Ei ole kohe üldse mitte mingit jõulutunnet. Eile õhtul tegime valmis hapukapsa, et täna ei oleks nii palju mässamist. Täna juba natuke proovisime ja väga hea tuli.
Alguses oli plaan, et täna peale tööd teeme ahjus seapraadi, Poola poest ostetud verivorste ja ahjukartuleid aga vist ei hakkagi täna tegema. Homme on vaba päev ja siis vaaritame ja sööme. Tegelikult ei olegi asi nii väga viitsimises aga farmeri perekond kutsus kõiki töötajaid enda juurde barbequele. Ilm on muidugi selle kohta suhteliselt kehv aga eks siis oleme katuse all.
Nõme ongi see, et kõik eelmised päevad, mis siin oleme olnud (täna oli juba 5 tööpäev) on ilmad ikka väga palavad olnud ja päike paistnud aga eile õhtul hakkas taevas pilve kiskuma ja tõusis tuul. Tänu sellele tuulele oli meie maja rahval kõigil uni häiritud, kuna maja kõrval oleva kuurikatus hakkas tuule kolisema ja kolises terve öö. Lõpuks öösel kella nelja paiku taipasin endale kõrvatropid panna ja Rein hakkas ipod´ist muusikat kuulama.
Eilsest hakkas ka selg tunda andma. Põllul hommiku poole küürutades ei tunne midagi aga siis kui laos pakkimist tegema hakkame siis annab tunda. Õnneks mul on järgi puude istutamise ajast kreemi, mis on lihasevalu vastu. Kahjuks aitab see küll ajutiselt aga parem kui mitte midagi.
Eile hommikul tööle minnes nägime 2 redbacki oma maja eest laua all rippumas. Rein tappis need pihustatava mürgiga aga päris kõhe kui mõelda, et need võivad siin igal pool rippuda. Täna tööl ka ülemuse poja pruut, kes pakkimises töötab tappis ka ühe ära, kes oli tsukiinide kastide vahel. Üleeile oli samuti üks suhteliselt suur ja kui õigesti nägin siis isegi karvadega ämblik. Algul vaatasin, et see oli lilleõis ja võtsin ta sõrmede vahele ja siis nägin, et sellel on jalad ja siis kiirelt viskasin ta eemale. Aga no mis seal ikka, oleme nüüd jälle maal ja siin igasugu elukad.
Eelmine kord unustasin kirjutada aga enne kui hakkasime Sydneyst ära sõitma oli meil autoga suhteliselt jama seis. Reede hommikul viisime ta parandusse, et taga mingi tiff ära parandada ja saime auto kätte natuke enne viite. Aga peale seda kuulsime, et auto teeb mingit imeliku häält nagu mingi voolik oleks lahti ja õhk tuleb ventilaatorite juurest läbi. Helistasime samasse garaaazi tagasi aga nad olid juba kinni ja kui telefonist parandajale läbi telefoni seda kahtlast heli lasime, siis ta ütles, et ta ei kuule midagi. Ega meil siis midagi muud üle ei jäänud, kui mingi muu lähim teenindus leida. Õnneks oli hotelli lähedal üks lahti, üks armeenlaste koht, millest alguses hästi ei arvanud aga tegelikult oli see koht väga ok. Nad olid samuti kinni panemas aga õnneks olid nõus auto üle vaatama. Ja tuli välja, et lisaks sellele imelikule helile oli auto üldse ülekuumenenud. Mingi hetk auto parandaja ütles, et täitsa jama on, kuna talle tundus, et seal on sellest pikaajalisest ülekuumenemisest muud kahjustused tekkinud ja selle parandamine ei ole mõttekas. Parem juba uue auto osta. Ja tuli välja, et autol ei olnud üldse dermostaati olemas aga ta arvas, et see oli juba enne seepärast välja võetud, et samuti ülekuumenes. Igatahes peale igasugu puhastamist ja jamamist tuli välja, et tegelt asi ei olegi nii hull ja saame ikka homme Victoria poole sõitma hakata. Täitsa pinge oli ikka hetkeks, kuna mõtlesime, et ei saagi kuhugi sõita ja autoga ei ole ka enam midagi peale hakata.
Õhtul käisime veel Tõnise juures, et enne minekut natuke lobiseda ja õlut juua. Kes teab, millal jälle näeme. Tervitused sulle Tõnis :)
OK, meil nüüd aeg barbequele minna. Aga teile hästi ilusaid ja lumiseid ja rahulikke jõule!!! Eks osadega räägime veel skypes või msn´is, onju. Ja aitäh ka juba saabunud e-kaartide eest. Me vist ei jõuagi see aasta ühtegi kaarti saata aga teadke, et häid jõule soovime teile sellegi poolest!!!!
kolmapäev, 23. detsember 2009
teisipäev, 22. detsember 2009
Inimene harjub kõigega
Uskumatu aga täna oli väljas 38 kraadi ja need kuumuskraadid ei tundugi enam nii õudsad. Kuni esimese teepausini töötasid kõik väljas tsukiinisid korjates ja siis peale kella 9-t pääsesid tüdrukud pakkimislattu tööle, kus päike otse lagipähe ei paista aga ikkagi on palav, kuna osad seinad maast laeni avatud. Õnneks saime täna ühe suure puhuri tööle panna, mis siis sooja õhku ringi ajas aga parem ikkagi kui ilma. Tegelikult olen ma iga päev peale lõunat pakkimises töötanud. Poisid peavad aga terve päeva põllul veetma. Täna said lisaks korjamisele ka rohida. Rein on paar korda ka traktoriga sõita saanud.
Nagu juba kirjutasin, siis töö ei ole kerge aga samas midagi ületamatut ka mitte. Lihtsalt kui võrrelda, mida me kõike varem teinud oleme, siis teame, et on ka lihtsamalt võimalik raha teenida. Aga töötame siin aasta alguseni ära ja siis vaatame edasi.
Koha nimi, kus elame ja töötame on Strathmerton ja farmi nimi on Cactus Country. Nimi on täiesti põhjendatud, kuna neil on kodu ja office kõrval suur kaktuseaed, kus kasvab vist vähemalt 100 erinevat liiki kaktuseid. On väikseid ja on ka suuri mingi 3 või 4-ja meetriseid. Turistid saavad seda raha eest vaatama tulla. Meie saame tasuta aga ei olegi veel jõudnud sinna kaktuste vahele jalutama minna. Pakkimiseladu asub siin samas nende maja ka kaktuseaia kõrval ja samuti kõik kõrvitsaliste põllud on siin ümber. Üks töötajate maja ja karavan asub samuti kohe põllu kõrval, kus elab praegu vist 9 inimest. Ja meie maja asub farmist paar km eemal. Maja on vana. Kunagi see sama farmer elas siin aga nüüd ostsid selle eelmiselt omanikult tagasi, et töölised saaksid lähedal elada ja siis nemad võtavad selle eest head raha oma tasku. Majas on 4 tuba ja sees elab 4 paari. Meie, siis Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit paar ehk siis on hetki, kus korraga võib kuulda nelja erinevat keelt. Igal paaril on ka oma auto. Seevastu teise maja elanikel pole kellegil autot aga poes käikudeks saavad nad paar korda nädalas kasutada farmeri masinat. Majas on olemas suur köök, kus olemas 2 külmkappi, gaasipliit, uun, röster, suur laud, toolid. Samuti sisse kolides anti meile mõlemale suur plastikkonteiner, kus sees siis vajalikud nõud ja rätik ja voodiriided, mis tuleb minnes loomulikult kenasti tagasi anda. Suur miinus selle maja juures on üks vannituba, kus on ka wc. Nii, et hommikul ja peale tööd tekib väike järjekord. Aga õnneks kõik on toredad inimesed ja saame kenasti hakkama. Meie tuba on teistega võrreldes vb kõige kehvem, kuna meil ei ole toal ust. Ust asendab kardin. Tegelikult on see ruum, kus meie elame elutoast välja ehitatud ehk siis on mitte laeni välja ulatuv sein vahele tehtud. Ehk siis kui keegi õhtul köögist tule põlema paneb, siis läheb ka meie tuba valgeks. Aga kuna kõik on tavaliselt suurest töö tegemisest väga väsinud, siis minnakse siin majas enne kümmet magama ja uni on siin hea, sest ööd lähevad siin külmaks. Ikkagi ju sisemaa.
Farmi omanikud on tegelikult täitsa sõbralikud. Ka nende poeg töötab siin ja ka poja tüdruksõber töötab pakkimislaos. Lihtsalt häirib see nende iga asja pealt teenimise metoodika. Et kui töötad nende juures, siis pead ka nende pakutud majas elama ja kui tahad varem lahkuda, siis pead oma 2 päeva töötasu loovutama või see, et 20 esimest töötundi on madalama palga eest. Ning ka see, et kunagi ei tea, et palju päevas pause on või kui pikalt. Väga raske on endal ülevaadet hoida, et palju ma päevas töötunde teinud olen. Ja poisid ja tüdrukud ei tee tihti pause sama aegselt ega ka tööpäevad ei lõppe samal ajal. Näiteks täna ja eile sain mina üle tunni aja hiljem töölt lahti. Täna tööpostil põhimõtteliset kella 7st kuni kella poole kuueni. Hea, kui tööd teha saab aga palavusega nii pikki päevi teha võtab katuse ikka lõpuks sõitma küll. Tekib tunne, et tahaks selle sama tsukiiniga kellegile virutada. Täna esimest korda andis ka selg tunda. Kummaradama küll peale hommikust korjamist enam ei pidanud aga ka püstijalal väsib selg ära ja kui tsukiinid on liini pealt ilusti kastidesse tõstetud, siis peab need kastid ka üks teise otsa alustele tõstma. Või siis peab neid liinile tõstma ja pesema. Liin jooksis ka täna pidevalt kinni. Nii, et pidi seda pidevalt remontima see tähendab siis haamriga taguma (metall alused, mis liinipeal tsukiinisid edasi veavad vajuvad ära ja siis jookseb liinikett kinni).
Siin meie kodukandis pidi päris palju koaalasid elama. Mingi päev, arvatavasti järgmisel vabal päeval, mis peaks 25. dets olema, lähme neid metsa vaatama. Päris kihvt oleks täiesti vabas looduses nendest pilti teha ja võibolla kui veab ka pai teha.
Nagu juba kirjutasin, siis töö ei ole kerge aga samas midagi ületamatut ka mitte. Lihtsalt kui võrrelda, mida me kõike varem teinud oleme, siis teame, et on ka lihtsamalt võimalik raha teenida. Aga töötame siin aasta alguseni ära ja siis vaatame edasi.
Koha nimi, kus elame ja töötame on Strathmerton ja farmi nimi on Cactus Country. Nimi on täiesti põhjendatud, kuna neil on kodu ja office kõrval suur kaktuseaed, kus kasvab vist vähemalt 100 erinevat liiki kaktuseid. On väikseid ja on ka suuri mingi 3 või 4-ja meetriseid. Turistid saavad seda raha eest vaatama tulla. Meie saame tasuta aga ei olegi veel jõudnud sinna kaktuste vahele jalutama minna. Pakkimiseladu asub siin samas nende maja ka kaktuseaia kõrval ja samuti kõik kõrvitsaliste põllud on siin ümber. Üks töötajate maja ja karavan asub samuti kohe põllu kõrval, kus elab praegu vist 9 inimest. Ja meie maja asub farmist paar km eemal. Maja on vana. Kunagi see sama farmer elas siin aga nüüd ostsid selle eelmiselt omanikult tagasi, et töölised saaksid lähedal elada ja siis nemad võtavad selle eest head raha oma tasku. Majas on 4 tuba ja sees elab 4 paari. Meie, siis Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit paar ehk siis on hetki, kus korraga võib kuulda nelja erinevat keelt. Igal paaril on ka oma auto. Seevastu teise maja elanikel pole kellegil autot aga poes käikudeks saavad nad paar korda nädalas kasutada farmeri masinat. Majas on olemas suur köök, kus olemas 2 külmkappi, gaasipliit, uun, röster, suur laud, toolid. Samuti sisse kolides anti meile mõlemale suur plastikkonteiner, kus sees siis vajalikud nõud ja rätik ja voodiriided, mis tuleb minnes loomulikult kenasti tagasi anda. Suur miinus selle maja juures on üks vannituba, kus on ka wc. Nii, et hommikul ja peale tööd tekib väike järjekord. Aga õnneks kõik on toredad inimesed ja saame kenasti hakkama. Meie tuba on teistega võrreldes vb kõige kehvem, kuna meil ei ole toal ust. Ust asendab kardin. Tegelikult on see ruum, kus meie elame elutoast välja ehitatud ehk siis on mitte laeni välja ulatuv sein vahele tehtud. Ehk siis kui keegi õhtul köögist tule põlema paneb, siis läheb ka meie tuba valgeks. Aga kuna kõik on tavaliselt suurest töö tegemisest väga väsinud, siis minnakse siin majas enne kümmet magama ja uni on siin hea, sest ööd lähevad siin külmaks. Ikkagi ju sisemaa.
Farmi omanikud on tegelikult täitsa sõbralikud. Ka nende poeg töötab siin ja ka poja tüdruksõber töötab pakkimislaos. Lihtsalt häirib see nende iga asja pealt teenimise metoodika. Et kui töötad nende juures, siis pead ka nende pakutud majas elama ja kui tahad varem lahkuda, siis pead oma 2 päeva töötasu loovutama või see, et 20 esimest töötundi on madalama palga eest. Ning ka see, et kunagi ei tea, et palju päevas pause on või kui pikalt. Väga raske on endal ülevaadet hoida, et palju ma päevas töötunde teinud olen. Ja poisid ja tüdrukud ei tee tihti pause sama aegselt ega ka tööpäevad ei lõppe samal ajal. Näiteks täna ja eile sain mina üle tunni aja hiljem töölt lahti. Täna tööpostil põhimõtteliset kella 7st kuni kella poole kuueni. Hea, kui tööd teha saab aga palavusega nii pikki päevi teha võtab katuse ikka lõpuks sõitma küll. Tekib tunne, et tahaks selle sama tsukiiniga kellegile virutada. Täna esimest korda andis ka selg tunda. Kummaradama küll peale hommikust korjamist enam ei pidanud aga ka püstijalal väsib selg ära ja kui tsukiinid on liini pealt ilusti kastidesse tõstetud, siis peab need kastid ka üks teise otsa alustele tõstma. Või siis peab neid liinile tõstma ja pesema. Liin jooksis ka täna pidevalt kinni. Nii, et pidi seda pidevalt remontima see tähendab siis haamriga taguma (metall alused, mis liinipeal tsukiinisid edasi veavad vajuvad ära ja siis jookseb liinikett kinni).
Siin meie kodukandis pidi päris palju koaalasid elama. Mingi päev, arvatavasti järgmisel vabal päeval, mis peaks 25. dets olema, lähme neid metsa vaatama. Päris kihvt oleks täiesti vabas looduses nendest pilti teha ja võibolla kui veab ka pai teha.
esmaspäev, 21. detsember 2009
Oleme jälle maakad
Üleeile hommikul tõstsime jälle kogu oma kraami auto peale ja alustasime sõitu Victoria osariigi poole. Õhtul peale kuute jõudsime oma praegusesse elukohta, mis on Cobram´ist 14km (Sydneyst u. 900km). Teel siia poole käisime kiiresti läbi ka Austraalia pealinnast Canberrast. Sõime mäkki, tankisime autot ja jalutasime natuke parlamendi hoones ja seal esisel suurel väljakul ning klõbistasime mõned pildid.
Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.
Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.
Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!
Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.
Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.
Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!
pühapäev, 13. detsember 2009
Alati ei lähe päris nii nagu tahaks
Viimasest blogi sissekindest juba kuu aega möödas. Twitterit ka praegu täita ei saa, sest sellega mingi jama. Nimelt ühel hetkel avastasime, et meie blogi lehel ilmusid täiesti suvaliste inimeste twitteri uudised. Üritasin seda seda viga kuidagi parandada aga ei saa hakkama. Seega ajutiselt võtsime twitteri uudised maha.
Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.
Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.
See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.
Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.
Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.
Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.
Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.
Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.
Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?
Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.
Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.
See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.
Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.
Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.
Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.
Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.
Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.
Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?
esmaspäev, 16. november 2009
Rannas on mõnus
Eile õhtul sai valmis kirjutatud alljärgnev blogilõik aga kuna just enne netti üles riputamist sai netiaeg otsa, siis teen seda nüüd...
Täna oli väga mõnus rannapäev. Olin seda juba nii kaua oodanud. Mitte, et poleks varem ilusaid ilmu olnud aga siis oleme kas just tööl olnud või siis kuskil mujal käinud. Hommikul enne kümmet autosse istudes ei tõotanud küll mitte eriti päikselist ilma. Rein juba jõudis mind teel kesklinna norida, et mul on nüüd stress, et ma ei saa päikese käes higistada. Aga peale seda kui võtsime Batman Ln´ilt Tõnise ja Dora peale ning jõudsime Bondi beach´ile olid enamus pilvi kadunud, järgi oli vaid mõnus mahe tuul ja päike.
Viimast päeva oli Bondi´l tasuta näitus nimega “Sculpture by the sea”, mis kulges mööda rannajoont (Bondi beach´ist kuni Tamarama beach´ini). Näitus ise oli päris huvitav aga nautimist segas see, et seda vaatamas oli liiga palju inimesi. Liikuda oli vaevaline ja piltide tegemine oli ka suhteliselt raskendatud. Eriti kihvt oli aga see, et täna õnnestus esimest korda elus näha vaala. Piltidele teda eriti ei saanud aga vähemalt oma silmaga nägime nüüd ära, kuidas ta veest välja hüppas ja vett pritsis. Vaal ujus turistidele mõeldud vaalavaatlus laeva kõrval päris tükk aega. Arutasime ka omavahel, et arvatavasti teda ikka mingite helidega sinna kõrvale ujuma meelitati, muidu ei oleks ta nii kaua seal laeva kõrval kaasa ujunud.
Kui eksponaadid oli vaadatud, siis sättisime ennast rannaliivale. Kuigi võib öelda, et enamus ajast olime siiski vees. Ujumisest küll midagi välja ei tulnud, sest lained olid liiga suured. Hüppasime niisama lainetega võidu ja loopisime ühte rätikut omavahel, mille veest hulpimas leidsime. Natuke ujuda saime rannal olevas basseinis, kus oli samuti ookeani vesi (nii vähemalt tundus).
Lained ei ole siin üldse nagu Eestis. Kui ikka laine tuleb, siis kohati üle pea (mis sest, et oled põlveni saati vees) ja siis lükkab sind täie jõuaga kalda poole. Üks hetk hakkas Rein südamest naerma. Ma ei saanud kohe muidugi aru, et mis värk on aga siis avastasin, et suur laine oli mu päevitusriiete ülaosa korralikult paigast ära nihutanud. Hahaaa…..Aaa, muide siin randades osad või siis päris mitmed naised harrastavad topless päevitust. Ju siis on nii väga soov rinnavähki saada.
Enne koju sõitu käisime läbi ka Vene poest. Nüüd saab jälle vahelduseks saiale natuke aega tumedat leiba süüa.
Kodus avastasime, et päike oli päris korralikult peale hakanud. Vaatamata sellele, et end 30se faktori päikesekreemiga kokku määrisime, olid mul õlad täitsa punased ja valusad. Õnneks oli veel alles tilk Eestist kaasa võetud Burnshield´i, mis peale peale määrimist mõjus kohe. Hea asi on ikka välja mõeldud.
Homme muide lubab taas korraliku rannailma (kuni 32 kraadi) aga homme tuleb juba tööle minna. Nagu eelmine kord juba mainisin, siis selle aasta lõpuks tuleb tublisti raha teenida. Aga ka õhtuti on ilm veel täitsa soe ja kui soovi siis jõuab ka siis randa.
Reede peale tööd sõitisme kesklinna. Saime kokku Tõnisega ja jalutasime niisama mööda linna ning nautisime Darling Hourbour´i (igasugu meelelauhutusasutused ookeani kaldal) ja suurte kontorihoonete tuledesära.
Ja eile õhtu käisime Tõnise ja tema indialasest korterikaase Sunnyga ühes India toidukohas söömas. Vahelduseks jälle täitsa hea. Eriti meeldis mulle piimaga valmistatud tee.
