uluru otsa ronimisest veel nii palju, et mina käisin kuskil 1/3 peal ja Tõnis kuskil ½ peal. Tunnistan ausalt- sinna otsa ma ei julgenud ronida. Kardan kõrgust ja nagu Eestis öeldakse- hirm on see mis mehe araks teeb. Ja hirm tegi mind araks, sest mida kõrgemale läksin, seda rohkem nägin kuidas mu kõrval on mõlemal pool ainult üks suur kuristik. Ennast lohutama ma valedega ei hakkanud, et jalanõud on kehvad või siis füüsilinevorm sitt või siis, et mul polnud vett kaasas. Jalanõud olid enam vähem, füüsilinevorm ka ok ja veepudel oli samuti mul kotis olemas. Lihtsalt hirm sai minust võitu ja tunnistan seda ausalt. Samuti annan au neile kes seal üleval on ära käinud. Kel vähegi võimalik ja julgust jagub, tehgu see temp ära. Asi on seda väärt!
Nüüd aga tänase päeva tegemiste juurde. Hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja Coober Pedy poole punuma. Isegi sööma ei hakanud, sest sõita oli ainult 230 km. Kohale jõudes avastasin, et see linn on kõige koledam linn mida oma elu jooksul olen näinud. Isegi Sillamäe on selle kõrval väga ilus. Linn asub keset kõrbe. On väga palju tolmu, majad on nagu kanakuudid. Osad majad on ehitatud poolenisti või täielikult maa alla, sest suvel on päeval väga palav ja talvel öösiti väga külm. Linn elatab ennast opaalide kaevandamisest. Terves linnas on enamus poed ainult sellised kus müüakse opaale. Käisime ka ise mõnes neis ja vaatasime ka muuseume. Samuti saime ka väikse ekskursiooni kus näidati kuidas opaale kaevandatakse. Juhul kui kellegi huvi kaevandamise vastu , siis ca 70 dollari eest saad omale rentide 50 korda 50 meetrit maatüki ja siis void seal 3 kuu jooksul opaale otsida, Soovi korral võid veel 12 kuu võrra pikendada rendilepingut.
Õhtul pesime oma auto kohalikus selvepesulas ära ja auto näeb nüüd välja nagu uus. Süüa ei viitsinud teha ja ostsime kohalikust baarist pitsat. Omanikuks on Itaalia päritolu mees ja oli väga hea ja väga suur.
Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Head ööd!
Nüüd aga tänase päeva tegemiste juurde. Hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja Coober Pedy poole punuma. Isegi sööma ei hakanud, sest sõita oli ainult 230 km. Kohale jõudes avastasin, et see linn on kõige koledam linn mida oma elu jooksul olen näinud. Isegi Sillamäe on selle kõrval väga ilus. Linn asub keset kõrbe. On väga palju tolmu, majad on nagu kanakuudid. Osad majad on ehitatud poolenisti või täielikult maa alla, sest suvel on päeval väga palav ja talvel öösiti väga külm. Linn elatab ennast opaalide kaevandamisest. Terves linnas on enamus poed ainult sellised kus müüakse opaale. Käisime ka ise mõnes neis ja vaatasime ka muuseume. Samuti saime ka väikse ekskursiooni kus näidati kuidas opaale kaevandatakse. Juhul kui kellegi huvi kaevandamise vastu , siis ca 70 dollari eest saad omale rentide 50 korda 50 meetrit maatüki ja siis void seal 3 kuu jooksul opaale otsida, Soovi korral võid veel 12 kuu võrra pikendada rendilepingut.
Õhtul pesime oma auto kohalikus selvepesulas ära ja auto näeb nüüd välja nagu uus. Süüa ei viitsinud teha ja ostsime kohalikust baarist pitsat. Omanikuks on Itaalia päritolu mees ja oli väga hea ja väga suur.
Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Head ööd!
Uluru
Neljapäev 21.05 (Marite jutt) Nii nagu eile ei jõudnud päikese tõusuks Uluru juurde, nii ka täna- uni oli ikkagi magusam. Tegelikult mõtlesime juba õhtul, et ei jää väga millegist ilma, kui hommikul Ulurut ei näe. Hommikul peale isetehtuid hamburgereid sõitsimegi jälle Uluru poole. Seekord siis aga juba täitsa Uluru kõrvale. Eile muideks lunastasime igaüks 25 dollarit Uluru ja Kata Tjuta rahvuspargi sissepääsuks. Pilet võimaldab suuri kive imetleda 3 päeva. Ilm soosis meie Uluru külastust. Oli soe aga mitte palav ja tuult oli mõõdukalt. Mida lähemale kivile jõudsime, seda võimsamalt see tundus. Meie kindel plaan oli, et käime kõik kivi otsas ära. Nii pea, kui aga seda rada nägin ja neid inimesi, kes sealt üles ronisid ja sõna otseses mõttes roomasid, siis tekkisid juba väiksed kahtlused. Aga esialgne vaatepilt ei olnud piisav, et aru saada, kui suur see kivi ikkagi on ja mis see üles ronimine ikkagi tähendab. Tegime veel enne üles minekut mäe jalamil rõõmsad pildid ja alustasime ronimist. Enne muidugi kõrvaldasime kõik kõrvalised ja ebaolulised esemed, sest kui need kivi peal juhtuvad lendu minema, siis ei ole lootust, et neid veel kätte saab või siis tervena tagasi saab. Kivi otsa minek oli juba alguses suhteliselt järsk ning vähemalt minul tekkis juba päris alguses kahtlus, et kas üldse edasi minna või mitte. Mul olid küll kinnised jalanõud nagu kõikidel teistel aga need osutused äärmiselt libedaks ja ei tahtnud üldse kiviga haakuda. Mõtlesin kogu aeg, et ülesse poole suudan kindlasti minna aga seda kuidas ma alla tulen, ei kujuta ette. Rein ja Tõnis olid kohe vaprad ja kihutasid minust mööda. Ma siis istusin kivil ja mõtlesin, et ma pean suutma edasi minna, vähemalt nii kaugele, kus algas kett, millest edaspidi kinni hoida. Kett läks üles välja. Kui olime kõik kivi otsast alla tulnud, siis arutasime, et miks see kett nii kõrgelt peab hakkama ja jõudsime järeldusele, et arvatavasti ongi selleks, et eraldada kohe kõige nõrgemad. Kes ketini ei jõua, neil pole tark enam üles poole minna. Igatahes mõningast sisemist sundimist ja jalanõude libedusega harjumist otsustasin edasi ronida. Saagu, mis saab. Edasi ronisigi vaid ketist kahe käega kinni hoides ja ennast üles poole tirides ja siis ülevalt alla poole tulijate käest küsides, et kuidas seal kõrgema oli. Väga üksikutelt sai vastuse, et nad jõudsid tippu. Paljud andsid ikkagi varem alla. Kahjuks pean tõdema, et ka meist kolmest keegi tippu ei jõudnud. Aga ikkagi oleme tublid! Kes käis kõrgemal, kes madalamal aga igatahes oleme Uluru´l ära käinud.
Mingi hetk saime alla poole minnes kõik kivil kokku. Tegime mõned head fotod, nautisime vaadet ja liikusime aeglaselt alla poole. Pean tunnistama, et minul võttis alla tulek topelt aega. Mõtlesin koguaeg, et parem karta, kui kahetseda. Inimesed olid rajal kõik väga abivalmid ja julgustasid üksteist ja küsisid, et kuidas ennast tunnen jne. Need, kes tipus ära käisid, olid kõik väga rahul ja soovitasid minna aga eks igaüks teab palju on tema jaoks piisav. Usume, et üles minek oleks seda väärt ja sealt avaneks super ilus vaade vb siis järgmine kord….
Peale Uluru otsas ronimist tegime veel autoga sellele suurele kivimürakale tiiru peale, et imetleda seda iga külje pealt. Ilus oli.
Ja peale seda sõitsime edasi lõuna poole. Võiks öelda, et jälle oli tegemist päikesega võidu sõitmisega. Õnneks see kord meie võitsime. Peatusime kiirtee ääres olevas Marla karavanpargis. Marla on väike küla, kus elab vaid Lonely Planeti järgi 180 inimest. Ega me rohkem seal ringi ei vaadanudki, kui võtsime kütust, ostsime süüa ja siis parkisime end ära. Enne pimedaks minekut vahetas Rein ära ka tagumise rehvi, kuna eelmine rehv oli ikka suhteliselt ajalugu (nagu üks meie karavanpargi naaber ütles). Õhtul veel korralik söök ja magama.
Mingi hetk saime alla poole minnes kõik kivil kokku. Tegime mõned head fotod, nautisime vaadet ja liikusime aeglaselt alla poole. Pean tunnistama, et minul võttis alla tulek topelt aega. Mõtlesin koguaeg, et parem karta, kui kahetseda. Inimesed olid rajal kõik väga abivalmid ja julgustasid üksteist ja küsisid, et kuidas ennast tunnen jne. Need, kes tipus ära käisid, olid kõik väga rahul ja soovitasid minna aga eks igaüks teab palju on tema jaoks piisav. Usume, et üles minek oleks seda väärt ja sealt avaneks super ilus vaade vb siis järgmine kord….
Peale Uluru otsas ronimist tegime veel autoga sellele suurele kivimürakale tiiru peale, et imetleda seda iga külje pealt. Ilus oli.
Ja peale seda sõitsime edasi lõuna poole. Võiks öelda, et jälle oli tegemist päikesega võidu sõitmisega. Õnneks see kord meie võitsime. Peatusime kiirtee ääres olevas Marla karavanpargis. Marla on väike küla, kus elab vaid Lonely Planeti järgi 180 inimest. Ega me rohkem seal ringi ei vaadanudki, kui võtsime kütust, ostsime süüa ja siis parkisime end ära. Enne pimedaks minekut vahetas Rein ära ka tagumise rehvi, kuna eelmine rehv oli ikka suhteliselt ajalugu (nagu üks meie karavanpargi naaber ütles). Õhtul veel korralik söök ja magama.
kolmapäev, 20. mai 2009
Kata Tjuta ja Uluru
Kolmapäev 20.05 (Marite jutt) Kuna oleme tänasest päevast täitsa väsinud, siis teen hästi lühidalt. Hommikul päikese loojangule ei jõudnud, kuna tundsime, et tahame magada. Aga käisime ära Kata Tjuta kahel käimisrajal ja õhtul Uluru juures päikese loojangut nautimas. Homme kirjutame pikemalt. Mõned eilse päeva pildid panime ka fotkise üles aga homme lisame vb ülejäänud.
Head ööd!
Head ööd!
teisipäev, 19. mai 2009
Kings Canyon
Teisipäev 17.05 (Marite jutt) Tänane äratus oli vara, väga vara ehk siis 6.00. Väljas oli veel pime ja suhteliselt jahe. Pakkisime endal asjad kokku ja sõitsime Kings Canyon Resort´st 10 km eemale. Hommikul oli küll pime aga teel ei näinud ühtki känguru ega ka mitte dingot. Kohale jõudes asusime kohe rajale, mis oli 6km pikk ja kulges üle kanjoni. Raja esimene osa oligi kõige raskem, kuna üles tuli ronida päris kõrgest mäest, mis kulges suhteliselt järsult otse üles. Hingeldasime ja ähkisime aga jõudsime üles. Üleval kanjoni otsas oli juba lihtsam, tuli vaid väga hoolikalt vaadata kuhu astud, et rajalt mitte mööda panna (vaba langemist oleks olnud muidu u. 400m). Kuna läksime rajale esimeste seas, siis oli mõnus rahulik jalutada, sest hiljem oli näha, et rahvast kogunes ikka mitmete busside kaupa.
Ühe väikse grupi juht, keda rajal kohtasime ütles, et ta sõber oli kunagi Eestis käinud. Sõber olevat talle öelnud, et Eestis on kõige ilusamad naised JJJ
Kanjonis oli 6 vaateplatvormi, kus oli ohutu(m) üle serva ja kaugusesse vaadata. Rada viis ka kanjoni sisse, mille nimetus oli Edeni aed. Seal oli siis väike veekogu, kus oleks põhimõtteliselt võinud ka ujuda. Juures oli aga hoiatav silt, et vesi on väga külm. Piisas, et Rein katsus käega ja ütles, et on tõesti külm.
Peale 6km matka tegime veel ühe lühema jalutusmatka, mis kulges all kanjoni seinte vahel. Pikkus oli 2km. Raja lõpus oli vaateplatvorm, kus oli võimalus näha, kui kõrgel me siis ikkagi enne käisime. Tõdesime, et kõrgus oli sama nii ülevalt alla vaadates, kui alt üles vaadates.
King Canyonist kuni Ayers Rock Resort (ehk Uluruni) oli u. 310km, mille sõitsime ära ühegi peatuseta ja tänu sellele olime ka juba u.15st karavanpargis. Veidi enne kui kaugelt nägime Uluru monoliiti, tegime peatuse kiirtee ääres, kus oli suuruselt 3 monoliit- Mount Conner (suuruselt teie on Mount Augusta). Enne seda käisime korra läbi ka kohaliku mehaaniku juurest, kuna tahtsime, et kontrolliks üle meie ühe tagumise rehvi. Tundub, et auto sööb liiga palju ühte rehvi. Mehaanik vaatas üle ja ütles, et see ongi Holden Commodore´de viga, et kui taga on suur raskus, siis kipubki nii rehve kulutama. Kuna meil on autos olemas ka tagavararehv, siis enne kui suure kivi juurest lõuna poole sõitma hakkame, siis vahetame rehvi ära.
Karavanpargis võtsime kohe 2 ööd, et jõuaks homme suure kivi ära vaadata ja siit veel natuke edasi, Kata Tjuta ehk The Olgas (palju kivimürakaid üksteise kõrval; kõrgus on isegi 200 m rohkem kui Uluru ehk Ayers Rock).
Õhtul oli meil tavapärane korralik õhtusöök. Täna siis menüüs mulgipuder koos mulgikapsastega- tõeline mulgivärk- very good! Lootsime, et jõuame täna ka juba Uluru juurde päikseloojangut vaatama aga õhtu jõudis liiga kiiresti kätte. Seega teeme seda homme- aega meil on, meil on puhkus. Kuigi jah, mis seal salata, varsti ehk siis juuni alguse poole peame Manjimupis tagasi olema ja taas tööd tegema, et siis jälle reisida saaks.
Et meie reisist lugeda ka läbi kolmanda isiku silmade, siis lugege ka reisikaaslase Tõnise blogi:
http://sternhof.blogspot.com
Ühe väikse grupi juht, keda rajal kohtasime ütles, et ta sõber oli kunagi Eestis käinud. Sõber olevat talle öelnud, et Eestis on kõige ilusamad naised JJJ
Kanjonis oli 6 vaateplatvormi, kus oli ohutu(m) üle serva ja kaugusesse vaadata. Rada viis ka kanjoni sisse, mille nimetus oli Edeni aed. Seal oli siis väike veekogu, kus oleks põhimõtteliselt võinud ka ujuda. Juures oli aga hoiatav silt, et vesi on väga külm. Piisas, et Rein katsus käega ja ütles, et on tõesti külm.
Peale 6km matka tegime veel ühe lühema jalutusmatka, mis kulges all kanjoni seinte vahel. Pikkus oli 2km. Raja lõpus oli vaateplatvorm, kus oli võimalus näha, kui kõrgel me siis ikkagi enne käisime. Tõdesime, et kõrgus oli sama nii ülevalt alla vaadates, kui alt üles vaadates.
King Canyonist kuni Ayers Rock Resort (ehk Uluruni) oli u. 310km, mille sõitsime ära ühegi peatuseta ja tänu sellele olime ka juba u.15st karavanpargis. Veidi enne kui kaugelt nägime Uluru monoliiti, tegime peatuse kiirtee ääres, kus oli suuruselt 3 monoliit- Mount Conner (suuruselt teie on Mount Augusta). Enne seda käisime korra läbi ka kohaliku mehaaniku juurest, kuna tahtsime, et kontrolliks üle meie ühe tagumise rehvi. Tundub, et auto sööb liiga palju ühte rehvi. Mehaanik vaatas üle ja ütles, et see ongi Holden Commodore´de viga, et kui taga on suur raskus, siis kipubki nii rehve kulutama. Kuna meil on autos olemas ka tagavararehv, siis enne kui suure kivi juurest lõuna poole sõitma hakkame, siis vahetame rehvi ära.
Karavanpargis võtsime kohe 2 ööd, et jõuaks homme suure kivi ära vaadata ja siit veel natuke edasi, Kata Tjuta ehk The Olgas (palju kivimürakaid üksteise kõrval; kõrgus on isegi 200 m rohkem kui Uluru ehk Ayers Rock).
Õhtul oli meil tavapärane korralik õhtusöök. Täna siis menüüs mulgipuder koos mulgikapsastega- tõeline mulgivärk- very good! Lootsime, et jõuame täna ka juba Uluru juurde päikseloojangut vaatama aga õhtu jõudis liiga kiiresti kätte. Seega teeme seda homme- aega meil on, meil on puhkus. Kuigi jah, mis seal salata, varsti ehk siis juuni alguse poole peame Manjimupis tagasi olema ja taas tööd tegema, et siis jälle reisida saaks.
Et meie reisist lugeda ka läbi kolmanda isiku silmade, siis lugege ka reisikaaslase Tõnise blogi:
http://sternhof.blogspot.com
esmaspäev, 18. mai 2009
Eidolf Hitler ja Kings Canyon
Esmaspäev 18.05 (Reinu jutt) Hommikul ärgates oli üllatus suur, sest päike paistis. Polnud teda 2 päeva näinud. Sõime hommikusöögi ja tegime muud toimetused ära. Kell 9 olime valmis ja läksime korraks linna, sest Tõnis tahtis omale internetipulka osta. Selle ka ta omale sai. Linnas kohtasime ühte kohalikku pompsi, kes meie eesti keelt kuuldes ütles meile- Eidolf Hitler. Ju ta pidas meid sakstlasteks. Valge nahavärgiva pomps on üldiselt siin haruldus. Enamasti on siinsed pompsi välimusega inimesed ikkagi aborigeenid. Nad näevad välja väga räpased. Enamasti on nad paljajalu, mõned kannavad sokke ja osadel on isegi jalanõud olemas. Neile meeldib kaubanduskeskuste ja suurte supermarketite ees olla. Ju Eesti teismelised on oma tsillimise ja hängimise nendelt üle võtnud. Või siis vastupidi. Kahju on kohati neist, sest nad näevad tõesti räpased ja koledad välja. Linnaelu pole ikka nende jaoks.
