Caiguna

Esmaspäev 25.05 (Marite jutt) Hommikul oli maa veel öisest vihmast veidi märg. Öösel tegime isegi Tõnisele, kes magab telgis, esiistmele ruumi, et kui telk peaks läbi laskma hakkama. Õnneks ei hakanud. Vaid hommikusöögil tulid veel mõned üksikud piisad.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.