Jah, oleme ikka endiselt Sydneys

(Marite jutt) Teeme tööd ja püüame vaikselt suurlinna eluga kohaneda. Aga nüüd kõigest veidi lähemalt.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.

Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.

Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).

Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.

Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).

Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.

Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.

Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.