Oleme nüüd vahepeal üht teist jõudnud avastada ja suurlinna kiire elugagi veidi harjunud. Nagu eelmises blogi sissekandes kirjutasin, et plaanisime nv. Blue Mountain´sse minna, nii ka tegime. Ilm oli sel laupäeval jube palav (30 kraadi ringis) ja seega väga pikki jalutuskäike rahvuspargis ette ei võtnud. Aga jalutasime piisavalt, et silm sai puhata, kuna loodus oli seal ilus (suur kosk, sügavad orud ja mäed). Järgmisel päeval tegime siis kesklinnaga tutvumise päeva. Jalutasime Royal Botanic Garden´is, kus sai kenasti ühele pildile nii ooperimaja kui ka uhke sadamasilla. Vaatasime ja katsusime ka ooperimaja ja silla lähedalt ära. Korra tekkis mõte, et võtaks üle silla käimise tuuri aga kui olime juba vaid sillal natuke jalutanud ja tajunud kui kõrge see on, siis pidasime paremaks mitte minna (pilet oli ka jube kirves).
Kõndisime läbi ka ühelt tänavaturult, kus müüdi igasugu pudi padi. Meie pilk jäi aga pidama kahel tänavakunstnikul. Mul on igatahes alati olnud sisimas soov, et lahe oleks end kellegil joonistada lasta. Ja kui nägime, et üks pilt, mis oli meie silme all parasjagu valmimas, oli suhteliselt joonistatavate moodi, siis otsustasime, et miks mitte lasta ka ennast jäädvustada. Pildile joonistas ta meid kõrvuti istuma aga tegelikult kui joonistas, siis istus korraga vaid üks. Tulemusega väga rahule ei jäänud, sest ei suutnud eriti ühiseid jooni leida aga noh, vahet pole. Hea mälestus on siiski.
Eelmisel pühapäeval tegime jälle ühe kesklinna päeva. Päeva valik ei olnud just hästi õnnestunud, kuna samal hommikul toimus suur Sydney maraton. Sellega seoses oli palju liiklus ümberkorraldusi ja osad tänavad hoopis kinni. Ja muudatusi oli ka just selle tänava peal, kuhu olime plaaninud oma auto parkida ja ringi vaadata. Esimene linnasõidu katse sõna otseses mõttes edaõnnestus. Läbi suurte ummikute jõudsime peaaegu soovitud tänavasse aga siis keerasime ühe tänava valesti ja enam tagasiteed ei olnud, kui tuli vaid otse üle silla kesklinnast kaugemale sõita. Egas siis midagi. Kuna teistega oli kokkusaamine juba varem paika pandud, siis tuli leida jälle õige tee ots ja kesklinna poole tagasi sõita. Lõpuks jõudsimegi taas linna, leidsime soovitud parkimiskoha ja saime Aale ja tema kihlatuga kokku ning Tõnisega. Kuna Aalel ja tema teisel poolel oli leppitud veel üks külla minek kokku, siis nendega saime suhteliselt lühidalt vesteldud. Tõnisega tegime veel väikse jalutuskäigu linnas ja istusime maha Oxfordi tänaval asuvasse eesti kohvikusse. Nagu baarman ütles, siis ei saa seal kahjuks kaerajaani tantsida ega eesti õlut juua. Eestiga on see kohvik vaid nii palju seotud, seal töötavad vaid eestlased.
Plaanisime tegelikult too päev ka ühte suurde akvaariumisse ja metsiku looduse parki jõuda aga kuna kell oli juba lõpuks palju, siis otsustasime, et jätame need külastused mõneks teiseks korraks.
Kuna Tõnis tegi reklaami, et tema kodu lähedale Bondi beach´ile jääb üks vene pood, siis sõitsimegi hoopis sinna ja pärast seda viisime ka Tõnise koju. Vene poest leidis igasugu väärtusliku kraami, mida silmad polnud juba mitmeid mitmeid kuid näinud. Lõpuks lahkusime poest kotiga, kus sees must leib, heeringas, sprotid, hapukapsas, hapukoor, tatratangud. Kodus muidugi oli pettumus suur, kui avastasime, et külmkapist Karumsi kohukesi ei võtnudki. Aga eks siis järgmine kord, kui sinna kanti satub, siis ostame topelt.