Peale internetipulga ostmist võtsime suuna Kings Canyoni poole. See on Alice Springsist 480 km kaugusel. Oleks ka ca 150 km otsemat teed pidi saanud, aga see tähendanuks 100 km kruusateed. Ei, aitäh, see pole mulle. Tee möödus kiiresti ja ühe vahepeatusega. Kogu sõit kuskil 4,5 tundi. Sõit möödub siin üldse kiiresti, eriti kui ise roolis olen. Mulle ei meeldi lihtsalt kõrval istuda. Samuti on Põhja Territooriumil lubatud sõita 130 km/h. Nii kiiresti ma muidugi ei sõida. Enamasti vahemikus 100-115. Teed on sama head, kui normaalne Eesti maantee. Autosid sõidab väga vähe. Tänase päeva jooksul möödusin 480 km jooksul kuskil 5 autost ja sama palju sõitis ka minust mööda. Vastu tuli muidugi rohkem, sest enamus sõidavad põhja soojemasse kliimasse. Loodus on väga üksluine. Ikka kõrb, kus on kuivanud rohi, mõned põõsad ja mõned puud. Taamal mõned mäed, vahelduseks ülesõit tühjaks kuivanud ojadest ja jõgedest. Täna ei pannud ühtegi „magavat kängurut“ isegi tähele. Kotkad on ka kuskile kadunud. Selline ongi Austraalia kõrb. Eestlase jaoks muidugi harjumatu, sest meie jaoks on kõrb üks hunnik liiva.
Samuti on saanud uue tähenduse vahemaad, kui kodus olles tundus Tallinnast Viljandisse sõit pikk ja Egoni maale Vastseliinasse sõit kõige pikem sõit üldse, siis siin 500 km järjest läbi sõita pole mingi probleem. Samuti ärge imestage selle üle, et meie liikumistempo on nii kiire. Siin on lihtsalt vahemaad nii suured ja igat kivi ning puud ju ka päris vaatama ei lähe. Piisab sellest kui vaatame kuulsamad kohad üle. Selleks, et kõik kohad läbi käia, peab olema 4 veoline sõiduk, palju raha ja veel rohkem vaba aega. Kuskil 30-40 aastaga suudab siis kõik Austraalia vaatamisväärsused ära vaadata küll.
Just lõpetasime õhtusöögi, selleks oli mulgikapsas ja praekartul. Keetsin tegelikult kartulid juba eile õhtul ära ja samuti ka kapsa. Täna jäi ainult üle need üles soojendada. Tõnis polnud mulgikapsaid ennem söönud. Täiesti ulme ikka, 29 aastane ja pole mulgikapsaid söönud. Parem hilja kui mitte kunagi. Mis siis, et Austraalias. Homme näeb menüü ette kartulitangu putru. Mõned teavad ka seda mulgi pudru all. Asjad on ostetud ka selleks. Homme on ka viimane päev, millal selle reisi jooksul süüa teen. Olen lihtsalt väsinud sellest vaaritamisest. Tahaks ka peale pikka sõitu lihtsalt puhata. Ise ma muidugi ei usu, et sellest mitte vaaritamisest midagi välja tuleb. Minust paremat kokka pole lihtsalt terves Austraalias. Isegi Eestis on minust ainult üks parem kokk, selleks on mu ema. Nohh, aga tema on üldse eriline naine. Ärgu nüüd teised naised solvugu, aga mu arust on ta parim Eesti naissoost autojuht samuti. Naine ja korralik autoga sõitmine ei käi tavaliselt kokku. Vähemalt 10 nest naisest 9 puhul peab see paika. Naissugu võib mind nüüd materdama hakata. Sorry, aga maailmas on muid asju, millega te paremini hakkama saate. Nagu ka siin näiteks, kui sa sirgel teel kus on 130 lubatud, mingil hetkel avastad, et su eest sõidab mingi auto 80nega, siis võid kindel olla, et selle roolis on aborigeeni naine. Seega ,kui see teid lohutab, siis aborigeenid sõidavad veel halvemini.
Aborigeeni vanaeidega tuli veel üks asi meelde. Hommikul karavanpargist linna sõites ristus meie tee korraks peateega. Meie auto eest läks just mööda peateed aborigeeni vanaeit, kes loopis oma koera puukaigastega. Tõenäoliselt selleks, et koer talle järgi tuleks. Tulemus oli igatahes see, et koer jäi meie auto ette seisma ja me ei saanud peateele sõita. Isegi signaali andmine ei aidanud. Koer lihtsalt seisis ja ei liikunud. Nähes, et koer segab meid, hakkas abo oma koera kutsuma. See, vaene loom ei saanud enam muidugi millestki aru, sest alles 20 sekundit tagasi loobiti teda kaigastega ja nüüd kutsutakse teda sõbralikult. Lõpuks ta läks meie auto eest ära. Muidugi mitte perenaise juurde, vaid meie taga seisva auto ette.
Hetkel siis oleme Kings Canyonis ja läheme täna varakult magama, sest homme on tund enne päikesetõusu (päike tõuseb 7:11) on äratus. Plaanime päikesetõusuks kanjonis olla. Pidavat ilus vaatepilt olema, saame näha, kas ikka on. Peale seda plaanime teha seal samas väikese matka (6 km pikkuse). Õhtuks jõuame Suure Kivi (Uluru) juurde. Eks Marite kirjutab sellest homme pikemalt.
Just käis meie platsi juures kohalik tädi ja kutsus karavanpargi baari, kus pidi esinema mingi bänd. Eks näis kas läheme sinna. Samuti hoiatas ta dingode eest. See tähendab siis seda, et auto uksed olgu kinni, sest muidu on need metslased autos ja „virutavad“ asjad ära. Sama asi pidi juhtuma jalanõude, rätikute jne asjadega, mis auto kõrvale jäetakse. Tore eluke siin, igatahes saame siis ka täna öösel dingode ulgumis kuulda. Uluvad nad muidu nagu koerad ikka. Tema sõnade kinnituseks jooksis just siit paari meetri kauguselt mööda. Pai teha ei lasknud, aga pilti küll!
Kuulmiseni!
Peale internetipulga ostmist võtsime suuna Kings Canyoni poole. See on Alice Springsist 480 km kaugusel. Oleks ka ca 150 km otsemat teed pidi saanud, aga see tähendanuks 100 km kruusateed. Ei, aitäh, see pole mulle. Tee möödus kiiresti ja ühe vahepeatusega. Kogu sõit kuskil 4,5 tundi. Sõit möödub siin üldse kiiresti, eriti kui ise roolis olen. Mulle ei meeldi lihtsalt kõrval istuda. Samuti on Põhja Territooriumil lubatud sõita 130 km/h. Nii kiiresti ma muidugi ei sõida. Enamasti vahemikus 100-115. Teed on sama head, kui normaalne Eesti maantee. Autosid sõidab väga vähe. Tänase päeva jooksul möödusin 480 km jooksul kuskil 5 autost ja sama palju sõitis ka minust mööda. Vastu tuli muidugi rohkem, sest enamus sõidavad põhja soojemasse kliimasse. Loodus on väga üksluine. Ikka kõrb, kus on kuivanud rohi, mõned põõsad ja mõned puud. Taamal mõned mäed, vahelduseks ülesõit tühjaks kuivanud ojadest ja jõgedest. Täna ei pannud ühtegi „magavat kängurut“ isegi tähele. Kotkad on ka kuskile kadunud. Selline ongi Austraalia kõrb. Eestlase jaoks muidugi harjumatu, sest meie jaoks on kõrb üks hunnik liiva.
Samuti on saanud uue tähenduse vahemaad, kui kodus olles tundus Tallinnast Viljandisse sõit pikk ja Egoni maale Vastseliinasse sõit kõige pikem sõit üldse, siis siin 500 km järjest läbi sõita pole mingi probleem. Samuti ärge imestage selle üle, et meie liikumistempo on nii kiire. Siin on lihtsalt vahemaad nii suured ja igat kivi ning puud ju ka päris vaatama ei lähe. Piisab sellest kui vaatame kuulsamad kohad üle. Selleks, et kõik kohad läbi käia, peab olema 4 veoline sõiduk, palju raha ja veel rohkem vaba aega. Kuskil 30-40 aastaga suudab siis kõik Austraalia vaatamisväärsused ära vaadata küll.
Just lõpetasime õhtusöögi, selleks oli mulgikapsas ja praekartul. Keetsin tegelikult kartulid juba eile õhtul ära ja samuti ka kapsa. Täna jäi ainult üle need üles soojendada. Tõnis polnud mulgikapsaid ennem söönud. Täiesti ulme ikka, 29 aastane ja pole mulgikapsaid söönud. Parem hilja kui mitte kunagi. Mis siis, et Austraalias. Homme näeb menüü ette kartulitangu putru. Mõned teavad ka seda mulgi pudru all. Asjad on ostetud ka selleks. Homme on ka viimane päev, millal selle reisi jooksul süüa teen. Olen lihtsalt väsinud sellest vaaritamisest. Tahaks ka peale pikka sõitu lihtsalt puhata. Ise ma muidugi ei usu, et sellest mitte vaaritamisest midagi välja tuleb. Minust paremat kokka pole lihtsalt terves Austraalias. Isegi Eestis on minust ainult üks parem kokk, selleks on mu ema. Nohh, aga tema on üldse eriline naine. Ärgu nüüd teised naised solvugu, aga mu arust on ta parim Eesti naissoost autojuht samuti. Naine ja korralik autoga sõitmine ei käi tavaliselt kokku. Vähemalt 10 nest naisest 9 puhul peab see paika. Naissugu võib mind nüüd materdama hakata. Sorry, aga maailmas on muid asju, millega te paremini hakkama saate. Nagu ka siin näiteks, kui sa sirgel teel kus on 130 lubatud, mingil hetkel avastad, et su eest sõidab mingi auto 80nega, siis võid kindel olla, et selle roolis on aborigeeni naine. Seega ,kui see teid lohutab, siis aborigeenid sõidavad veel halvemini.
Aborigeeni vanaeidega tuli veel üks asi meelde. Hommikul karavanpargist linna sõites ristus meie tee korraks peateega. Meie auto eest läks just mööda peateed aborigeeni vanaeit, kes loopis oma koera puukaigastega. Tõenäoliselt selleks, et koer talle järgi tuleks. Tulemus oli igatahes see, et koer jäi meie auto ette seisma ja me ei saanud peateele sõita. Isegi signaali andmine ei aidanud. Koer lihtsalt seisis ja ei liikunud. Nähes, et koer segab meid, hakkas abo oma koera kutsuma. See, vaene loom ei saanud enam muidugi millestki aru, sest alles 20 sekundit tagasi loobiti teda kaigastega ja nüüd kutsutakse teda sõbralikult. Lõpuks ta läks meie auto eest ära. Muidugi mitte perenaise juurde, vaid meie taga seisva auto ette.
Hetkel siis oleme Kings Canyonis ja läheme täna varakult magama, sest homme on tund enne päikesetõusu (päike tõuseb 7:11) on äratus. Plaanime päikesetõusuks kanjonis olla. Pidavat ilus vaatepilt olema, saame näha, kas ikka on. Peale seda plaanime teha seal samas väikese matka (6 km pikkuse). Õhtuks jõuame Suure Kivi (Uluru) juurde. Eks Marite kirjutab sellest homme pikemalt.
Just käis meie platsi juures kohalik tädi ja kutsus karavanpargi baari, kus pidi esinema mingi bänd. Eks näis kas läheme sinna. Samuti hoiatas ta dingode eest. See tähendab siis seda, et auto uksed olgu kinni, sest muidu on need metslased autos ja „virutavad“ asjad ära. Sama asi pidi juhtuma jalanõude, rätikute jne asjadega, mis auto kõrvale jäetakse. Tore eluke siin, igatahes saame siis ka täna öösel dingode ulgumis kuulda. Uluvad nad muidu nagu koerad ikka. Tema sõnade kinnituseks jooksis just siit paari meetri kauguselt mööda. Pai teha ei lasknud, aga pilti küll!
Kuulmiseni!
pühapäev, 17. mai 2009
Pühapäev 17.05 (Marite jutt) Täna hommikul oli ärgatuse juba veel jahedam. Kuna Alice Springsi ümbritseb ikkagi kõrb, siis ööd muutuvad siin ikka suhteliselt jahedaks. Mitte alla miinuse (kuid ka seda tuleb vahest ette) aga ikkagi jahe. Päeval peaks olema u. 20-25kraadi sooja. Täna oli aga hommikul juba taevas pilvine ja ei selginenud see ka päevaks ega õhtuks. Korra tuli isegi paar tilka vihma.
Hommikul käsime läbi turistiinfokeskusest ja jalutasime mööda shopping mall´i ehk siis turutänavat. Igasugused kauplesid seal oma toodanguga.
Peale seda sõitsime linnast välja ja hakkasime järjest läbi käima turistiinfost saadud kaardil näidatud kohti. Käisime läbi 5 märgitud kohta. Kõik olid kenad kohad aga kui oled juba eelnevalt väga palju kenasid kohtasid näinud, siis ei ole need enam midagi nii erilist. Üks koht oli teistest erilisem ja sundis rohkem pilte tegema. Tee viis üles mäkke, kus kõrval ehk siis all oli kanjon, mis oli küll praegusel ajal veest tühi. Kogu rada ära ei käinud, kuna kell hakkas juba liiga õhtu poole liikuma (ehk siis kell oli ˇ16) ja meil oli veel plaanis ühe kanjoni juurde jõuda ja siis tunnike tagasi karavanparki sõita. Ei tahtnud pimeda peale jääda, kuigi kui linna lõpuks jõudsime siis oli juba suhteliselt pime. Tegime veel poest ostud ja karavanparki. Vaaritasime süüa. Rein tegi isegi homseks päevaks söögi (mulgikapsad ja keedukartulid) valmis, et siis oleks vaja vaid homme soendada. Kirjutasin pikemalt aga kell on juba liiga palju ja väsimus pressib peale. Luban, et mõni teine kord pikemalt.
Ja tuletan veel meelde, et meil on nüüd ka Skype kasutamise võimalus. Kel aadressi pole- tehke! Siis on veel üks võimalus juures, kuidas ühenduses olla. Ja muidugi blogisse on kõik võimalikud kommentaarid teretulnud.
OK, hoidke üksteist ja olge ikka endiselt tublid!
Hommikul käsime läbi turistiinfokeskusest ja jalutasime mööda shopping mall´i ehk siis turutänavat. Igasugused kauplesid seal oma toodanguga.
Peale seda sõitsime linnast välja ja hakkasime järjest läbi käima turistiinfost saadud kaardil näidatud kohti. Käisime läbi 5 märgitud kohta. Kõik olid kenad kohad aga kui oled juba eelnevalt väga palju kenasid kohtasid näinud, siis ei ole need enam midagi nii erilist. Üks koht oli teistest erilisem ja sundis rohkem pilte tegema. Tee viis üles mäkke, kus kõrval ehk siis all oli kanjon, mis oli küll praegusel ajal veest tühi. Kogu rada ära ei käinud, kuna kell hakkas juba liiga õhtu poole liikuma (ehk siis kell oli ˇ16) ja meil oli veel plaanis ühe kanjoni juurde jõuda ja siis tunnike tagasi karavanparki sõita. Ei tahtnud pimeda peale jääda, kuigi kui linna lõpuks jõudsime siis oli juba suhteliselt pime. Tegime veel poest ostud ja karavanparki. Vaaritasime süüa. Rein tegi isegi homseks päevaks söögi (mulgikapsad ja keedukartulid) valmis, et siis oleks vaja vaid homme soendada. Kirjutasin pikemalt aga kell on juba liiga palju ja väsimus pressib peale. Luban, et mõni teine kord pikemalt.
Ja tuletan veel meelde, et meil on nüüd ka Skype kasutamise võimalus. Kel aadressi pole- tehke! Siis on veel üks võimalus juures, kuidas ühenduses olla. Ja muidugi blogisse on kõik võimalikud kommentaarid teretulnud.
OK, hoidke üksteist ja olge ikka endiselt tublid!
Alice Springs
Laupäev 16.05 (Marite jutt) Ärgates oli ilm võrreldes kõikide eelmiste hommikutega suhteliselt tuuline ja mitte enam nii soe kui tavaliselt. Päeva poole läks ikka soojemaks aga üle 30 kraadi enam mitte. Sõitsime kokku 521 km ja nats enne kolme jõudsimegi Austraalia südamesse ehk Alice Springs´i. Peale ostukeskuse külastust sõitsime karavanparki ja seadsime end sisse. Võtsime kohe 2 ööd, et oleks aega ümbruskaudsed kohad läbi sõita. Karavanpark on kõige ilusam, kus seni ööbinud oleme. Siin on isegi kolm basseini aga kuna ilm oli ka õhtul suhteliselt jahe, siis seekord kuuvalgel ujumist ei teinud.
Teel Alice Springsi külastasime sellist kohta, kus olid hullult palju igas erinevas suuruses ja kujus kive. Ronisime siis seal natuke ringi ja klõpsutasime pilte. Ja natuke enne linna jõudmist tegime veel paar pilti 2 aborigeeni kuju (rauast vm sellisest) juures. Ning kui ületasime kaljukitse pöörijoone, siis ka seal.
Õhtul söök ja siis läks enamus ajas selle peale, et sorteerida pilte ja siis need netti tõstmise jaoks väiksemaks teha ja fotkisse laadida. Nüüd oleme jälle targemad ja üritame neid tihedamini fotkisse tõsta, muidu on jälle liiga palju korraga.
