Teisipäev 5.05

(Reinu jutt) Hommikul sõitma hakates ei tahtnud auto enam käivutada. Põhjus selles, et ärgates tagurdades ünustasin vist süüte sisse ja aku oli tühjaks läinud. Õnneks oli naaberplatsil abivalmis vanapaar kes aitasid hädast välja. Ajasid oma auto meie auto juurde ja krokodillide abiga saime auto käima. Lisaks tilkus ikkagi bensiinipaagi juurest . Läksime tagasi töökotta ja seletasin uuest mehhaanikule mis autol on viga. Joonistasin isegi paberile, et paagist tuleb vasktoru, siis on vahepeal jämedam kummivoolik ja siis edasi jälle vasktoru. Selle kummivooliku juurest tilkuski mootori käivitamisel bensiini. Seal oleks vaja olnud ainult kruvikeerajaga neid pinguteid või mis iganes asju pingutada. See opakas muidugi ei uskunud mind, sest leke oli ainult käivitamise ajal. Linna jõudes oli see jälle kadunud. Pimesi uskudes läksime veel korrak Tegime omale lisaks mingi kindlustuse. See on selle jaoks, et kui järgmine kord midagi autoga juhtub, siis veetakse meie auto ära. Ja tehakse korda. Ükskõik kus see ka on. Meile antakse tasuta öömaja, söömine jne. Aasta aega maksis 162 dollarit. Seda soovitas meil teha see vanapaar kes meil aitas hommikul auto käima saada. Lisaks ostsime mobiilseinternetimodemis. Sellega saame tulevikus netis käia. Tuleb odavam kui kuskil netikohvikutes jubedat raha maksta. Kuigi sellega on ka mingi keberniit. Nimelt ei ole nad suutnud seda veel aktiveerida. Mingisse suuremasse linna (Darwin näiteks) jõudes läheme Telsra esindusse ja sõimame nad viisakalt läbi ja vaatame kas saavad siis asja käima. Nagu ajalugu näitab , siis peale viisakat hädaldamist saavad enamus asju nagu imeväel korda.
Peale linnas toimetamisi võtsime suuna Broome peale. See on Port Headlandist 611 km. Ühe päevaga me ei plaaninud seda sõita ja jäime pidama poole tee peale 80 Mile Beachi äärde. Ööbisime jällegi karavanpargis. Käisime ookeanis ujumas ja Marite nagu alati jõuab peale mind vette, ühel hetkel hakkas ta nelja tähega sõnu karjuma. Uurisin, et mis siis lahti ja ta vastas, et siin oli väga suur kilpkonn, kes „kabistas“ tema säärt. Mine võta kinni kas ta rääkis tõtt või mitte. Küllap ikkagi rääkis. Igatahes hakkasime tagasi ranna poole liikuma, sest ujuda ta enam ei tahtnud. Kuna vesi läks seal väga aeglaselt sügavaks ja normaalse sügavuseni jõudmiseks pidi jalutama ca 300 meetrit. Sama ka randa tagasi jõudmiseks. Kuna meil polnud siinsetest tõusudest ja mõõnadest suurt aimdust, siis vette minnes jätsime asjad vee piirit kuskil 10 meetri kaugusele. Mina isegi paar meetrit kaugemale. Igatahes tagasi randa jalutades vaatasin, et Marite rätik on veele kuidagi väga lähedal. Kukkusin siis liduma, sest tema rätiku sees oli fotokas ja muud väärtuslikku kola. Kohale jõudes oli rätik märg, aga fotokas õnneks polnud väga palju vett saanud. Ainult kott oli niiske. Minu asjad mis olid kaks meetrit eemal olid kuivad. Sellest moraal, ära jäta asju nii, sest tõusud ja mõõnad liiguvad siin ikka jube kiiresti. 10 minutiga pole veepiiri 20 meetrine liikumi mingi probleem. Oleme kuulnud, et vahel on tõus nii kiire, et sa ei jõua isegi sellega võidu joosta. Mine võta kinni kas see on õige või vale.
Õhtul vaaritasin ma meile süüa ja Marite pesi pesu. Ööbisime telgis, sest oli pehme muruplats olemas.