Pühapäev 3.05

(Reinu jutt)Hommikul jällegi varajane äratus. Ärgates oli muidugi meie telgi kõrval kivi otsas roosa kakaduu keda eelmisel päeval toitsime. Samas paar meetrit eemal oli känguru. Just, just, päris elus känguru. Õnneks me ära ei ehmatanud, sest teised eestlased hoiatasid eelmisel päeval, et seal käivad vahel kaks-kolm poolkodustatud kängurut. Tegime siis kängurutest pilti, koos Maritega muidugi. Paitasime neid, õigemini Marite paitas neid enamasti. Karv on neil küll hästi pehme ja sile. Kella 9.30 neks vedasime ennast kohalikku turismiinfo keskusse kust ostsime tuuri kohalikku kaevandusse. Turismiinfos töötas üks kahtlase aktsendiga tädi ja mauurisin kust ta pärit on. Ta oli pärit Kasastanist ja siis me läksime sujuvalt üle vene keelele. Keset Austraaliat vene keelt oli päris naljakas.
Tom Price on maailmas suuruselt teine nn. pealt avatud kaevandus.Terve linna on ehitanud üks firma ja sa kas töötad kaevanduse heaks või kuskil poes. Muid asju seal eriti pole. Kaevandatakse seal rauda. Kaevandus oli muidugi väga võimas, aga teid ma siin detailidega koormama ei hakka. Peale seda tuuri sättisime oma asju autos ja plaanisme minna poodi süüa ostma. Samal ajal sõitis meie auto juurde mingi elektrifirma auto. Juht hakkas pärima esialagu meie jaoks totakaid küsimusi, et kas me oleme täna juba söönud ja kas me oleme backpackerid. Me vastasime, et ei ole söönud ja oleme jah backpackerid. Selle peale andis ta meile kaks kupongi ja ütles, et seal mäe peal on söögi koht kus nende talongidega saame süüa nii palju kui suudame. Küsisime, et miks ta meile need annab, vastas ta, et on olnud ka backpacker ja teab mis elu see on. Igatahes oli see söögikoht väga 5. See oli kaevandustöötajate söökla ja seal oli rootsi laud. Pugisime oma kõhu täis ja tänasime mõtteis seda meest nende talongide eest. Häid inimesi on siin kuhjaga.
Peale söömist võtsime suuna Karijini rahvuspargi poole kus on kanjonite moodi asjandused ja matkarajad. Kohti on kaks kus need matkarajad on. Esimesse (Weano George) jõudmiseks pidime sõitma 50 km mööda asfalti ja peale seda 28 km kruusateed. Kruusatee oli lai nagu lennuväli, aga kohati halb. Oli mis oli, aga kohale me jõudsime. Valisime alustuseks raja mis läks järjest raskemaks. Lõppes see 6 raskusastmega. See tähendas seda, et sul peab olema mingi mägironija litsent ja vajalik varustus ja muu selline jura. Igatahes kulges rada kanjonis. Mõlemal pool oli kaljuseinda mis olid 100-200m kõrged ja seal voolas keskel oja. Vahel muutus oja väikseks basseini moodi asjanduseks. Kohati oli vesi kaelani ja tuli turnida mööda seinu. Päris ektreemne oli see värk. Raja pikkuseks võis olla 400 m ja edasi –tagasi (kokku 800 m)läbimiseks kulus meil kuskil 1,5 tundi. Kuigi Marite tahtis kaks korda pooleli jätta, aga lõpuks tegime selle ikkagi ära. Isegi selle lõigu mis oli 6 raskusastme. Tegelt on seda väga raske kirjeldada, aga ehks saite ikkagi aru.Küsige üle kui midagi aru ei saanud.Peale Weanot plaanisime jõuda samas rahvuspargis asuvasse Dales Campgroundi. Selleks oli meil valida kas sõidame sama 28 km kruusateed ja lisaks veel 50 km mööda asfalti või lõikame ja oleme 33 km mööd kruusateed kohal.
Valisime viimase variandi kuigi Kasastani tädi oli meid hoiatanud, et see teelõik on väga halb ja seal on palju kivisid mis lõnuvad rehvid ära, sest nad on nii teravad. Need 33 km on olnud mu elu kõige pikemad 33 km. Tee oli jällegi nii lai nagu lennuväli, aga nii treppis ja teravaid kive täis, et vahepeal sõitsime 5 km/h. Kaua tehtu kaunikene ja kohale me jõudsime. Isegi rehvid jäi terveks. Seda teed ei soovita ma kellegile ja lõpuks sain ma aru miks dziibid on reisimiseks head.
Telkimiskoht oli selline, et pidid ise jätma 10 dollarit ümbrikusse ja pistma selle ühte kasti. See tehtud valisime omale koha. Vett seal polnud, elektrit samuti mitte. Ainuke mis oli kuivkäimla. Ööbisime auto, sest meie plats oli väga kõva jälle ja telki ei pannud üle. Tegime kiirnuudleid ja panime oma prahi kilekotti. Vaidlesin veel Maritega, et kuhu me selle koti paneme. Ma kartsin, et kängurud tulevad öösel ja tuuseldavad selle laiali. Tema muidugi naeris, aga ikkagi panin igaks juhuks auto alla. Hakkasime oma asemeid autos sättima kui nägin, et mingi loom nuusib meie veekanistri ümber mis olin autost välja tõstnud. Väljas oli juba päris pime tollel hetke. Karjusin Maritele, et siin on kuradi f_cking dingod. Kargasime mõlemad selle peale autosse ja tõmbasime kõik 4 ust kinni. Haarasin taskulambi ja asusin uurima kuhu see elukas kadus. See sitavares oli juba jõudnud teisele poole autot ja rabas meie prügikoti ja lidus põõsaste poole. Julgesime siis autost välja tulla ja kuulsime kuidas dingi 15 meetrit eemal meie prügikoti sisu revideeris. Egas midagi kobisime magama. Nagu tavaliselt kella 20 paiku. Tore oli magada keset savanni.