Teel Alice Springsi külastasime sellist kohta, kus olid hullult palju igas erinevas suuruses ja kujus kive. Ronisime siis seal natuke ringi ja klõpsutasime pilte. Ja natuke enne linna jõudmist tegime veel paar pilti 2 aborigeeni kuju (rauast vm sellisest) juures. Ning kui ületasime kaljukitse pöörijoone, siis ka seal.
Õhtul söök ja siis läks enamus ajas selle peale, et sorteerida pilte ja siis need netti tõstmise jaoks väiksemaks teha ja fotkisse laadida. Nüüd oleme jälle targemad ja üritame neid tihedamini fotkisse tõsta, muidu on jälle liiga palju korraga.
laupäev, 16. mai 2009
Lapsed tuppa, tali tuleb...
Laupäev 16.05 (Marite jutt). Laadisime hunniku pilte fotkisse. Jutt päeva tegemiste kohta tuleb 10 tunni jooksul ehk siis Eesti aja järgi kuskil 14-15.
reede, 15. mai 2009
Võidusõit päikesega
15.05 (Reinu jutt) Tere üle pika aja. Mind lasti ka siis üle pika aja arvuti taha. Õigemini ronisin ise. Kui veel täpsem olla, siis lihtsalt sundisin ennast, sest tavaliselt olen ma olnud päevad läbi olnud autojuht ja õhtuti kokk. Seda sellepärast, et Tõnisel pole lubasid ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui ma olen ise auto roolis. Marite armastab teha selliseid manöövreid mis ajavad mul juuksed püsti. Kokkamisega on sama teema. Mulle meeldib seda teha, sest siis ma saan valmistada toite mis ka mulle maitsevad. Kui keegi teine vaaritab, siis võib juhtuda nii, et söök ei maitse mulle. Igatahes nüüd alustan oma jutuga.
Ööbisime oma viimase öö Katherine linnas, kus oli väga 5 karavanpark. Parim mida siiani oleme külastanud. Hommikul käisime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kus ostsime valmis söögi mida õhtuks teeme. Järgmiseks sihtpunktiks oli Mataranka. Seal oli kaks vaatamisväärsust- Bitter Springs ja The Thermal Pool. Esimesena külastasime Bitter Springsi. See on selline jõeke kus vee tempratuur on 32 kraadi. Vee värvus oli sellinerohekas sinine ja ma pole sellist värvi vett kuskil näinud. Jõgi oli minimaalselt 2 meetrit lai ja maksimaalselt kuskil 6 meetrit lai. Sügavust enamasti kuskil 2 meetrit ja jalad mul seal igatahes põhja ei ulatunud. Oli kaks distantsi mida sai läbida. Esimene kuskuil 50 meetrit ja teine natuke rohkem. Mis seal ikka, hüppasin esimeses kohas vette kus sai ja panin lõikama. Endalegi üllatuseks, sest ujumine pole mu tugevam külg. Õigemini ujudes ei pane ma kunagi pead vee alla ja ujun konna. Vesi oli kuskil 10 kraadi soojem kui õhk. Kahjuks olin ainus, kes esimese distantsi läbis. Tõnis ei uju sellistes kohtades kus jalad põhja ei ulatu ja Marite lihtsalt kartis. Nemad jalutasid jala. Lõpuks suutsin ikkagi Marite nii kaugele saada, et ta viimase distantsi (ca 70 m) julges ujuma tulla. Muidugi pidin mina ees ujuma. Vesi oli nii selge, et põhja nägi igas kohas. Viimase distantsi ujusin mina läbi kaks korda. Ausalt tunnistades oli viimane kord alasti. Marite nõudis seda lihtsalt. Peale Bitter Springsi sõitsime The Thermal Pooli. See oli koht kus on selline laste variant ja jalad ulatuvad ilusasti põhja. Vee soojuseks oli seal 34 kraadi. Seal tegime paar kiiremat ring ja siis jalutasime paarsada meetrit edasi kus see jõeke suubus suuremasse jõkke. Jõe kaldal oli silt mis hoiatas jões olevate magevee krokodillide eest. Magedavee krokodillid on ohtlikud ainult siis, kui neid häirida. Ujuma ma sinna ei läinud, kuigi vahepeal oli kiusatus väga suur, sest üldiselt pole sealse krokodillid ohtlikud. Igatahes sai kaine mõistus minus võitu. Kuigi veepiiril me käisime Tõnisega mõlemad. Krokodillid oleksid meid juba seal ära söönud, kui nad oleks tahtnud. Ju neil oli lihtsalt vaba päev.
Lõpetasime Matarankas kell 13-15 ja ei olnud veel otsustanud kus meie sihtpunkt on. Pidime selle panema paika natuke hiljem. Oli kaks varianti, kas Elliott mis või Tennet Creek. Esimene oli Matarankast 310 km ja teine 568 km. Pidime otsustame Elliottist . Kuna tee oli hea ja Põhjas võib sõita maksimaalselt 130 km/h, siis jõudsime Elliotti kell 16. Seal otsustasin, et 258 km Tennet Creeki suudan ma läbi sõita natuke üle kahe tunniga ilusasti. Aega rohkem meil lihtsalt rohkem polnud, sest peale päikeseloojangut on väga ohtlik sõita. Kängurupoisid lähevad lihtsalt siis hulluks ja armastavad tee peale joosta. Pole sugugi meeldiv kui sa ajad selle looma alla. Tee ääres oli jällegi palju „magavaid kängurisid“ ked nokkisid erinevad linnud. Enamuses neist kotkad. Samuti pole meeldiv kui kotkas sulle 120 km/h tunnnikiirusel esiklaasi lendab. Nägime nädal tagasi kuidas meie eessõitvale aborigeeni džiibi esiklaasi lendas suuremat sorti kotkas. Asi lõppes sellega, et esiklaasi oli katki ja aborigeen jäi oma autoga tee äärde, sest esiklaasist polnud midagi võimalik näha. Kuigi täna jättis meie autoklaasi oma elu 3 lindu . Kaks olid pasknääri suurused ja üks varblase suurune. Need on lihtsalt nii väiksed linnud, et suure kiiruse pealt pole neid näha ja kiirust pole ka mõtet alla võtta, sest see tekitab veel ohtlikuma olukorra. Kotkaid märkab juba kaugelt ja siis saab kiirust vähendada ja signaali lasta. Selle peale tõmbavad nad enamasti uttu. Kuigi kindel ei saa olla. Täna läks nibin-nabin , et esiklaasis oleks lõpetanud oma elu kotkas kelle tiibade laiuseks oli vähemalt 1,5 meetrit.
Võidusõit päikesega Elliottist Tennet Creeki oli suht ekstreemne, sest Elliottist lahkudes nägime tee ääres känguru. Polnud just meeldiv vaatepilt. Päike hakkas loojuma ja aeg tiksus armutult. 50 km enne Tennet Creeki nägime kuidas üks auto oli sirgel lõigul sõitnud põõsastesse. Rattad olid taeva poole ja kiirabi oli just lahkumas. Võtsime siis kiirabile sappa, sest teise auto sabas on turvailsem hämaras sõita. Igatahes jõudsime turvaliselt Tennet Creeki. Päike oli ka just loojunud ja karavanpark oli õnneks linnapiiri lähedal. Igatahes enam sellsit kogemust ei tahaks. Nüüd ma natuke kiitlen ja ütlen, et 5 tunniga läbisin ca 570 km ja selle sisse jäi kiire tankimine. Enam ma sellist trikki ei taha teha.
Karavanpargis tegin oma „kahele lapsele“ ühepajatoitu ja tutvusime ühe Hollandi vanapaariga. Nemad on Austraalias kolmandat korda. Esimest korda 14 aastat tagasi, siis 8 aastat tagasi ja viimast korda nüüd. Saime neilt häid näpunäiteid edasiseks reisiks. Väga toredad inimesed.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänane päev on üks paemaid terve reisi jooksul olnud. Homme põrutame Alice Springisi ja sealt on ainult kiviviske kaugusel Suur Kivi. Kuigi võtame Alices aja maha paariks päevaks, sest aega meil on. Ilm on ka normaalseks läinud ja meenutab Eesti suve.
Muidu on ikka kõik hästi ja oleme elus ja terved. Seda ka veel ,et üks imelik asi on veel juhtunud. Nimelt ma räägin oma autoga. Kas ma peaks oma mõistuses kahtlema... haahaaahaaa... tegelt on see tore ju. Eriti siis kui ma ütlen autole enne suurest rekkast möödumist- Ole tubli nüüd! Seda muidugi inglise keeles. Ongi selleks korraks kõik. Jutt sai pikk ja kiiruga kirjutatud. Vabandan nagu alati kirjavigade ja muude asjade pärast, kui midagi on segast. Saate alati üle küsida.
Tšau, musid!
Teie Rein.
Ööbisime oma viimase öö Katherine linnas, kus oli väga 5 karavanpark. Parim mida siiani oleme külastanud. Hommikul käisime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kus ostsime valmis söögi mida õhtuks teeme. Järgmiseks sihtpunktiks oli Mataranka. Seal oli kaks vaatamisväärsust- Bitter Springs ja The Thermal Pool. Esimesena külastasime Bitter Springsi. See on selline jõeke kus vee tempratuur on 32 kraadi. Vee värvus oli sellinerohekas sinine ja ma pole sellist värvi vett kuskil näinud. Jõgi oli minimaalselt 2 meetrit lai ja maksimaalselt kuskil 6 meetrit lai. Sügavust enamasti kuskil 2 meetrit ja jalad mul seal igatahes põhja ei ulatunud. Oli kaks distantsi mida sai läbida. Esimene kuskuil 50 meetrit ja teine natuke rohkem. Mis seal ikka, hüppasin esimeses kohas vette kus sai ja panin lõikama. Endalegi üllatuseks, sest ujumine pole mu tugevam külg. Õigemini ujudes ei pane ma kunagi pead vee alla ja ujun konna. Vesi oli kuskil 10 kraadi soojem kui õhk. Kahjuks olin ainus, kes esimese distantsi läbis. Tõnis ei uju sellistes kohtades kus jalad põhja ei ulatu ja Marite lihtsalt kartis. Nemad jalutasid jala. Lõpuks suutsin ikkagi Marite nii kaugele saada, et ta viimase distantsi (ca 70 m) julges ujuma tulla. Muidugi pidin mina ees ujuma. Vesi oli nii selge, et põhja nägi igas kohas. Viimase distantsi ujusin mina läbi kaks korda. Ausalt tunnistades oli viimane kord alasti. Marite nõudis seda lihtsalt. Peale Bitter Springsi sõitsime The Thermal Pooli. See oli koht kus on selline laste variant ja jalad ulatuvad ilusasti põhja. Vee soojuseks oli seal 34 kraadi. Seal tegime paar kiiremat ring ja siis jalutasime paarsada meetrit edasi kus see jõeke suubus suuremasse jõkke. Jõe kaldal oli silt mis hoiatas jões olevate magevee krokodillide eest. Magedavee krokodillid on ohtlikud ainult siis, kui neid häirida. Ujuma ma sinna ei läinud, kuigi vahepeal oli kiusatus väga suur, sest üldiselt pole sealse krokodillid ohtlikud. Igatahes sai kaine mõistus minus võitu. Kuigi veepiiril me käisime Tõnisega mõlemad. Krokodillid oleksid meid juba seal ära söönud, kui nad oleks tahtnud. Ju neil oli lihtsalt vaba päev.
Lõpetasime Matarankas kell 13-15 ja ei olnud veel otsustanud kus meie sihtpunkt on. Pidime selle panema paika natuke hiljem. Oli kaks varianti, kas Elliott mis või Tennet Creek. Esimene oli Matarankast 310 km ja teine 568 km. Pidime otsustame Elliottist . Kuna tee oli hea ja Põhjas võib sõita maksimaalselt 130 km/h, siis jõudsime Elliotti kell 16. Seal otsustasin, et 258 km Tennet Creeki suudan ma läbi sõita natuke üle kahe tunniga ilusasti. Aega rohkem meil lihtsalt rohkem polnud, sest peale päikeseloojangut on väga ohtlik sõita. Kängurupoisid lähevad lihtsalt siis hulluks ja armastavad tee peale joosta. Pole sugugi meeldiv kui sa ajad selle looma alla. Tee ääres oli jällegi palju „magavaid kängurisid“ ked nokkisid erinevad linnud. Enamuses neist kotkad. Samuti pole meeldiv kui kotkas sulle 120 km/h tunnnikiirusel esiklaasi lendab. Nägime nädal tagasi kuidas meie eessõitvale aborigeeni džiibi esiklaasi lendas suuremat sorti kotkas. Asi lõppes sellega, et esiklaasi oli katki ja aborigeen jäi oma autoga tee äärde, sest esiklaasist polnud midagi võimalik näha. Kuigi täna jättis meie autoklaasi oma elu 3 lindu . Kaks olid pasknääri suurused ja üks varblase suurune. Need on lihtsalt nii väiksed linnud, et suure kiiruse pealt pole neid näha ja kiirust pole ka mõtet alla võtta, sest see tekitab veel ohtlikuma olukorra. Kotkaid märkab juba kaugelt ja siis saab kiirust vähendada ja signaali lasta. Selle peale tõmbavad nad enamasti uttu. Kuigi kindel ei saa olla. Täna läks nibin-nabin , et esiklaasis oleks lõpetanud oma elu kotkas kelle tiibade laiuseks oli vähemalt 1,5 meetrit.
Võidusõit päikesega Elliottist Tennet Creeki oli suht ekstreemne, sest Elliottist lahkudes nägime tee ääres känguru. Polnud just meeldiv vaatepilt. Päike hakkas loojuma ja aeg tiksus armutult. 50 km enne Tennet Creeki nägime kuidas üks auto oli sirgel lõigul sõitnud põõsastesse. Rattad olid taeva poole ja kiirabi oli just lahkumas. Võtsime siis kiirabile sappa, sest teise auto sabas on turvailsem hämaras sõita. Igatahes jõudsime turvaliselt Tennet Creeki. Päike oli ka just loojunud ja karavanpark oli õnneks linnapiiri lähedal. Igatahes enam sellsit kogemust ei tahaks. Nüüd ma natuke kiitlen ja ütlen, et 5 tunniga läbisin ca 570 km ja selle sisse jäi kiire tankimine. Enam ma sellist trikki ei taha teha.
Karavanpargis tegin oma „kahele lapsele“ ühepajatoitu ja tutvusime ühe Hollandi vanapaariga. Nemad on Austraalias kolmandat korda. Esimest korda 14 aastat tagasi, siis 8 aastat tagasi ja viimast korda nüüd. Saime neilt häid näpunäiteid edasiseks reisiks. Väga toredad inimesed.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänane päev on üks paemaid terve reisi jooksul olnud. Homme põrutame Alice Springisi ja sealt on ainult kiviviske kaugusel Suur Kivi. Kuigi võtame Alices aja maha paariks päevaks, sest aega meil on. Ilm on ka normaalseks läinud ja meenutab Eesti suve.
Muidu on ikka kõik hästi ja oleme elus ja terved. Seda ka veel ,et üks imelik asi on veel juhtunud. Nimelt ma räägin oma autoga. Kas ma peaks oma mõistuses kahtlema... haahaaahaaa... tegelt on see tore ju. Eriti siis kui ma ütlen autole enne suurest rekkast möödumist- Ole tubli nüüd! Seda muidugi inglise keeles. Ongi selleks korraks kõik. Jutt sai pikk ja kiiruga kirjutatud. Vabandan nagu alati kirjavigade ja muude asjade pärast, kui midagi on segast. Saate alati üle küsida.
Tšau, musid!
Teie Rein.
neljapäev, 14. mai 2009
Kakadu rahvuspark 2
Neljapäev 14.05 (Marite jutt) Täna vaatasime rahvuspargis ära ka ülejäänud kohad, mis eile vaatamata jäid (eile avastasime rahvuspargi põhja poolt, täna lõuna poolt). Peale hommikust mango ja pirni söömist tegime väikse jalutuskäigu rahvuspargi kõrval oleval käimisrajal, mis viis aborigeenide kultuurikeskusesse. Päris põnev oli. Sai lugeda ja näha kõik võimalike agorigeenide eluga seonduvat. Kui hommikune jalutuskäik oli tehtud, siis ootas meid karavanpargi ees buss, mis viis meid kilomeetrikese edasi Yellow Wateri kaldale, mis olevat üks kuulsamaid märgalasid, kus elutsevad kuni 5m krokodillid lisaks paljudele lindudele ja muudele elusolenditele. Laevatuuri pikkus oli 1,5 tundi. Kui olime juba mingi 20 min sõitnud, siis Rein hüüdis, et krokodill. Ja tõesti oligi ja mitte väike. Vähemalt 2 meetrine isane puhkas jõekaldal puude varjus. Ma arvan, et ma olin vist viimane, kes seda krokodilli nägi, sest ei osanud nii suurt looma oodata. Otsisin silmadega poole väiksemat krokot. Kohati tundus, et tegemist oli plastmassist maketiga, kuna ta ei liigutanud ennast absoluutselt. Vaid lõpus korra nägin, et tagumine osa korra liikus. Sellise loomaga igatahes kohtuda ei tahaks. Hiljem edasi sõites nägime veel ka ühte väiksemat emast (pea ja keha ülemine osa veest väljas), kes paadi lähenedes vaikselt vee alla vajus. Oli vaid pinnalt näha tema ujumis trajektoori (väiksed mullid tulid pinnale ja vesiroosilehed liikusid). Ja ühe kroko pead nägime kaugemalt vees liikumas. Palju oli muidugi ka olukordi, kus ka mõned puuoksad või veetaimed tekitasid tunde, et näed krokodilli. Igasuguseid huvitavaid linde oli samuti näha. Eriti ilus oli merikotkas (valge keha ja mustade tiiva otstega).
