Uluru

Neljapäev 21.05 (Marite jutt) Nii nagu eile ei jõudnud päikese tõusuks Uluru juurde, nii ka täna- uni oli ikkagi magusam. Tegelikult mõtlesime juba õhtul, et ei jää väga millegist ilma, kui hommikul Ulurut ei näe. Hommikul peale isetehtuid hamburgereid sõitsimegi jälle Uluru poole. Seekord siis aga juba täitsa Uluru kõrvale. Eile muideks lunastasime igaüks 25 dollarit Uluru ja Kata Tjuta rahvuspargi sissepääsuks. Pilet võimaldab suuri kive imetleda 3 päeva. Ilm soosis meie Uluru külastust. Oli soe aga mitte palav ja tuult oli mõõdukalt. Mida lähemale kivile jõudsime, seda võimsamalt see tundus. Meie kindel plaan oli, et käime kõik kivi otsas ära. Nii pea, kui aga seda rada nägin ja neid inimesi, kes sealt üles ronisid ja sõna otseses mõttes roomasid, siis tekkisid juba väiksed kahtlused. Aga esialgne vaatepilt ei olnud piisav, et aru saada, kui suur see kivi ikkagi on ja mis see üles ronimine ikkagi tähendab. Tegime veel enne üles minekut mäe jalamil rõõmsad pildid ja alustasime ronimist. Enne muidugi kõrvaldasime kõik kõrvalised ja ebaolulised esemed, sest kui need kivi peal juhtuvad lendu minema, siis ei ole lootust, et neid veel kätte saab või siis tervena tagasi saab. Kivi otsa minek oli juba alguses suhteliselt järsk ning vähemalt minul tekkis juba päris alguses kahtlus, et kas üldse edasi minna või mitte. Mul olid küll kinnised jalanõud nagu kõikidel teistel aga need osutused äärmiselt libedaks ja ei tahtnud üldse kiviga haakuda. Mõtlesin kogu aeg, et ülesse poole suudan kindlasti minna aga seda kuidas ma alla tulen, ei kujuta ette. Rein ja Tõnis olid kohe vaprad ja kihutasid minust mööda. Ma siis istusin kivil ja mõtlesin, et ma pean suutma edasi minna, vähemalt nii kaugele, kus algas kett, millest edaspidi kinni hoida. Kett läks üles välja. Kui olime kõik kivi otsast alla tulnud, siis arutasime, et miks see kett nii kõrgelt peab hakkama ja jõudsime järeldusele, et arvatavasti ongi selleks, et eraldada kohe kõige nõrgemad. Kes ketini ei jõua, neil pole tark enam üles poole minna. Igatahes mõningast sisemist sundimist ja jalanõude libedusega harjumist otsustasin edasi ronida. Saagu, mis saab. Edasi ronisigi vaid ketist kahe käega kinni hoides ja ennast üles poole tirides ja siis ülevalt alla poole tulijate käest küsides, et kuidas seal kõrgema oli. Väga üksikutelt sai vastuse, et nad jõudsid tippu. Paljud andsid ikkagi varem alla. Kahjuks pean tõdema, et ka meist kolmest keegi tippu ei jõudnud. Aga ikkagi oleme tublid! Kes käis kõrgemal, kes madalamal aga igatahes oleme Uluru´l ära käinud.
Mingi hetk saime alla poole minnes kõik kivil kokku. Tegime mõned head fotod, nautisime vaadet ja liikusime aeglaselt alla poole. Pean tunnistama, et minul võttis alla tulek topelt aega. Mõtlesin koguaeg, et parem karta, kui kahetseda. Inimesed olid rajal kõik väga abivalmid ja julgustasid üksteist ja küsisid, et kuidas ennast tunnen jne. Need, kes tipus ära käisid, olid kõik väga rahul ja soovitasid minna aga eks igaüks teab palju on tema jaoks piisav. Usume, et üles minek oleks seda väärt ja sealt avaneks super ilus vaade vb siis järgmine kord….
Peale Uluru otsas ronimist tegime veel autoga sellele suurele kivimürakale tiiru peale, et imetleda seda iga külje pealt. Ilus oli.
Ja peale seda sõitsime edasi lõuna poole. Võiks öelda, et jälle oli tegemist päikesega võidu sõitmisega. Õnneks see kord meie võitsime. Peatusime kiirtee ääres olevas Marla karavanpargis. Marla on väike küla, kus elab vaid Lonely Planeti järgi 180 inimest. Ega me rohkem seal ringi ei vaadanudki, kui võtsime kütust, ostsime süüa ja siis parkisime end ära. Enne pimedaks minekut vahetas Rein ära ka tagumise rehvi, kuna eelmine rehv oli ikka suhteliselt ajalugu (nagu üks meie karavanpargi naaber ütles). Õhtul veel korralik söök ja magama.