Täna oli väga mõnus rannapäev. Olin seda juba nii kaua oodanud. Mitte, et poleks varem ilusaid ilmu olnud aga siis oleme kas just tööl olnud või siis kuskil mujal käinud. Hommikul enne kümmet autosse istudes ei tõotanud küll mitte eriti päikselist ilma. Rein juba jõudis mind teel kesklinna norida, et mul on nüüd stress, et ma ei saa päikese käes higistada. Aga peale seda kui võtsime Batman Ln´ilt Tõnise ja Dora peale ning jõudsime Bondi beach´ile olid enamus pilvi kadunud, järgi oli vaid mõnus mahe tuul ja päike.
Viimast päeva oli Bondi´l tasuta näitus nimega “Sculpture by the sea”, mis kulges mööda rannajoont (Bondi beach´ist kuni Tamarama beach´ini). Näitus ise oli päris huvitav aga nautimist segas see, et seda vaatamas oli liiga palju inimesi. Liikuda oli vaevaline ja piltide tegemine oli ka suhteliselt raskendatud. Eriti kihvt oli aga see, et täna õnnestus esimest korda elus näha vaala. Piltidele teda eriti ei saanud aga vähemalt oma silmaga nägime nüüd ära, kuidas ta veest välja hüppas ja vett pritsis. Vaal ujus turistidele mõeldud vaalavaatlus laeva kõrval päris tükk aega. Arutasime ka omavahel, et arvatavasti teda ikka mingite helidega sinna kõrvale ujuma meelitati, muidu ei oleks ta nii kaua seal laeva kõrval kaasa ujunud.
Kui eksponaadid oli vaadatud, siis sättisime ennast rannaliivale. Kuigi võib öelda, et enamus ajast olime siiski vees. Ujumisest küll midagi välja ei tulnud, sest lained olid liiga suured. Hüppasime niisama lainetega võidu ja loopisime ühte rätikut omavahel, mille veest hulpimas leidsime. Natuke ujuda saime rannal olevas basseinis, kus oli samuti ookeani vesi (nii vähemalt tundus).
Lained ei ole siin üldse nagu Eestis. Kui ikka laine tuleb, siis kohati üle pea (mis sest, et oled põlveni saati vees) ja siis lükkab sind täie jõuaga kalda poole. Üks hetk hakkas Rein südamest naerma. Ma ei saanud kohe muidugi aru, et mis värk on aga siis avastasin, et suur laine oli mu päevitusriiete ülaosa korralikult paigast ära nihutanud. Hahaaa…..Aaa, muide siin randades osad või siis päris mitmed naised harrastavad topless päevitust. Ju siis on nii väga soov rinnavähki saada.
Enne koju sõitu käisime läbi ka Vene poest. Nüüd saab jälle vahelduseks saiale natuke aega tumedat leiba süüa.
Kodus avastasime, et päike oli päris korralikult peale hakanud. Vaatamata sellele, et end 30se faktori päikesekreemiga kokku määrisime, olid mul õlad täitsa punased ja valusad. Õnneks oli veel alles tilk Eestist kaasa võetud Burnshield´i, mis peale peale määrimist mõjus kohe. Hea asi on ikka välja mõeldud.
Homme muide lubab taas korraliku rannailma (kuni 32 kraadi) aga homme tuleb juba tööle minna. Nagu eelmine kord juba mainisin, siis selle aasta lõpuks tuleb tublisti raha teenida. Aga ka õhtuti on ilm veel täitsa soe ja kui soovi siis jõuab ka siis randa.
Reede peale tööd sõitisme kesklinna. Saime kokku Tõnisega ja jalutasime niisama mööda linna ning nautisime Darling Hourbour´i (igasugu meelelauhutusasutused ookeani kaldal) ja suurte kontorihoonete tuledesära.
Ja eile õhtu käisime Tõnise ja tema indialasest korterikaase Sunnyga ühes India toidukohas söömas. Vahelduseks jälle täitsa hea. Eriti meeldis mulle piimaga valmistatud tee.
laupäev, 7. november 2009
kolmapäev, 4. november 2009
Õigel ajal, õiges kohas
Aga minul on täna töölt vaba päev ja nüüd üritangi midagi kasuliku selle päevaga peale hakata, et ei tunneks õhtul, et niisama päeva maha magasin. Kuigi ka see oleks vahelduseks päris mõnus. Lahedam oleks olnud kui väljas oleks nii ilus ilm olnud, et oleks saanud päikest võtta ja niisama chillida aga eks siis leian tubaseid toimetusi.
Tegelikult kui supervisor oleks mind tööle pannud, siis oleks hea meelega ka tööle läinud. Meil siin üks suurem projekt käsil, kui nii võib öelda aga ei kirjuta sellest pikemalt. Kes teavad, need teavad. Eks anname aasta lõpus teada, kas saime omale püstitatud eesmärgiga hakkama. Vihjeks nii palju, et praegu tuleb kõvasti tööd rabada ja pappi kokku ajada.
Rein töötab alates teisipäevast uue tööandja juures. Töö iseenesest on sama- maaler. Suur pluss selle juures on aga natuke kõrgem palganumber.
Eelmise tööandja juures oleks nii või naa umbes nädalakese pärast töö otsa saanud. Nii, et ajastus uue tööandjaga kohtumiseks oli suhteliselt ideaalne. See oli u. 2 nädalat tagasi, kui Rein bensiinijaamas peale tööd oma värviste riietega kütust võttis ja üks kohalik temaga juttu tegi. Põgus jutuajamine viis selleni, et vahetati numbreid ja lepiti kokku, et hoiavad ühendust. Et siis võibolla tulevikus koos maalritööd teha. Ja nüüd siis selleks teisipäevaks leppisidki nad kokku, et Rein teeb väikse proovipäeva ja näitab kui hea maaler ta on. Ja proovipäev lõppeski sellega, et Rein teatas oma eelmisele ülemusele, et asub homsest uude kohta tööle. Täna siis Rein kolmandat päeva uues kohas ja ütles, et on igati rahul. Tore, loodame, et kõik sujub ja tööd jätkub. Esialgu oli jutt, et selle aasta lõpuni kindlasti.
Minul on aga tööga veidike madalseis. Kui enne oli hotell peaaegu iga päev 100% välja müüdud, st kõik toad olid inimesi täis, siis nüüd on protsent langema hakanud. Ja langeb kuni aasta lõpuni veelgi. Nii vähemalt ülemused ennustavad. Mis tähendab siis, et iga päev ei saa teha täis pikki päevi ja ei saa ka iga päev tööl käija, kui tahaks. Homme näiteks saan teha vaid 4 tundi. Homme on ka tegelikult erand, kuna kõik toateenijad on tööle kutsutud, et kõik saaksid osa töötajatele korraldatavast koosviibimisest (tänupidu töötajatele heade kasuminumbrite eest). Eks näis mis moodi see planeeritud nelja tunnine üritus välja näeb. Loodan, et siis laupäev ja pühapäev saan vähemalt tööle minna.
Eelmine vaba päev oli meil koos pühapäev aga kuna tervis oli meil mõlemal nii kehv, siis möödus see suhteliselt põdedes ja mitte midagi tehes. Mis sest, et laupäeval sai suure suuga kokku lepitud, et homme on kindel randa minek. Julgen pakkuda, et meie halloweeni seltskonnast randa küll keegi ei jõudnud.
Halloweeni tähistasime väga toreda peoga Tõnise juures koos tema korterikaaslaste ja nende tuttavatega. Kõik olid endale, kas vähem või rohkem midagi huvitavat selga ja pähe leidnud ning isegi tagahoov, kus istusime oli kaunistatud halloweenile kohaselt. Pidu algas suhteliselt vaikselt ja tagasihoidlikult aga lõpuks oli ikka päris korralik nali ja naps. Öösel kui Reinuga mööda tänavaid käisime, et koju sõiduks taksot leida, siis ei leidunud inimest, kes ei oleks Superman´i tundnud.
Järgmine päev oli muide ideaalne rannailm. Õnneks suutsin end nii palju kokku võtta, et jõudsin kolmeks tunniks hotelli taga asuvasse parki. Uni oli nii magus, et hetkes avastasin end isegi silmad kinni varjus päevitamas.
Esmaspäev ja teisipäev palavad rannailmad jätkusid. Õhutemperatuurid tõusid päeval isegi 38 kraadini, mis oli küll ikka täitsa õudne. Mitte midagi tehes oli ka nahk märg ja õhku mida hingata lihtsalt ei olnud. Käisime mõlemad peale tööd 2 korda jaheda dušši all, et mitte päris ära minestada. Ja öösel oli suhteliselt võimatu magada. Vahet ei olnud, et kas aken oli lahti või mitte.
Ilmad on siin igatahes hästi muutlikud. Ühel päeval on jube palavus, siis järgmisel sajab vihma ja on jahe. Täna on näiteks terve päev pilves olnud ja kraade 20 ringis.
Osad teist on kindlasti juba ise ka märganud, et meil siin blogis väike uuendus. Nimelt otsustasime, et hakkame ka twitterit pidama. Üleval paremas nurgas hakkame mitte just igapäevaselt aga tihti lühidalt teada andma, et mis teoksil.
Aga ei tulegi praegu rohkem midagi meelde. Järgmise korrani. Teie, kes te Eestis olete- nautige miinuskraade. Varsti peaks teil ka lumi maha tulema. Lahe.
Tegelikult kui supervisor oleks mind tööle pannud, siis oleks hea meelega ka tööle läinud. Meil siin üks suurem projekt käsil, kui nii võib öelda aga ei kirjuta sellest pikemalt. Kes teavad, need teavad. Eks anname aasta lõpus teada, kas saime omale püstitatud eesmärgiga hakkama. Vihjeks nii palju, et praegu tuleb kõvasti tööd rabada ja pappi kokku ajada.
Rein töötab alates teisipäevast uue tööandja juures. Töö iseenesest on sama- maaler. Suur pluss selle juures on aga natuke kõrgem palganumber.
Eelmise tööandja juures oleks nii või naa umbes nädalakese pärast töö otsa saanud. Nii, et ajastus uue tööandjaga kohtumiseks oli suhteliselt ideaalne. See oli u. 2 nädalat tagasi, kui Rein bensiinijaamas peale tööd oma värviste riietega kütust võttis ja üks kohalik temaga juttu tegi. Põgus jutuajamine viis selleni, et vahetati numbreid ja lepiti kokku, et hoiavad ühendust. Et siis võibolla tulevikus koos maalritööd teha. Ja nüüd siis selleks teisipäevaks leppisidki nad kokku, et Rein teeb väikse proovipäeva ja näitab kui hea maaler ta on. Ja proovipäev lõppeski sellega, et Rein teatas oma eelmisele ülemusele, et asub homsest uude kohta tööle. Täna siis Rein kolmandat päeva uues kohas ja ütles, et on igati rahul. Tore, loodame, et kõik sujub ja tööd jätkub. Esialgu oli jutt, et selle aasta lõpuni kindlasti.
Minul on aga tööga veidike madalseis. Kui enne oli hotell peaaegu iga päev 100% välja müüdud, st kõik toad olid inimesi täis, siis nüüd on protsent langema hakanud. Ja langeb kuni aasta lõpuni veelgi. Nii vähemalt ülemused ennustavad. Mis tähendab siis, et iga päev ei saa teha täis pikki päevi ja ei saa ka iga päev tööl käija, kui tahaks. Homme näiteks saan teha vaid 4 tundi. Homme on ka tegelikult erand, kuna kõik toateenijad on tööle kutsutud, et kõik saaksid osa töötajatele korraldatavast koosviibimisest (tänupidu töötajatele heade kasuminumbrite eest). Eks näis mis moodi see planeeritud nelja tunnine üritus välja näeb. Loodan, et siis laupäev ja pühapäev saan vähemalt tööle minna.
Eelmine vaba päev oli meil koos pühapäev aga kuna tervis oli meil mõlemal nii kehv, siis möödus see suhteliselt põdedes ja mitte midagi tehes. Mis sest, et laupäeval sai suure suuga kokku lepitud, et homme on kindel randa minek. Julgen pakkuda, et meie halloweeni seltskonnast randa küll keegi ei jõudnud.
Halloweeni tähistasime väga toreda peoga Tõnise juures koos tema korterikaaslaste ja nende tuttavatega. Kõik olid endale, kas vähem või rohkem midagi huvitavat selga ja pähe leidnud ning isegi tagahoov, kus istusime oli kaunistatud halloweenile kohaselt. Pidu algas suhteliselt vaikselt ja tagasihoidlikult aga lõpuks oli ikka päris korralik nali ja naps. Öösel kui Reinuga mööda tänavaid käisime, et koju sõiduks taksot leida, siis ei leidunud inimest, kes ei oleks Superman´i tundnud.
Järgmine päev oli muide ideaalne rannailm. Õnneks suutsin end nii palju kokku võtta, et jõudsin kolmeks tunniks hotelli taga asuvasse parki. Uni oli nii magus, et hetkes avastasin end isegi silmad kinni varjus päevitamas.
Esmaspäev ja teisipäev palavad rannailmad jätkusid. Õhutemperatuurid tõusid päeval isegi 38 kraadini, mis oli küll ikka täitsa õudne. Mitte midagi tehes oli ka nahk märg ja õhku mida hingata lihtsalt ei olnud. Käisime mõlemad peale tööd 2 korda jaheda dušši all, et mitte päris ära minestada. Ja öösel oli suhteliselt võimatu magada. Vahet ei olnud, et kas aken oli lahti või mitte.
Ilmad on siin igatahes hästi muutlikud. Ühel päeval on jube palavus, siis järgmisel sajab vihma ja on jahe. Täna on näiteks terve päev pilves olnud ja kraade 20 ringis.
Osad teist on kindlasti juba ise ka märganud, et meil siin blogis väike uuendus. Nimelt otsustasime, et hakkame ka twitterit pidama. Üleval paremas nurgas hakkame mitte just igapäevaselt aga tihti lühidalt teada andma, et mis teoksil.
Aga ei tulegi praegu rohkem midagi meelde. Järgmise korrani. Teie, kes te Eestis olete- nautige miinuskraade. Varsti peaks teil ka lumi maha tulema. Lahe.
pühapäev, 18. oktoober 2009
Suvi!!!
Ei ole midagi paremat kui peale palavat tööpäeva esimese asjana avada külm õlu! Täna oli just selline ilm. Tundub, et lõpuks hakkab suvi ka Sydneysse jõudma. Sooja oli täna kuskil 25 kraadi ja täitsa inimese tunne on. Alla 20 kraadi on juba meie jaoks külm. Ei teagi mis siis saab kui peame kunagi oma kodinad pakkima ja Eestisse tagasi tulema. Ei taha selle peale kohe mõelda...prrr...külmavärinad tekkisid kohe. Tegelikult eile vaatasin Eesti looduse pilte ja Eesti loodus on ikka väga ilus, ilusam kui Austraalias. Igapäevaselt asjade see olles ei märkagi nagu nende ilu, alles kaugemalt mõistad seda.
Täna siis läksime nädalaks uuele "objektile". Seal on omanikuks Mr. Burns. Mitte küll see Simpsonitest, aga raha tundub tal olevat ja ehitusest ei jaga ta sittagi. Samas on tal seal üks vennike kes teeb üldehitustööd ja see siis õpetab neid ning jagab soovitusi. Libe sell on ja igal võimalusel peob Burnsidele. No tegelt mis see minu asi on, inimesi on igasuguseid ja Austraalias on juba kord nii, et töötaja PEAB tööandjale pugema ja teda igal võimalusel kiitma.
Eile ma mõtlesin, et linnaelu pole ikka minu jaoks ja maal meeldis mulle tunduvalt rohkem. Parema meelega läheks tegelt maale tagasi. Kas või sinna samma Manjimuppi. Oehhh... tegelt peaks uurima kas siin õhtuti kuskil vutti saaks mängida. Pole üle poole aasta juba mänginud, võiks ju. Meil siin lähedal peaks tegelt üks klubi olema küll. Ma ükspäev kaubanduskeskuses nägin nende stendi.
Ok, ma nüüd kala praadima. Eile ostsime mingit kalafileed ja praadisime neid. Muidu pole me seda siin varem teinud ja loomulikult ostsime kala nii palju, et jätkub kohe kaheks päevaks. Teate küll kuidas see kala praadimine käib. Muna, piim, maitseained ja lõpetuseks jahu sisse ja sisi pannile. Ahhh, küll te teate ja kui ei tea, siis õppige!!!
NB! Kristjan ja sina õpi kuidas videosid tehakse. See esimene video oli selline, nohh kuidas nüüd öeldagi- huvitav :D .
Kuulmiseni, Teie Rein
Täna siis läksime nädalaks uuele "objektile". Seal on omanikuks Mr. Burns. Mitte küll see Simpsonitest, aga raha tundub tal olevat ja ehitusest ei jaga ta sittagi. Samas on tal seal üks vennike kes teeb üldehitustööd ja see siis õpetab neid ning jagab soovitusi. Libe sell on ja igal võimalusel peob Burnsidele. No tegelt mis see minu asi on, inimesi on igasuguseid ja Austraalias on juba kord nii, et töötaja PEAB tööandjale pugema ja teda igal võimalusel kiitma.
Eile ma mõtlesin, et linnaelu pole ikka minu jaoks ja maal meeldis mulle tunduvalt rohkem. Parema meelega läheks tegelt maale tagasi. Kas või sinna samma Manjimuppi. Oehhh... tegelt peaks uurima kas siin õhtuti kuskil vutti saaks mängida. Pole üle poole aasta juba mänginud, võiks ju. Meil siin lähedal peaks tegelt üks klubi olema küll. Ma ükspäev kaubanduskeskuses nägin nende stendi.
Ok, ma nüüd kala praadima. Eile ostsime mingit kalafileed ja praadisime neid. Muidu pole me seda siin varem teinud ja loomulikult ostsime kala nii palju, et jätkub kohe kaheks päevaks. Teate küll kuidas see kala praadimine käib. Muna, piim, maitseained ja lõpetuseks jahu sisse ja sisi pannile. Ahhh, küll te teate ja kui ei tea, siis õppige!!!
NB! Kristjan ja sina õpi kuidas videosid tehakse. See esimene video oli selline, nohh kuidas nüüd öeldagi- huvitav :D .
Kuulmiseni, Teie Rein
laupäev, 17. oktoober 2009
Ma olen maailma kõige laisem inimene
Reinu jutt siis üle pika aja.
Kurat, ma olen maailma laisem inimene. Täna oli vaba päev ja see on vaikselt õhtusse veerenud ning ma pole mitte sittagi kasulikku teinud, ainult internetis passinud ja telekat vahtinud. Ma lihtsalt ei viitsi midagi teha . Nüüd siis kirjutan paar rida, et Maritele oleks ette näidata midagi. Muidu saan võtta ta käest, et ma pole midagi teinud.
Ega tegelikult midagi huvitavad pole juhtunud. Nädala sees on töö ja nädalavahetustel lihtsalt laisklen. Tegelt ma ei viitsi ka tööl käia ja küllap ei käiks kah kui keegi niisama raha annaks. Kahjuks aitäh eest ei anta kuskil raha, ei Eestis ega ka siin. Juhul kui keegi tahab mulle niisama raha anda siis mu konto nr Hansapangas on 1101559174. Kandke aga julgesti ja mida rohkem seda parem. Muidugi kui Hansapank seda raha kuskil "põletama" ei hakka nagu kuuldavasti olevat tehtud pensionifondides oleva rahaga. Minu omaga samuti, sest ka mul on seal midagi. Ei teagi kas enam on?! Ega ei nuta ka kui pole, loodetavasti sai vähemalt Eesti ilm soojemaks selle arvelt.
Tegelt mul midagi asjalikku pole kirjutada nagu te juba aru olete saanud ja siis ma lihtsalt kirjutan asju mis mulle pähe tulevad. Pensioni juurde tagasi tulles- huvitav mis saaks mu pensionifondi kogunenud rahast kui ma võtaksin Austraalia kodakondsuse?! See on huvitav küsimus ja uurisin ka foorumis poiste käest seda, aga keegi ei osanud mulle konkreetset vastust anda. Peaks Hansapanka kirjutama ja uurima. Mitte, et mul oleks plaan kodakondsust vahetada, aga huviatv mis nad siis teeksid selle rahaga!