Peale tuuri külastasime veel 2 rahvuspargis olevat rada. Esimene nimega Gungurul oli rada, mis viis jõe äärde ja üles mäe otsa, kus avanes vaade päris kaugele . Enne jõe äärde minekut oli jälle tavapärane silt, et krokodillide olemasolu pärast tuleb olla üliettevaatlik. Võtsime riski ja läksime, kuid jõe äärde jõudes selgus, et jõgi oli veest täitsa tühi, mis tähendas ka et läheduses ühtki krokodilli olla ei saa. Teine rada ehk siis ka meie Kakadu rahvuspargi viimane koht, mida külastasime oli Bukbukluk. Koha nimed on siin väga keerulised, kuna see rahvuspargi ala kuulub(s) tegelikult aborigeenidele. Bukbuklukis avanes jälle vaade kaugusesse aga ei olnud nii hea, kui eelmises kohas. Aga vähemalt jälle üks koht nähtud.
Peale Kakaduud sõitsime edasi lõuna poole, linna nimega Katherine. Ööbime Low Level Point karavanpargis, mis on seni nähtutest kõige parem. Kõik vajalik on olemas ja väga korralik ja kena. Ja peale õhtusööki käisime jälle basseinis kuuvalgel ujumas.
Peale tuuri külastasime veel 2 rahvuspargis olevat rada. Esimene nimega Gungurul oli rada, mis viis jõe äärde ja üles mäe otsa, kus avanes vaade päris kaugele . Enne jõe äärde minekut oli jälle tavapärane silt, et krokodillide olemasolu pärast tuleb olla üliettevaatlik. Võtsime riski ja läksime, kuid jõe äärde jõudes selgus, et jõgi oli veest täitsa tühi, mis tähendas ka et läheduses ühtki krokodilli olla ei saa. Teine rada ehk siis ka meie Kakadu rahvuspargi viimane koht, mida külastasime oli Bukbukluk. Koha nimed on siin väga keerulised, kuna see rahvuspargi ala kuulub(s) tegelikult aborigeenidele. Bukbuklukis avanes jälle vaade kaugusesse aga ei olnud nii hea, kui eelmises kohas. Aga vähemalt jälle üks koht nähtud.
Peale Kakaduud sõitsime edasi lõuna poole, linna nimega Katherine. Ööbime Low Level Point karavanpargis, mis on seni nähtutest kõige parem. Kõik vajalik on olemas ja väga korralik ja kena. Ja peale õhtusööki käisime jälle basseinis kuuvalgel ujumas.
kolmapäev, 13. mai 2009
Kakadu rahvuspark
Kolmapäev 13.05 (Marite jutt) Täna oli meil Kakadu rahvuspargiga tutvumise päev. Kuna see on Austraalia suurim rahvuspark (~20 000km2), siis loomulikult ei jõudnud me tänase päevaga kõike turistidele avatud kohti (millele ligipääs 2 veolisele autole) ära vaadata. Natuke fakte ka: rahvuspargis elab üle 290 linnuliigi, 68 liiki imetajaid, üle 300 liigi kalu, üle 120 liigi roomajaid, 26 liiki konni, üle 2000 putuka liigi ja üle 10000 putuka. Osad nendest liikidest elavaid vaid Kakadu rahvuspargis. Näiteks magevee krokodillid elavad vaid Austraalias.
Hommikul külastasime enne Kakadu rahvusparki jõudmist tee äärde jäävat väikest muuseumi, kus oli võimalik saada infot kõik võimalike loomade, lindude, kalade ja putukate kohta, kes põhja territooriumil elutsevad. Näiteks ühe plakati peal oli välja toodud erinevad moskiito liigid. Poleks uskunudki, et neid nii palju üldse eksisteerib. Nüüd õhtul lasime end veel korralikumalt putuka mürgiga üle, kui eile.
Kakadu rahvuspargis käisime kõige pealt kohas nimega Mamukala, kus viis laudtrepp madala vee kohale, kus näiteks krokodillidele meeldib elada, lisaks veel väga erinevatele lindudele jm. Krokodille ei näinud aga hoiatavaid silte oli küll näha. Hoiatavad sildid on muideks siin rahvuspargis igal pool. Isegi karavanpargi kõrval puude all on silt täitsa olemas. Nii et rajalt ei tasu kõrvale astuda.
Jalutasime kohas nimega Ubirr, kus võis näha aborigeenide poolt joonistatud kivimaalinguid (varasemad olevat isegi 20 000 vanad. Osad nendest joonistest on muidugi aborigeenide poolt juba mitmeid kordi üle värvitud, et need kauem säiliks aga joonised kui sellised on ikkagi väga vanad). Lisaks kivijoonistele avanesid jälle ilusad loodusvaated märgistatud radadelt ja vaateplatvormidelt. Põhja territoorium on võrreldes lääne osariigiga täitsa roheline. Lisaks käisime läbi ka koha nimega Nouriangie, mis oli samuti aborigeenide kunagine elupaik. Koduks olid neil suurte (väga suurte) kivide vahele jäävad tühimikud, mis pakkusid kaitset nii tuule, vihma, kui ka tule eest.
Ööbime jäime samuti rahvuspargis olevasse karavanparki (Gagudju Lodge Cooinda), et siis hommikul võtta ettetaas üks käimisrada, mis möödub krokodillide meelispaigast Yellow Water veekogust. Kui rajalt kõrvale ei astu (mida me ka ei kavatse teha), siis ei tohiks seal midagi ohtliku olla, vaid ilusad loodusvaated. Kui aga jalutuskäigul krokodille ei kohta, siis homsel Yellow Water tuuril päris kindlasti (nii vähemalt lubati). Aga eks sellest räägib siis juba homses blogis.
Hommikul külastasime enne Kakadu rahvusparki jõudmist tee äärde jäävat väikest muuseumi, kus oli võimalik saada infot kõik võimalike loomade, lindude, kalade ja putukate kohta, kes põhja territooriumil elutsevad. Näiteks ühe plakati peal oli välja toodud erinevad moskiito liigid. Poleks uskunudki, et neid nii palju üldse eksisteerib. Nüüd õhtul lasime end veel korralikumalt putuka mürgiga üle, kui eile.
Kakadu rahvuspargis käisime kõige pealt kohas nimega Mamukala, kus viis laudtrepp madala vee kohale, kus näiteks krokodillidele meeldib elada, lisaks veel väga erinevatele lindudele jm. Krokodille ei näinud aga hoiatavaid silte oli küll näha. Hoiatavad sildid on muideks siin rahvuspargis igal pool. Isegi karavanpargi kõrval puude all on silt täitsa olemas. Nii et rajalt ei tasu kõrvale astuda.
Jalutasime kohas nimega Ubirr, kus võis näha aborigeenide poolt joonistatud kivimaalinguid (varasemad olevat isegi 20 000 vanad. Osad nendest joonistest on muidugi aborigeenide poolt juba mitmeid kordi üle värvitud, et need kauem säiliks aga joonised kui sellised on ikkagi väga vanad). Lisaks kivijoonistele avanesid jälle ilusad loodusvaated märgistatud radadelt ja vaateplatvormidelt. Põhja territoorium on võrreldes lääne osariigiga täitsa roheline. Lisaks käisime läbi ka koha nimega Nouriangie, mis oli samuti aborigeenide kunagine elupaik. Koduks olid neil suurte (väga suurte) kivide vahele jäävad tühimikud, mis pakkusid kaitset nii tuule, vihma, kui ka tule eest.
Ööbime jäime samuti rahvuspargis olevasse karavanparki (Gagudju Lodge Cooinda), et siis hommikul võtta ettetaas üks käimisrada, mis möödub krokodillide meelispaigast Yellow Water veekogust. Kui rajalt kõrvale ei astu (mida me ka ei kavatse teha), siis ei tohiks seal midagi ohtliku olla, vaid ilusad loodusvaated. Kui aga jalutuskäigul krokodille ei kohta, siis homsel Yellow Water tuuril päris kindlasti (nii vähemalt lubati). Aga eks sellest räägib siis juba homses blogis.
teisipäev, 12. mai 2009
Linnapäev
Teisipäev 12.05 (Marite jutt) Taas kord oli üks tore päev. Täna õnneks ei olnud enam nii palav ja niiske kui eile aga võibolla hakkame ka natuke selle kliimaga ka harjuma. Äratus oli meil tavapärasest hiljem ehk siis kell 8.00 aga selles võib vist süüdistada seda, et keerasime ju kella 1,5 tundi edasi. Igatahes hommikul otsustasime, et jääme ka tänaseks ööks siia samasse karavanparki (Lee Point Village Resort). Täna oli meil täitsa linnaga tutvumise päev. Jalutasime jälle läbi linna peamise ostutänava Smith Street Mallil. Muud ei ostnud kui endale liivakärbeste poolt tekitatud punnide sügelemise leevendamiseks rohtu. Näen välja ikka tõeline lepatriinu. Apteeker ütles, et mul nendest kärbeste hammustustest on väike allergia tekkinud. Eks nüüd pean mõned päevad allergia tablette võtma aga pole hullu. Kuna ostsime eile ka tugeva toimelise spray sääskede ja kärbeste peletamiseks, siis loodan, et enam nii lepatriinuks ei lähe ja ennast lolliks sügama ei pea.
Darwini linnapilt on täis suhteliselt uusi ehitisi ja midagi väga ajaloolist vaadata ei ole. Seda seetõttu, et alles aastal 1974 laastas linna tugev tsüklon Tracy ja linn tuli suuresti uuesti üles ehitada. Nagu tõelisele turistile kohane, siis nägime ära ka linna kõrgeima kohtu (Supreme Court) hoone, parlamendi hoone ja mõned muud olulisemad hooned. Eriti huvitav oli külastus Teise Maailmasõja aegsesse maaalusesse õlitunnelisse. Enne kui lubati väikse raha eest tunnelisse jalutuskäigule rääkis üks mees sellega seonduvast ajaloost. Päris huvitav oli aga väga kõle, sest ikkagi ju maa all.
Jalutasime ka ookeani äärsel jalutusteel (Picentennial Park), kus olid ka mitmed mälestusmärgid Darwini eest võidelnud kodanikele. Pargis nägime aia tagant ära ka kuidas näeb välja üks tõeline välikino. Oligi nagu kino ikka; suur ekraan ja toolid, mis ei tundunud olevat väga mugavad. Aga mida ei olnud, oli siis lagi ehk siis katus. Filme näidatakse seal 7 päeva nädalas, seda siis kuival perioodil.
Tahtsime kogeda Doctors Gullys toimuvad Acuascene´t ehk siis tõusu ajal pidavat kalad tuleme väga madalasse kalda äärsesse vette ja siis olevat neid võimalik peaaegu peo pealt toita. Kahjuks jõudsime oma jalutuskäiguga sinna liiga hilja. Täna toimus see juba hommikul peale poolt üheksat. Aga pole hullu, kõike ei jõuagi vaadata. Nt, tuli mul siin kohal meelde, et meil jäi nägemata ka teel Broomest Darwinisse jääv suuruselt maailma teine meteoriidikraater (Wolfe Creek). Kuulsime eestastle käest, keda kohtasime Broomes (töötasid Mango place´s), et selles kraatris on tehtud ka üks õudusfilm.
Ja samuti jäi blogis kirjutamata, et Broomes külastasime ühte põnevat kohta veel. Nimelt üks õllepruulija pakub oma pubis huvitavaid maitseelamusi, kuhu ka meie sisse astusime. Oleme nüüd proovinud chilliõlut, mangoõlut, siidriõlut, suitsuhõngulistõlut ja muid tavapäratuid. Meie ühine lemmik oli gingerõlu, mis ühel eriti palaval päeval on tõeline nauding. Ja chilli oli tõeline chilli, mida juua küll ei kannata.
Ja kui tulla oma jutuga tagasi tänase päeva juurde, siis peale linnaskäiku nautisime siinset talve ehk siis suplesime basseinis ja seda isegi kaks korda. Kohe peale linnast karavanparki tagasi jõudes ja õhtul kuuvalgel. Mõtlesime tegelikult, et õhtul peale sööki lähme jalutame natuke rannas ja vb kastame ka varbad vette aga lähedal asuv rand osutus siiski silmapetteks. Peale natukest jalutust ookeani poole otsustasime, et kuna hakkab juba väga hämaraks minema, et targem oleks siiski basseini minna. Kuna ei tahaks pimedas mõne krokodilli otsa komistada. Siin kandis pidavat neid jaguma igale poole. Seni ei ole veel ühtegi kohanud aga arvan, et homme Kakadu rahvuspargis avaneb meile see võimalus.
Eks andke ikka oma tegemistest ka teada. Ja tuletan veel meelde, et meil nüüd skype võimalus (seda muidugi vaid kohtades, kus on ka telefoni levi).
Darwini linnapilt on täis suhteliselt uusi ehitisi ja midagi väga ajaloolist vaadata ei ole. Seda seetõttu, et alles aastal 1974 laastas linna tugev tsüklon Tracy ja linn tuli suuresti uuesti üles ehitada. Nagu tõelisele turistile kohane, siis nägime ära ka linna kõrgeima kohtu (Supreme Court) hoone, parlamendi hoone ja mõned muud olulisemad hooned. Eriti huvitav oli külastus Teise Maailmasõja aegsesse maaalusesse õlitunnelisse. Enne kui lubati väikse raha eest tunnelisse jalutuskäigule rääkis üks mees sellega seonduvast ajaloost. Päris huvitav oli aga väga kõle, sest ikkagi ju maa all.
Jalutasime ka ookeani äärsel jalutusteel (Picentennial Park), kus olid ka mitmed mälestusmärgid Darwini eest võidelnud kodanikele. Pargis nägime aia tagant ära ka kuidas näeb välja üks tõeline välikino. Oligi nagu kino ikka; suur ekraan ja toolid, mis ei tundunud olevat väga mugavad. Aga mida ei olnud, oli siis lagi ehk siis katus. Filme näidatakse seal 7 päeva nädalas, seda siis kuival perioodil.
Tahtsime kogeda Doctors Gullys toimuvad Acuascene´t ehk siis tõusu ajal pidavat kalad tuleme väga madalasse kalda äärsesse vette ja siis olevat neid võimalik peaaegu peo pealt toita. Kahjuks jõudsime oma jalutuskäiguga sinna liiga hilja. Täna toimus see juba hommikul peale poolt üheksat. Aga pole hullu, kõike ei jõuagi vaadata. Nt, tuli mul siin kohal meelde, et meil jäi nägemata ka teel Broomest Darwinisse jääv suuruselt maailma teine meteoriidikraater (Wolfe Creek). Kuulsime eestastle käest, keda kohtasime Broomes (töötasid Mango place´s), et selles kraatris on tehtud ka üks õudusfilm.
Ja samuti jäi blogis kirjutamata, et Broomes külastasime ühte põnevat kohta veel. Nimelt üks õllepruulija pakub oma pubis huvitavaid maitseelamusi, kuhu ka meie sisse astusime. Oleme nüüd proovinud chilliõlut, mangoõlut, siidriõlut, suitsuhõngulistõlut ja muid tavapäratuid. Meie ühine lemmik oli gingerõlu, mis ühel eriti palaval päeval on tõeline nauding. Ja chilli oli tõeline chilli, mida juua küll ei kannata.
Ja kui tulla oma jutuga tagasi tänase päeva juurde, siis peale linnaskäiku nautisime siinset talve ehk siis suplesime basseinis ja seda isegi kaks korda. Kohe peale linnast karavanparki tagasi jõudes ja õhtul kuuvalgel. Mõtlesime tegelikult, et õhtul peale sööki lähme jalutame natuke rannas ja vb kastame ka varbad vette aga lähedal asuv rand osutus siiski silmapetteks. Peale natukest jalutust ookeani poole otsustasime, et kuna hakkab juba väga hämaraks minema, et targem oleks siiski basseini minna. Kuna ei tahaks pimedas mõne krokodilli otsa komistada. Siin kandis pidavat neid jaguma igale poole. Seni ei ole veel ühtegi kohanud aga arvan, et homme Kakadu rahvuspargis avaneb meile see võimalus.
Eks andke ikka oma tegemistest ka teada. Ja tuletan veel meelde, et meil nüüd skype võimalus (seda muidugi vaid kohtades, kus on ka telefoni levi).
esmaspäev, 11. mai 2009
Lepatriinude jõulud
Esmaspäev 11.05 (Reinu jutt) Miks Lepatriinude jõulud? Sellepärast, et hommikul olime kõik kolmekesi mingite putukate poolt ära söödud. Olime punaseid väikesi täpikesi täis. Neid oli meie kehade peal igal ühel vähemalt sada. Kui mitte rohkem. Tõenäoliselt olid need putukad liivakärbsed. Loodetavasti on eesti keeles nende nimi selline. Inglis keeles on igatahes sandflies. Võib olla pole need ka liivakärbsed. Igatahes on need putukad väga väikesed ja nad ilmuvad välja pimeduses ja eestlased tunduvad olevat nende rahvustoiduks eestlased. Punnid ise on ka muidu naljakad keskelt on punane ja punase ümber on valge ring. Ööbisime muidugi naljakas karavanpargi ääres mis oli suure tee ääres ja lisaks veel kohe lennujaama kõrval. Hommikul hakkasid lennukid üle pea vuhisema ja autod vurasid nagu tipptunnil Liivalaia tänaval. Õnneks see eriti ei häirinud, sest oleme harjunu vara ärkama. Täna magasime kauem. See tähendab siis kella seitsmeni. Kuigi jube niiske on siin, ikkagi troopiline vöönd. Higi jookseb iga väiksema liigutuse peale. Öösel tegin isegi autoukse mingi aeg lahti, sest akendest ei piisanud.
Plaanime Darwinis olla kaks päeva ja niisama kolada linna peal. Nautida tsivilisatsiooni ja lihtsalt puhata. Muidu on ainult üks lõputu sõitmine. Tänane plaan oli siis, et teeme vajalikke sisseoste ja lahendame muresid. Sisseostude pärast on ka pealkirjaks Lepatriinude jõulud, sest kolasime ikka päris korralikult mööda poode. Nagu jõulude aeg! Ostsime mulle korraliku seljakoti, sest hind oli hea ja spordikotiga on ikka päris nüri reisida. Eks ma kingin selle Uhlspordi spordikoti mõnele kohalikule aborigeenile. Tagasi ma seda ju vedama ei hakka. Kuigi trennis käimiseks sobiks ta väga hästi. Lisaks soetasime omale mingi teki moodi asja, sest lõunasse sõites on sisemaal ööd külmad ja see kulub marjaks ära. Veel ostsime mingit aerosooli, et me homme hommikul lepatriinud poleks. Lisaks veel toidupood. Kaubanduskeskus oli muidugi väga suur. Ma arvan, et Eestis nii suurt keskust pole. Kuigi Darwinis elab ainult 70 000 inimest.
