Maakad sõidavad suurlinna

Kolmapäeva varahommikul 6.30 olid meil kogu elamine auto peal ja olime valmis startima idakaldale. Start siiski natuke enne seitset, sest Tõnisel õnnestus sisse magada. Hommikul rääkisime veel paar sõna ka Nao ja afganistaani poisi Aziz´ga.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.