Kohalikust liikluskultuurist ka natuke. See on peaegu nagu Egiptuses juba- igal võimalusel lastakse siin signaali( seisad liiga kaua foori taga, sõidad natuke aeglasemalt jne jne). Margus õpetas mulle kuidas sellistega käituma peab. Tuleb neile näidata kahte näppu- keskmist näppu ja nimetisõrme, samaaegselt. See on solvamam kui ainult keskmise sõrme näitamine. Tegelikult töötab see väga hästi, olen seda praktiseerinud. Tulevikus kui keegi plaanib siia kanti tulla võib järgi proovida.
Muidu on ikka kõik hästi ja elu on lill!!!
Olge siis tublid. Ma laisklen nüüd edasi. Tegelikult lähen Maritele tööle järgi ja siis toidupoodi. Luban, et vaaritan täna ise süüa, sest siis olen vähemalt midagi kasulikku teinud.
Kurat, ma olen maailma laisem inimene. Täna oli vaba päev ja see on vaikselt õhtusse veerenud ning ma pole mitte sittagi kasulikku teinud, ainult internetis passinud ja telekat vahtinud. Ma lihtsalt ei viitsi midagi teha . Nüüd siis kirjutan paar rida, et Maritele oleks ette näidata midagi. Muidu saan võtta ta käest, et ma pole midagi teinud.
Ega tegelikult midagi huvitavad pole juhtunud. Nädala sees on töö ja nädalavahetustel lihtsalt laisklen. Tegelt ma ei viitsi ka tööl käia ja küllap ei käiks kah kui keegi niisama raha annaks. Kahjuks aitäh eest ei anta kuskil raha, ei Eestis ega ka siin. Juhul kui keegi tahab mulle niisama raha anda siis mu konto nr Hansapangas on 1101559174. Kandke aga julgesti ja mida rohkem seda parem. Muidugi kui Hansapank seda raha kuskil "põletama" ei hakka nagu kuuldavasti olevat tehtud pensionifondides oleva rahaga. Minu omaga samuti, sest ka mul on seal midagi. Ei teagi kas enam on?! Ega ei nuta ka kui pole, loodetavasti sai vähemalt Eesti ilm soojemaks selle arvelt.
Tegelt mul midagi asjalikku pole kirjutada nagu te juba aru olete saanud ja siis ma lihtsalt kirjutan asju mis mulle pähe tulevad. Pensioni juurde tagasi tulles- huvitav mis saaks mu pensionifondi kogunenud rahast kui ma võtaksin Austraalia kodakondsuse?! See on huvitav küsimus ja uurisin ka foorumis poiste käest seda, aga keegi ei osanud mulle konkreetset vastust anda. Peaks Hansapanka kirjutama ja uurima. Mitte, et mul oleks plaan kodakondsust vahetada, aga huviatv mis nad siis teeksid selle rahaga!
Kohalikust liikluskultuurist ka natuke. See on peaegu nagu Egiptuses juba- igal võimalusel lastakse siin signaali( seisad liiga kaua foori taga, sõidad natuke aeglasemalt jne jne). Margus õpetas mulle kuidas sellistega käituma peab. Tuleb neile näidata kahte näppu- keskmist näppu ja nimetisõrme, samaaegselt. See on solvamam kui ainult keskmise sõrme näitamine. Tegelikult töötab see väga hästi, olen seda praktiseerinud. Tulevikus kui keegi plaanib siia kanti tulla võib järgi proovida.
Muidu on ikka kõik hästi ja elu on lill!!!
Olge siis tublid. Ma laisklen nüüd edasi. Tegelikult lähen Maritele tööle järgi ja siis toidupoodi. Luban, et vaaritan täna ise süüa, sest siis olen vähemalt midagi kasulikku teinud.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Üleeile hommikul enne tööle minekut korjasingi ühe pisikese puhuri üles (pistsin kotti) aga peale tööd kodus proovides selgus, et siiski ei töötanud. Aga vahet pole, tundub, et ilmamees on aru saanud, et võiks rohkem sooja pakkuda ning nüüd ongi rohkem päikest näha ja ka kraade üle 20-ne.
Eile peale tööd tekkis mõte, et sõidaks Summer Bay´sse aga kui olime "Kodus ja võõrsil" ametliku kodulehte uurinud (backtothebay.net) siis selgus, et sinna on umbes tunnike sõitu. Lähme hoopis mõni teine vaba päev, kui on rohkem aega ringi vaadata. Kuna soov aga oli siiski kuhugi sõita, siis otsustasime, et lähme kesklinna midagi head sööma (hiinalinna). Võtsime ühendust ka Tõnisega, kes elab nüüd kesklinnas. Kuna Rein oli nii tark, et võttis lisaks ID kaardile kaasa ka koodid, siis sai ta Tõnise ID kaardilugeja abil teha hääletuse ära. Kui hääl oli antud, siis jalutasime kõrval tänavas olevasse parki, kus ootas meid Tõnise uus korterikaaslane Dora (Poolast). Eriti lahe on see, et Dora õpib siin juba teist aastat juuksuriks ja töötab ka samal ajal ühes juuksurisalongis. Ta oli hea meelega nõus mind oma salongis vastuvõtma ja seda loomulikult palju soodsamalt kui muidu küsitakse. Järgmise nädala kolmapäeval võtangi töölt vabaks ja lähen päeval juuksurisse (mida ma pole juba 11 kuud teinud).
Eile peale tööd tekkis mõte, et sõidaks Summer Bay´sse aga kui olime "Kodus ja võõrsil" ametliku kodulehte uurinud (backtothebay.net) siis selgus, et sinna on umbes tunnike sõitu. Lähme hoopis mõni teine vaba päev, kui on rohkem aega ringi vaadata. Kuna soov aga oli siiski kuhugi sõita, siis otsustasime, et lähme kesklinna midagi head sööma (hiinalinna). Võtsime ühendust ka Tõnisega, kes elab nüüd kesklinnas. Kuna Rein oli nii tark, et võttis lisaks ID kaardile kaasa ka koodid, siis sai ta Tõnise ID kaardilugeja abil teha hääletuse ära. Kui hääl oli antud, siis jalutasime kõrval tänavas olevasse parki, kus ootas meid Tõnise uus korterikaaslane Dora (Poolast). Eriti lahe on see, et Dora õpib siin juba teist aastat juuksuriks ja töötab ka samal ajal ühes juuksurisalongis. Ta oli hea meelega nõus mind oma salongis vastuvõtma ja seda loomulikult palju soodsamalt kui muidu küsitakse. Järgmise nädala kolmapäeval võtangi töölt vabaks ja lähen päeval juuksurisse (mida ma pole juba 11 kuud teinud).
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Eelmine kord unustasin kirjutada, et Rein osales siin mõned nädalad tagasi Sydney rattamaratonil (40 km). Käis koos ülemuse ja ta kahe pojaga (ratas siis ka nende poolt). Rada hakkas meie kodukandist ja jõudis lõpuks välja Olümpiaparki. Nagu nimigi ütleb, siis Olümpiapark ongi see koht, kus toimusid 2000 a olümpiamängud. Nüüd on seal võimalik ringi jalutada ja vaadata erinevaid staadioneid ja halle ning näiteks suures ujulas ujumas käija. Ma sattusin sinna siis, kui otsisin arvutihooldust (peakontor neil seal).
Hotelli tagasi kolides selgus, et vahepealsed külalised olid kuidagi moodi suutnud teleka ära lõhkuda ja nüüd ongi meil poole suurem ja parema pildika televiisor. Pulti kahjuks ikkagi ei ole.
Vahepeal oleme jõudnud ka otsusele, et ei otsi enam nii meeleheitlikult uut elamist. Kui midagi head hakkab silma, siis hakkab aga seni elame ikkagi samas Brigeview Hotel´is edasi. Tegelikult on see ikkagi väga hea hinnaga (250dollarit nädal). Ja neljapäeva õhtust oleme ka külmkapi omanikud, mis tähendab, et saame nüüd korraga rohkem süüa osta ja külmkapis säilitada. Vaatasime netist päris mitmeid külmkappe aga kas olid juba müüdud või siis asukoht liiga kaugel võis siis nt ebay´s alati suutis keegi viimasel minutil üle pakkuda. Käisime ka isegi ühte 70 dollarist kappi vaatamas. Pildi pealt tundus täitsa ok olevat aga kohapeal ütlesime kohe, et sellist raha sellise kapi eest küll ei maksa.
Igatahes täitsa vedas meil selle kapiga. Peale tööd, kui kuulutus oli alles tund aega tagasi netti (gumtree.com) üles pandud, helistasime ja leppisime vanema naisterahvaga kokku, et õhtul tuleme järgi. Hind oli muide vaid kümme dollarit. Mõtlesime, et kui on isegi mitte kõige parema väljanägemisega, siis võtame ikkagi sellise raha eest ära. Aga kohapeal selgus, et see külmkapp nägi täitsa kobe välja. Kodus tegime veel väikest puhustust seest ja väljast ning hommikul panime tööle (enne ei julgenud rõõmsad olla, kui tundsime, et kapp seest külmaks läks). Tänaseks oleme väikese vea avastanud, et sügavkülm ei lähe maksimaalselt külmaks (jäätis päris jäässe ei lähe) aga ikkagi oleme ostuga väga rahul.
Reede oli meil tore õhtu. Käisime Eesti Majas õhtusöögil. Rein kuulis ülemuse käest nädalakese tagasi, et on tulemas selline üritus. Kuna netist selle kohta infot ei leidnud, siis tänu Aalele, kes seal eesti keele tunde annab, sain siiski kontakti inimesega, kes seda korraldab. Oma osalusest tuli küll juba septembri lõpuks teada anda aga kirjutasin siiski, et äkki leidub veel lauas kohta kahele. Ja saingi positiivse vastuse, et meie nimed on kirjas ja oleme õhtusöögile oodatud. Minek õhtusöögile ei tõotanud küll midagi head (teel täiega ummikud; parkimiskohta ei leidnud kohe üles ja siis kui auto saime pargitud, siis ei leidnud maja üles. Kui jõudsime õigele tänavale, siis valisime vale suuna ja käisime kuni tänava lõpuni aga õiget maja numbrit ei leidnud. Olime juba hiljaks jäänud, kui kõmpisime siis sama tänavat pidi tagasi ning lõpuks hakkas veel ka korralikult vihma sadama). Tegelikult tasus see kõik ennast ära. Saime uusi tuttavaid ja toit oli ka väga maitsev (hapukapsas, kartul, vorstid, must leib jms ning magustoiduks kohvi kõrvale kaks maitsvat kooki). Ja enne ära tulekut ostsin endale veel kaasa ka ühe Kiss mustikasiidri.
Muide ka praegu podiseb meil potis hapukapsas. Mmm....
Ja ei saa üle ega ümber ka ilma jutust. Ei ole meil enam viimasel ajal olnud 30 kraadi sooja. Viimane nädal on olnud suhteliselt vihmane ja jahe. Päeval isegi 17 ja 18 kraadi osadel päevadel. Võib kõlada imelikult aga tegelt ka, sellised kraadid on jahedad. Tahaks rohkem kui 25 kraadi ja päikest. Oleme juba vahepeal jõudnud mõelda, et ostaks endale radiaatori või korjaks kuskilt tee äärest üles. Korjaks üles ses suhtes, et siin on kombeks, et inimesed tõstavad tänvale (oma maja ette) asju, mida nad enam ei vaja. See aga ei tähenda, et need kasutuskõlbmatud oleksid. Täna näiteks tööle minnes nägin tee ääres lisaks kõigele muule kraamile ka kahte radiaatorit.
Ja eile külastasime esimest korda meie hotelli all olevat söögikohta. Tellisin endale Caesari salati ja maitsest täpselt nii nagu olin oodanud. Very good. Kindlasti mõni päev lähen ja söön seda veel.
Hotelli tagasi kolides selgus, et vahepealsed külalised olid kuidagi moodi suutnud teleka ära lõhkuda ja nüüd ongi meil poole suurem ja parema pildika televiisor. Pulti kahjuks ikkagi ei ole.
Vahepeal oleme jõudnud ka otsusele, et ei otsi enam nii meeleheitlikult uut elamist. Kui midagi head hakkab silma, siis hakkab aga seni elame ikkagi samas Brigeview Hotel´is edasi. Tegelikult on see ikkagi väga hea hinnaga (250dollarit nädal). Ja neljapäeva õhtust oleme ka külmkapi omanikud, mis tähendab, et saame nüüd korraga rohkem süüa osta ja külmkapis säilitada. Vaatasime netist päris mitmeid külmkappe aga kas olid juba müüdud või siis asukoht liiga kaugel võis siis nt ebay´s alati suutis keegi viimasel minutil üle pakkuda. Käisime ka isegi ühte 70 dollarist kappi vaatamas. Pildi pealt tundus täitsa ok olevat aga kohapeal ütlesime kohe, et sellist raha sellise kapi eest küll ei maksa.
Igatahes täitsa vedas meil selle kapiga. Peale tööd, kui kuulutus oli alles tund aega tagasi netti (gumtree.com) üles pandud, helistasime ja leppisime vanema naisterahvaga kokku, et õhtul tuleme järgi. Hind oli muide vaid kümme dollarit. Mõtlesime, et kui on isegi mitte kõige parema väljanägemisega, siis võtame ikkagi sellise raha eest ära. Aga kohapeal selgus, et see külmkapp nägi täitsa kobe välja. Kodus tegime veel väikest puhustust seest ja väljast ning hommikul panime tööle (enne ei julgenud rõõmsad olla, kui tundsime, et kapp seest külmaks läks). Tänaseks oleme väikese vea avastanud, et sügavkülm ei lähe maksimaalselt külmaks (jäätis päris jäässe ei lähe) aga ikkagi oleme ostuga väga rahul.
Reede oli meil tore õhtu. Käisime Eesti Majas õhtusöögil. Rein kuulis ülemuse käest nädalakese tagasi, et on tulemas selline üritus. Kuna netist selle kohta infot ei leidnud, siis tänu Aalele, kes seal eesti keele tunde annab, sain siiski kontakti inimesega, kes seda korraldab. Oma osalusest tuli küll juba septembri lõpuks teada anda aga kirjutasin siiski, et äkki leidub veel lauas kohta kahele. Ja saingi positiivse vastuse, et meie nimed on kirjas ja oleme õhtusöögile oodatud. Minek õhtusöögile ei tõotanud küll midagi head (teel täiega ummikud; parkimiskohta ei leidnud kohe üles ja siis kui auto saime pargitud, siis ei leidnud maja üles. Kui jõudsime õigele tänavale, siis valisime vale suuna ja käisime kuni tänava lõpuni aga õiget maja numbrit ei leidnud. Olime juba hiljaks jäänud, kui kõmpisime siis sama tänavat pidi tagasi ning lõpuks hakkas veel ka korralikult vihma sadama). Tegelikult tasus see kõik ennast ära. Saime uusi tuttavaid ja toit oli ka väga maitsev (hapukapsas, kartul, vorstid, must leib jms ning magustoiduks kohvi kõrvale kaks maitsvat kooki). Ja enne ära tulekut ostsin endale veel kaasa ka ühe Kiss mustikasiidri.
Muide ka praegu podiseb meil potis hapukapsas. Mmm....
Ja ei saa üle ega ümber ka ilma jutust. Ei ole meil enam viimasel ajal olnud 30 kraadi sooja. Viimane nädal on olnud suhteliselt vihmane ja jahe. Päeval isegi 17 ja 18 kraadi osadel päevadel. Võib kõlada imelikult aga tegelt ka, sellised kraadid on jahedad. Tahaks rohkem kui 25 kraadi ja päikest. Oleme juba vahepeal jõudnud mõelda, et ostaks endale radiaatori või korjaks kuskilt tee äärest üles. Korjaks üles ses suhtes, et siin on kombeks, et inimesed tõstavad tänvale (oma maja ette) asju, mida nad enam ei vaja. See aga ei tähenda, et need kasutuskõlbmatud oleksid. Täna näiteks tööle minnes nägin tee ääres lisaks kõigele muule kraamile ka kahte radiaatorit.
Ja eile külastasime esimest korda meie hotelli all olevat söögikohta. Tellisin endale Caesari salati ja maitsest täpselt nii nagu olin oodanud. Very good. Kindlasti mõni päev lähen ja söön seda veel.
pühapäev, 4. oktoober 2009
Ajavahe on nüüd 8 tundi
Hea, et sattusin eile juhuslikult õhtuste uudiste lõppu nägema, muidu oleks täna tööle tund aega hiljem jõudnud. Kuna seda kella keeramise osa näitas vaid mõni sekund, siis ei olnud üldse kindel, et kas see tähendaski seda, et on aeg kella keerata. Otsisin ka netist selle kohta infot aga ikkagi jäi veidi kripeldama, et mis värk siis ikkagi on. Hommikul oleme juba harjunud, et tõuseme enamvähem samal ajal, kui väljas valgeks minema hakkab, isegi nädalavahetusel. Täna siis esimese asjana panin kohe teleka käima ja oligi nii. Hommikusaates näitas, et kell oligi tunnikese võrra edasi keeratud.
Nagu eelmine kord kirjutasin, siis olen nüüd ka jälle täitsa tööinimene. Kaks nädalat tagasi, esmaspäeval, jagasin oma cv-sid. Viisin kahte hotelli, mis asuvad meie hotellist u.4 km kaugusel ostukeskuste tänaval ja mõnedesse poodidesse seal. Juba järgmise päeva hommikul helistas Mantral Chatswood hotelli (esimene koht, kuhu oma cv jätsin ja tööotsija ankeedi ära täitsin) manager ja kutsus mind sama päeva lõunal intervjuule, mis kestis natuke vähem kui poolteist tundi. Intervjuu lõppes sellega, et saingi endale töö. Muide enne intervjuud, kui hotelli vastuvõtu lauas manageri ootasin, siis tekkis hetkeks täielik pinge. Nii või naa on normaalne, et enne tööintervjuud oled närvis aga siis lõi korraga pähe, et ma pean ju vaid inglise keeles rääkima. Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, läks kenasti. Esimene tööpäev oli reedel.
Ametikoht on mul housekeeper ehk siis eesti keeles öeldes toateenija. Intervjuul oli juttu, et mingi aja pärast kui soovi on, siis saan ka hommikusöögi teenindaja tööd teha ja kui siis veel lisatunde vaja, siis õhtul ka restoranis aga selleks tuleks veel ühepäevane baarikoolitus läbida (et võiksin alkoholiga tegeleda). Aga eks näis, kuis kujuneb. Hetkel üritan veel housekeeper´i ametisse sisse elada. Esimesel päeval õppisin/töötasin ühe Nepaali tüdrukuga koos ja järgmine kord mõned tunnid supervisoriga aga peale seda pidin juba ise hakkama saama. Käed ja jalad päevad ikka päris kiiresti käima, kuna tube, mida läbi käija ja korrastada on palju. Esimestel päevadel ei leidnud isegi aega, et lõunat teha, kuna tahtsin õigeks ajaks toad korda saada aga isegi siis ei õnnestunud. Nüüd aga teen ikka lõunaid ka (seda supervisorite soovitaval nõudmisel. Üks on kohalik naine ja teine aasia tüdruk).
Kuna olen casual ehk siis nö hooaja töötaja, siis ei tea väga palju ette, et mis päevadel töötan ja kui kaua. Aga enamus päevi saab ikka tool käija. Tegelikult oli alguses jutt, et töötan see nädal kõikidel päevadel aga siis reedel öeldi, et laupäev on siiski vaba ja tööle saan tulla pühapäeval ehk täna. Tegelikult oli väga hea, et sain laupäeva vabaks, kuna hommikul tundsin, et olen ikka täitsa, täitsa väsinud. Kuna eile sadas vihma, nagu ka täna, siis Reinul jäi ka tööpäev ära (pidid hakkama aeda värvima aga noh, vihmaga ei saa ju värvida).
Kasutasime oma vaba laupäeva ära selleks, et külastada Sydney Aquariumi ja Wildlife parki, kuhu olime tahtnud juba eelnevatel nädalavahetustel minna. Kuna ilma oli vihmane, siis oli kohale tulnud päris palju inimesi, mis ei olnud väga positiivne, kuna mõne akvaariumi juures oli nii palju inimesi korraga, et oli tükk tegemist, et seal liikuda nii, et keegi sulle jala peale ei astu või küünarnukiga ribidesse ei pane. Aga kokkuvõttes oli mega lahe. Tunne oli nagu väike laps loomaaias. Nii palju kihvte ja huvitavaid loomi oli. Esimest korda elus ja oma silmaga (mitte telekast või pildi pealt) sai näha pingviine, haisid, dugongse, koaalasid jm. Aga seal olid veel kängurud, krodillid, erinevad linnud, igasugu kalasid, eraldi liblikate ruum, ja siis Suure Vallrahu korallid ja kalad. Ja siis ämblikud ja igasugu sitikad ning maod (muide maailma kõige mürgisemate madude edetabeli kolm esimest elab just Austraalias). Enne olin neist ühte (Brown snake´i) vaid äsja farmer poolt allaaetuna näinud. Rein ühte neist Lääne-Austraalia ühes rahvuspargis jalutades.