Päeva nael oli muidugi see, kui käisime kesklinnas Telstra poes. Telstra on siin kõige suurem kommunikatsioonifirma. Ostsime nädal tagasi Port Headlanis olles Telstra mobiilse internetipulga. Seda me muidugi käima ei saanud ja siia saabudes läksime esindusse, ning palusime neil selle tööle panna. Olime kokku seal poes 1,5 tundi, aga need ahvid ei saanud seda vidinat ikka tööle panna. Kohalikus arvutis see pulk töötas, aga meie omas mitte. Tädi oli ikka lõpuks päris närvis, ta helistas kuskile ja rääkis mingi IT vennaga ja muutis arvutis seadeid ja proovis igasugu trikke. Lõpuks kutsus poejuhataja ja see siis ütles, et meie arvutil on midagi viga ja nemad seda korda teha ei saa. Ütlesime, et kuidas saab meie arvutil viga midagi olla kui see tädi just laadis raha meie arvutiga meie kontole. Vastuseks saime mingi umbmäärase jura. Palusime siis, et makske meile raha tagasi ja läheme sõpradena laiali. Seda nad muidugi ei olnud nõus tegema. Igatahes lahkusime sealt vihastena. Plaanisime kirjutada kurja kirja, sest see polnud esimene kord kui meil Telstraga jama on. Esimene kord oli siis kui me ei saanud 2 päeva Eestisse helistada. Peale kurja kirja kirjutamist sain asi nagu imeväel korda. Kuigi telefoniga neile helistades ajasid nad suust igast jama välja. Õnneks jäi selles suures kaubanuskeskuses meile veel üks Telstra pood ette. Eestlane on loll, aga järjekindel. Nii ka meie. Läksime sinna sisse ja rääkisime oma mure neile ära. Sealne tüdruk ütles, ah- ah ja hakkas tegutsema. Õigemini uninstallis Telstra programmi ja installis uuesti tagasi. Siis töötas asi nagu kellavärk. Nüüd siis saame internetis käia kus on Telstra leviala.
Kirja Telstrasse kirjutame ikkagi. Kirjutame millised lambad seal esimeses poes olid ja kui asjalikud inimesed teises on. Sellest jällegi moraal- järjekindlus viib sihile. Nagu ka on ammu teada, et mida suurem firma seda rohkem pohui on neil klientidest.
Õhtul grillisime lambaliha ja vedelesime üle tunni aja basseinis. Ookeani ei julge minna, sest alles eile oli olnud kohalikus nudistiderannas suur krokodill. Ujuma ei soovitanud ka minna karavanpargi vastuvõtus töötav tädi. Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Cheers, mates!
PS! Liia, kas sa emale panid arvutisse Skype?
Plaanime Darwinis olla kaks päeva ja niisama kolada linna peal. Nautida tsivilisatsiooni ja lihtsalt puhata. Muidu on ainult üks lõputu sõitmine. Tänane plaan oli siis, et teeme vajalikke sisseoste ja lahendame muresid. Sisseostude pärast on ka pealkirjaks Lepatriinude jõulud, sest kolasime ikka päris korralikult mööda poode. Nagu jõulude aeg! Ostsime mulle korraliku seljakoti, sest hind oli hea ja spordikotiga on ikka päris nüri reisida. Eks ma kingin selle Uhlspordi spordikoti mõnele kohalikule aborigeenile. Tagasi ma seda ju vedama ei hakka. Kuigi trennis käimiseks sobiks ta väga hästi. Lisaks soetasime omale mingi teki moodi asja, sest lõunasse sõites on sisemaal ööd külmad ja see kulub marjaks ära. Veel ostsime mingit aerosooli, et me homme hommikul lepatriinud poleks. Lisaks veel toidupood. Kaubanduskeskus oli muidugi väga suur. Ma arvan, et Eestis nii suurt keskust pole. Kuigi Darwinis elab ainult 70 000 inimest.
Päeva nael oli muidugi see, kui käisime kesklinnas Telstra poes. Telstra on siin kõige suurem kommunikatsioonifirma. Ostsime nädal tagasi Port Headlanis olles Telstra mobiilse internetipulga. Seda me muidugi käima ei saanud ja siia saabudes läksime esindusse, ning palusime neil selle tööle panna. Olime kokku seal poes 1,5 tundi, aga need ahvid ei saanud seda vidinat ikka tööle panna. Kohalikus arvutis see pulk töötas, aga meie omas mitte. Tädi oli ikka lõpuks päris närvis, ta helistas kuskile ja rääkis mingi IT vennaga ja muutis arvutis seadeid ja proovis igasugu trikke. Lõpuks kutsus poejuhataja ja see siis ütles, et meie arvutil on midagi viga ja nemad seda korda teha ei saa. Ütlesime, et kuidas saab meie arvutil viga midagi olla kui see tädi just laadis raha meie arvutiga meie kontole. Vastuseks saime mingi umbmäärase jura. Palusime siis, et makske meile raha tagasi ja läheme sõpradena laiali. Seda nad muidugi ei olnud nõus tegema. Igatahes lahkusime sealt vihastena. Plaanisime kirjutada kurja kirja, sest see polnud esimene kord kui meil Telstraga jama on. Esimene kord oli siis kui me ei saanud 2 päeva Eestisse helistada. Peale kurja kirja kirjutamist sain asi nagu imeväel korda. Kuigi telefoniga neile helistades ajasid nad suust igast jama välja. Õnneks jäi selles suures kaubanuskeskuses meile veel üks Telstra pood ette. Eestlane on loll, aga järjekindel. Nii ka meie. Läksime sinna sisse ja rääkisime oma mure neile ära. Sealne tüdruk ütles, ah- ah ja hakkas tegutsema. Õigemini uninstallis Telstra programmi ja installis uuesti tagasi. Siis töötas asi nagu kellavärk. Nüüd siis saame internetis käia kus on Telstra leviala.
Kirja Telstrasse kirjutame ikkagi. Kirjutame millised lambad seal esimeses poes olid ja kui asjalikud inimesed teises on. Sellest jällegi moraal- järjekindlus viib sihile. Nagu ka on ammu teada, et mida suurem firma seda rohkem pohui on neil klientidest.
Õhtul grillisime lambaliha ja vedelesime üle tunni aja basseinis. Ookeani ei julge minna, sest alles eile oli olnud kohalikus nudistiderannas suur krokodill. Ujuma ei soovitanud ka minna karavanpargi vastuvõtus töötav tädi. Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Cheers, mates!
PS! Liia, kas sa emale panid arvutisse Skype?
Pühapäev 10.05
(Marite jutt) Algustan kõige pealt sellega, et soovin ka kõikidele emadele ilusat emadepäeva! Aga otse loomulikult kõige suuremad tervitused ja kallistused oma emmele J!!!
Meie emadepäev möödus siin täna suuresti autos aga tegime ikkagi ära...oleme nüüd Darwinis (krokodillide ja suure kivi (Uluru) osariigis). Sõitsime kokku 833 km (mina sellest lõpus 220km). Hommikul oli meil äratus päris vara. Kuna väljas läks valgeks, siis läks ka uni ära ja tõusime juba 5.30. Värskendav dusš, söök, kompsud kokku ja tegime karavanpargist minekut. Sõit möödus suhteliselt tavapäraselt. Taas oli mõlemal pool teeperve mitmeid kängurude laipu ehk siis „magavaid kängurusid“. Siin kandis on aga mingil põhjusel just väiksed kängurulapsed rataste alla jäänud. Ja seal kus on känguru või keegi rataste alla jäänud, on kohe kindlasti näha ka kotkast või kotkaid õhus liuglemas või teel seismas. Ja kotkad on suhteliselt julged ja ülbed, et sõidad autoga täiel kiirusel nende suunas aga nad ei taha oma saaki nii kergesti loovutada. Nägime isegi kuidas üks kotkas oma küünte vahele haaras terve kängurulapse ja siis koos sellega võsa poole lendas.
Siin põhjaterritooriumil võib sõita kuni 130 km tunnis. Meie nii suurel kiirusel ei sõida, kuna bensiini võtab siis rohkem ja natuke liiga ohtlikuks läheb ka (kunagi ei tea, millal keegi teele jookseb või teel on). Täna nägime ka teeääres täitsa leekides võsa. Midagi väga hullu ei olnud aga toss oli ikkagi päris korralik. Põlenud tee ääri on siin näha päris tihti. Kõik nendest ei ole muidugi metsatulekahjud. Lääne osariigis on väga populaarsed kontrollitud põletamised, mille eesmärk on põletada ära just metsa äärealad, et kui tõeline tuli lahti läheb, siis nendest kohtadest, kus on juba põletataud, tuli edasi ei lähe.
Kellaaeg on meil nüüd ka jälle teine. Põhja territooriumile jõudes tuli kell 1, 5 tundi edasi keerata ehk siis nüüd on Eestiga ajavahe jälle suurem.
Darwinisse jõudsime peale 17st. Esimese asjana tegime kohe barbequed (kartuleid ja kanakoibi/tiibu). Siin on kliima aga lisaks palavusele ka niiske. Nii et koguaeg on nahk märg ja riided niisked. Peale sööki hüppasime kohe välibasseini, kus oli ainuke koht, kus saime jahutust ja eemale tüütutest sääskedest. Kuna väljas on peale kuute juba pime, siis suplesimegi kuuvalgel (ok, natuke paistis valgust ka eemal olevast tänavapostist). Igaljuhul oli mõnus. Tegime basseinis ujumisvõistlusi. Jess, see on ala, milles suudan Reinule ära teha.
Meie emadepäev möödus siin täna suuresti autos aga tegime ikkagi ära...oleme nüüd Darwinis (krokodillide ja suure kivi (Uluru) osariigis). Sõitsime kokku 833 km (mina sellest lõpus 220km). Hommikul oli meil äratus päris vara. Kuna väljas läks valgeks, siis läks ka uni ära ja tõusime juba 5.30. Värskendav dusš, söök, kompsud kokku ja tegime karavanpargist minekut. Sõit möödus suhteliselt tavapäraselt. Taas oli mõlemal pool teeperve mitmeid kängurude laipu ehk siis „magavaid kängurusid“. Siin kandis on aga mingil põhjusel just väiksed kängurulapsed rataste alla jäänud. Ja seal kus on känguru või keegi rataste alla jäänud, on kohe kindlasti näha ka kotkast või kotkaid õhus liuglemas või teel seismas. Ja kotkad on suhteliselt julged ja ülbed, et sõidad autoga täiel kiirusel nende suunas aga nad ei taha oma saaki nii kergesti loovutada. Nägime isegi kuidas üks kotkas oma küünte vahele haaras terve kängurulapse ja siis koos sellega võsa poole lendas.
Siin põhjaterritooriumil võib sõita kuni 130 km tunnis. Meie nii suurel kiirusel ei sõida, kuna bensiini võtab siis rohkem ja natuke liiga ohtlikuks läheb ka (kunagi ei tea, millal keegi teele jookseb või teel on). Täna nägime ka teeääres täitsa leekides võsa. Midagi väga hullu ei olnud aga toss oli ikkagi päris korralik. Põlenud tee ääri on siin näha päris tihti. Kõik nendest ei ole muidugi metsatulekahjud. Lääne osariigis on väga populaarsed kontrollitud põletamised, mille eesmärk on põletada ära just metsa äärealad, et kui tõeline tuli lahti läheb, siis nendest kohtadest, kus on juba põletataud, tuli edasi ei lähe.
Kellaaeg on meil nüüd ka jälle teine. Põhja territooriumile jõudes tuli kell 1, 5 tundi edasi keerata ehk siis nüüd on Eestiga ajavahe jälle suurem.
Darwinisse jõudsime peale 17st. Esimese asjana tegime kohe barbequed (kartuleid ja kanakoibi/tiibu). Siin on kliima aga lisaks palavusele ka niiske. Nii et koguaeg on nahk märg ja riided niisked. Peale sööki hüppasime kohe välibasseini, kus oli ainuke koht, kus saime jahutust ja eemale tüütutest sääskedest. Kuna väljas on peale kuute juba pime, siis suplesimegi kuuvalgel (ok, natuke paistis valgust ka eemal olevast tänavapostist). Igaljuhul oli mõnus. Tegime basseinis ujumisvõistlusi. Jess, see on ala, milles suudan Reinule ära teha.
Laupäev 9.05
(Reinu jutt) Eile kobisime meie Maritega telki kell 20. Magama jäime suht koheselt, kuigi karavanpargi aia taga räuskasid alguses aborigeenid ja pärast oli kuskil 200 meetri kaugusel mingi pidu kus tümakas mängis päris kõvasti. Õnneks pole Austraalia peod nagu Eestis ja hiljemalt südaööks on kõik peod lõppenud. Aborigeenid on ka isemoodi rahvus. Eriti siin põhja pool. Tööl nad tõenäoliselt ei käi ja päeval istuvad nad kuskil puu all ja joovad. Broomes oli nende lemmikpaik Woolworthi (kohalik kaubanduskeskus) ees. Tööga nad eriti sõbrad pole, õigemini pole neil vaja seda teha, sest kohalik valitsus hoiab neid nagu sitta pilpa peal. Makstakse igasugu toetusi jne. Üks naljaks toetus on see, et neile makstakse raha kui laps koolis käib. Juhul kui laps koolis eriti usinalt ei käi, siis raha lapse eest ei saa. See on nagu mingi motivatsioon, et nad oma lapsi kooli ajaks. Samuti antakse neile spetsiaalsed kaardid millega saab ainult poodides toidu eest maksta, sest muid nad joovad oma raha maha. Eks tulevikus kirjutan ka nendest kindlasti veel.
Hommikul ärkasime kell 5:30 ja hakkasime vaikselt asju sättima. See polnud muidugi esimene ärkamine, sest tund aega varem, vahetult enne päikesetõusu hakkasid aia taga jälle aborigeenid laulma. Arvatavasti mingi rituaal päikesetõusule. Tahtsime suhta varakult Kununurrasse jõuda. Plaanisime välja sõita kell 7, aga nagu alati ei lähe asjad nii nagu alul plaanid. Läks lihtsalt kauem. Eesti vajasin ma hommikul maksimaalselt 15 minutit, et oma toimetamistega valmis saada. Samuti oleme harjunud ärkama varakult ja varakult ka magama minema. Asjad pakitud, söödud, pestud ja muud toimetamised tehtud asusime liikvele. Esmalt tankisime paagi täis ja siis China Walli vaatama. Mis asus Halls Creekist 6 km kaugusel. Pool pidi olema asfalti ja pool kruusa. Mis te arvate kas me leidsime õige teeotsa kohe üles? Loomulikult ei leidnud. Sõitsime teeotsast määda ja see kruusatee oli jällegi nii jube, et lubasin omale mitte kunagi enam siin mööda neid sõita. MITTE KUNAGI!!! Saame näha... Vaatasime selle Hiina seina üle. Tegime paar pilti, õigemini Marite ja Tõnis tegid ning siis Kununurra poole punuma.
Oi, mul tuli meelde, et eile oli meil Maritega vaidlus ka. Talle ei meeldinud, et kirjutasin reisi esimesest nädalast ka „halbu asju“. Nagu see, et nimetasin Coral Bay vennikest paksuks jobuks. No mis ma oleks siis pidanud ütlema? Paks korpulentne paha meessoost isik või? Ei, mina nimetan asju ikka nii nagu mina neid näen. Seega ei ilusta ma ma oma juttudes midagi, see pole minu moodi.. Siinkohal tsiteeriksin Julia Robertsit kes ütles Oscari jagamise tänukõnel järgmised sõnad- Isegi mu vanemad ei ole suutnud mind vaikima sundida ja seda ei suuda ka teie. Tema ütles seda muidugi siis kui ta sai aru, et tema tänukõnele eraldatud 45 sekundit on ammu ületatud. Kuigi mul on aega küll, aga räägin ma ikkagi omi mõtteid . Juhul kui teile ei meeldi minu kirjutised, siis te ei pea seda lugema. Jätke lihtsalt vahele.
Paksudest inimestest rääkides tuli meelde, et nägime paari pilt tuttavatest Eesti inimestest. Üks härra on veel tüsedamaks läinud. Tundub, et see surutis pole ikka midagi nii suur. Võib- olla peaks ta paariks kuuks siia „küüditama“, teeksime temast poisi nagu ponksi :D
Teekond Halls Creekist Kununurrasse oli 377 km pikk ja terve tee olin roolis mina. Midagi tee peal erilist polnud. Savann nagu savann ikka- pudelipuud, surnud kängurud tee ääres, metsikud lehmad, üks dingo ja üks sisaliku mood elukas kes jalutas üle tee. See sisalik oli muidugi kuskil meetri pikkune.
Kununurras käisime esmalt poes ja siis rahvuspargis kahel vaatplatvormis kus saime pildistada loodust jne. Peale seda tankisime auto, sest homme plaanime staritida varakult. Õhtuks tahame jõuda Darwinisse. See on 829 km kaugusel. Sõiduks oleme arvestanud 8,5 tundi. Loodetavasti jõuame ikka õhtuks sinna.
Täna öösel ööbime kohalikus karavanpargis, see asub järve ääres ja on kunstlikult tekitatu. See tähendab, et on tammiga üles paisutatud. Samuti on selles järves krokodillid. Järv on meie telgist ja autost 10 meetri kaugusel. Loodetavasti oleme hommiku ikka elus ja terved. Kuigi väidetavalt ei ole siinsed krokodillid ohtlikud. Need pidi olema magevee omad. Soolasevee omad on ainult ontlikud. Neid näeme homme Darwinis. Siin põhjas on neid üldiselt peaaegu igas veekogus. Juhul muidgi kui need veekogud on veel alles. Nimelt on siin alanud kuiv periood ja enamus jõed ja järved on täitsa ära kuivanud. Viimastel päevadel on meie teele jäänud kümneid jõgesid mis on laiad ja sügavad, aga mida nendes pole on vesi.
