Oleme nüüd vahepeal üht teist jõudnud avastada ja suurlinna kiire elugagi veidi harjunud. Nagu eelmises blogi sissekandes kirjutasin, et plaanisime nv. Blue Mountain´sse minna, nii ka tegime. Ilm oli sel laupäeval jube palav (30 kraadi ringis) ja seega väga pikki jalutuskäike rahvuspargis ette ei võtnud. Aga jalutasime piisavalt, et silm sai puhata, kuna loodus oli seal ilus (suur kosk, sügavad orud ja mäed). Järgmisel päeval tegime siis kesklinnaga tutvumise päeva. Jalutasime Royal Botanic Garden´is, kus sai kenasti ühele pildile nii ooperimaja kui ka uhke sadamasilla. Vaatasime ja katsusime ka ooperimaja ja silla lähedalt ära. Korra tekkis mõte, et võtaks üle silla käimise tuuri aga kui olime juba vaid sillal natuke jalutanud ja tajunud kui kõrge see on, siis pidasime paremaks mitte minna (pilet oli ka jube kirves).
Kõndisime läbi ka ühelt tänavaturult, kus müüdi igasugu pudi padi. Meie pilk jäi aga pidama kahel tänavakunstnikul. Mul on igatahes alati olnud sisimas soov, et lahe oleks end kellegil joonistada lasta. Ja kui nägime, et üks pilt, mis oli meie silme all parasjagu valmimas, oli suhteliselt joonistatavate moodi, siis otsustasime, et miks mitte lasta ka ennast jäädvustada. Pildile joonistas ta meid kõrvuti istuma aga tegelikult kui joonistas, siis istus korraga vaid üks. Tulemusega väga rahule ei jäänud, sest ei suutnud eriti ühiseid jooni leida aga noh, vahet pole. Hea mälestus on siiski.
Eelmisel pühapäeval tegime jälle ühe kesklinna päeva. Päeva valik ei olnud just hästi õnnestunud, kuna samal hommikul toimus suur Sydney maraton. Sellega seoses oli palju liiklus ümberkorraldusi ja osad tänavad hoopis kinni. Ja muudatusi oli ka just selle tänava peal, kuhu olime plaaninud oma auto parkida ja ringi vaadata. Esimene linnasõidu katse sõna otseses mõttes edaõnnestus. Läbi suurte ummikute jõudsime peaaegu soovitud tänavasse aga siis keerasime ühe tänava valesti ja enam tagasiteed ei olnud, kui tuli vaid otse üle silla kesklinnast kaugemale sõita. Egas siis midagi. Kuna teistega oli kokkusaamine juba varem paika pandud, siis tuli leida jälle õige tee ots ja kesklinna poole tagasi sõita. Lõpuks jõudsimegi taas linna, leidsime soovitud parkimiskoha ja saime Aale ja tema kihlatuga kokku ning Tõnisega. Kuna Aalel ja tema teisel poolel oli leppitud veel üks külla minek kokku, siis nendega saime suhteliselt lühidalt vesteldud. Tõnisega tegime veel väikse jalutuskäigu linnas ja istusime maha Oxfordi tänaval asuvasse eesti kohvikusse. Nagu baarman ütles, siis ei saa seal kahjuks kaerajaani tantsida ega eesti õlut juua. Eestiga on see kohvik vaid nii palju seotud, seal töötavad vaid eestlased.

Plaanisime tegelikult too päev ka ühte suurde akvaariumisse ja metsiku looduse parki jõuda aga kuna kell oli juba lõpuks palju, siis otsustasime, et jätame need külastused mõneks teiseks korraks.

Kuna Tõnis tegi reklaami, et tema kodu lähedale Bondi beach´ile jääb üks vene pood, siis sõitsimegi hoopis sinna ja pärast seda viisime ka Tõnise koju. Vene poest leidis igasugu väärtusliku kraami, mida silmad polnud juba mitmeid mitmeid kuid näinud. Lõpuks lahkusime poest kotiga, kus sees must leib, heeringas, sprotid, hapukapsas, hapukoor, tatratangud. Kodus muidugi oli pettumus suur, kui avastasime, et külmkapist Karumsi kohukesi ei võtnudki. Aga eks siis järgmine kord, kui sinna kanti satub, siis ostame topelt.

Ja vast kõige suurem uudis see, et ma sain endale ka tööd ühes neljatärni hotellis. Alustan homme. Aa, ja siis see ka, et meil oli siin eile päris korralik liivatorm. Vb nägite isegi uudistest. Kohe varsti kirjutan pikemalt.