Lõunat käisime söömas hiinalinnas, kus on tunduvalt odavam, kui keskmisel Sydney kesklinna söögikohas. Aaasitoidupoed, söögikohad ja teenindusärid on koondunud ühte kohta kokku umbes 4-le erinevale tänavale. Huvitav oli see, kui olime oma toidu lõpetanud ja hakkasime lahkuma, siis kuulsime ja nägime, kuidas rahvas oli vaimustuses mingist tantsivast draakonist, kes muusika saatel liikus erinevatest poodidest ja toidukohtadest edasi. Meie jaoks oli see muidugi harjumatu ja naljakas aga aasialastele on see mingi õnne tähendusega.
Laup. hommikul tõstsime väärtuslikuma vara auto peale ja sõitsime u. 10km edasi ühte teise motelli, kuna meie tuba oli 2 päevaks broneeritud kellegile teisele. Ei osanud ka arvata, et seal hotellis nii kaua oleme ja panime toa kinni esialgu vaid nädalaks. Motell, kus hetkel oleme on tunduvalt kallim, kui hotell aga samas ja palju hubasem. Küsisin täna vastuvõtust, et kas neil oleks meile mingi erihind st. soodsam, kui tahaksime siia jääda näiteks kuuks või kaheks. Aga kahjuks siin kehtib ühe öö hind, sõltumata sellest, kaua sa koha peal oled.
Homme aga saame juba endisesse hotelli ja oma tuppa tagasi. Õnneks kõike kotte ei pidanud nädalavahetuseks kaasa tarima, vaid saime hotelli ühte tuppa oma asjad hoiule jätta. Laup. asju pakkides imestasime ise ka, et Austraaliasse tulime vaid ühe seljakotiga aga nüüd on meil seda varandust nii palju tekkinud. Aga samas kui mõelda jälle, et see on hetkel ka kogu meie elu, siis tegelikult ei ole asju üldse palju.
Oleme siin vahepeal ka aktiivselt elamist otsinud. Hotell on küll ok aga ikkagi kui wc ja dušš on koridoris, mis tähendab ka et nõusid tuleb seal pesemas käija, siis on päris tüütu. Ja külmkappi ka ei ole, ei toas ega ka kuskil koridoris.
Neljapäeval leppisin maakleriga kokku, et ta näitab meile ühte korterit, mis netist vaadates tundus väga hea. Ka kohapeal korterit nähes arvasime, et täitsa OK. Aga siis koputati uksele ja sisse tuli järgmine klient, kes oli ka sellest korterist huvitatud. Ja kohe peale meid sai maakler järgmise kliendiga kokku. Suhteliselt nõme süsteem siin, et kes rohkem pakub või kes suudab oma maksejõulisust kiiremini toestada, saab korteri endale. Lisaks tuleb pangast veel võtta oma sissetulekute kohta väljavõte, passi ja juhilubade koopia ja siis veel üks maalklerifirma poolt ankeet täita, kus tuleb igasugu infot kirjutada (nt isegi 2 soovitajat on vaja). Kuna selleks päevaks oli juba pank kinni ja ka järgmisel päeval peale tööd panka ei jõudnud, siis praeguseks jäi see korter sinna paika. Nõme oli ka see, et maakler tegi suured silmad selle peale, kui vastasin, et me mõtlelsime seda stuudiot rentida u. 3 kuud või rohkem. Ta eeldas, et vähemalt aastaks.
Eks vaatamegi siis kortereid edasi. Kiiret ei ole, sest hotellis saab hakkama küll. Sest kui midagi juba rentima hakata, siis võiks ka midagi head olla, kuhu pikemalt jääda.
OK, järgmise korrani, sest aeg on magama minna. Meil ju kell juba 12 öösel, kui teil on alles 4 päeval.
Nagu eelmine kord kirjutasin, siis olen nüüd ka jälle täitsa tööinimene. Kaks nädalat tagasi, esmaspäeval, jagasin oma cv-sid. Viisin kahte hotelli, mis asuvad meie hotellist u.4 km kaugusel ostukeskuste tänaval ja mõnedesse poodidesse seal. Juba järgmise päeva hommikul helistas Mantral Chatswood hotelli (esimene koht, kuhu oma cv jätsin ja tööotsija ankeedi ära täitsin) manager ja kutsus mind sama päeva lõunal intervjuule, mis kestis natuke vähem kui poolteist tundi. Intervjuu lõppes sellega, et saingi endale töö. Muide enne intervjuud, kui hotelli vastuvõtu lauas manageri ootasin, siis tekkis hetkeks täielik pinge. Nii või naa on normaalne, et enne tööintervjuud oled närvis aga siis lõi korraga pähe, et ma pean ju vaid inglise keeles rääkima. Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, läks kenasti. Esimene tööpäev oli reedel.
Ametikoht on mul housekeeper ehk siis eesti keeles öeldes toateenija. Intervjuul oli juttu, et mingi aja pärast kui soovi on, siis saan ka hommikusöögi teenindaja tööd teha ja kui siis veel lisatunde vaja, siis õhtul ka restoranis aga selleks tuleks veel ühepäevane baarikoolitus läbida (et võiksin alkoholiga tegeleda). Aga eks näis, kuis kujuneb. Hetkel üritan veel housekeeper´i ametisse sisse elada. Esimesel päeval õppisin/töötasin ühe Nepaali tüdrukuga koos ja järgmine kord mõned tunnid supervisoriga aga peale seda pidin juba ise hakkama saama. Käed ja jalad päevad ikka päris kiiresti käima, kuna tube, mida läbi käija ja korrastada on palju. Esimestel päevadel ei leidnud isegi aega, et lõunat teha, kuna tahtsin õigeks ajaks toad korda saada aga isegi siis ei õnnestunud. Nüüd aga teen ikka lõunaid ka (seda supervisorite soovitaval nõudmisel. Üks on kohalik naine ja teine aasia tüdruk).
Kuna olen casual ehk siis nö hooaja töötaja, siis ei tea väga palju ette, et mis päevadel töötan ja kui kaua. Aga enamus päevi saab ikka tool käija. Tegelikult oli alguses jutt, et töötan see nädal kõikidel päevadel aga siis reedel öeldi, et laupäev on siiski vaba ja tööle saan tulla pühapäeval ehk täna. Tegelikult oli väga hea, et sain laupäeva vabaks, kuna hommikul tundsin, et olen ikka täitsa, täitsa väsinud. Kuna eile sadas vihma, nagu ka täna, siis Reinul jäi ka tööpäev ära (pidid hakkama aeda värvima aga noh, vihmaga ei saa ju värvida).
Kasutasime oma vaba laupäeva ära selleks, et külastada Sydney Aquariumi ja Wildlife parki, kuhu olime tahtnud juba eelnevatel nädalavahetustel minna. Kuna ilma oli vihmane, siis oli kohale tulnud päris palju inimesi, mis ei olnud väga positiivne, kuna mõne akvaariumi juures oli nii palju inimesi korraga, et oli tükk tegemist, et seal liikuda nii, et keegi sulle jala peale ei astu või küünarnukiga ribidesse ei pane. Aga kokkuvõttes oli mega lahe. Tunne oli nagu väike laps loomaaias. Nii palju kihvte ja huvitavaid loomi oli. Esimest korda elus ja oma silmaga (mitte telekast või pildi pealt) sai näha pingviine, haisid, dugongse, koaalasid jm. Aga seal olid veel kängurud, krodillid, erinevad linnud, igasugu kalasid, eraldi liblikate ruum, ja siis Suure Vallrahu korallid ja kalad. Ja siis ämblikud ja igasugu sitikad ning maod (muide maailma kõige mürgisemate madude edetabeli kolm esimest elab just Austraalias). Enne olin neist ühte (Brown snake´i) vaid äsja farmer poolt allaaetuna näinud. Rein ühte neist Lääne-Austraalia ühes rahvuspargis jalutades.
Lõunat käisime söömas hiinalinnas, kus on tunduvalt odavam, kui keskmisel Sydney kesklinna söögikohas. Aaasitoidupoed, söögikohad ja teenindusärid on koondunud ühte kohta kokku umbes 4-le erinevale tänavale. Huvitav oli see, kui olime oma toidu lõpetanud ja hakkasime lahkuma, siis kuulsime ja nägime, kuidas rahvas oli vaimustuses mingist tantsivast draakonist, kes muusika saatel liikus erinevatest poodidest ja toidukohtadest edasi. Meie jaoks oli see muidugi harjumatu ja naljakas aga aasialastele on see mingi õnne tähendusega.
Laup. hommikul tõstsime väärtuslikuma vara auto peale ja sõitsime u. 10km edasi ühte teise motelli, kuna meie tuba oli 2 päevaks broneeritud kellegile teisele. Ei osanud ka arvata, et seal hotellis nii kaua oleme ja panime toa kinni esialgu vaid nädalaks. Motell, kus hetkel oleme on tunduvalt kallim, kui hotell aga samas ja palju hubasem. Küsisin täna vastuvõtust, et kas neil oleks meile mingi erihind st. soodsam, kui tahaksime siia jääda näiteks kuuks või kaheks. Aga kahjuks siin kehtib ühe öö hind, sõltumata sellest, kaua sa koha peal oled.
Homme aga saame juba endisesse hotelli ja oma tuppa tagasi. Õnneks kõike kotte ei pidanud nädalavahetuseks kaasa tarima, vaid saime hotelli ühte tuppa oma asjad hoiule jätta. Laup. asju pakkides imestasime ise ka, et Austraaliasse tulime vaid ühe seljakotiga aga nüüd on meil seda varandust nii palju tekkinud. Aga samas kui mõelda jälle, et see on hetkel ka kogu meie elu, siis tegelikult ei ole asju üldse palju.
Oleme siin vahepeal ka aktiivselt elamist otsinud. Hotell on küll ok aga ikkagi kui wc ja dušš on koridoris, mis tähendab ka et nõusid tuleb seal pesemas käija, siis on päris tüütu. Ja külmkappi ka ei ole, ei toas ega ka kuskil koridoris.
Neljapäeval leppisin maakleriga kokku, et ta näitab meile ühte korterit, mis netist vaadates tundus väga hea. Ka kohapeal korterit nähes arvasime, et täitsa OK. Aga siis koputati uksele ja sisse tuli järgmine klient, kes oli ka sellest korterist huvitatud. Ja kohe peale meid sai maakler järgmise kliendiga kokku. Suhteliselt nõme süsteem siin, et kes rohkem pakub või kes suudab oma maksejõulisust kiiremini toestada, saab korteri endale. Lisaks tuleb pangast veel võtta oma sissetulekute kohta väljavõte, passi ja juhilubade koopia ja siis veel üks maalklerifirma poolt ankeet täita, kus tuleb igasugu infot kirjutada (nt isegi 2 soovitajat on vaja). Kuna selleks päevaks oli juba pank kinni ja ka järgmisel päeval peale tööd panka ei jõudnud, siis praeguseks jäi see korter sinna paika. Nõme oli ka see, et maakler tegi suured silmad selle peale, kui vastasin, et me mõtlelsime seda stuudiot rentida u. 3 kuud või rohkem. Ta eeldas, et vähemalt aastaks.
Eks vaatamegi siis kortereid edasi. Kiiret ei ole, sest hotellis saab hakkama küll. Sest kui midagi juba rentima hakata, siis võiks ka midagi head olla, kuhu pikemalt jääda.
OK, järgmise korrani, sest aeg on magama minna. Meil ju kell juba 12 öösel, kui teil on alles 4 päeval.
kolmapäev, 23. september 2009
Oleme nüüd vahepeal üht teist jõudnud avastada ja suurlinna kiire elugagi veidi harjunud. Nagu eelmises blogi sissekandes kirjutasin, et plaanisime nv. Blue Mountain´sse minna, nii ka tegime. Ilm oli sel laupäeval jube palav (30 kraadi ringis) ja seega väga pikki jalutuskäike rahvuspargis ette ei võtnud. Aga jalutasime piisavalt, et silm sai puhata, kuna loodus oli seal ilus (suur kosk, sügavad orud ja mäed). Järgmisel päeval tegime siis kesklinnaga tutvumise päeva. Jalutasime Royal Botanic Garden´is, kus sai kenasti ühele pildile nii ooperimaja kui ka uhke sadamasilla. Vaatasime ja katsusime ka ooperimaja ja silla lähedalt ära. Korra tekkis mõte, et võtaks üle silla käimise tuuri aga kui olime juba vaid sillal natuke jalutanud ja tajunud kui kõrge see on, siis pidasime paremaks mitte minna (pilet oli ka jube kirves).
Kõndisime läbi ka ühelt tänavaturult, kus müüdi igasugu pudi padi. Meie pilk jäi aga pidama kahel tänavakunstnikul. Mul on igatahes alati olnud sisimas soov, et lahe oleks end kellegil joonistada lasta. Ja kui nägime, et üks pilt, mis oli meie silme all parasjagu valmimas, oli suhteliselt joonistatavate moodi, siis otsustasime, et miks mitte lasta ka ennast jäädvustada. Pildile joonistas ta meid kõrvuti istuma aga tegelikult kui joonistas, siis istus korraga vaid üks. Tulemusega väga rahule ei jäänud, sest ei suutnud eriti ühiseid jooni leida aga noh, vahet pole. Hea mälestus on siiski.
Eelmisel pühapäeval tegime jälle ühe kesklinna päeva. Päeva valik ei olnud just hästi õnnestunud, kuna samal hommikul toimus suur Sydney maraton. Sellega seoses oli palju liiklus ümberkorraldusi ja osad tänavad hoopis kinni. Ja muudatusi oli ka just selle tänava peal, kuhu olime plaaninud oma auto parkida ja ringi vaadata. Esimene linnasõidu katse sõna otseses mõttes edaõnnestus. Läbi suurte ummikute jõudsime peaaegu soovitud tänavasse aga siis keerasime ühe tänava valesti ja enam tagasiteed ei olnud, kui tuli vaid otse üle silla kesklinnast kaugemale sõita. Egas siis midagi. Kuna teistega oli kokkusaamine juba varem paika pandud, siis tuli leida jälle õige tee ots ja kesklinna poole tagasi sõita. Lõpuks jõudsimegi taas linna, leidsime soovitud parkimiskoha ja saime Aale ja tema kihlatuga kokku ning Tõnisega. Kuna Aalel ja tema teisel poolel oli leppitud veel üks külla minek kokku, siis nendega saime suhteliselt lühidalt vesteldud. Tõnisega tegime veel väikse jalutuskäigu linnas ja istusime maha Oxfordi tänaval asuvasse eesti kohvikusse. Nagu baarman ütles, siis ei saa seal kahjuks kaerajaani tantsida ega eesti õlut juua. Eestiga on see kohvik vaid nii palju seotud, seal töötavad vaid eestlased.
Plaanisime tegelikult too päev ka ühte suurde akvaariumisse ja metsiku looduse parki jõuda aga kuna kell oli juba lõpuks palju, siis otsustasime, et jätame need külastused mõneks teiseks korraks.
Kuna Tõnis tegi reklaami, et tema kodu lähedale Bondi beach´ile jääb üks vene pood, siis sõitsimegi hoopis sinna ja pärast seda viisime ka Tõnise koju. Vene poest leidis igasugu väärtusliku kraami, mida silmad polnud juba mitmeid mitmeid kuid näinud. Lõpuks lahkusime poest kotiga, kus sees must leib, heeringas, sprotid, hapukapsas, hapukoor, tatratangud. Kodus muidugi oli pettumus suur, kui avastasime, et külmkapist Karumsi kohukesi ei võtnudki. Aga eks siis järgmine kord, kui sinna kanti satub, siis ostame topelt.
Ja vast kõige suurem uudis see, et ma sain endale ka tööd ühes neljatärni hotellis. Alustan homme. Aa, ja siis see ka, et meil oli siin eile päris korralik liivatorm. Vb nägite isegi uudistest. Kohe varsti kirjutan pikemalt.
Kõndisime läbi ka ühelt tänavaturult, kus müüdi igasugu pudi padi. Meie pilk jäi aga pidama kahel tänavakunstnikul. Mul on igatahes alati olnud sisimas soov, et lahe oleks end kellegil joonistada lasta. Ja kui nägime, et üks pilt, mis oli meie silme all parasjagu valmimas, oli suhteliselt joonistatavate moodi, siis otsustasime, et miks mitte lasta ka ennast jäädvustada. Pildile joonistas ta meid kõrvuti istuma aga tegelikult kui joonistas, siis istus korraga vaid üks. Tulemusega väga rahule ei jäänud, sest ei suutnud eriti ühiseid jooni leida aga noh, vahet pole. Hea mälestus on siiski.
Eelmisel pühapäeval tegime jälle ühe kesklinna päeva. Päeva valik ei olnud just hästi õnnestunud, kuna samal hommikul toimus suur Sydney maraton. Sellega seoses oli palju liiklus ümberkorraldusi ja osad tänavad hoopis kinni. Ja muudatusi oli ka just selle tänava peal, kuhu olime plaaninud oma auto parkida ja ringi vaadata. Esimene linnasõidu katse sõna otseses mõttes edaõnnestus. Läbi suurte ummikute jõudsime peaaegu soovitud tänavasse aga siis keerasime ühe tänava valesti ja enam tagasiteed ei olnud, kui tuli vaid otse üle silla kesklinnast kaugemale sõita. Egas siis midagi. Kuna teistega oli kokkusaamine juba varem paika pandud, siis tuli leida jälle õige tee ots ja kesklinna poole tagasi sõita. Lõpuks jõudsimegi taas linna, leidsime soovitud parkimiskoha ja saime Aale ja tema kihlatuga kokku ning Tõnisega. Kuna Aalel ja tema teisel poolel oli leppitud veel üks külla minek kokku, siis nendega saime suhteliselt lühidalt vesteldud. Tõnisega tegime veel väikse jalutuskäigu linnas ja istusime maha Oxfordi tänaval asuvasse eesti kohvikusse. Nagu baarman ütles, siis ei saa seal kahjuks kaerajaani tantsida ega eesti õlut juua. Eestiga on see kohvik vaid nii palju seotud, seal töötavad vaid eestlased.
Plaanisime tegelikult too päev ka ühte suurde akvaariumisse ja metsiku looduse parki jõuda aga kuna kell oli juba lõpuks palju, siis otsustasime, et jätame need külastused mõneks teiseks korraks.
Kuna Tõnis tegi reklaami, et tema kodu lähedale Bondi beach´ile jääb üks vene pood, siis sõitsimegi hoopis sinna ja pärast seda viisime ka Tõnise koju. Vene poest leidis igasugu väärtusliku kraami, mida silmad polnud juba mitmeid mitmeid kuid näinud. Lõpuks lahkusime poest kotiga, kus sees must leib, heeringas, sprotid, hapukapsas, hapukoor, tatratangud. Kodus muidugi oli pettumus suur, kui avastasime, et külmkapist Karumsi kohukesi ei võtnudki. Aga eks siis järgmine kord, kui sinna kanti satub, siis ostame topelt.
Ja vast kõige suurem uudis see, et ma sain endale ka tööd ühes neljatärni hotellis. Alustan homme. Aa, ja siis see ka, et meil oli siin eile päris korralik liivatorm. Vb nägite isegi uudistest. Kohe varsti kirjutan pikemalt.
kolmapäev, 9. september 2009
Jah, oleme ikka endiselt Sydneys
(Marite jutt) Teeme tööd ja püüame vaikselt suurlinna eluga kohaneda. Aga nüüd kõigest veidi lähemalt.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.
Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.
Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).
Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.
Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).
Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).
Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.
Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.
Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.
Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.
Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).
Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.
Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).
Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).
Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.
Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.
Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.
pühapäev, 6. september 2009
laupäev, 5. september 2009
Sydney´ni veel vaid natuke alla 300 km
Täna jõudsime linna nimega Orange. Sõitsime jälle põhimõtteliselt terve päeva. Hommikul oli plaan, et ööbime täna Katoombas, mis on Sydneyst u. tunnikese autosõidu kaugusel ja The Blue Mountains´i külje all aga peale 600 km otsustasime, et parem on, kui siiski nii pikalt edasi ei sõida. Otsus tuli suhteliselt peale seda, kui mina rooli läksin. Nimelt olin jõudnud sõita vaid u.1o km kui ühtäkki avastasin, et olin unustanud silmad kaheks sekundiks kinni (täitsa õudne. Sõime just enne sõidu alustamist, autos oli uimastavalt soe ja muusika ka sel hetkel ei mänginud ja jäin mõttesse ja...). See ehmatas mind nii ära, et ülejäänud tee olin väga ergas. Panime kohe muusika mängima ja avasime aeg ajalt aknaid ja panin külma õhu näo peale puhuma. Siit igatahes moraal, et kui oled väsinud, siis puhka! nagu ka kõikide Austraalia teede äärses olevad sildid ütlevad.
U. 30 km enne Oranget vilgutas paar vastutulevat autot tuledega, just kui politsei oleks tee ääres kiirust mõõtmas. Siis aga mõne aja pärast tuli vastu auto, kust juht andis avatud aknast käega märku, et võtaksime hoo maha. Ja kohe oli ka teel näha, et on juhtunud mingit suuremat sorti liiklusõnnetus, sest vilkuvaid tulesid oli palju (mitu politseiautot, kiirabi). Kohe sai selgeks ka see, et sama teed edasi sõita pole võimalik. Pöörasime siis auto ümber ja võtsime suuna teiste autode järgi, kes suure tõenäosusega samuti teist võimaliku teed otsivad. Peale mitmeid kilomeetreid mööda jube kurvist ja kruusast (loe: libedat) teed ja jõudsimegi taas suurele maanteele välja.
Seni olime ööbinud karavan parkide cabin´ites ning rahule jäänud. Tahtsime seda teha ka siin aga mõlemad linna karavanid olid täiesti välja müüdud. Algul mõtlesime, et "tore" aga tegelikult leidsime Motor Lodge´i, kus samuti väiksed majakesed (nagu ridaelamu). Köögi osa selles küll ei ole aga samas muu vajalik ikka olemas ja väga korralik samuti.
Nagu ka eile ei viitsinud kohale jõudes enam midagi vaaritama hakata, siis võtsime söögiks hiinaka kiirtoitu. Kuna kõht oli suhteliselt tühi, siis esmapilgul tundus ports väike. Võtsimegi siis mõlemad juurde veel McDonaldsi eined ka.
U. 30 km enne Oranget vilgutas paar vastutulevat autot tuledega, just kui politsei oleks tee ääres kiirust mõõtmas. Siis aga mõne aja pärast tuli vastu auto, kust juht andis avatud aknast käega märku, et võtaksime hoo maha. Ja kohe oli ka teel näha, et on juhtunud mingit suuremat sorti liiklusõnnetus, sest vilkuvaid tulesid oli palju (mitu politseiautot, kiirabi). Kohe sai selgeks ka see, et sama teed edasi sõita pole võimalik. Pöörasime siis auto ümber ja võtsime suuna teiste autode järgi, kes suure tõenäosusega samuti teist võimaliku teed otsivad. Peale mitmeid kilomeetreid mööda jube kurvist ja kruusast (loe: libedat) teed ja jõudsimegi taas suurele maanteele välja.
Seni olime ööbinud karavan parkide cabin´ites ning rahule jäänud. Tahtsime seda teha ka siin aga mõlemad linna karavanid olid täiesti välja müüdud. Algul mõtlesime, et "tore" aga tegelikult leidsime Motor Lodge´i, kus samuti väiksed majakesed (nagu ridaelamu). Köögi osa selles küll ei ole aga samas muu vajalik ikka olemas ja väga korralik samuti.
Nagu ka eile ei viitsinud kohale jõudes enam midagi vaaritama hakata, siis võtsime söögiks hiinaka kiirtoitu. Kuna kõht oli suhteliselt tühi, siis esmapilgul tundus ports väike. Võtsimegi siis mõlemad juurde veel McDonaldsi eined ka.
reede, 4. september 2009
Maakad sõidavad suurlinna
Kolmapäeva varahommikul 6.30 olid meil kogu elamine auto peal ja olime valmis startima idakaldale. Start siiski natuke enne seitset, sest Tõnisel õnnestus sisse magada. Hommikul rääkisime veel paar sõna ka Nao ja afganistaani poisi Aziz´ga.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.
Head aega Manjimup!
(Marite jutt) Väike täpsustus. Kui Reinu jaoks olid viimased nädalad Manjimupis töö poolest ühed raskeimad, siis minu jaoks olid just ühed lihtsamad. Alguses oli jutt, et poogin õunapuid vaid maksimum neli päeva ja peale seda jälle teistega koos väetama aga tegelikult töötasingi ülemuse poja farmis kuni Manjimupis oleku aja lõpuni. Sain teha igasugu lihtsaid töid: pookisin pisikesi avokaadopuid, kastsin kasvuhoones avokaadopuid. Samuti väetasin neid väikeste väetise kraanulitega ja väikse kulbiga veega segatud väetisega. Ja siis veel tegin neile üleliigsete õite ja lahtede kärpimist ja lõpuks panin neile toestuseks bambuseoksi. Ühesõnaga peaaegu nagu täitsa proff juba sellel alal. Üks kohalik mees, kes Rodi juures töötab ja teab nursery´st palju, kiitis, et poogin väga hästi. Muidugi ei jätnud ta ka mainimata , et kui minu poogitu õunapuud kasvama ei hakka, siis on kohe teada, kelle suunas vaadata.
OK, aitab mõneks ajaks töö juttudest. Ja Manjimupist.
OK, aitab mõneks ajaks töö juttudest. Ja Manjimupist.
reede, 28. august 2009
Siin on keegi!
Nagu vist kõik aru on saanud lükkus minu homme paar päeva edasi. Proovin siis hästi lühidalt ülejäänud seiklused kokku võtta. Igatahes meie kola saabus lõpuks mingi natuke enne kella 16. Selleks ajaks oli väljunud viimane buss, mis saarel sõidab. Autodega saarel sõita ei tohi ja selleks on ainult buss, mis reisijaid veab. Seega jäi ära meie esialgne plaan ööbida telkides kuskil saare teises otsas.
Kuna mingit majakest polnud võimalik enam rentida, sest väidedavalt olid kõik majad inimesi täis või siis koristajad polnud veel neid jõudnud koristada. Otsustasime siis ööbida koopas, mille avastasime kui ootasime oma pagasit. Õhtul käisid kangemad mehed surfamas ja püüdsid kala. Saagiks saadi mingi lesta välimusega kala. Andres viskas ta vette tagasi, sest keegi ei suutnud tuvastada kas see elukas on ka söödav. Õhtul keedeti väiksel pliidil kaasavõetud purgisuppe ja limpsiti rummi koolaga. Südaöö paiku laotasime oma matid koopa põrandale ja tõmbasime magamiskotid ümber ning uinusime sügavasse unne. Kella 4 paiku ärkasime röögatuse peale- SIIN ON KEEGI!!! Kisajaks oli Triin- Liis, kes kuulis mingit krabinat meie kottide ümber. Krabistajaks oli quokka (ei teagi ,kuidas on nende eesti keelne nimetus). Pilti nendest näete siin- http://en.wikipedia.org/wiki/Quokka Neid vennikesi vaadates jääb mulje, et nende ema on olnud rott ja isa orav. Kuhu ma siis jäingi... nohh igatahes need tobud olid tulnud meid uudistama ja meie prügikottidest tuhlama. Need raisad ei karda ka inimesi ega midagi. Algul proovisin neid taskulambi valgusega hirmutada, aga see ei aidanud. Siis loopisin neid kividega, see ei aidanud samuti. Lõpuks pani Kuno 1,5 liitrise täis veepudeliga ühele, siis nad hakkasid vaikselt aru saama, et meiega ei maksa nalja teha. Vaja läks muidugi paari hoopi veel, ennem kui nad meid rahule jätsid.
Hommikul ärkasime 9 paiku, pakkisime asjad ja sõitsime bussiga saare teise otsa, kus Andres ja Reno surfisid. Meie vahtisime niisama ja sõime grillitud kana. Midagi nagu väga erilist ei juhtunud. Kell 14 astusime tagasi laeva peale ja sõitsime tagasi mandrile. Laev enam nii palju ei raputanud, aga natuke ikka. Sadmas jätsime hüvasti Andrese ja Renoga ning peale seda viisime Kuno ja Triin- Liisi koju. Jätsime ka nendega hüvasti, päris kurbus puges hinge kohe tegelt. Tegu on väga toredate inimestega ja mine tea, millal me neid taas kohtame. Plaanime ju järgmisel nädalal Idakaldale reisida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaieldamatult oli üks parimaid nädalavahetusi Austraalias, vähemalt meie jaoks.
Tagasi Manjisse võttis sõit 3,5 tundi ja roolis oli Marite, sest linna sõitsin mina. Teel juhtus selline huvitav seik, et kuskil 50km Perthist väljas lamas keset teed lammas ja mingi naine sikutas teda tee äärde. Algul arvasime, et ta oli lamba lihtsalt alla ajanud, sest lambal tuli suust verd. Meie jaoks oli see muidugi imelik, sest kuidas peaaegu linnas saab lammas teele. Selgus tuli majja kuskil poole tunni pärast. Nimelt meie ees sõitis suur rekka, millel järel kaks haagist koos lammastega. Haagised olid 4 kordsed ja kõik korrused olid lambaid täis ja loomulikult nn. viimasel korrusel polnud katust peal. Nii me siis nägime kuidas sõidu ajal üks lammas seal 4 korrusel teiste seljas „ratsutas“. Tõenäoliselt kukkus varem teel nähtud lammas samast veokist teele. Proovisime hästi kiiresti sellest rekkast mööda saada, sest ei soovinud, et lammas meie esiklaasi maanduks. Selline natuke kurb looke siis lõpetuseks.
PS! Marite paneb siia loo juurde ka video meie koopast, kus me siis ööbisime.
Kuna mingit majakest polnud võimalik enam rentida, sest väidedavalt olid kõik majad inimesi täis või siis koristajad polnud veel neid jõudnud koristada. Otsustasime siis ööbida koopas, mille avastasime kui ootasime oma pagasit. Õhtul käisid kangemad mehed surfamas ja püüdsid kala. Saagiks saadi mingi lesta välimusega kala. Andres viskas ta vette tagasi, sest keegi ei suutnud tuvastada kas see elukas on ka söödav. Õhtul keedeti väiksel pliidil kaasavõetud purgisuppe ja limpsiti rummi koolaga. Südaöö paiku laotasime oma matid koopa põrandale ja tõmbasime magamiskotid ümber ning uinusime sügavasse unne. Kella 4 paiku ärkasime röögatuse peale- SIIN ON KEEGI!!! Kisajaks oli Triin- Liis, kes kuulis mingit krabinat meie kottide ümber. Krabistajaks oli quokka (ei teagi ,kuidas on nende eesti keelne nimetus). Pilti nendest näete siin- http://en.wikipedia.org/wiki/Quokka Neid vennikesi vaadates jääb mulje, et nende ema on olnud rott ja isa orav. Kuhu ma siis jäingi... nohh igatahes need tobud olid tulnud meid uudistama ja meie prügikottidest tuhlama. Need raisad ei karda ka inimesi ega midagi. Algul proovisin neid taskulambi valgusega hirmutada, aga see ei aidanud. Siis loopisin neid kividega, see ei aidanud samuti. Lõpuks pani Kuno 1,5 liitrise täis veepudeliga ühele, siis nad hakkasid vaikselt aru saama, et meiega ei maksa nalja teha. Vaja läks muidugi paari hoopi veel, ennem kui nad meid rahule jätsid.
Hommikul ärkasime 9 paiku, pakkisime asjad ja sõitsime bussiga saare teise otsa, kus Andres ja Reno surfisid. Meie vahtisime niisama ja sõime grillitud kana. Midagi nagu väga erilist ei juhtunud. Kell 14 astusime tagasi laeva peale ja sõitsime tagasi mandrile. Laev enam nii palju ei raputanud, aga natuke ikka. Sadmas jätsime hüvasti Andrese ja Renoga ning peale seda viisime Kuno ja Triin- Liisi koju. Jätsime ka nendega hüvasti, päris kurbus puges hinge kohe tegelt. Tegu on väga toredate inimestega ja mine tea, millal me neid taas kohtame. Plaanime ju järgmisel nädalal Idakaldale reisida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaieldamatult oli üks parimaid nädalavahetusi Austraalias, vähemalt meie jaoks.
Tagasi Manjisse võttis sõit 3,5 tundi ja roolis oli Marite, sest linna sõitsin mina. Teel juhtus selline huvitav seik, et kuskil 50km Perthist väljas lamas keset teed lammas ja mingi naine sikutas teda tee äärde. Algul arvasime, et ta oli lamba lihtsalt alla ajanud, sest lambal tuli suust verd. Meie jaoks oli see muidugi imelik, sest kuidas peaaegu linnas saab lammas teele. Selgus tuli majja kuskil poole tunni pärast. Nimelt meie ees sõitis suur rekka, millel järel kaks haagist koos lammastega. Haagised olid 4 kordsed ja kõik korrused olid lambaid täis ja loomulikult nn. viimasel korrusel polnud katust peal. Nii me siis nägime kuidas sõidu ajal üks lammas seal 4 korrusel teiste seljas „ratsutas“. Tõenäoliselt kukkus varem teel nähtud lammas samast veokist teele. Proovisime hästi kiiresti sellest rekkast mööda saada, sest ei soovinud, et lammas meie esiklaasi maanduks. Selline natuke kurb looke siis lõpetuseks.
PS! Marite paneb siia loo juurde ka video meie koopast, kus me siis ööbisime.
esmaspäev, 24. august 2009
Palju toredaid inimesi
24.08 (Reinu jutt)
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!
laupäev, 15. august 2009
Kuidas elate, mis uudist?
15.08 (Marite jutt) Mis meil siis siin vahepeal toimunud on? Kõige suurem uudis vast see, et sain meili peale rõõmsa sõnumi: „This is to advise that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 10 August 2009“ ehk siis mul on lubatud Austraalia mandril viibida kuni 21.nov 2010. Kuna polnud esmaspäevani meilile oma küsimusele vastust saanud, et kas pean lisaks kopsupildile ka arsti juurde mineva või ei, siis otsustasin, et panen ikkagi aja kinni. Kohe peale tööd helistasingi haiglasse ja panin kopsupildiks aja. Peale telefonikõne vaatasin oma meili ja üllatus. Ei olegi vaja ei kopsupilti ega arsti vastuvõttu, kuna olen juba viisa kätte saanud. Helistasin siis kohe haigla tagasi ja tühistasin aja. Vedas, pääsesin neist mõlemast.
Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.
Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.
Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.
Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.
Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.
Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.
Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.
Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.
Vaatame, mis ta räägib?
(Marite jutt) Peale väsitavat tööpäeva ei ole mingi ime, kui mõnusalt voodis olles ja ajakirja lugedes juba enne kella kaheksat silmad lihtsalt kinni vajuvad. Eriti koomiline on kui sind siis äkki üles äratatakse...ei saa midagi maast ega ilmast aru :)
Üks õhtu noorte pidutsejate häälte peale, kes akna tagant möödusid üles ärgates ei saanud esimesel hetkel aru, et kus ma olen. Mõtlesin, et unenägu veel kestab ja küsisin see peale Reinu käest, et mis need inimesed siin metsas teevad? Rein see peale üllatunult küsis, et mis metsas? Ma muidugi ka siis üllatunult vastu, et :"Kus me siis oleme?" Reinu vastas, et Manjimupis muidugi! Ma siis lasin lollaka pilguga silmadega toa üle ja alles siis lõi pildi ette, et oleme tõesti Manjimupi hotelli toas, mitte karavaniga metsas :)
neljapäev, 6. august 2009
Jälle Manjimupis tagasi
06.08 Sõitsime eile õhtul peale tööd Manjimupi tagasi. Nii hea on taas tagasi olla. Kuna täna hommikul läksime jälle varakult tööle ja nüüd on jube väsimus, siis hetkel lihtsalt ei viitsi pikemalt kirjutada. Aga muidu on meil ikka kõik hästi.
pühapäev, 2. august 2009
02.08 (Marite jutt) Kuna ei olnud siiani immigratsiooni büroost teadet saanud, et ei pea arstivastuvõtule teise viisa jaoks minema, siis kirjutasin täna neile ise meili ja küsisin, et kas siis ikkagi pean või ei pea. Ootan endiselt vastust.
Aa, oleme muide ikka veel Kojonupis, kuigi jah, ise ka teadsime, et see reede saab kõik lõpetatud ja siis saame Manjimupi tagasi minna. Aga ei. Mark tuli neljapäeval ka lõunast meile appi istutama. Vb ta ei olekski pool päeva meiega töötanud, kui ei oleks tahtnud paluda, et ehk oleme nõus järgmiseks nädalaks ka siia jääma. Esimene reaksioon oli küll, et ei viitsi enam siin olla aga samas kui kuulsime, et teine variant oleks see, et peame mände mägedesse istutama hakkama või siis mägedes väetama, siis oleme nõus veidikeseks veel jääma. Õnneks Manjimupi hotelli admin. Margaret oli väga mõistev ja vastutulelik ning lubas meil endiselt oma asju tubades hoida, ilma et selle eest midagi maksma peame. Loomulikult viime talle tagasi minnes tänutäheks midagi head, vb mingi veini näiteks.
Reede lõunal helistati meile Mick´s auto works´ist, kus oma auto parandusse jätsime, et auto on valmis ja võime järgi tulla. Kuna ei viitsinud laup. kell 8 Manjimupis olla (st. ärgata 6-st), siis otsustasime, et lõpetame varem ära ja sõidame juba reede peale tööd Manjimupi. Nii ka tegime. Mõnus kodune tunne oli jälle Manjimupis olla, eriti veel kui hotelli tuppa korra asju võtma läksime.
Auto´l olid need vead, mis palusime korda tehtud, kuid mehaanik soovitas kohe kiiremas korras ka mõlemad tagumised rehvid ära vahetada. Samuti arvas, et peaks lähitulevikus ka sumbutaja mingit asja parandama. Kuna auto on meil siin eluks vajalik, siis ilma pikema mõtlemiseta panimegi siis ülejärgmiseks nädalaks uue aja kinni. Ja otse mehaaniku juurest sõitsime samal tänaval asunud kummitöökotta, kus lasimegi taha tutikad rehvid panna. Kõik see kokku läks päris korralikult maksma aga mis teha, eks raha tuleb ja raha läheb- auto peab korras olema.
Kuna Kojonupis eriti shoppamise võimalusi ei ole, siis tegime ka vajalikud ostud ära. Ja kui kõik vajalikud asjatoimetused olid aetud, siis tellisime kõigile ühed mõnusad suured pitsad, lisaks küüslaugusaiad ja joogid. Tagasisõit oli väsitav, kuna sõita tuli pimedaga ja seetõttu jäid meil plaanitud mojitod järgmiseks päevaks ehk siis eilseks õhtuks.
Aa, oleme muide ikka veel Kojonupis, kuigi jah, ise ka teadsime, et see reede saab kõik lõpetatud ja siis saame Manjimupi tagasi minna. Aga ei. Mark tuli neljapäeval ka lõunast meile appi istutama. Vb ta ei olekski pool päeva meiega töötanud, kui ei oleks tahtnud paluda, et ehk oleme nõus järgmiseks nädalaks ka siia jääma. Esimene reaksioon oli küll, et ei viitsi enam siin olla aga samas kui kuulsime, et teine variant oleks see, et peame mände mägedesse istutama hakkama või siis mägedes väetama, siis oleme nõus veidikeseks veel jääma. Õnneks Manjimupi hotelli admin. Margaret oli väga mõistev ja vastutulelik ning lubas meil endiselt oma asju tubades hoida, ilma et selle eest midagi maksma peame. Loomulikult viime talle tagasi minnes tänutäheks midagi head, vb mingi veini näiteks.