Meie karvavanapargist mingi kilomeetri kaugusel on täna üks festival. Me tõenäoliselt sinna ei jõua. Linnast ööbimiskohta sõites pidas mind politsei kinni ja lasi puhud. Näitasin talle alkomeetri toru mis mulle eelmisest korrast „suveniiririks“ jäeti. Palusin temalt ka tänast toru suveniiriks. Nüüd on mul kaks „suveniiri“. Nagu te aru võiste saada olin ma kaine, sest vastsel korral oleksin „suveniiri“ asemel saanud tasuta ööbimise kohalikus soolaputkas. Ongi tänaseks kõik. Eks Marite kirjutab homsetest seiklusteks.
PS! Homme on emadepäev ja tahaksin oma emale ette laulda ühe laulu. Selle õppisin ma oma õepojalt Robinilt.
Emakene, muud ei tea, tänuks öelda Sulle
Sina oled armas, hea, kõige kallim mulle.
Teistele emadele soovin lihtsalt- Head Emadepäev!
Hommikul ärkasime kell 5:30 ja hakkasime vaikselt asju sättima. See polnud muidugi esimene ärkamine, sest tund aega varem, vahetult enne päikesetõusu hakkasid aia taga jälle aborigeenid laulma. Arvatavasti mingi rituaal päikesetõusule. Tahtsime suhta varakult Kununurrasse jõuda. Plaanisime välja sõita kell 7, aga nagu alati ei lähe asjad nii nagu alul plaanid. Läks lihtsalt kauem. Eesti vajasin ma hommikul maksimaalselt 15 minutit, et oma toimetamistega valmis saada. Samuti oleme harjunud ärkama varakult ja varakult ka magama minema. Asjad pakitud, söödud, pestud ja muud toimetamised tehtud asusime liikvele. Esmalt tankisime paagi täis ja siis China Walli vaatama. Mis asus Halls Creekist 6 km kaugusel. Pool pidi olema asfalti ja pool kruusa. Mis te arvate kas me leidsime õige teeotsa kohe üles? Loomulikult ei leidnud. Sõitsime teeotsast määda ja see kruusatee oli jällegi nii jube, et lubasin omale mitte kunagi enam siin mööda neid sõita. MITTE KUNAGI!!! Saame näha... Vaatasime selle Hiina seina üle. Tegime paar pilti, õigemini Marite ja Tõnis tegid ning siis Kununurra poole punuma.
Oi, mul tuli meelde, et eile oli meil Maritega vaidlus ka. Talle ei meeldinud, et kirjutasin reisi esimesest nädalast ka „halbu asju“. Nagu see, et nimetasin Coral Bay vennikest paksuks jobuks. No mis ma oleks siis pidanud ütlema? Paks korpulentne paha meessoost isik või? Ei, mina nimetan asju ikka nii nagu mina neid näen. Seega ei ilusta ma ma oma juttudes midagi, see pole minu moodi.. Siinkohal tsiteeriksin Julia Robertsit kes ütles Oscari jagamise tänukõnel järgmised sõnad- Isegi mu vanemad ei ole suutnud mind vaikima sundida ja seda ei suuda ka teie. Tema ütles seda muidugi siis kui ta sai aru, et tema tänukõnele eraldatud 45 sekundit on ammu ületatud. Kuigi mul on aega küll, aga räägin ma ikkagi omi mõtteid . Juhul kui teile ei meeldi minu kirjutised, siis te ei pea seda lugema. Jätke lihtsalt vahele.
Paksudest inimestest rääkides tuli meelde, et nägime paari pilt tuttavatest Eesti inimestest. Üks härra on veel tüsedamaks läinud. Tundub, et see surutis pole ikka midagi nii suur. Võib- olla peaks ta paariks kuuks siia „küüditama“, teeksime temast poisi nagu ponksi :D
Teekond Halls Creekist Kununurrasse oli 377 km pikk ja terve tee olin roolis mina. Midagi tee peal erilist polnud. Savann nagu savann ikka- pudelipuud, surnud kängurud tee ääres, metsikud lehmad, üks dingo ja üks sisaliku mood elukas kes jalutas üle tee. See sisalik oli muidugi kuskil meetri pikkune.
Kununurras käisime esmalt poes ja siis rahvuspargis kahel vaatplatvormis kus saime pildistada loodust jne. Peale seda tankisime auto, sest homme plaanime staritida varakult. Õhtuks tahame jõuda Darwinisse. See on 829 km kaugusel. Sõiduks oleme arvestanud 8,5 tundi. Loodetavasti jõuame ikka õhtuks sinna.
Täna öösel ööbime kohalikus karavanpargis, see asub järve ääres ja on kunstlikult tekitatu. See tähendab, et on tammiga üles paisutatud. Samuti on selles järves krokodillid. Järv on meie telgist ja autost 10 meetri kaugusel. Loodetavasti oleme hommiku ikka elus ja terved. Kuigi väidetavalt ei ole siinsed krokodillid ohtlikud. Need pidi olema magevee omad. Soolasevee omad on ainult ontlikud. Neid näeme homme Darwinis. Siin põhjas on neid üldiselt peaaegu igas veekogus. Juhul muidgi kui need veekogud on veel alles. Nimelt on siin alanud kuiv periood ja enamus jõed ja järved on täitsa ära kuivanud. Viimastel päevadel on meie teele jäänud kümneid jõgesid mis on laiad ja sügavad, aga mida nendes pole on vesi.
Meie karvavanapargist mingi kilomeetri kaugusel on täna üks festival. Me tõenäoliselt sinna ei jõua. Linnast ööbimiskohta sõites pidas mind politsei kinni ja lasi puhud. Näitasin talle alkomeetri toru mis mulle eelmisest korrast „suveniiririks“ jäeti. Palusin temalt ka tänast toru suveniiriks. Nüüd on mul kaks „suveniiri“. Nagu te aru võiste saada olin ma kaine, sest vastsel korral oleksin „suveniiri“ asemel saanud tasuta ööbimise kohalikus soolaputkas. Ongi tänaseks kõik. Eks Marite kirjutab homsetest seiklusteks.
PS! Homme on emadepäev ja tahaksin oma emale ette laulda ühe laulu. Selle õppisin ma oma õepojalt Robinilt.
Emakene, muud ei tea, tänuks öelda Sulle
Sina oled armas, hea, kõige kallim mulle.
Teistele emadele soovin lihtsalt- Head Emadepäev!
Reede 8.05
(Marite jutt) Võtsin end nüüd kokku ja kirjutan ka natuke. OK, tänase päeva kohta tegelikult ei olegi midagi väga kirjutada, sest enamus ajast sõitsime. Broome Cabel Beach Caravan parkist alustasime peale asjade sättimist ja söömist kell 8.00. Sõitsime täna kokku 690km, mis on siis seni kõige rohkem, mis päevas sõitnud oleme. Õhtu ja öö veedame Halls Creek caravan pargis, kuhu jõudsime kella 16 paiku. Peatusi päeval palju ei teinud, kuna ilm ei olnud nii kuum kui tavaliselt (mitte kuum vaid oli lihtsalt palav). Kui Rein oli 250km sõitnud siis tegime vahetust ja rooli läksin mina. Peatusime tee ääres olevas puhkekohas, kus oli üks väga suur puu (pole nii suurt st. jämedat enne näinud). Alguses mõtlesime, et jääme ööseks Fitzory Crossingusse aga kui olime külastanud seal külas või alevis visitor centerit, siis saime teada, et seal ei olegi tegelikult midagi lähiümbruses vaadata. Sellesse rahvusparki, kuhu tahtsime minna saab vaid raha eest ühe laevatuuriga. Niisama oleks saanud vaid natuke metsas jalutada aga ühte kanjonit ja jõge, mille pärast sinna rahvusparki tasuks minna, ei oleks jalutades näinud. Otsustasime, et mõtekas on edasi sõita. Järgmine esimene asustus oligi siis Halls Creek, kus Rein valmistas peale saabumist risotto moodi asja ja praevorste ning hetkel istume telkimisplatsil. Poisid vaatavad filmi ja mina siis kirjutan. Täna arvatavasti varakult magama, sest kõik on suhteliselt väsinud.
neljapäev, 7. mai 2009
Neljapäev 7.05
(Reinu jutt) Hommikul sõime kiirelt hommikusöögi ja peale seda vaatamisväärsusi vaatama. Käisime kuskil rannas kus pidi nägema dinosauruse järgi kaljude peal. Kuigi mina ei näinud seal kottigi. Peale seda kohalikus Hiina ja Jaapani surnuaias. Peale seda linnast välja eestlaste juurde kes töötasid Mango Places. Degusteerisime seal natuke mangoveini ja jõime igaüks ühe smuuti moodi asjanduse. Lobisime niisama tunnikese ja siis linna tagasi. Otsime pitsat, sõime seda ja peale seda käisime meie Maritega ookeanis ujumas. Vesi on väga soe ja hästi selge. Uskumatu, et oleme suutnud 7 päevaga sõita 3500 km. Näinud palju ilusaid kohti ja natuke mitte nii ilusaid. Igatahes ookean enam meis mingit erilist vaimustust esile ei kutsu.
Kella 19 kuni 23.20 olen ma kirjutanu kogu selle 8 päeva seiklustest ja nüüd hakkab see lõpule jõudma. Marite magab juba kuskil 2 tundi. Meie Tõnisega istume väljas matkatoolides. Tema vaatab mingeid seriaale oma arvutist ja mina kirjutan nagu loll. Täiskuu on taevas ja soe on. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, et kirjutame kordamööda Maritega. Ta lihtsalt oli nii väsinud ja ma kirjutasin ise kiiruga lühidalt. Tulevikus kirjutame kindlasti kordamööda. Ärge väga kirjavigade pärast hädaldage, sest kiirustasin selle kirjutamisega.
Homme hommikul stardime varakult Kununurra poole. Siina plaanime jõuda laupäeva õhtuks. Tõenäoliselt seal üle 1 päeva pole ja sealt edasi Darwinisse. See peaks veel võtma kuskil 2 päeva. Seal peatume paar päeva, sest seal on Kakaduu rahvuspark ja vaadata on palju. Eks me siis uuendame mingi aeg ikka oma blogi.
Liia, ole hea ja näita emale kus see blogi täpsemalt on kuidas see värk seal käib. Samuti teistele teadmiseks, et blogi on suht algeline ja eks me pimpime (Tõnise väljend) seda tulevikus.
Meiega on kõik hästi ja muretsema ei pea. Kallistame kõiki ja lehvitame teile.
PS! Oleme siin paaril päeval näinud igasugu huvitavaid pilte ja mõnel väikemehel on vanemad juuksed nii pikaks lasknud kasvad, et varsti segavad nad juba kakamist J...nali...võib- olla...
Kuulmiseni sõbrakesed ja kommenteerige ka ikka meie blogi.
Kella 19 kuni 23.20 olen ma kirjutanu kogu selle 8 päeva seiklustest ja nüüd hakkab see lõpule jõudma. Marite magab juba kuskil 2 tundi. Meie Tõnisega istume väljas matkatoolides. Tema vaatab mingeid seriaale oma arvutist ja mina kirjutan nagu loll. Täiskuu on taevas ja soe on. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, et kirjutame kordamööda Maritega. Ta lihtsalt oli nii väsinud ja ma kirjutasin ise kiiruga lühidalt. Tulevikus kirjutame kindlasti kordamööda. Ärge väga kirjavigade pärast hädaldage, sest kiirustasin selle kirjutamisega.
Homme hommikul stardime varakult Kununurra poole. Siina plaanime jõuda laupäeva õhtuks. Tõenäoliselt seal üle 1 päeva pole ja sealt edasi Darwinisse. See peaks veel võtma kuskil 2 päeva. Seal peatume paar päeva, sest seal on Kakaduu rahvuspark ja vaadata on palju. Eks me siis uuendame mingi aeg ikka oma blogi.
Liia, ole hea ja näita emale kus see blogi täpsemalt on kuidas see värk seal käib. Samuti teistele teadmiseks, et blogi on suht algeline ja eks me pimpime (Tõnise väljend) seda tulevikus.
Meiega on kõik hästi ja muretsema ei pea. Kallistame kõiki ja lehvitame teile.
PS! Oleme siin paaril päeval näinud igasugu huvitavaid pilte ja mõnel väikemehel on vanemad juuksed nii pikaks lasknud kasvad, et varsti segavad nad juba kakamist J...nali...võib- olla...
Kuulmiseni sõbrakesed ja kommenteerige ka ikka meie blogi.
Kolmapäev 6.05
(Reinu jutt) Hommikul varajane äratus, sest pidime kell 12 olema Broomes (ca 300 km), sest siis pidime peale korjame Tõnise kes oli kaks päeva varem Perthi jõudnud. Ta reisib meiega mingi aja ja peale seda teeb ka koos tööd. Sellest olen ma teile juba tegelt kirjutanud. Igatahes hommikul autot käivitades tuli bensiinivooliku vahel juba korralikult bensiini. Kirusin ja vandusin seda lolli mehhaanikut Port Headlandis. Uurisin siis kiirest ühe karavanpargi töötaja käest, et kas neil siin mingit remondimeest on. Tema vastas, et neil on väga hea bush mechanic (eesti keeles- põõsamehaanik). Saime siis selle vennikise 30 minuti pärast oma auto juurde ja näitasin talle ka seda voolikut. Voolik tilkus ikka veel korralikult ja ta käskis enda järel sõita mingi 300 meetri. Seal oli kanal auto remontimiseks. Sinna jõudes oli jälle voolik korras. Palusin tal ikkagi need kinnitused üle vaadata ja lõpuks ta avastas tõesti, et üks nn. stopperikruvi on vaja pingutada. Ta pingutas selle ilusast ära ja ei võtnud selle eest midagi. Andsime talle ikkagi ühe õlle. Sellest jällegi moraal- eestlane kes teab autodest sama palju kui lehm lennuõnnetustest on parem kui mingi jorss Port Headlandist kes nimetam ennast mehaanikuks nimetab.
Lõunaks jõudsime ikkagi ilusasti Broome ja võtsime Tõnise lennujaamast peale. Tore oli jälle vanad head sõpra näha. Käisime poest läbi, ostsime õhtuks süüa ja tankisime autot. Bensiinijaamas jooksime kokku ühe eestlastest paariga. Nad töötavad linnast 20 km asuva mangifarmis. Nad kutsusid meid sinna, et proovida mangiveini ja erinevaid kokteile. Lubasime nende juurest läbi astuda., sest plaaniseme Broomes olla veel vähemalt 2 päeva. Peale tannklat siirdusime karavanpargi otsinule. Siin on neid päris palju. Lõpuks valisime välja ühe mis asub Cable Beach ranna lähedal. Kohale jõudes grillisin meile kängurut ja tegin riisi juurikatega. Peale seda väike suplus ning varakult jällegi magama.
Lõunaks jõudsime ikkagi ilusasti Broome ja võtsime Tõnise lennujaamast peale. Tore oli jälle vanad head sõpra näha. Käisime poest läbi, ostsime õhtuks süüa ja tankisime autot. Bensiinijaamas jooksime kokku ühe eestlastest paariga. Nad töötavad linnast 20 km asuva mangifarmis. Nad kutsusid meid sinna, et proovida mangiveini ja erinevaid kokteile. Lubasime nende juurest läbi astuda., sest plaaniseme Broomes olla veel vähemalt 2 päeva. Peale tannklat siirdusime karavanpargi otsinule. Siin on neid päris palju. Lõpuks valisime välja ühe mis asub Cable Beach ranna lähedal. Kohale jõudes grillisin meile kängurut ja tegin riisi juurikatega. Peale seda väike suplus ning varakult jällegi magama.
Teisipäev 5.05
(Reinu jutt) Hommikul sõitma hakates ei tahtnud auto enam käivutada. Põhjus selles, et ärgates tagurdades ünustasin vist süüte sisse ja aku oli tühjaks läinud. Õnneks oli naaberplatsil abivalmis vanapaar kes aitasid hädast välja. Ajasid oma auto meie auto juurde ja krokodillide abiga saime auto käima. Lisaks tilkus ikkagi bensiinipaagi juurest . Läksime tagasi töökotta ja seletasin uuest mehhaanikule mis autol on viga. Joonistasin isegi paberile, et paagist tuleb vasktoru, siis on vahepeal jämedam kummivoolik ja siis edasi jälle vasktoru. Selle kummivooliku juurest tilkuski mootori käivitamisel bensiini. Seal oleks vaja olnud ainult kruvikeerajaga neid pinguteid või mis iganes asju pingutada. See opakas muidugi ei uskunud mind, sest leke oli ainult käivitamise ajal. Linna jõudes oli see jälle kadunud. Pimesi uskudes läksime veel korrak Tegime omale lisaks mingi kindlustuse. See on selle jaoks, et kui järgmine kord midagi autoga juhtub, siis veetakse meie auto ära. Ja tehakse korda. Ükskõik kus see ka on. Meile antakse tasuta öömaja, söömine jne. Aasta aega maksis 162 dollarit. Seda soovitas meil teha see vanapaar kes meil aitas hommikul auto käima saada. Lisaks ostsime mobiilseinternetimodemis. Sellega saame tulevikus netis käia. Tuleb odavam kui kuskil netikohvikutes jubedat raha maksta. Kuigi sellega on ka mingi keberniit. Nimelt ei ole nad suutnud seda veel aktiveerida. Mingisse suuremasse linna (Darwin näiteks) jõudes läheme Telsra esindusse ja sõimame nad viisakalt läbi ja vaatame kas saavad siis asja käima. Nagu ajalugu näitab , siis peale viisakat hädaldamist saavad enamus asju nagu imeväel korda.
