Eidolf Hitler ja Kings Canyon

Esmaspäev 18.05 (Reinu jutt) Hommikul ärgates oli üllatus suur, sest päike paistis. Polnud teda 2 päeva näinud. Sõime hommikusöögi ja tegime muud toimetused ära. Kell 9 olime valmis ja läksime korraks linna, sest Tõnis tahtis omale internetipulka osta. Selle ka ta omale sai. Linnas kohtasime ühte kohalikku pompsi, kes meie eesti keelt kuuldes ütles meile- Eidolf Hitler. Ju ta pidas meid sakstlasteks. Valge nahavärgiva pomps on üldiselt siin haruldus. Enamasti on siinsed pompsi välimusega inimesed ikkagi aborigeenid. Nad näevad välja väga räpased. Enamasti on nad paljajalu, mõned kannavad sokke ja osadel on isegi jalanõud olemas. Neile meeldib kaubanduskeskuste ja suurte supermarketite ees olla. Ju Eesti teismelised on oma tsillimise ja hängimise nendelt üle võtnud. Või siis vastupidi. Kahju on kohati neist, sest nad näevad tõesti räpased ja koledad välja. Linnaelu pole ikka nende jaoks.
Peale internetipulga ostmist võtsime suuna Kings Canyoni poole. See on Alice Springsist 480 km kaugusel. Oleks ka ca 150 km otsemat teed pidi saanud, aga see tähendanuks 100 km kruusateed. Ei, aitäh, see pole mulle. Tee möödus kiiresti ja ühe vahepeatusega. Kogu sõit kuskil 4,5 tundi. Sõit möödub siin üldse kiiresti, eriti kui ise roolis olen. Mulle ei meeldi lihtsalt kõrval istuda. Samuti on Põhja Territooriumil lubatud sõita 130 km/h. Nii kiiresti ma muidugi ei sõida. Enamasti vahemikus 100-115. Teed on sama head, kui normaalne Eesti maantee. Autosid sõidab väga vähe. Tänase päeva jooksul möödusin 480 km jooksul kuskil 5 autost ja sama palju sõitis ka minust mööda. Vastu tuli muidugi rohkem, sest enamus sõidavad põhja soojemasse kliimasse. Loodus on väga üksluine. Ikka kõrb, kus on kuivanud rohi, mõned põõsad ja mõned puud. Taamal mõned mäed, vahelduseks ülesõit tühjaks kuivanud ojadest ja jõgedest. Täna ei pannud ühtegi „magavat kängurut“ isegi tähele. Kotkad on ka kuskile kadunud. Selline ongi Austraalia kõrb. Eestlase jaoks muidugi harjumatu, sest meie jaoks on kõrb üks hunnik liiva.
Samuti on saanud uue tähenduse vahemaad, kui kodus olles tundus Tallinnast Viljandisse sõit pikk ja Egoni maale Vastseliinasse sõit kõige pikem sõit üldse, siis siin 500 km järjest läbi sõita pole mingi probleem. Samuti ärge imestage selle üle, et meie liikumistempo on nii kiire. Siin on lihtsalt vahemaad nii suured ja igat kivi ning puud ju ka päris vaatama ei lähe. Piisab sellest kui vaatame kuulsamad kohad üle. Selleks, et kõik kohad läbi käia, peab olema 4 veoline sõiduk, palju raha ja veel rohkem vaba aega. Kuskil 30-40 aastaga suudab siis kõik Austraalia vaatamisväärsused ära vaadata küll.
Just lõpetasime õhtusöögi, selleks oli mulgikapsas ja praekartul. Keetsin tegelikult kartulid juba eile õhtul ära ja samuti ka kapsa. Täna jäi ainult üle need üles soojendada. Tõnis polnud mulgikapsaid ennem söönud. Täiesti ulme ikka, 29 aastane ja pole mulgikapsaid söönud. Parem hilja kui mitte kunagi. Mis siis, et Austraalias. Homme näeb menüü ette kartulitangu putru. Mõned teavad ka seda mulgi pudru all. Asjad on ostetud ka selleks. Homme on ka viimane päev, millal selle reisi jooksul süüa teen. Olen lihtsalt väsinud sellest vaaritamisest. Tahaks ka peale pikka sõitu lihtsalt puhata. Ise ma muidugi ei usu, et sellest mitte vaaritamisest midagi välja tuleb. Minust paremat kokka pole lihtsalt terves Austraalias. Isegi Eestis on minust ainult üks parem kokk, selleks on mu ema. Nohh, aga tema on üldse eriline naine. Ärgu nüüd teised naised solvugu, aga mu arust on ta parim Eesti naissoost autojuht samuti. Naine ja korralik autoga sõitmine ei käi tavaliselt kokku. Vähemalt 10 nest naisest 9 puhul peab see paika. Naissugu võib mind nüüd materdama hakata. Sorry, aga maailmas on muid asju, millega te paremini hakkama saate. Nagu ka siin näiteks, kui sa sirgel teel kus on 130 lubatud, mingil hetkel avastad, et su eest sõidab mingi auto 80nega, siis võid kindel olla, et selle roolis on aborigeeni naine. Seega ,kui see teid lohutab, siis aborigeenid sõidavad veel halvemini.
Aborigeeni vanaeidega tuli veel üks asi meelde. Hommikul karavanpargist linna sõites ristus meie tee korraks peateega. Meie auto eest läks just mööda peateed aborigeeni vanaeit, kes loopis oma koera puukaigastega. Tõenäoliselt selleks, et koer talle järgi tuleks. Tulemus oli igatahes see, et koer jäi meie auto ette seisma ja me ei saanud peateele sõita. Isegi signaali andmine ei aidanud. Koer lihtsalt seisis ja ei liikunud. Nähes, et koer segab meid, hakkas abo oma koera kutsuma. See, vaene loom ei saanud enam muidugi millestki aru, sest alles 20 sekundit tagasi loobiti teda kaigastega ja nüüd kutsutakse teda sõbralikult. Lõpuks ta läks meie auto eest ära. Muidugi mitte perenaise juurde, vaid meie taga seisva auto ette.
Hetkel siis oleme Kings Canyonis ja läheme täna varakult magama, sest homme on tund enne päikesetõusu (päike tõuseb 7:11) on äratus. Plaanime päikesetõusuks kanjonis olla. Pidavat ilus vaatepilt olema, saame näha, kas ikka on. Peale seda plaanime teha seal samas väikese matka (6 km pikkuse). Õhtuks jõuame Suure Kivi (Uluru) juurde. Eks Marite kirjutab sellest homme pikemalt.
Just käis meie platsi juures kohalik tädi ja kutsus karavanpargi baari, kus pidi esinema mingi bänd. Eks näis kas läheme sinna. Samuti hoiatas ta dingode eest. See tähendab siis seda, et auto uksed olgu kinni, sest muidu on need metslased autos ja „virutavad“ asjad ära. Sama asi pidi juhtuma jalanõude, rätikute jne asjadega, mis auto kõrvale jäetakse. Tore eluke siin, igatahes saame siis ka täna öösel dingode ulgumis kuulda. Uluvad nad muidu nagu koerad ikka. Tema sõnade kinnituseks jooksis just siit paari meetri kauguselt mööda. Pai teha ei lasknud, aga pilti küll!
Kuulmiseni!