Reede lõunal helistati meile Mick´s auto works´ist, kus oma auto parandusse jätsime, et auto on valmis ja võime järgi tulla. Kuna ei viitsinud laup. kell 8 Manjimupis olla (st. ärgata 6-st), siis otsustasime, et lõpetame varem ära ja sõidame juba reede peale tööd Manjimupi. Nii ka tegime. Mõnus kodune tunne oli jälle Manjimupis olla, eriti veel kui hotelli tuppa korra asju võtma läksime.
Auto´l olid need vead, mis palusime korda tehtud, kuid mehaanik soovitas kohe kiiremas korras ka mõlemad tagumised rehvid ära vahetada. Samuti arvas, et peaks lähitulevikus ka sumbutaja mingit asja parandama. Kuna auto on meil siin eluks vajalik, siis ilma pikema mõtlemiseta panimegi siis ülejärgmiseks nädalaks uue aja kinni. Ja otse mehaaniku juurest sõitsime samal tänaval asunud kummitöökotta, kus lasimegi taha tutikad rehvid panna. Kõik see kokku läks päris korralikult maksma aga mis teha, eks raha tuleb ja raha läheb- auto peab korras olema.
Kuna Kojonupis eriti shoppamise võimalusi ei ole, siis tegime ka vajalikud ostud ära. Ja kui kõik vajalikud asjatoimetused olid aetud, siis tellisime kõigile ühed mõnusad suured pitsad, lisaks küüslaugusaiad ja joogid. Tagasisõit oli väsitav, kuna sõita tuli pimedaga ja seetõttu jäid meil plaanitud mojitod järgmiseks päevaks ehk siis eilseks õhtuks.
laupäev, 1. august 2009
esmaspäev, 27. juuli 2009
27.07 (Marite jutt) Tegin eile ka neti teel teise aasta viisa taotluse ära. Taotlust lõpetades sain teate, et pean veel lisaks kopsupildi tegema ja arsti vastuvõtule minema. Rein sai tol korral sama teate aga kui olime jõudnud juba arstile aja kinni panna ja kopsupilt oli tehtud, siis avastasime, et meilile oli vahepeal tulnud kiri, et tegelikult ei ole vaja arsti vastuvõtule minna. Vedas. Ma nüüd ka loodan ja ootan, et äkki saan ka meilile samasisulise kirja. Seni ei ole kahjuks midagi saabunud. Aga tegelikult kui isegi pean arsti vastuvõtule minema, mis siis ikka, eks maksan viisa tegemise eest natuke rohkem. Kopsupilt on õnneks tasuta, vähemalt Manjimupi haiglas. Aga Manjimupi jõuame suure tõenäosusega tagasi selle nädala lõpus ehk siis saan arsti juurde minne mitte enne kui järgmisel nädalal. Ja peale seda kui pilt tehtud ja arsti juures käidud, siis võin alles oma teise aasta viisa vastust meilile oodata. Aga arvan, et viisa saamisega ei tohiks küll mingit probleemi olla.
pühapäev, 26. juuli 2009
26.07 (Marite jutt) Oleme nüüd 3 päeva uues kohas puid istutanud. Pinnas suhteliselt hea, kohati isegi liiga pehme. Mõne koha peal peab lausa vette istutama. Kaks korda on jalg nii sügavale vajunud, et täpselt kummiku ülemisel piiril on vesi pidama jäänud. Nao´l ei läinud nii õnneks ja reede sai ühe jala ikka täitsa korralikult märjaks. Aga ega sellest midagi väga hullu ei ole ka, sest hea on see, et viimased kolm päeva on ilmad nii ilusad olnud. Päike paistab ja vihma ei saja (kui siis ainult öösel). Reede tõi Mark meile kasutada ka uuema bike, kuna vana keeldus hommikul niiskusega tööle minema.
Aa reede keset töö tegemist jooksid kolm känguru suhteliselt lähedalt üle vagude. Nad ikka hüppavad nagu vedrude peal. Ja siis kui aiani jõudsid, mis oli enne metsa, siis nagu muuseas hops ja olidki üle traat aia.
Laupäeva päeval peale tööd ja poes käiku tegime siin samas karavan pargis barbequed. Peale sööki otsustasime, et nüüd on viimane aeg Reinul juuksed lühemaks lõigata. Seda ka tegime aga enne kui sai valmis lõplik korralik soeng katsetasime kõik võimalike nõmedaid variante. Kõige nilbem oli see hetk, kui kogu pea oli juba kenasti lühike aga vaid ette jätsime pika tuka. Appi, see oli ikka väga nõme (meenutas nagu vene rahvusest noorukit). Eks pildid räägivad enda eest.
Pühapäeval toimetasime ja vedelesime (lugesime ajakirju, surfasime netis, tegime süüa) niisama. Pesime oma töö autot, mis oli ikka väga, väga räpane, sest ega ükski backpacker seda suure tõenäosusega enne puhastanud ei olnud. Endal on nüüd lihtsalt mugavam autos olla. Ma tegin ka päeval tunnise jalutuse Kojonupi peal. Aga ega tegelikult midagi huvitavat ei avastanudki. Üks peatänav ongi, kus üks toidupood ja siis paar toidukohta (bakery, country kitchen) , postkontor, politsei ja kohtumaja, apteek, tööriista kauplus, kool, kirikud jms aga enamus kohti oli muidugi pühapäeval kinni.
Loodame, et jõuame järgmise nädalaga siin kandis kõik puud ära istutada ja saame jälle tagasi kodusesse Manjimupi minna.
Aa reede keset töö tegemist jooksid kolm känguru suhteliselt lähedalt üle vagude. Nad ikka hüppavad nagu vedrude peal. Ja siis kui aiani jõudsid, mis oli enne metsa, siis nagu muuseas hops ja olidki üle traat aia.
Laupäeva päeval peale tööd ja poes käiku tegime siin samas karavan pargis barbequed. Peale sööki otsustasime, et nüüd on viimane aeg Reinul juuksed lühemaks lõigata. Seda ka tegime aga enne kui sai valmis lõplik korralik soeng katsetasime kõik võimalike nõmedaid variante. Kõige nilbem oli see hetk, kui kogu pea oli juba kenasti lühike aga vaid ette jätsime pika tuka. Appi, see oli ikka väga nõme (meenutas nagu vene rahvusest noorukit). Eks pildid räägivad enda eest.
Pühapäeval toimetasime ja vedelesime (lugesime ajakirju, surfasime netis, tegime süüa) niisama. Pesime oma töö autot, mis oli ikka väga, väga räpane, sest ega ükski backpacker seda suure tõenäosusega enne puhastanud ei olnud. Endal on nüüd lihtsalt mugavam autos olla. Ma tegin ka päeval tunnise jalutuse Kojonupi peal. Aga ega tegelikult midagi huvitavat ei avastanudki. Üks peatänav ongi, kus üks toidupood ja siis paar toidukohta (bakery, country kitchen) , postkontor, politsei ja kohtumaja, apteek, tööriista kauplus, kool, kirikud jms aga enamus kohti oli muidugi pühapäeval kinni.
Loodame, et jõuame järgmise nädalaga siin kandis kõik puud ära istutada ja saame jälle tagasi kodusesse Manjimupi minna.
kolmapäev, 22. juuli 2009
Lesson to learn
22.07 (Marite jut) Pühapäeval pani RAC töötaja kiiresti mingi traadi abiga meie auto tööle ja siis sõitsimegi Manjimupi, kus jätsime oma auto Mick´s Autowork kõrvale (oleme seal alati oma autot ülevaadata ja parandada lasknud). Korra käisime ka hotelli toast läbi ja jätsime mõned asjad hotelli. Nt söögiriistad, sest meil siin karavanpargis on kõik olemas. Tagasi Kojonupi sõitsime ülemuse vana Holdeniga.
Täna lõpetasime selles kohas, mille pärast siia tulime, puude istutamise. Aga ülemuse poeg küsis eile, et kas oleme nõus Kojonupis veetma veel ühe nädala, sest tegelikult siit mingi 15 min autosõidu kaugusel on veel üks suhteliselt suur maalapp, mis tuleks täis istutada. Peale natukest mõtlemist olime nõus, sest tegelikult on mõnus olla ise enda peremees. Ülemus ise ei käi siin üldse koha peal. Tema poeg, Mark käib aeg ajalt läbi nagu täna ja kuulab mis meil mureks ja aitab ka nats teha ja eks vaatab ka kuidas hakkama oleme saanud. Saame ilma ülemusteta täitsa hästi hakkama, kui välja arvata mõned väiksemad jamad. Esmaspäev jäi meil näiteks auto kinni, millel olid puud peale laotud. Kuna rehvid on sel suhteliselt peenikesed ja puudest ka raskus taga ning vihmast oli maapind pehme, siis juhtuski. Me ei jõudnud isegi põllule väga lähedale sõita, kui ilus roheline muru osutus petlikuks st liiga pehmeks. Õnneks sõitis tol päeval maaomanik seal ringi ning tuli appi. Kuna auto tegelikult väga kinni ei olnud, siis piisas kui kõikidest rehvidest natuke õhu välja lasime ja autot tagant lükkasime. Alguses muide maaomanik natuke pahandas meiega, kuna arvas, et meie süü läbi oli lamba pääsenud istutatud alale ja osad puud välja kiskunud ja pealt ära söönud. Tegelikult aga viimane inimene, kes reedel oma autoga pinnasess kinni jäi, mingi valitsuse tegelane. Ju see siis jättiski värava hetkeks lahti ja lambad saidki sisse.
Aga jamadest veel nii palju, et pidevalt meil kaob midagi ära. Ma ei tea, mitu korda me oleme kellegi vihmapükse ja vihmamantlit käinud põllu pealt otsimas. Siis läks üks päev kaduma meie vajalik mõõtmise pulk (mõõdame sellega puude vahemaid). Eile tööpäeva lõpus ei suutnud kuidagi leida kaarti, kus kirjas mis puid kuhu istutama peab. Helistasime siis Mark´ile, et äkki jäi kaart tema kätte aga ta kinnitas, et enne tema lahkumist jättis ta selle bike peale. Ega siis muud üle ei jäänudki, kui otsustasime, et täna esimese asjana tuleb see kaart kuskilt vagude vahelt üles leida. Enne aga veel kui hakkasime kaarti otsima avastasime, et kaduma on läinud ka auto (millel puud peal) võtmed. Kuna tavalise sõiduautoga põllule väga lähedale ei sõida, siis jätame alati oma asjad sh. toidukraami, just sellesse autosse. Kui aga hakkasime asju autosse tõstma selgus, et kellegil ei olnud võtit, millega uksi avada. Kuna eile oli Rein viimane, kes sellega sõitis, siis ainuke kelle otsa süüdistavalt oli vaadata, oli tema. Katsusime kõik taskud ja kotid läbi aga mida ei olnud, seda ei olnud. Muud siis üle ei jäänudki, kui mina, Tõnis ja Nao alustasime kaardi otsinguid ja Rein sõitis läbi kõik võimalikud kohad, kus ta arvas, et võti võiks olla. Ta sõitis isegi tagasi Kojonupi ning otsis ka karavanist ja küsis poest, kus eile käisime. Tagasi tuli ta aga tühjade kätega. Helistas isegi Mark´ile ja ütles, et kahjuks selline lugu. Me olime õnneks selle ajaga kaardi põllult üles leidnud ja saanud tööd alustada. Kui Rein ka lõpuks tagasi jõudis, siis ta ütles, et ta suhteliselt kindlalt teab, et jättis autovõtmed Holdeni. Mulle aga meenus see peale, et eile peale tööd poodi minnes haarasin autos kolm müslibatooni paberit just sealt, kuhu Rein mäletas, et oli võtmed jätnud ja viskasin poe ees olevasse prügikasti. Kuna süda ei andnud ikka rahu, siis otsustasin, et käin ka Kojonupis ära ja vaatan ehk ikkagi on need võtmed seal. Sõitsin siis linna ja kui eemalt nägin, et prügikast on endiselt veel ääreni täis nagu eile, siis tekkis lootus, et ehk leiangi need sealt. Tasus mul vaid ühte müslipaberit liigutada, kui nägingi, et võti oligi seal. Helistasin siis kohe Mark´ile ja teatasin, et kõik kadnud asjad on leitud. Õnneks lõppes kõik hästi. Mulle igatahes: lesson to learn.
Nagu ka ennist kirjutasin, siis jääme Kojonupi veel ka järgmiseks nädalaks, et siin lähedal veel üks ala puid täis istutada.l Rein ja Nao käisid peale tööd Mark´iga seda kohta üle vaatamas. Enamust sellest alast pidavat olema hea pinnasega, puud keskmisest suuremad. Eks siis homme näeb kuidas meil seal kujuneb.
Täna lõpetasime selles kohas, mille pärast siia tulime, puude istutamise. Aga ülemuse poeg küsis eile, et kas oleme nõus Kojonupis veetma veel ühe nädala, sest tegelikult siit mingi 15 min autosõidu kaugusel on veel üks suhteliselt suur maalapp, mis tuleks täis istutada. Peale natukest mõtlemist olime nõus, sest tegelikult on mõnus olla ise enda peremees. Ülemus ise ei käi siin üldse koha peal. Tema poeg, Mark käib aeg ajalt läbi nagu täna ja kuulab mis meil mureks ja aitab ka nats teha ja eks vaatab ka kuidas hakkama oleme saanud. Saame ilma ülemusteta täitsa hästi hakkama, kui välja arvata mõned väiksemad jamad. Esmaspäev jäi meil näiteks auto kinni, millel olid puud peale laotud. Kuna rehvid on sel suhteliselt peenikesed ja puudest ka raskus taga ning vihmast oli maapind pehme, siis juhtuski. Me ei jõudnud isegi põllule väga lähedale sõita, kui ilus roheline muru osutus petlikuks st liiga pehmeks. Õnneks sõitis tol päeval maaomanik seal ringi ning tuli appi. Kuna auto tegelikult väga kinni ei olnud, siis piisas kui kõikidest rehvidest natuke õhu välja lasime ja autot tagant lükkasime. Alguses muide maaomanik natuke pahandas meiega, kuna arvas, et meie süü läbi oli lamba pääsenud istutatud alale ja osad puud välja kiskunud ja pealt ära söönud. Tegelikult aga viimane inimene, kes reedel oma autoga pinnasess kinni jäi, mingi valitsuse tegelane. Ju see siis jättiski värava hetkeks lahti ja lambad saidki sisse.
Aga jamadest veel nii palju, et pidevalt meil kaob midagi ära. Ma ei tea, mitu korda me oleme kellegi vihmapükse ja vihmamantlit käinud põllu pealt otsimas. Siis läks üks päev kaduma meie vajalik mõõtmise pulk (mõõdame sellega puude vahemaid). Eile tööpäeva lõpus ei suutnud kuidagi leida kaarti, kus kirjas mis puid kuhu istutama peab. Helistasime siis Mark´ile, et äkki jäi kaart tema kätte aga ta kinnitas, et enne tema lahkumist jättis ta selle bike peale. Ega siis muud üle ei jäänudki, kui otsustasime, et täna esimese asjana tuleb see kaart kuskilt vagude vahelt üles leida. Enne aga veel kui hakkasime kaarti otsima avastasime, et kaduma on läinud ka auto (millel puud peal) võtmed. Kuna tavalise sõiduautoga põllule väga lähedale ei sõida, siis jätame alati oma asjad sh. toidukraami, just sellesse autosse. Kui aga hakkasime asju autosse tõstma selgus, et kellegil ei olnud võtit, millega uksi avada. Kuna eile oli Rein viimane, kes sellega sõitis, siis ainuke kelle otsa süüdistavalt oli vaadata, oli tema. Katsusime kõik taskud ja kotid läbi aga mida ei olnud, seda ei olnud. Muud siis üle ei jäänudki, kui mina, Tõnis ja Nao alustasime kaardi otsinguid ja Rein sõitis läbi kõik võimalikud kohad, kus ta arvas, et võti võiks olla. Ta sõitis isegi tagasi Kojonupi ning otsis ka karavanist ja küsis poest, kus eile käisime. Tagasi tuli ta aga tühjade kätega. Helistas isegi Mark´ile ja ütles, et kahjuks selline lugu. Me olime õnneks selle ajaga kaardi põllult üles leidnud ja saanud tööd alustada. Kui Rein ka lõpuks tagasi jõudis, siis ta ütles, et ta suhteliselt kindlalt teab, et jättis autovõtmed Holdeni. Mulle aga meenus see peale, et eile peale tööd poodi minnes haarasin autos kolm müslibatooni paberit just sealt, kuhu Rein mäletas, et oli võtmed jätnud ja viskasin poe ees olevasse prügikasti. Kuna süda ei andnud ikka rahu, siis otsustasin, et käin ka Kojonupis ära ja vaatan ehk ikkagi on need võtmed seal. Sõitsin siis linna ja kui eemalt nägin, et prügikast on endiselt veel ääreni täis nagu eile, siis tekkis lootus, et ehk leiangi need sealt. Tasus mul vaid ühte müslipaberit liigutada, kui nägingi, et võti oligi seal. Helistasin siis kohe Mark´ile ja teatasin, et kõik kadnud asjad on leitud. Õnneks lõppes kõik hästi. Mulle igatahes: lesson to learn.
Nagu ka ennist kirjutasin, siis jääme Kojonupi veel ka järgmiseks nädalaks, et siin lähedal veel üks ala puid täis istutada.l Rein ja Nao käisid peale tööd Mark´iga seda kohta üle vaatamas. Enamust sellest alast pidavat olema hea pinnasega, puud keskmisest suuremad. Eks siis homme näeb kuidas meil seal kujuneb.
laupäev, 18. juuli 2009
Tervitused Kojonup´ist
19.07. (Marite jutt) Minu sünnipäevast on nüüd juba nädalake möödas ja vahepeal on siin igasugu põnevaid ja mitte põnevaid asju juhtunud. Püüan siis ajas tagasi minna ja lühidalt nendest juhtumisest kirjutada.
Nagu Rein eelmine kord kirjutas, siis sünnipäeva hommikul olid meil silmad kõpsti juba kell 5 lahti ja tundus mõttetu lihtsalt niisama edasi vedeleda. Mina siis panin kohe kapsad hauduma ja Rein hakkas riideid pesema. Mõne aja pärast teatas Rein, et tal on vaja poodi minna ja siis ta tuligi tagasi koos värskete saiakestega otse kohalikust pagariärist. Peale hommikusööki ja muid toimetusi tegime ka ühe poetiiru ja siis kella ühe paiku läksimegi Timberparki neljakesi (mina, Rein, Tõnis ja Nao) sünnipäeva puhul barbequed tegema. Ilm oli ilus päikseline; kapsad, liha ja kartulid maitsesid hästi, Vana-Tallinn oli ka kiirelt otsas ja seltskond oli hea, kõne kodustelt ja kõik oligi tore. Peale barbequed seadsime end mugavalt telekatuppa ja vaatasime kohaliku footit, kriketit ja bowlingut (kuulide veeretamine murul) jm. U. 19 paiku tundsime, et väsimus on nii suur, et nüüd oleks õige aeg lihtsalt magama minna. Olime end juba enam-vähem magama sättima hakanud, kui helistas Tõnis ja ütles, et meid oodatakse all pubis õhtust sööma. Kuna meil olid kõhud juba kõigest heast ja paremast täis, siis otsustasime, et jätame täna õhtusöögi vahele. Kuid Tõnis helistas veel kord ja ütles, et meid ootab all kook. Isegi siis mõtlesin, et ah vahet ei ole, ei viitsi. Lõpuks aga oli meil pubist baaridaam ukse taga ja nõudis, et me kindlasti alla kooki sööma tuleks. No ega meil siis enam midagi muud üle jäänud, kui end alla vedada. Neljakesi alla pubisse minnes oli tore üllatus, et sünnipäev on hoopis Reinul ja Naol. Vähemalt nii oli baaridaam A4 lehele kirjutanud: Happy Birthday Rein and Naomichi!!! Meil muidugi nalja kui palju. Shokolaadikook oli väga hea.
Selline oligi minu sünnipäev Austraalias. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!
Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval enne lõunat alustasime sõitu Pembertoni poole. Olime seal tegelikult juba 2 korda käinud. Esimesel korral kui ostsime auto (14.02), siis käisime ühes rahvuspargis, kus tol korral oli kuiv ja seega ei olnud seda efekti nagu seal nüüd nägime. Nüüd oli vett väga palju ning kosk (Peedelup Falls) ja jõgi mühises ja vahutas päris korralikult. Jalutasime siis seal ringi ja nautisime loodust. Enne Pembertonist tagasi sõitu nägime ühte mudellennukit taevas tiirutasime ja otsustasime minna lähemalt uurima, et kes sellega mängib. Üks sõbralik kohalik tegigi meile väikse demonstr.lennu. Lennuk ise oli mudellennuki kohta päris suur (25 korda väiksem päris lennukist) ja lennukis istus ka piloot. Manjimupi tagasi jõudes proovisime ära ka siin populaarse toidukoha, mis nüüd avati ka Manjimupist, Subway. Kohapeal küpsetavad erinevaid pikki saiu, mille vahele saad valida kõik võimelike värskeid salateid, vorste ja juuste ja kastmeid.
Alates kolmapäevast (15.07) oleme neljakesi töölähetuses Kojonup´is. See on Manjimupist u.140 km. Hommikul laadisime oma auto nädalaks vajalike isiklike asjadega täis ja sõitsime tööle st. puid istutama. Peale tööd võtsime suuna Kojonupi kesklinna suunas, kus Mark (ülemuse poeg) oli meile teinud Royal Hotel´i broneeringu. Hotelli kõrvale autot parkides oli juba väike kahtlus, et ega see seest ei näe sama „hea“ välja kui väljast? Sisenedes pubisse, mis oligi ühtlasi ka nagu vastuvõtulaud, siis süvenes arvamus sellest kohast veelgi. Aga niipea kui meile näidati tubasid saime aru, et sinna me ööseks ei jää. Ma arvan, et sealt oleks saanud kõik võimalikud putukad endale külge, kuna tubades ei olnud mitte mingisugust soojustust, mis tähendab, et tubades valitses niiskus. Natukest arutlust omavahel helistasime Mark´ile. Ütlesime, et oleme nõus kas või igapäev nii pika maa tööle ja tagasi sõitma, kuid sellisesse kohta me ööseks jääda ei taha, isegi mitte üheks ööks. Mõne aja pärast helistas ta tagasi ja ütles, et läheks vaataks mis olukord on Kojonupi karavanpargis. Õnneks oli karavanpark mitu korda hubasem ja parem ning otsustasime võtta siin esialgu 2 ööd. Esimese öö olime ühes väikses karavanis neljakesi. Meil Reinuga oli kahene voodi ja Tõnis ja Nao magasid narivoodis. Ruumi neljale oli karavanis suhteliselt vähe aga vähemalt tundsime end hästi, eriti kui mõtlesime, et oleksime pidanud seal õudsas hotellis ööbima. Hotelli nime see igaljuhul ei vääri.
Järgmisel päeval (reedel) aga mõtlesime, et oleme nõus siin karavanpargis olema ka järgmisel nädalal 3 või 4 päeva ehk siis nii kaua kui jõuame siin piirkonnas puud ära istutada. Peale tööd läksime sellest karavanpargi omanikuga rääkima ja siis ta pakkus välja, et kuna kavatseme siin ööbida pikemalt, siis ta pakub meile suuremat karavani (kahe toaga) ja soodsamat hinda. Ainuke miinus on aga asja juures, et mõlemas toas on kahene voodi. Kuna poisid olid nõus voodit jagama, siis võtsime pakkumise vastu. Selgus aga, et üks tuba on tegelikult ehitatud karavanpargile juurde, mis tähendas, et seal ei olnud väga mingeid mugavusi. St teine tuba oli karavan kogu sisustuse ja vajaliku varustusega (nõud, pliit, külmkapp jne). Tegime siis loosi, et kes mis toa saab. Rein peitis välgumihkli kummikute sisse ära ja Nao arvas, et millise sees välgumihkel olla võib. Tal vedas ja valis välgumihkliga kummiku, mis tähendas, et nemad said parema toa. Mis siis ikka, mäng on mäng. Kuigi mina olin ikkagi pettunud. Ööbisime ühe öö nii ära aga hommikul mõtlesime juba mõlemad, et tegelikult oleks meile kõigile parem, kui Reinuga koliksime ikkagi esialgsesse karavani tagasi (kahele inimesele on see ideaalne). Kuna hommikul tööle läksime nagu ikka vara, siis rääkisime peale tööd karavanpargi omanikuga ja saimegi oma karavani tagasi. Mõnus, pisike meie kodu.
Õhtul pesime kõik oma tööriided ära aga seekord mitte käsitsi vaid kasutasime kõrval asuvat pesumaja teenust. Õnneks kuivatid olid nii head, et riided olid välja võttes täiesti kuivad, isegi tulised. Ja siis mõtlesime, et astume korra Tõnise ja Nao kabiinist läbi, et Tõnis sünnipäeva puhul paar sõna veel juttu rääkida (olime töönädalast nii väsinud, et tahtsime vaid magada) aga lühikesest jutust sai pikem jutt, kui Tõnis pakkus enda poolt Vana-Tallinnat. Muide Eestis olles seda eriti ei joonud kui mitte öelda, et vaid paar korda sai proovitud aga siin kaugel tundub Vana-Tallinn kuidagi teist moodi- hea.
Et vaba laupäeva ikka korralikult ära kasutada, siis alustasime juba varakult. Startisime karavanpargist 9.30 Albany poole. Olime Reinuga ka Albanys juba varem käinud, seega teadsime mis meid ees ootab. Armas linn, kus ookeani ääres, kus rohkem ostlemise, söömise ja vabaaja veetmise võimalusi kui Manjimupis. Kõige pealt läksimegi sööma hiina ja jaapani kiirsöögikohta. Mõnusalt vürtsikad nuudlid olid. Peale seda jalutasime poodides. Mõtlesime Reinuga, et kui midagi ilusat näeb, et siis ostame, kuna eks peab endale ka vahest midagi head lubama. Aga ei ostnudki peale toidukraami midagi. OK, välja arvatud sundost bikiinid. Nimelt peale shoppamist läksime veekeskusesse, kus oli meie kõigi väga oodatud saun. Kohapeal aga et saun on naistele ja meestele ühine, seega paljalt siseneda ei saa. Ja keskuses ei laenutata ka ujumisriideid. Reinul olid õnneks lühikesed püksid kaasas, millega ta sai kenasti sisse. Mina läksin siis poodi bikiinide otsingule. Tõnis ja Nao ka. Valikud eriti ei olnud ehk siis kolme erineva variandi puhul oligi valida, sest pole ju praegu hooaeg. Pole kunagi endale vist nii kiiresti midagi selga ostnud. Ujulas vaatasin, et püksid oleksid võinud sutsuke väiksemad olla aga muidu olid täisa ok. Nali oli see, et kui Nao riietusruumist välja tuli, siis tal olid püksid eest kinni seotud ja hoidis neid käega kinni, et maha ei kukuks. Ta oli vist mingi 5 numbrit suuremad püksid ostnud. Ega siis midagi vahetasid Reinuga ära, kuna Reinul pükstel oli üleval kumm ja eraldi seotavad paelad. Veekeskus oli ikka tõeline puhkus. Nautisime aurusauna ja ujusime basseinis. Kahjuks kõige suurem bassein koos allalaskmise rõngaga oli küll kinni aga ikkagi keha sai mõnusalt lõõgastuda. Peale veekeskust võtsime McDondalds´ist suured eined ja tundsime end hästi. Ja siis oligi aega hakata Kojonupi tagasi sõitma. Nii pea kui hakkasin autot käivitama sain aru, et midagi on väga valesti. Kõik võimalikud tuled läksid tööle aga mis ei käivitunud oli mootor. Ma ei tea miks see nii on aga iga kord kui kõik on väga hästi, siis ikka peab midagi nihu minema. Rein siis proovis ka ise uuesti autot käivitada aga sai aru, et see on tulutu. Ütles kohe, et helistame RAC kohalikku kindlustusse. Jumal tänatud, et paar kuud tagasi selle kindlustuse otsustasime oma autole teha. Kui kõne tehtud, siis maksimum 15 minuti pärast oli kollane RAC auto kohal. Muide me seisime MacDonaldsi parklas, kus meie paremale käele jäi just RAC office (sel hetkel küll suletud aga ikkagi). Kaks töömest vaatasid auto üle ja peale mõne ajast auto näppimist nii seest kui väljast käivitasid nad meie auto (küll mitte võtmega) ja ütlesid, et saame sõita kuni Kojonupi ja seal siis tuleb näpitsate abiga auto mootor seisma jätta. Sõit Kojonupi võttis tavapärasest rohkem aega, kuna ilmastikuolud olid kohati päris jubedad. Lisaks sellele, et väljas oli pime, sadas täiega padukat. Aga õnneks kohale jõudsime ilusti. „Tore“ oli aga see, et isegi näpitsaid kasutades ei olnud võimalik auto mootorit välja lülitada. Uskumatu. Helistasime siis uuesti RAC´i ja rääkisime mure ära. Mõne aja pärast tuli suhteliselt lähedalt üks RAC töötaja meile appi aga siis oli jõudnud mootor ise juba kummalisel kombel seisma jääda. Igatahes leppisime kokku, et ta tuleb homme kella 15. paiku uuesti tagasi ja käivitab vist kruvikeeraja abiga vms meie auto, et saaksime sellega Manjimupi sõita. Seda me siis nüüd kohe tegema hakkamegi. Hetkel ootamegi seda meest ja siis sõidame Reinuga koos Manjimupi tagasi, kus jätame auto remonditöökotta ja siis sõidame ülemuse ühe teise vana Holdeniga siia Kojonupi tagasi. Meil ju vaja kuidagi homme ja ülehomme jne tööle ja tagasi sõita.
OK, pean nüüd tegutsema minema. Eks siis järgmine kord kirjutab, kuidas meil see lugu jätkus...
Nagu Rein eelmine kord kirjutas, siis sünnipäeva hommikul olid meil silmad kõpsti juba kell 5 lahti ja tundus mõttetu lihtsalt niisama edasi vedeleda. Mina siis panin kohe kapsad hauduma ja Rein hakkas riideid pesema. Mõne aja pärast teatas Rein, et tal on vaja poodi minna ja siis ta tuligi tagasi koos värskete saiakestega otse kohalikust pagariärist. Peale hommikusööki ja muid toimetusi tegime ka ühe poetiiru ja siis kella ühe paiku läksimegi Timberparki neljakesi (mina, Rein, Tõnis ja Nao) sünnipäeva puhul barbequed tegema. Ilm oli ilus päikseline; kapsad, liha ja kartulid maitsesid hästi, Vana-Tallinn oli ka kiirelt otsas ja seltskond oli hea, kõne kodustelt ja kõik oligi tore. Peale barbequed seadsime end mugavalt telekatuppa ja vaatasime kohaliku footit, kriketit ja bowlingut (kuulide veeretamine murul) jm. U. 19 paiku tundsime, et väsimus on nii suur, et nüüd oleks õige aeg lihtsalt magama minna. Olime end juba enam-vähem magama sättima hakanud, kui helistas Tõnis ja ütles, et meid oodatakse all pubis õhtust sööma. Kuna meil olid kõhud juba kõigest heast ja paremast täis, siis otsustasime, et jätame täna õhtusöögi vahele. Kuid Tõnis helistas veel kord ja ütles, et meid ootab all kook. Isegi siis mõtlesin, et ah vahet ei ole, ei viitsi. Lõpuks aga oli meil pubist baaridaam ukse taga ja nõudis, et me kindlasti alla kooki sööma tuleks. No ega meil siis enam midagi muud üle jäänud, kui end alla vedada. Neljakesi alla pubisse minnes oli tore üllatus, et sünnipäev on hoopis Reinul ja Naol. Vähemalt nii oli baaridaam A4 lehele kirjutanud: Happy Birthday Rein and Naomichi!!! Meil muidugi nalja kui palju. Shokolaadikook oli väga hea.
Selline oligi minu sünnipäev Austraalias. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!
Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval enne lõunat alustasime sõitu Pembertoni poole. Olime seal tegelikult juba 2 korda käinud. Esimesel korral kui ostsime auto (14.02), siis käisime ühes rahvuspargis, kus tol korral oli kuiv ja seega ei olnud seda efekti nagu seal nüüd nägime. Nüüd oli vett väga palju ning kosk (Peedelup Falls) ja jõgi mühises ja vahutas päris korralikult. Jalutasime siis seal ringi ja nautisime loodust. Enne Pembertonist tagasi sõitu nägime ühte mudellennukit taevas tiirutasime ja otsustasime minna lähemalt uurima, et kes sellega mängib. Üks sõbralik kohalik tegigi meile väikse demonstr.lennu. Lennuk ise oli mudellennuki kohta päris suur (25 korda väiksem päris lennukist) ja lennukis istus ka piloot. Manjimupi tagasi jõudes proovisime ära ka siin populaarse toidukoha, mis nüüd avati ka Manjimupist, Subway. Kohapeal küpsetavad erinevaid pikki saiu, mille vahele saad valida kõik võimelike värskeid salateid, vorste ja juuste ja kastmeid.
Alates kolmapäevast (15.07) oleme neljakesi töölähetuses Kojonup´is. See on Manjimupist u.140 km. Hommikul laadisime oma auto nädalaks vajalike isiklike asjadega täis ja sõitsime tööle st. puid istutama. Peale tööd võtsime suuna Kojonupi kesklinna suunas, kus Mark (ülemuse poeg) oli meile teinud Royal Hotel´i broneeringu. Hotelli kõrvale autot parkides oli juba väike kahtlus, et ega see seest ei näe sama „hea“ välja kui väljast? Sisenedes pubisse, mis oligi ühtlasi ka nagu vastuvõtulaud, siis süvenes arvamus sellest kohast veelgi. Aga niipea kui meile näidati tubasid saime aru, et sinna me ööseks ei jää. Ma arvan, et sealt oleks saanud kõik võimalikud putukad endale külge, kuna tubades ei olnud mitte mingisugust soojustust, mis tähendab, et tubades valitses niiskus. Natukest arutlust omavahel helistasime Mark´ile. Ütlesime, et oleme nõus kas või igapäev nii pika maa tööle ja tagasi sõitma, kuid sellisesse kohta me ööseks jääda ei taha, isegi mitte üheks ööks. Mõne aja pärast helistas ta tagasi ja ütles, et läheks vaataks mis olukord on Kojonupi karavanpargis. Õnneks oli karavanpark mitu korda hubasem ja parem ning otsustasime võtta siin esialgu 2 ööd. Esimese öö olime ühes väikses karavanis neljakesi. Meil Reinuga oli kahene voodi ja Tõnis ja Nao magasid narivoodis. Ruumi neljale oli karavanis suhteliselt vähe aga vähemalt tundsime end hästi, eriti kui mõtlesime, et oleksime pidanud seal õudsas hotellis ööbima. Hotelli nime see igaljuhul ei vääri.
Järgmisel päeval (reedel) aga mõtlesime, et oleme nõus siin karavanpargis olema ka järgmisel nädalal 3 või 4 päeva ehk siis nii kaua kui jõuame siin piirkonnas puud ära istutada. Peale tööd läksime sellest karavanpargi omanikuga rääkima ja siis ta pakkus välja, et kuna kavatseme siin ööbida pikemalt, siis ta pakub meile suuremat karavani (kahe toaga) ja soodsamat hinda. Ainuke miinus on aga asja juures, et mõlemas toas on kahene voodi. Kuna poisid olid nõus voodit jagama, siis võtsime pakkumise vastu. Selgus aga, et üks tuba on tegelikult ehitatud karavanpargile juurde, mis tähendas, et seal ei olnud väga mingeid mugavusi. St teine tuba oli karavan kogu sisustuse ja vajaliku varustusega (nõud, pliit, külmkapp jne). Tegime siis loosi, et kes mis toa saab. Rein peitis välgumihkli kummikute sisse ära ja Nao arvas, et millise sees välgumihkel olla võib. Tal vedas ja valis välgumihkliga kummiku, mis tähendas, et nemad said parema toa. Mis siis ikka, mäng on mäng. Kuigi mina olin ikkagi pettunud. Ööbisime ühe öö nii ära aga hommikul mõtlesime juba mõlemad, et tegelikult oleks meile kõigile parem, kui Reinuga koliksime ikkagi esialgsesse karavani tagasi (kahele inimesele on see ideaalne). Kuna hommikul tööle läksime nagu ikka vara, siis rääkisime peale tööd karavanpargi omanikuga ja saimegi oma karavani tagasi. Mõnus, pisike meie kodu.
Õhtul pesime kõik oma tööriided ära aga seekord mitte käsitsi vaid kasutasime kõrval asuvat pesumaja teenust. Õnneks kuivatid olid nii head, et riided olid välja võttes täiesti kuivad, isegi tulised. Ja siis mõtlesime, et astume korra Tõnise ja Nao kabiinist läbi, et Tõnis sünnipäeva puhul paar sõna veel juttu rääkida (olime töönädalast nii väsinud, et tahtsime vaid magada) aga lühikesest jutust sai pikem jutt, kui Tõnis pakkus enda poolt Vana-Tallinnat. Muide Eestis olles seda eriti ei joonud kui mitte öelda, et vaid paar korda sai proovitud aga siin kaugel tundub Vana-Tallinn kuidagi teist moodi- hea.
Et vaba laupäeva ikka korralikult ära kasutada, siis alustasime juba varakult. Startisime karavanpargist 9.30 Albany poole. Olime Reinuga ka Albanys juba varem käinud, seega teadsime mis meid ees ootab. Armas linn, kus ookeani ääres, kus rohkem ostlemise, söömise ja vabaaja veetmise võimalusi kui Manjimupis. Kõige pealt läksimegi sööma hiina ja jaapani kiirsöögikohta. Mõnusalt vürtsikad nuudlid olid. Peale seda jalutasime poodides. Mõtlesime Reinuga, et kui midagi ilusat näeb, et siis ostame, kuna eks peab endale ka vahest midagi head lubama. Aga ei ostnudki peale toidukraami midagi. OK, välja arvatud sundost bikiinid. Nimelt peale shoppamist läksime veekeskusesse, kus oli meie kõigi väga oodatud saun. Kohapeal aga et saun on naistele ja meestele ühine, seega paljalt siseneda ei saa. Ja keskuses ei laenutata ka ujumisriideid. Reinul olid õnneks lühikesed püksid kaasas, millega ta sai kenasti sisse. Mina läksin siis poodi bikiinide otsingule. Tõnis ja Nao ka. Valikud eriti ei olnud ehk siis kolme erineva variandi puhul oligi valida, sest pole ju praegu hooaeg. Pole kunagi endale vist nii kiiresti midagi selga ostnud. Ujulas vaatasin, et püksid oleksid võinud sutsuke väiksemad olla aga muidu olid täisa ok. Nali oli see, et kui Nao riietusruumist välja tuli, siis tal olid püksid eest kinni seotud ja hoidis neid käega kinni, et maha ei kukuks. Ta oli vist mingi 5 numbrit suuremad püksid ostnud. Ega siis midagi vahetasid Reinuga ära, kuna Reinul pükstel oli üleval kumm ja eraldi seotavad paelad. Veekeskus oli ikka tõeline puhkus. Nautisime aurusauna ja ujusime basseinis. Kahjuks kõige suurem bassein koos allalaskmise rõngaga oli küll kinni aga ikkagi keha sai mõnusalt lõõgastuda. Peale veekeskust võtsime McDondalds´ist suured eined ja tundsime end hästi. Ja siis oligi aega hakata Kojonupi tagasi sõitma. Nii pea kui hakkasin autot käivitama sain aru, et midagi on väga valesti. Kõik võimalikud tuled läksid tööle aga mis ei käivitunud oli mootor. Ma ei tea miks see nii on aga iga kord kui kõik on väga hästi, siis ikka peab midagi nihu minema. Rein siis proovis ka ise uuesti autot käivitada aga sai aru, et see on tulutu. Ütles kohe, et helistame RAC kohalikku kindlustusse. Jumal tänatud, et paar kuud tagasi selle kindlustuse otsustasime oma autole teha. Kui kõne tehtud, siis maksimum 15 minuti pärast oli kollane RAC auto kohal. Muide me seisime MacDonaldsi parklas, kus meie paremale käele jäi just RAC office (sel hetkel küll suletud aga ikkagi). Kaks töömest vaatasid auto üle ja peale mõne ajast auto näppimist nii seest kui väljast käivitasid nad meie auto (küll mitte võtmega) ja ütlesid, et saame sõita kuni Kojonupi ja seal siis tuleb näpitsate abiga auto mootor seisma jätta. Sõit Kojonupi võttis tavapärasest rohkem aega, kuna ilmastikuolud olid kohati päris jubedad. Lisaks sellele, et väljas oli pime, sadas täiega padukat. Aga õnneks kohale jõudsime ilusti. „Tore“ oli aga see, et isegi näpitsaid kasutades ei olnud võimalik auto mootorit välja lülitada. Uskumatu. Helistasime siis uuesti RAC´i ja rääkisime mure ära. Mõne aja pärast tuli suhteliselt lähedalt üks RAC töötaja meile appi aga siis oli jõudnud mootor ise juba kummalisel kombel seisma jääda. Igatahes leppisime kokku, et ta tuleb homme kella 15. paiku uuesti tagasi ja käivitab vist kruvikeeraja abiga vms meie auto, et saaksime sellega Manjimupi sõita. Seda me siis nüüd kohe tegema hakkamegi. Hetkel ootamegi seda meest ja siis sõidame Reinuga koos Manjimupi tagasi, kus jätame auto remonditöökotta ja siis sõidame ülemuse ühe teise vana Holdeniga siia Kojonupi tagasi. Meil ju vaja kuidagi homme ja ülehomme jne tööle ja tagasi sõita.