Peale linnas toimetamisi võtsime suuna Broome peale. See on Port Headlandist 611 km. Ühe päevaga me ei plaaninud seda sõita ja jäime pidama poole tee peale 80 Mile Beachi äärde. Ööbisime jällegi karavanpargis. Käisime ookeanis ujumas ja Marite nagu alati jõuab peale mind vette, ühel hetkel hakkas ta nelja tähega sõnu karjuma. Uurisin, et mis siis lahti ja ta vastas, et siin oli väga suur kilpkonn, kes „kabistas“ tema säärt. Mine võta kinni kas ta rääkis tõtt või mitte. Küllap ikkagi rääkis. Igatahes hakkasime tagasi ranna poole liikuma, sest ujuda ta enam ei tahtnud. Kuna vesi läks seal väga aeglaselt sügavaks ja normaalse sügavuseni jõudmiseks pidi jalutama ca 300 meetrit. Sama ka randa tagasi jõudmiseks. Kuna meil polnud siinsetest tõusudest ja mõõnadest suurt aimdust, siis vette minnes jätsime asjad vee piirit kuskil 10 meetri kaugusele. Mina isegi paar meetrit kaugemale. Igatahes tagasi randa jalutades vaatasin, et Marite rätik on veele kuidagi väga lähedal. Kukkusin siis liduma, sest tema rätiku sees oli fotokas ja muud väärtuslikku kola. Kohale jõudes oli rätik märg, aga fotokas õnneks polnud väga palju vett saanud. Ainult kott oli niiske. Minu asjad mis olid kaks meetrit eemal olid kuivad. Sellest moraal, ära jäta asju nii, sest tõusud ja mõõnad liiguvad siin ikka jube kiiresti. 10 minutiga pole veepiiri 20 meetrine liikumi mingi probleem. Oleme kuulnud, et vahel on tõus nii kiire, et sa ei jõua isegi sellega võidu joosta. Mine võta kinni kas see on õige või vale.
Õhtul vaaritasin ma meile süüa ja Marite pesi pesu. Ööbisime telgis, sest oli pehme muruplats olemas.
Peale linnas toimetamisi võtsime suuna Broome peale. See on Port Headlandist 611 km. Ühe päevaga me ei plaaninud seda sõita ja jäime pidama poole tee peale 80 Mile Beachi äärde. Ööbisime jällegi karavanpargis. Käisime ookeanis ujumas ja Marite nagu alati jõuab peale mind vette, ühel hetkel hakkas ta nelja tähega sõnu karjuma. Uurisin, et mis siis lahti ja ta vastas, et siin oli väga suur kilpkonn, kes „kabistas“ tema säärt. Mine võta kinni kas ta rääkis tõtt või mitte. Küllap ikkagi rääkis. Igatahes hakkasime tagasi ranna poole liikuma, sest ujuda ta enam ei tahtnud. Kuna vesi läks seal väga aeglaselt sügavaks ja normaalse sügavuseni jõudmiseks pidi jalutama ca 300 meetrit. Sama ka randa tagasi jõudmiseks. Kuna meil polnud siinsetest tõusudest ja mõõnadest suurt aimdust, siis vette minnes jätsime asjad vee piirit kuskil 10 meetri kaugusele. Mina isegi paar meetrit kaugemale. Igatahes tagasi randa jalutades vaatasin, et Marite rätik on veele kuidagi väga lähedal. Kukkusin siis liduma, sest tema rätiku sees oli fotokas ja muud väärtuslikku kola. Kohale jõudes oli rätik märg, aga fotokas õnneks polnud väga palju vett saanud. Ainult kott oli niiske. Minu asjad mis olid kaks meetrit eemal olid kuivad. Sellest moraal, ära jäta asju nii, sest tõusud ja mõõnad liiguvad siin ikka jube kiiresti. 10 minutiga pole veepiiri 20 meetrine liikumi mingi probleem. Oleme kuulnud, et vahel on tõus nii kiire, et sa ei jõua isegi sellega võidu joosta. Mine võta kinni kas see on õige või vale.
Õhtul vaaritasin ma meile süüa ja Marite pesi pesu. Ööbisime telgis, sest oli pehme muruplats olemas.
Esmaspäev 4.05
(Reinu jutt)Hommikul jällegi varajane äratus. Sõitsime Dales George matkarajade juurde mis olid meie ööbimiskohast paari km kaugusel. Seal olid samasugused matkarajad nagu eelmises kohas, aga tiba kergemad. Vaatasime seal kiiresti paar kohta üle, aga kuskile matkarajale ei läinud. Auto juures olles tundis Marite bensiini lõhna ja lähemal uurimisel selgus, et bensiinipaagist tuleva vooliku juures oli leke. Tekkis dilemma kas sõidame 100 km tagasi Tom Price või Port Headlandi mis oli 340 km kaugusel, aga me ei oleks pidanud tegema 200 km ringi tagasi Tom Price. Kontrollisin 10 km pärast ja enam bensiini ei lekkinu ja võtsime riski ja sõitsime Port Headlandi. Lehvitasime Tom Pricele, sest meie mõlema arvates on see kõige parem koht terves Austraalias. Risk tasus ennast ära ja jõudsime ilusasti kohale. Port Headland on kaevanduslinn ja sealt veetakse kogu raud minema mis kaevandatakse Tom Pricest ja Newmanist. Port Head Landi veetakse nad rongidega mis on maailma pikimad. Leidsime ka mehaaniku kes vaatas seda voolikut ja ütles, et sellega on kõik korras. Küll aga avastas ta, et kardaani ja tagasilla juurest tuleb tihend ära vahetada, sest seal lekib õli. Küllap oli selles süüdi see jube tee.
Jätsime auto parandusse ja läksime linna peale laiama. Kuigi mis linn see on, üks paras urgas. Jube tolmune ja midagi vaadata polnud. Kesklinnast avastasime õnneks tasuta WIFI koha. Laadisime seal pilte. Netis olles sain ka vastuse, et mulle anti ka teiseks aastaks viisa. See, aga tähendab seda, et sellel aastal me tagasi ei tule. Järgmisel aastal kunagi. Laadisime mõned pildid ülesse ja läksime autotle järgi. Tihendi vahetamine maksis 180 dollarit ja uurisin ikkagi kas ta arvab, et bensiinipaagi voolik on ok. Mehhaanik ütles, et kõik on korras nagu Norras ja kui hommikul ikka jampsib, siis tuleksime tagasi.
Ööbisime Port Headlandi läheduses olevas karvanpargis.
Jätsime auto parandusse ja läksime linna peale laiama. Kuigi mis linn see on, üks paras urgas. Jube tolmune ja midagi vaadata polnud. Kesklinnast avastasime õnneks tasuta WIFI koha. Laadisime seal pilte. Netis olles sain ka vastuse, et mulle anti ka teiseks aastaks viisa. See, aga tähendab seda, et sellel aastal me tagasi ei tule. Järgmisel aastal kunagi. Laadisime mõned pildid ülesse ja läksime autotle järgi. Tihendi vahetamine maksis 180 dollarit ja uurisin ikkagi kas ta arvab, et bensiinipaagi voolik on ok. Mehhaanik ütles, et kõik on korras nagu Norras ja kui hommikul ikka jampsib, siis tuleksime tagasi.
Ööbisime Port Headlandi läheduses olevas karvanpargis.
Pühapäev 3.05
(Reinu jutt)Hommikul jällegi varajane äratus. Ärgates oli muidugi meie telgi kõrval kivi otsas roosa kakaduu keda eelmisel päeval toitsime. Samas paar meetrit eemal oli känguru. Just, just, päris elus känguru. Õnneks me ära ei ehmatanud, sest teised eestlased hoiatasid eelmisel päeval, et seal käivad vahel kaks-kolm poolkodustatud kängurut. Tegime siis kängurutest pilti, koos Maritega muidugi. Paitasime neid, õigemini Marite paitas neid enamasti. Karv on neil küll hästi pehme ja sile. Kella 9.30 neks vedasime ennast kohalikku turismiinfo keskusse kust ostsime tuuri kohalikku kaevandusse. Turismiinfos töötas üks kahtlase aktsendiga tädi ja mauurisin kust ta pärit on. Ta oli pärit Kasastanist ja siis me läksime sujuvalt üle vene keelele. Keset Austraaliat vene keelt oli päris naljakas.
Tom Price on maailmas suuruselt teine nn. pealt avatud kaevandus.Terve linna on ehitanud üks firma ja sa kas töötad kaevanduse heaks või kuskil poes. Muid asju seal eriti pole. Kaevandatakse seal rauda. Kaevandus oli muidugi väga võimas, aga teid ma siin detailidega koormama ei hakka. Peale seda tuuri sättisime oma asju autos ja plaanisme minna poodi süüa ostma. Samal ajal sõitis meie auto juurde mingi elektrifirma auto. Juht hakkas pärima esialagu meie jaoks totakaid küsimusi, et kas me oleme täna juba söönud ja kas me oleme backpackerid. Me vastasime, et ei ole söönud ja oleme jah backpackerid. Selle peale andis ta meile kaks kupongi ja ütles, et seal mäe peal on söögi koht kus nende talongidega saame süüa nii palju kui suudame. Küsisime, et miks ta meile need annab, vastas ta, et on olnud ka backpacker ja teab mis elu see on. Igatahes oli see söögikoht väga 5. See oli kaevandustöötajate söökla ja seal oli rootsi laud. Pugisime oma kõhu täis ja tänasime mõtteis seda meest nende talongide eest. Häid inimesi on siin kuhjaga.
Peale söömist võtsime suuna Karijini rahvuspargi poole kus on kanjonite moodi asjandused ja matkarajad. Kohti on kaks kus need matkarajad on. Esimesse (Weano George) jõudmiseks pidime sõitma 50 km mööda asfalti ja peale seda 28 km kruusateed. Kruusatee oli lai nagu lennuväli, aga kohati halb. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime. Valisime alustuseks raja mis läks järjest raskemaks. Lõppes see 6 raskusastmega. See tähendas seda, et sul peab olema mingi mägironija litsent ja vajalik varustus ja muu selline jura. Igatahes kulges rada kanjonis. Mõlemal pool oli kaljuseinda mis olid 100-200m kõrged ja seal voolas keskel oja. Vahel muutus oja väikseks basseini moodi asjanduseks. Kohati oli vesi kaelani ja tuli turnida mööda seinu. Päris ektreemne oli see värk. Raja pikkuseks võis olla 400 m ja edasi –tagasi (kokku 800 m)läbimiseks kulus meil kuskil 1,5 tundi. Kuigi Marite tahtis kaks korda pooleli jätta, aga lõpuks tegime selle ikkagi ära. Isegi selle lõigu mis oli 6 raskusastme. Tegelt on seda väga raske kirjeldada, aga ehks saite ikkagi aru.Küsige üle kui midagi aru ei saanud.Peale Weanot plaanisime jõuda samas rahvuspargis asuvasse Dales Campgroundi. Selleks oli meil valida kas sõidame sama 28 km kruusateed ja lisaks veel 50 km mööda asfalti või lõikame ja oleme 33 km mööd kruusateed kohal.
Valisime viimase variandi kuigi Kasastani tädi oli meid hoiatanud, et see teelõik on väga halb ja seal on palju kivisid mis lõnuvad rehvid ära, sest nad on nii teravad. Need 33 km on olnud mu elu kõige pikemad 33 km. Tee oli jällegi nii lai nagu lennuväli, aga nii treppis ja teravaid kive täis, et vahepeal sõitsime 5 km/h. Kaua tehtu kaunikene ja kohale me jõudsime. Isegi rehvid jäi terveks. Seda teed ei soovita ma kellegile ja lõpuks sain ma aru miks dziibid on reisimiseks head.
Telkimiskoht oli selline, et pidid ise jätma 10 dollarit ümbrikusse ja pistma selle ühte kasti. See tehtud valisime omale koha. Vett seal polnud, elektrit samuti mitte. Ainuke mis oli kuivkäimla. Ööbisime auto, sest meie plats oli väga kõva jälle ja telki ei pannud üle. Tegime kiirnuudleid ja panime oma prahi kilekotti. Vaidlesin veel Maritega, et kuhu me selle koti paneme. Ma kartsin, et kängurud tulevad öösel ja tuuseldavad selle laiali. Tema muidugi naeris, aga ikkagi panin igaks juhuks auto alla. Hakkasime oma asemeid autos sättima kui nägin, et mingi loom nuusib meie veekanistri ümber mis olin autost välja tõstnud. Väljas oli juba päris pime tollel hetke. Karjusin Maritele, et siin on kuradi f_cking dingod. Kargasime mõlemad selle peale autosse ja tõmbasime kõik 4 ust kinni. Haarasin taskulambi ja asusin uurima kuhu see elukas kadus. See sitavares oli juba jõudnud teisele poole autot ja rabas meie prügikoti ja lidus põõsaste poole. Julgesime siis autost välja tulla ja kuulsime kuidas dingi 15 meetrit eemal meie prügikoti sisu revideeris. Egas midagi kobisime magama. Nagu tavaliselt kella 20 paiku. Tore oli magada keset savanni.
Tom Price on maailmas suuruselt teine nn. pealt avatud kaevandus.Terve linna on ehitanud üks firma ja sa kas töötad kaevanduse heaks või kuskil poes. Muid asju seal eriti pole. Kaevandatakse seal rauda. Kaevandus oli muidugi väga võimas, aga teid ma siin detailidega koormama ei hakka. Peale seda tuuri sättisime oma asju autos ja plaanisme minna poodi süüa ostma. Samal ajal sõitis meie auto juurde mingi elektrifirma auto. Juht hakkas pärima esialagu meie jaoks totakaid küsimusi, et kas me oleme täna juba söönud ja kas me oleme backpackerid. Me vastasime, et ei ole söönud ja oleme jah backpackerid. Selle peale andis ta meile kaks kupongi ja ütles, et seal mäe peal on söögi koht kus nende talongidega saame süüa nii palju kui suudame. Küsisime, et miks ta meile need annab, vastas ta, et on olnud ka backpacker ja teab mis elu see on. Igatahes oli see söögikoht väga 5. See oli kaevandustöötajate söökla ja seal oli rootsi laud. Pugisime oma kõhu täis ja tänasime mõtteis seda meest nende talongide eest. Häid inimesi on siin kuhjaga.
Peale söömist võtsime suuna Karijini rahvuspargi poole kus on kanjonite moodi asjandused ja matkarajad. Kohti on kaks kus need matkarajad on. Esimesse (Weano George) jõudmiseks pidime sõitma 50 km mööda asfalti ja peale seda 28 km kruusateed. Kruusatee oli lai nagu lennuväli, aga kohati halb. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime. Valisime alustuseks raja mis läks järjest raskemaks. Lõppes see 6 raskusastmega. See tähendas seda, et sul peab olema mingi mägironija litsent ja vajalik varustus ja muu selline jura. Igatahes kulges rada kanjonis. Mõlemal pool oli kaljuseinda mis olid 100-200m kõrged ja seal voolas keskel oja. Vahel muutus oja väikseks basseini moodi asjanduseks. Kohati oli vesi kaelani ja tuli turnida mööda seinu. Päris ektreemne oli see värk. Raja pikkuseks võis olla 400 m ja edasi –tagasi (kokku 800 m)läbimiseks kulus meil kuskil 1,5 tundi. Kuigi Marite tahtis kaks korda pooleli jätta, aga lõpuks tegime selle ikkagi ära. Isegi selle lõigu mis oli 6 raskusastme. Tegelt on seda väga raske kirjeldada, aga ehks saite ikkagi aru.Küsige üle kui midagi aru ei saanud.Peale Weanot plaanisime jõuda samas rahvuspargis asuvasse Dales Campgroundi. Selleks oli meil valida kas sõidame sama 28 km kruusateed ja lisaks veel 50 km mööda asfalti või lõikame ja oleme 33 km mööd kruusateed kohal.
Valisime viimase variandi kuigi Kasastani tädi oli meid hoiatanud, et see teelõik on väga halb ja seal on palju kivisid mis lõnuvad rehvid ära, sest nad on nii teravad. Need 33 km on olnud mu elu kõige pikemad 33 km. Tee oli jällegi nii lai nagu lennuväli, aga nii treppis ja teravaid kive täis, et vahepeal sõitsime 5 km/h. Kaua tehtu kaunikene ja kohale me jõudsime. Isegi rehvid jäi terveks. Seda teed ei soovita ma kellegile ja lõpuks sain ma aru miks dziibid on reisimiseks head.
Telkimiskoht oli selline, et pidid ise jätma 10 dollarit ümbrikusse ja pistma selle ühte kasti. See tehtud valisime omale koha. Vett seal polnud, elektrit samuti mitte. Ainuke mis oli kuivkäimla. Ööbisime auto, sest meie plats oli väga kõva jälle ja telki ei pannud üle. Tegime kiirnuudleid ja panime oma prahi kilekotti. Vaidlesin veel Maritega, et kuhu me selle koti paneme. Ma kartsin, et kängurud tulevad öösel ja tuuseldavad selle laiali. Tema muidugi naeris, aga ikkagi panin igaks juhuks auto alla. Hakkasime oma asemeid autos sättima kui nägin, et mingi loom nuusib meie veekanistri ümber mis olin autost välja tõstnud. Väljas oli juba päris pime tollel hetke. Karjusin Maritele, et siin on kuradi f_cking dingod. Kargasime mõlemad selle peale autosse ja tõmbasime kõik 4 ust kinni. Haarasin taskulambi ja asusin uurima kuhu see elukas kadus. See sitavares oli juba jõudnud teisele poole autot ja rabas meie prügikoti ja lidus põõsaste poole. Julgesime siis autost välja tulla ja kuulsime kuidas dingi 15 meetrit eemal meie prügikoti sisu revideeris. Egas midagi kobisime magama. Nagu tavaliselt kella 20 paiku. Tore oli magada keset savanni.
