Kakadu rahvuspark 2

Neljapäev 14.05 (Marite jutt) Täna vaatasime rahvuspargis ära ka ülejäänud kohad, mis eile vaatamata jäid (eile avastasime rahvuspargi põhja poolt, täna lõuna poolt). Peale hommikust mango ja pirni söömist tegime väikse jalutuskäigu rahvuspargi kõrval oleval käimisrajal, mis viis aborigeenide kultuurikeskusesse. Päris põnev oli. Sai lugeda ja näha kõik võimalike agorigeenide eluga seonduvat. Kui hommikune jalutuskäik oli tehtud, siis ootas meid karavanpargi ees buss, mis viis meid kilomeetrikese edasi Yellow Wateri kaldale, mis olevat üks kuulsamaid märgalasid, kus elutsevad kuni 5m krokodillid lisaks paljudele lindudele ja muudele elusolenditele. Laevatuuri pikkus oli 1,5 tundi. Kui olime juba mingi 20 min sõitnud, siis Rein hüüdis, et krokodill. Ja tõesti oligi ja mitte väike. Vähemalt 2 meetrine isane puhkas jõekaldal puude varjus. Ma arvan, et ma olin vist viimane, kes seda krokodilli nägi, sest ei osanud nii suurt looma oodata. Otsisin silmadega poole väiksemat krokot. Kohati tundus, et tegemist oli plastmassist maketiga, kuna ta ei liigutanud ennast absoluutselt. Vaid lõpus korra nägin, et tagumine osa korra liikus. Sellise loomaga igatahes kohtuda ei tahaks. Hiljem edasi sõites nägime veel ka ühte väiksemat emast (pea ja keha ülemine osa veest väljas), kes paadi lähenedes vaikselt vee alla vajus. Oli vaid pinnalt näha tema ujumis trajektoori (väiksed mullid tulid pinnale ja vesiroosilehed liikusid). Ja ühe kroko pead nägime kaugemalt vees liikumas. Palju oli muidugi ka olukordi, kus ka mõned puuoksad või veetaimed tekitasid tunde, et näed krokodilli. Igasuguseid huvitavaid linde oli samuti näha. Eriti ilus oli merikotkas (valge keha ja mustade tiiva otstega).
Peale tuuri külastasime veel 2 rahvuspargis olevat rada. Esimene nimega Gungurul oli rada, mis viis jõe äärde ja üles mäe otsa, kus avanes vaade päris kaugele . Enne jõe äärde minekut oli jälle tavapärane silt, et krokodillide olemasolu pärast tuleb olla üliettevaatlik. Võtsime riski ja läksime, kuid jõe äärde jõudes selgus, et jõgi oli veest täitsa tühi, mis tähendas ka et läheduses ühtki krokodilli olla ei saa. Teine rada ehk siis ka meie Kakadu rahvuspargi viimane koht, mida külastasime oli Bukbukluk. Koha nimed on siin väga keerulised, kuna see rahvuspargi ala kuulub(s) tegelikult aborigeenidele. Bukbuklukis avanes jälle vaade kaugusesse aga ei olnud nii hea, kui eelmises kohas. Aga vähemalt jälle üks koht nähtud.
Peale Kakaduud sõitsime edasi lõuna poole, linna nimega Katherine. Ööbime Low Level Point karavanpargis, mis on seni nähtutest kõige parem. Kõik vajalik on olemas ja väga korralik ja kena. Ja peale õhtusööki käisime jälle basseinis kuuvalgel ujumas.