OK, pean nüüd tegutsema minema. Eks siis järgmine kord kirjutab, kuidas meil see lugu jätkus...
reede, 10. juuli 2009
Töö tegi ahvist inimese
Reinu jutt jälle tulemas. Kuna meil pole peale töö midagi olnud, siis kirjutan enamasti sellest.
Kolm päeva käisime eelmisel nädalal ja sellel nädalal mände istutamas. See tähendab seda, et istutamine toimub mägedes ja mingeid vagusid ees pole kuhu puid istutada. Siledal maal puid istutada on selle kõrval ikka lapselalin. Esimesed kaks päeva olid enamvähem ok, sest mäed polnud nii järsud. Viimasel päeval oli aga mägi nii järsk ja maapind nii kivine, et ma olin nii vihane, et mõtlesin- persse kogu see üritus, on lihtsamaid võimalusi selle raha teenimiseks. Mändide istutamine näeb välja nii- inimesed jagatakse meeskondadeks. Igas meeskonnas on 2-4 inimest. Meeskondadel on nn. 3 meetrised „lipud“. Esimine rida lippe pannakse mäe otsa (2-4 lippu, vastavalt nii palju kui on inimesi selles meeskonnas), lippude vahe on 3 meetrit. Lipp ise on tavaline kaigas mille otsas on roosa lint. Järgmine rida pannakse keset mäge ja viimane rida lippe mäe lõppu. Lipud on selleks, et read otse jookseksid. Iga kord kui rida alustad, lõpetad või jõuad keskmise lipurea juurde pead oma real asuvat lippu liigutama 3 meetrit, et üles ronides oleks uus rida olemas.
See on ikka sigaraske töö, sest rea pikkuseks on enamasti vähemalt 200 meetrit. Vahest isegi rohkem. Sa pead vedama oma 10 kg „kaussi“ kus on puud, toru istutamise jaoks ja vaatama lippe. Juhul kui võtad sihiks vale lipu, siis on persekellad, pead oma taimed üles kiskuma ja õige lipu peale sihi uuesti võtma. Kujutate ette, et 4 inimest on ühes meeskonnas, neil on erinev tempo ja siis neid lippe liigutatakse kogu aeg. Üks pudru ja kapsad on see ikka. Kõige parem on üksi istutada, sest siis ei ole mingit jama lippudega. Lisaks peab vahest muutma ridade jooksmisenurkasid, sest mägedes on ju kalded ja kui sa ridasid ei muuda, siis otse ei jookse ükski rida otse.
Viimasel päeval oli meil selline mägi, et mäe tipus olles me alumisi lippe ei näinud. Seda sellepärast, et mäe ülemine osa oli laugem ja keskelt läks ta tunudvalt järsemaks. Seega tegime ühe lipurea juurde. Alumise osa kalle oli tunduvalt järsem kui Munamägi. Igatahes mina lõpetasin sellel päeval tunnikese varem, sest ma oli nii vihane. Ülemus sai sellest aru ja enam ta meid pole mände istutama pannud. MÄNDIDE ISTUTAMINE ON MAAILMA KÕIGE RASKEM TÖÖ!!! Keeruline jutt sai, aga paremini ma seletada ei oska.
Kaks päeva (kolmapäev ja neljapäev) käisime puid istutamas kohas mis asub Manjimupist 140 km (!) kaugusel(enemasti on töökohad ikka 70-90 km kaugusel) . See tähendab seda, et sõita tuli tööle peaaegu 2 tundi ja sama tagasi. Loomulikult pidin mina sõitma ühe autoga. See kord oli mu autoks õnneks sõiduauto. Tee sinna oli muidugi väga lahe. Kohati korralik asfald, siis jälle selline asfald, et keset teed jooksis auto laiune riba asfaldi ja kummalgil poolel oli poole auto jagu kruusa. Juhul kui auto tuli vastu, siis pool autot oli asfaldi peal ja pool kruusa peal. Vahele muidugi 30 km kruusa. Vihmase ilmaga on sellise kruusa peal rõve sõita, sest see on pehme ja libe. Kiirus alla 80 eriti lasta ei saa, sest ees sõitvate dziipidega tuleb tempot hoida. On mis on, aga see, et mulle autojuhi amet on antud näitab, et mind usaldatakse rohkem kui teisi. Õnneks oli selles kohas maapind väga hea ja teenisime nendel kahel päeval hästi. See korvas pika sõidu.
Viimasel päeval (neljapäeval) suutsin ma peale lõunat ühe dziibi pori sisse kinni sõita. Läksime siis seda ülemuse poja dziibiga seda välja sikutama, aga tema oma jäi samuti kinni :D . Sama juhtus ka meie kolmanda dziibiga. Lõpuks toodi kuskilt kohale vägevamad dziibid, ketid ja muud möllud. Alles siis saadi meie 3 autot mudast kätte. Ülemuse poeg ütles, et olgu see sulle õppetunniks ja tulevikus vii sellistesse pehmetesse kohtadesse taimi ATVga. Õnneks ta vihane polnud ja võttis asja huumoriga. Tagasi koju sõites läks Margi (ülemuse poja) dziibil järel oleval treileril üks rehv katki. Õnnetuseks oli treileril ATV. Tagavararatast muidugi polnud. Egas midagi, ATV aeti dziibi kasti, tõmmati koormarihmaga kinni. Treiler jäeti tee äärde metsa ja kojusõit või jätkuda. Tagasi Manjimuppi jõudsime kell 19. Seega oli meie tööpäeva pikkuseks koos tööle ja kojusõiduga 13 tundi! Perses päev, muud ei midagi. Oleks ma ainult teadnud mis meid järgmisel päeval ootab...
Eile (reedel) kell 6 hommikul nagu tavaliselt ikka sai kogu punt jälle hotelli parklas kokku, et meid erinevate kohtade vahel ära jagada. Meie grupp oli 4 liikmeline- mina, Marite, Shala (kohalik naine) ja Emili (pratsuse tüdruk). Sõiduriistaks sain sellel korral ülemuse poja dziibi. Eelmisest päevast oli selle kastis veel ATV, aga see jäi ka sinna, sest meil läks seda istutamisel vaja. Teise autoga sõitis Shala, lisaks oli tal veel treiler. „Objekt“ asus 65 km kaugusel. Töö oli raskem kui eelmistel päevadel, aga ei midagi hullu. Kõik oli kuni poole kolmeni ok, siis otsustas prantsuse tüdruk, et tema on väsinud ja enam täna tööd ei tee. Eks me siis jätkasime kolmekesi ja lõpetasime kell 17-45. Viimased istutasime nii, et suurt aru ei saanud mis toimub, sest väljas oli juba pime. Lisaks olime nii väsinud, et viimased kaks tundi ei huvitanud meid enam raha mis teenime. Tahtsime ainult kiiresti kogu selle pulli ära lõpetada. Polnud mõtet seda jupikest ka järgmiseks korraks jätta. Vihased olime igatahes selle prantsuse plika peale- nii võib, aga nii pole ilus. Meie paneme perse vahus tööd teha, aga tema magab autos. RAISK!!! Kokkuvõttes oli rahaliselt minu parim päev Austraalias. Ausõna päeva lõpuks oli mul rahast täitsa savi. Täna ma nii enam ei mõtel (muigan). Õnnesk Margi auto on hea ja sellega on lust sõita.
Tagasi hotelli jõudsime peale 19 õhtul. Seega oli tööpäeva pikkuseks rohkem kui 13 tundi. Autot parklasse parkides tuli üle tee asuva hosteli juurest ülemuse poeg koos ühe inglise kuti, virga neegri ja veel ühe kohalikuga. Ta uuris miks me nii hilja tulime. Seletasime mis juhtus ja ta naeris ainult totakalt. Lisas ainult, et isa läks meid juba otsima, sest Shala ei vastanud ka telefonile. Kas see oli ka tõsi ma ei tea. Mu arust oli Mark purjus (100 % ma kindel pole), sest ta käitus väga kummaliselt. Õllepurk oli tal igatahes käes.Loodetavasti ma esisin. Küsisin veel, et kes su autoga koju sõidab. Ta pidi ise sõitma. Kas ta ka seda tegi ma ei tea, sest lasime sealt jalga. Hommikul igatahes autot parklas polnud.
Kolmapäeval käisime tegime ühes firmas oma tuludeklaratsiooni ära. Majandus aasta lõppeb siin juuni lõpus. Proovisime alul ise netis teha, aga see on ikka jube raketiteadus ja otsustasime asjatundjal lasta selle ära teha. See läks küll meile kokku maksma 180 dollarit, aga tädi arvutuste järgi peaksime saama 8 kuu jooksul makstud maksudest 2/3 tagasi, sest tema arvates peaksime masude suhtes kvalifitseeruma residendite alla. Saame näha kas see ka läheb nii. Igatahes kui nii on, siis saame väga-väga kopsaka summa tagasi. Paari nädala jooksul peaks asi selge olema.
Tädi kes meie pabereid täitis oli Leedu päritolu. Õigemini ta ema on leedukas. Koju tagasi jõudes vaatasime veel neid pabereid mis meile kaasa anti ja tuli välja, et firma kus käisime on täitsa eesti nimega- ARVEPIDAJA Ltd. Tundub, et omanikeks on seal Eesti päritolu inimesed.
Täna siis Marite sünnipäev. Hommikul oli meil kell 5 uni läinud, ju oleme ikka nii rütmis sees, et ei suuda isegi nädalavahetustel magada. Marite hakkas maguhapuid kapsaid vaaritama ja mina pesu pesema. Nüüd on kell nii kaugel, et läheme ostame poest veel söögikraami. Õhtul läheme arvatavasti grillima ja Vana Tallinnat jooma- Timberparki nagu alati.
Ongi selleks korraks kõik,
Hasta La Vista beibed.
Rein
Kolm päeva käisime eelmisel nädalal ja sellel nädalal mände istutamas. See tähendab seda, et istutamine toimub mägedes ja mingeid vagusid ees pole kuhu puid istutada. Siledal maal puid istutada on selle kõrval ikka lapselalin. Esimesed kaks päeva olid enamvähem ok, sest mäed polnud nii järsud. Viimasel päeval oli aga mägi nii järsk ja maapind nii kivine, et ma olin nii vihane, et mõtlesin- persse kogu see üritus, on lihtsamaid võimalusi selle raha teenimiseks. Mändide istutamine näeb välja nii- inimesed jagatakse meeskondadeks. Igas meeskonnas on 2-4 inimest. Meeskondadel on nn. 3 meetrised „lipud“. Esimine rida lippe pannakse mäe otsa (2-4 lippu, vastavalt nii palju kui on inimesi selles meeskonnas), lippude vahe on 3 meetrit. Lipp ise on tavaline kaigas mille otsas on roosa lint. Järgmine rida pannakse keset mäge ja viimane rida lippe mäe lõppu. Lipud on selleks, et read otse jookseksid. Iga kord kui rida alustad, lõpetad või jõuad keskmise lipurea juurde pead oma real asuvat lippu liigutama 3 meetrit, et üles ronides oleks uus rida olemas.
See on ikka sigaraske töö, sest rea pikkuseks on enamasti vähemalt 200 meetrit. Vahest isegi rohkem. Sa pead vedama oma 10 kg „kaussi“ kus on puud, toru istutamise jaoks ja vaatama lippe. Juhul kui võtad sihiks vale lipu, siis on persekellad, pead oma taimed üles kiskuma ja õige lipu peale sihi uuesti võtma. Kujutate ette, et 4 inimest on ühes meeskonnas, neil on erinev tempo ja siis neid lippe liigutatakse kogu aeg. Üks pudru ja kapsad on see ikka. Kõige parem on üksi istutada, sest siis ei ole mingit jama lippudega. Lisaks peab vahest muutma ridade jooksmisenurkasid, sest mägedes on ju kalded ja kui sa ridasid ei muuda, siis otse ei jookse ükski rida otse.
Viimasel päeval oli meil selline mägi, et mäe tipus olles me alumisi lippe ei näinud. Seda sellepärast, et mäe ülemine osa oli laugem ja keskelt läks ta tunudvalt järsemaks. Seega tegime ühe lipurea juurde. Alumise osa kalle oli tunduvalt järsem kui Munamägi. Igatahes mina lõpetasin sellel päeval tunnikese varem, sest ma oli nii vihane. Ülemus sai sellest aru ja enam ta meid pole mände istutama pannud. MÄNDIDE ISTUTAMINE ON MAAILMA KÕIGE RASKEM TÖÖ!!! Keeruline jutt sai, aga paremini ma seletada ei oska.
Kaks päeva (kolmapäev ja neljapäev) käisime puid istutamas kohas mis asub Manjimupist 140 km (!) kaugusel(enemasti on töökohad ikka 70-90 km kaugusel) . See tähendab seda, et sõita tuli tööle peaaegu 2 tundi ja sama tagasi. Loomulikult pidin mina sõitma ühe autoga. See kord oli mu autoks õnneks sõiduauto. Tee sinna oli muidugi väga lahe. Kohati korralik asfald, siis jälle selline asfald, et keset teed jooksis auto laiune riba asfaldi ja kummalgil poolel oli poole auto jagu kruusa. Juhul kui auto tuli vastu, siis pool autot oli asfaldi peal ja pool kruusa peal. Vahele muidugi 30 km kruusa. Vihmase ilmaga on sellise kruusa peal rõve sõita, sest see on pehme ja libe. Kiirus alla 80 eriti lasta ei saa, sest ees sõitvate dziipidega tuleb tempot hoida. On mis on, aga see, et mulle autojuhi amet on antud näitab, et mind usaldatakse rohkem kui teisi. Õnneks oli selles kohas maapind väga hea ja teenisime nendel kahel päeval hästi. See korvas pika sõidu.
Viimasel päeval (neljapäeval) suutsin ma peale lõunat ühe dziibi pori sisse kinni sõita. Läksime siis seda ülemuse poja dziibiga seda välja sikutama, aga tema oma jäi samuti kinni :D . Sama juhtus ka meie kolmanda dziibiga. Lõpuks toodi kuskilt kohale vägevamad dziibid, ketid ja muud möllud. Alles siis saadi meie 3 autot mudast kätte. Ülemuse poeg ütles, et olgu see sulle õppetunniks ja tulevikus vii sellistesse pehmetesse kohtadesse taimi ATVga. Õnneks ta vihane polnud ja võttis asja huumoriga. Tagasi koju sõites läks Margi (ülemuse poja) dziibil järel oleval treileril üks rehv katki. Õnnetuseks oli treileril ATV. Tagavararatast muidugi polnud. Egas midagi, ATV aeti dziibi kasti, tõmmati koormarihmaga kinni. Treiler jäeti tee äärde metsa ja kojusõit või jätkuda. Tagasi Manjimuppi jõudsime kell 19. Seega oli meie tööpäeva pikkuseks koos tööle ja kojusõiduga 13 tundi! Perses päev, muud ei midagi. Oleks ma ainult teadnud mis meid järgmisel päeval ootab...
Eile (reedel) kell 6 hommikul nagu tavaliselt ikka sai kogu punt jälle hotelli parklas kokku, et meid erinevate kohtade vahel ära jagada. Meie grupp oli 4 liikmeline- mina, Marite, Shala (kohalik naine) ja Emili (pratsuse tüdruk). Sõiduriistaks sain sellel korral ülemuse poja dziibi. Eelmisest päevast oli selle kastis veel ATV, aga see jäi ka sinna, sest meil läks seda istutamisel vaja. Teise autoga sõitis Shala, lisaks oli tal veel treiler. „Objekt“ asus 65 km kaugusel. Töö oli raskem kui eelmistel päevadel, aga ei midagi hullu. Kõik oli kuni poole kolmeni ok, siis otsustas prantsuse tüdruk, et tema on väsinud ja enam täna tööd ei tee. Eks me siis jätkasime kolmekesi ja lõpetasime kell 17-45. Viimased istutasime nii, et suurt aru ei saanud mis toimub, sest väljas oli juba pime. Lisaks olime nii väsinud, et viimased kaks tundi ei huvitanud meid enam raha mis teenime. Tahtsime ainult kiiresti kogu selle pulli ära lõpetada. Polnud mõtet seda jupikest ka järgmiseks korraks jätta. Vihased olime igatahes selle prantsuse plika peale- nii võib, aga nii pole ilus. Meie paneme perse vahus tööd teha, aga tema magab autos. RAISK!!! Kokkuvõttes oli rahaliselt minu parim päev Austraalias. Ausõna päeva lõpuks oli mul rahast täitsa savi. Täna ma nii enam ei mõtel (muigan). Õnnesk Margi auto on hea ja sellega on lust sõita.
Tagasi hotelli jõudsime peale 19 õhtul. Seega oli tööpäeva pikkuseks rohkem kui 13 tundi. Autot parklasse parkides tuli üle tee asuva hosteli juurest ülemuse poeg koos ühe inglise kuti, virga neegri ja veel ühe kohalikuga. Ta uuris miks me nii hilja tulime. Seletasime mis juhtus ja ta naeris ainult totakalt. Lisas ainult, et isa läks meid juba otsima, sest Shala ei vastanud ka telefonile. Kas see oli ka tõsi ma ei tea. Mu arust oli Mark purjus (100 % ma kindel pole), sest ta käitus väga kummaliselt. Õllepurk oli tal igatahes käes.Loodetavasti ma esisin. Küsisin veel, et kes su autoga koju sõidab. Ta pidi ise sõitma. Kas ta ka seda tegi ma ei tea, sest lasime sealt jalga. Hommikul igatahes autot parklas polnud.
Kolmapäeval käisime tegime ühes firmas oma tuludeklaratsiooni ära. Majandus aasta lõppeb siin juuni lõpus. Proovisime alul ise netis teha, aga see on ikka jube raketiteadus ja otsustasime asjatundjal lasta selle ära teha. See läks küll meile kokku maksma 180 dollarit, aga tädi arvutuste järgi peaksime saama 8 kuu jooksul makstud maksudest 2/3 tagasi, sest tema arvates peaksime masude suhtes kvalifitseeruma residendite alla. Saame näha kas see ka läheb nii. Igatahes kui nii on, siis saame väga-väga kopsaka summa tagasi. Paari nädala jooksul peaks asi selge olema.
Tädi kes meie pabereid täitis oli Leedu päritolu. Õigemini ta ema on leedukas. Koju tagasi jõudes vaatasime veel neid pabereid mis meile kaasa anti ja tuli välja, et firma kus käisime on täitsa eesti nimega- ARVEPIDAJA Ltd. Tundub, et omanikeks on seal Eesti päritolu inimesed.
Täna siis Marite sünnipäev. Hommikul oli meil kell 5 uni läinud, ju oleme ikka nii rütmis sees, et ei suuda isegi nädalavahetustel magada. Marite hakkas maguhapuid kapsaid vaaritama ja mina pesu pesema. Nüüd on kell nii kaugel, et läheme ostame poest veel söögikraami. Õhtul läheme arvatavasti grillima ja Vana Tallinnat jooma- Timberparki nagu alati.
Ongi selleks korraks kõik,
Hasta La Vista beibed.
Rein
Tellimine:
Postitused (Atom)