Laupäev 2.05
(Reinu jutt)Äratus jälle kuskil 6.30 ja võtsime suuna Tom Price poole. Coral Bayst on sinna üle 600 km. Tee oli muidugi nagi ikka seal kandis väha üksluine. Ainult kõrb ja mingid põõsaste moodi puud ainult. Vahel ka mõned mäed nagu Ameerika filmides. Tee ääres jällegi sadade kaupa surnuid kängurusid ja vahelduseks ka mõni lehm. Seal keset kõrbe on päris palju metsikuid lehmasid kes söövad teede ääres. Samuti parvede kaupa igas suuruseid kotkaid kes neid korjuseid siis söövad. Need linnud ei viitsi korjuse juurest lennata kuigi näevad autot lähenemas, isegi kui lendavad, siis viimasel hetkel. Muidugi mitte kõrbe poole vaid ikka samat trajektoori pidi mis autol. Korra leidis isegi üks kotkas oma otsa meie auto esiklaasis. Kotkas oli natuke suurem kui vares ja tuleb ainult Jehoovat tänada, et klaas terveks jäi. Tegelt on ka nende lindude vastu rohi olemas. Tuleb lihtsalt aegsasti enne laiba juurde jõudmist signaali lasta, siis tõmbavad nad uttu. Lisaks nägime teel jalutamas veel suurt sisalikku. Nii oma meetri pikkust, kollast värvi ja lilla keelega. Keel käis pidevalt suust välja, rõve elukas.
Tom Price jõudsime kuskil kell 15. Läksime esmalt Colesi ja ostsime liha, juurikaid ja muud head paremat. Õhtul plaanisime ööbida kohalikus karavanpargis ja seal jälle luksus missugune. Juurikate leti juures olles jätsin oma ostukäru keset vahet ja kohalik töötja ei saanud hästi liikuda. Ütlesin talle viisakalt- Sorry. Mille peale vastas tema...arvake ära mis ta vastas. Te ei arva seda elu sees ära. Ta vastas- pole hullu. Marite muidugi arvas, et ta kuuleb luulusid. Tegelt tuli välja, et tegu oli eestlasega kes töötab seal. Lisaks temale oli seal veel üks eestlane tööl. Lobisesime nendega natuke ja leppisime kokku, et peale nende tööpäeva lõppu teeme koos mõned õlled. Nad elasid samas karavanpargis kus ka meie plaanisime ööbida. Karvavanpark oli oli seal väga okei. Nagu enamus karavanparke. Kasutada saab gaasigrille, külmkappe, mikrouune, pesumasinaid, dushe, elektrit jne. Grillisime oma liha, juurikad ja muud asjad ära, sõime kõhu täis. Peale seda oli aeg nii kaugel, et poistel lõppes Colesis töö ja jõime nendega 2 tundi õlut ja lobisesime niisama. Kell 20 läksime magama. Sellel korral ööbisime vahelduseks telgis, sest seal oli mõnus murulapp kuhu telk üle panna. Tavaliselt on enamus karavanparkides kõva maapind nagu kruusateel ja ühtegi rohuliblet ei kasva. Ai kurja... oleks peaaegu unustanud. Toitsime päeval saiaga kakaduusid. Need olid nii julged, et tulid võtsid su käe pealt saia. Pilte näete ka kunagi, võib- olla
Tom Price jõudsime kuskil kell 15. Läksime esmalt Colesi ja ostsime liha, juurikaid ja muud head paremat. Õhtul plaanisime ööbida kohalikus karavanpargis ja seal jälle luksus missugune. Juurikate leti juures olles jätsin oma ostukäru keset vahet ja kohalik töötja ei saanud hästi liikuda. Ütlesin talle viisakalt- Sorry. Mille peale vastas tema...arvake ära mis ta vastas. Te ei arva seda elu sees ära. Ta vastas- pole hullu. Marite muidugi arvas, et ta kuuleb luulusid. Tegelt tuli välja, et tegu oli eestlasega kes töötab seal. Lisaks temale oli seal veel üks eestlane tööl. Lobisesime nendega natuke ja leppisime kokku, et peale nende tööpäeva lõppu teeme koos mõned õlled. Nad elasid samas karavanpargis kus ka meie plaanisime ööbida. Karvavanpark oli oli seal väga okei. Nagu enamus karavanparke. Kasutada saab gaasigrille, külmkappe, mikrouune, pesumasinaid, dushe, elektrit jne. Grillisime oma liha, juurikad ja muud asjad ära, sõime kõhu täis. Peale seda oli aeg nii kaugel, et poistel lõppes Colesis töö ja jõime nendega 2 tundi õlut ja lobisesime niisama. Kell 20 läksime magama. Sellel korral ööbisime vahelduseks telgis, sest seal oli mõnus murulapp kuhu telk üle panna. Tavaliselt on enamus karavanparkides kõva maapind nagu kruusateel ja ühtegi rohuliblet ei kasva. Ai kurja... oleks peaaegu unustanud. Toitsime päeval saiaga kakaduusid. Need olid nii julged, et tulid võtsid su käe pealt saia. Pilte näete ka kunagi, võib- olla
Reede 1.05
(Reinu jutt) Hommikul jälle kell 6.30 äratus, sest kell 7.30 algas seal samas rannas delfiinide toitmine. Täpselt pool kaheksa olid delfiinid kohal ja siis ujusid nad seal inimeste nina all ja kohalikud karavanpargi töötajad rääkisid muinasjutte delfiinide kohta. Lõpetuseks said kümmekond „õnnelikku“ delfiinidele kala anda.- tõeline turistitsirkus. Rannast auto juurde minnes tegime Maritest pilti koos pelikaniga ja siis võis sõit alata. Õhtuks plaanisime jõuda Coral Baysse.
30 kmMonkey Miast oli mingi koht mille nimi oli ahhh-raisk-ma-ei mäleta- enam. Tegelt olid seal mingid stematoiliidid või midagi sellist. Hemoroidid igatahes need polndu. Need stomatoiliid kujutasid endast mingit suurt elavat kivi ookeanis või midagi sellist ja see pidi maailmas suht haruldane olema. Vanust oli tal ka miljoneid aastaid. Minu jaoks jällegi igav.
Peale seda võtsime suuna Carnavoni poole. See teelõik oli päris huvitav, sest igal pool tee ääred olid täis magavaid kängurusid. Tegelt kutsume meie ainult neid nii. Teie jaoks on nad lihtsalt auto alla jäänud kängurud. Ma pole kuskil veel näinud, et neid oleks nii tihti tee ääres. „Parimates“ kohtades loendasime kilomeetri jooksul 40-50 surnud isendit. Carnavoni jõudes helistasime mingitele asjapulkadele kuskil valistsusametis ja uurisime, et miks nad pole kuu aja jooksul mulle vastanud, kus mu teise aasta viisataotluse vastus on. Peale seda ostsime poest natuke süüa ja mingist kiirtoidukohast hiinakat ja sõit Coral Bay poole võis alata. Lisaks leidsin veel tänavalt 5 dollarit. Minu suurim summa mis siin leidnud olen.
Vahetult enne päikeseloojangut jõudsime Coral Baysse. Seda kohta peetakse maailmas ühes ilusamaks ja parimaks kohaks kus saab vaadata koralle ja vaalhaisid. Kiire suplus ookeanis ja siis autosse tagasi. Plaanisime seal veeta kaks ööd ja ühe päeva. Parkisime oma auto ooeani ääres asuvasse parklasse ja sättsisme ennast magama. Saime just magama jääda, kui üks kohalik paks jobu sõitis oma Land Cruiseriga meie auto kõrvale, koputas meie aknale ja pani ühe paberi kojamehe vahele. Ise muidugi tõmbas kohe uttu. Vaatasime, et mis seal paberil kirjas. Seal oli selges inglis keeles kirjas, et selles linnas ei tohi autot parkida kuskile tänavale ega linna ümbrusse ka kuskil 10 km raadiuses. Egas midagi, kui selline debiilne seadus seal kehtib, siis hakkasime kohalikke karavanparke läbi kammima. Kuna oli reede, siis kuskil loomulikult vaba kohta polnud ja mis meil muud üle jäi kui hakkasime sellest mõtetust linnast vastu ööd edasi sõitma. Meile pole sellist kohta vaja kus oma külalistesse suhtutakse nagu tühja kohta, ning politsei kohuseid täidab üks suur paks jurakas. Võimalik, et sellel paksul oli lihtsalt „väikese tilli“ kompleks. Igatahes meil polnud enam mingit isu oma raha sellesse linna jätta. Kuigi see oleks olnud väga väike raha. Samas koosneb ka meri tilkadest.
Meie sõit algas kuskil kella 23 paiku ja rooli läks Marite, sest ma olin natuke õlunaadi joonud. Öine autoga sõit on siin paras vene rulett, sest kängurud jooksevad mõlemal pool teed ja keset teed. Nii me siis sõitsimegi 30 km/h tunnis ja ise palvetades, et ükski rumal loom alla jääks. Vahel jäime seisma ja ma lasin känguru peale taskulambiga valgust ja pildistasin neid. Paar pilti tulid päris head. Peale tunni ajast sõitu jäime suure maantee äärde ööbima, sest me ei tahtnud riskida, et keegi meie auto alla jääks. Kohaliku eestlased Perthist hoiatasid meid enne reisi muidugi, et me mingil juhul kuskil suure tee ääres ei magaks, sest see võib olla ohtlik. Meil muidugi valikut polnud. Selle päeva ja öö jooksul sõitsime 653 km.
30 kmMonkey Miast oli mingi koht mille nimi oli ahhh-raisk-ma-ei mäleta- enam. Tegelt olid seal mingid stematoiliidid või midagi sellist. Hemoroidid igatahes need polndu. Need stomatoiliid kujutasid endast mingit suurt elavat kivi ookeanis või midagi sellist ja see pidi maailmas suht haruldane olema. Vanust oli tal ka miljoneid aastaid. Minu jaoks jällegi igav.
Peale seda võtsime suuna Carnavoni poole. See teelõik oli päris huvitav, sest igal pool tee ääred olid täis magavaid kängurusid. Tegelt kutsume meie ainult neid nii. Teie jaoks on nad lihtsalt auto alla jäänud kängurud. Ma pole kuskil veel näinud, et neid oleks nii tihti tee ääres. „Parimates“ kohtades loendasime kilomeetri jooksul 40-50 surnud isendit. Carnavoni jõudes helistasime mingitele asjapulkadele kuskil valistsusametis ja uurisime, et miks nad pole kuu aja jooksul mulle vastanud, kus mu teise aasta viisataotluse vastus on. Peale seda ostsime poest natuke süüa ja mingist kiirtoidukohast hiinakat ja sõit Coral Bay poole võis alata. Lisaks leidsin veel tänavalt 5 dollarit. Minu suurim summa mis siin leidnud olen.
Vahetult enne päikeseloojangut jõudsime Coral Baysse. Seda kohta peetakse maailmas ühes ilusamaks ja parimaks kohaks kus saab vaadata koralle ja vaalhaisid. Kiire suplus ookeanis ja siis autosse tagasi. Plaanisime seal veeta kaks ööd ja ühe päeva. Parkisime oma auto ooeani ääres asuvasse parklasse ja sättsisme ennast magama. Saime just magama jääda, kui üks kohalik paks jobu sõitis oma Land Cruiseriga meie auto kõrvale, koputas meie aknale ja pani ühe paberi kojamehe vahele. Ise muidugi tõmbas kohe uttu. Vaatasime, et mis seal paberil kirjas. Seal oli selges inglis keeles kirjas, et selles linnas ei tohi autot parkida kuskile tänavale ega linna ümbrusse ka kuskil 10 km raadiuses. Egas midagi, kui selline debiilne seadus seal kehtib, siis hakkasime kohalikke karavanparke läbi kammima. Kuna oli reede, siis kuskil loomulikult vaba kohta polnud ja mis meil muud üle jäi kui hakkasime sellest mõtetust linnast vastu ööd edasi sõitma. Meile pole sellist kohta vaja kus oma külalistesse suhtutakse nagu tühja kohta, ning politsei kohuseid täidab üks suur paks jurakas. Võimalik, et sellel paksul oli lihtsalt „väikese tilli“ kompleks. Igatahes meil polnud enam mingit isu oma raha sellesse linna jätta. Kuigi see oleks olnud väga väike raha. Samas koosneb ka meri tilkadest.
Meie sõit algas kuskil kella 23 paiku ja rooli läks Marite, sest ma olin natuke õlunaadi joonud. Öine autoga sõit on siin paras vene rulett, sest kängurud jooksevad mõlemal pool teed ja keset teed. Nii me siis sõitsimegi 30 km/h tunnis ja ise palvetades, et ükski rumal loom alla jääks. Vahel jäime seisma ja ma lasin känguru peale taskulambiga valgust ja pildistasin neid. Paar pilti tulid päris head. Peale tunni ajast sõitu jäime suure maantee äärde ööbima, sest me ei tahtnud riskida, et keegi meie auto alla jääks. Kohaliku eestlased Perthist hoiatasid meid enne reisi muidugi, et me mingil juhul kuskil suure tee ääres ei magaks, sest see võib olla ohtlik. Meil muidugi valikut polnud. Selle päeva ja öö jooksul sõitsime 653 km.
Neljapäev 30.04
04 (Reinu jutt) Ärkasime hommikul vara kuskil 6.30. Tõstsime oma kompsud tagasi taha, lükkasime istmed uuesti ülesse, pesime, kusesime ja kammisime ennast, ning sõit võis alata. Õhtuks plaanisime jõuda Monkey Miasse. Teele jäi veel Kalbarri koos oma koos oma kuulsa Natural Windowiga. Kalbarisse pidime jõudma täpselt kell 9 kui algab pelikanide toitmine. Kohale jõudes polnud ei toitmist, ega pelikane. No worries ehk sitta kah, nagu meil tavaks nüüd äelda. Võtsime siis suuna Natural Windowi poole. See oli natukene suurest teest kõrval ja tuli sõita teed mööda mis kulges keset kõrbe. Tee oli liivane ja kohati nii treppi sõidetud, et üle 20 km/h ei saanud sõita. Enamasti sai sõita kuskil 50 km/h. Lootsin, et enam mööda nii hullu teed sõitma ei pea, aga lootus on lollide lohutus ja tulemas oli veel hullemaid teid. Sellest, aga hiljem. Aken oli iseenesest kaljus mingi auk kus sai pilti teha ja maastik meenutas natuke Ameerikat. Õigemini Ameerika filme. Lisaks oli seal jubedalt kärbseid kes olid tüütud. Kiirelt see aken üle vaadatud võtsime suuna Monkey Mia poole. Natuke peale kella 17 olime Monkey Mias, olime selja taha jätnud päevaga 636 km. Teed suuremate kohtade vahel on muidu head ja sõita võib enamasti 110 km/h. Seega pole mingi probleem selline vahemaa 6 tunniga ära sõita. Ööbisime kohalikus karavanpargis. Selle eest tuleb küll maksta, aga sul on olemas dush, köök, gaasigrill ja köögi kasutamise võimalus. Päris luksus, või mis. Karavanpargis olid kaks kodustatud emu. Tegin ühe lolli vea ja hakkasin emusid kartulikrõpsudega toitma. Need totakad ei tahtnud sellega leppida kui ma neid enam toita ei tahtnud. Tahtsid nokaga mind lüüa, lollid loomad. Marite kartis neid. Õhtul käisime ookeanis ujumas ja mingi kell 20 magama.
Kolmapäev 29.04.2009
(Reinu jutt)Alustasime oma reisi hommikul kell 10. Esmalt läksime kohalikku supermarketisse ja ostsime süüa ja juua, mitmeks päevaks. Samuti tankisime auto paagi täis ja sõita võis alata. Õhtuks plaanisime jõuda Geraldtoni mis asub Perthist 424 km kaugusel. Poolel teel vaatasime üle veel Pinnaclese. See on koht kõrbes kus on püstiselt üleval tuhendeid kivisid. Suuremaid ja väiksemaid, eriti ilus pidi olema seal päikseloojangu ajal, sest varjud mis siis pidid olema on ilusad. No ma ei tea, mulle meenutasid need kivimid obeliski mis asub Tallinnas Pirita tee ääres. Rahvasuus kutsutakse seda obiliski Impotendi unistuseks. Ehk siis see oli kõrb kus oli tuhandeid väikseid Impotendi unistusi. Erilist muljet see koht mulle vähemalt ei jätnud. Pinnaclesist ära sõites oli tee ääres kaks emu poissi kes ei lasknud ennast häirida. Tegime paar klõpsu, need pildid peaks olema ka juba fotkis. Õhtuks jõudsime Geraldtoni ja olime läbi sõitnud 549 km. Ööbisime suvalises parklas ja mitte telgis vaid autos. Päeva märksõnaks oli see, et ühtegi teeotsa me esimese korraga ei suutnud üles leida. Kuigi meil on väga hea kaart. Eks see oli nii juhi (minu), kui kaardilugeja (Marite) süü. Kokkuvõttes esimese päeva kohta saime päris hästi hakkama.
Sissejuhatus
Hei rahvas, üritame koos Maritega nüüdsest ka blogi pidama hakata. Seda selleks, et on lihtsam nii meil kui teil. Meile eriti saatma edaspidi ei hakka, teie peate seda kahjuks tegema, sest blogi teil ju pole J. Blogi peame nii, et kirjutame Maritega vaheldumisi. Ühe päeva kohta mina (Rein) ja järgmise päeva kohta Marite jne. Alguses aitab meid blogi kirjutamisel Tõnis kes meiega liitus Broomes ehk 7 päeva hiljem meie seikluse algust. Kogu seiklus peaks olema minimaalselt 12 000 km, aga tõenäoliselt tuleb kilomeetreid 3000-4000 rohkem. Reisi pikkuseks on plaanitud kuu kuni poolteist. Selle aja jooksul sõidame läbi läänekalda Perthist ülespoole kuni põhja välja (Darwinisse). Sealt otse alla lõunasse ehk Port Augustasse. Keset Austraaliat vaatame ära Suure Kivi ehk Uluru kivi. Samuti proovime vaadata ära teel asuvad suuremad ja kuulsamad vaatamisväärsused. Port Augustast võtame suuna tagasi Perthi, et kunagi juunis alustada vanas armsas Manjimupis puude istutamisega. Iga päeva kohta proovime kirjutada mingi jutukese ja kes tahab saab sinna postitada omapoolse kommentaari. Lisan veel seda, et reisi esimesed 8 päeva olime väga laisad ja ei viitsinud midagi üles kirjutada. Õigemini kirjutasime iga päeva kohta ainult paar märksõna ja kilometraaži. Proovime, siis nüüd tagant järgi mingid jutud valmis teha.
Tellimine:
Postitused (Atom)