Ja vast kõige suurem uudis see, et ma sain endale ka tööd ühes neljatärni hotellis. Alustan homme. Aa, ja siis see ka, et meil oli siin eile päris korralik liivatorm. Vb nägite isegi uudistest. Kohe varsti kirjutan pikemalt.
kolmapäev, 23. september 2009
kolmapäev, 9. september 2009
Jah, oleme ikka endiselt Sydneys
(Marite jutt) Teeme tööd ja püüame vaikselt suurlinna eluga kohaneda. Aga nüüd kõigest veidi lähemalt.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.
Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.
Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).
Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.
Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).
Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).
Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.
Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.
Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.
Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.
Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).
Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.
Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).
Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).
Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.
Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.
Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.
pühapäev, 6. september 2009
laupäev, 5. september 2009
Sydney´ni veel vaid natuke alla 300 km
Täna jõudsime linna nimega Orange. Sõitsime jälle põhimõtteliselt terve päeva. Hommikul oli plaan, et ööbime täna Katoombas, mis on Sydneyst u. tunnikese autosõidu kaugusel ja The Blue Mountains´i külje all aga peale 600 km otsustasime, et parem on, kui siiski nii pikalt edasi ei sõida. Otsus tuli suhteliselt peale seda, kui mina rooli läksin. Nimelt olin jõudnud sõita vaid u.1o km kui ühtäkki avastasin, et olin unustanud silmad kaheks sekundiks kinni (täitsa õudne. Sõime just enne sõidu alustamist, autos oli uimastavalt soe ja muusika ka sel hetkel ei mänginud ja jäin mõttesse ja...). See ehmatas mind nii ära, et ülejäänud tee olin väga ergas. Panime kohe muusika mängima ja avasime aeg ajalt aknaid ja panin külma õhu näo peale puhuma. Siit igatahes moraal, et kui oled väsinud, siis puhka! nagu ka kõikide Austraalia teede äärses olevad sildid ütlevad.
U. 30 km enne Oranget vilgutas paar vastutulevat autot tuledega, just kui politsei oleks tee ääres kiirust mõõtmas. Siis aga mõne aja pärast tuli vastu auto, kust juht andis avatud aknast käega märku, et võtaksime hoo maha. Ja kohe oli ka teel näha, et on juhtunud mingit suuremat sorti liiklusõnnetus, sest vilkuvaid tulesid oli palju (mitu politseiautot, kiirabi). Kohe sai selgeks ka see, et sama teed edasi sõita pole võimalik. Pöörasime siis auto ümber ja võtsime suuna teiste autode järgi, kes suure tõenäosusega samuti teist võimaliku teed otsivad. Peale mitmeid kilomeetreid mööda jube kurvist ja kruusast (loe: libedat) teed ja jõudsimegi taas suurele maanteele välja.
Seni olime ööbinud karavan parkide cabin´ites ning rahule jäänud. Tahtsime seda teha ka siin aga mõlemad linna karavanid olid täiesti välja müüdud. Algul mõtlesime, et "tore" aga tegelikult leidsime Motor Lodge´i, kus samuti väiksed majakesed (nagu ridaelamu). Köögi osa selles küll ei ole aga samas muu vajalik ikka olemas ja väga korralik samuti.
Nagu ka eile ei viitsinud kohale jõudes enam midagi vaaritama hakata, siis võtsime söögiks hiinaka kiirtoitu. Kuna kõht oli suhteliselt tühi, siis esmapilgul tundus ports väike. Võtsimegi siis mõlemad juurde veel McDonaldsi eined ka.
U. 30 km enne Oranget vilgutas paar vastutulevat autot tuledega, just kui politsei oleks tee ääres kiirust mõõtmas. Siis aga mõne aja pärast tuli vastu auto, kust juht andis avatud aknast käega märku, et võtaksime hoo maha. Ja kohe oli ka teel näha, et on juhtunud mingit suuremat sorti liiklusõnnetus, sest vilkuvaid tulesid oli palju (mitu politseiautot, kiirabi). Kohe sai selgeks ka see, et sama teed edasi sõita pole võimalik. Pöörasime siis auto ümber ja võtsime suuna teiste autode järgi, kes suure tõenäosusega samuti teist võimaliku teed otsivad. Peale mitmeid kilomeetreid mööda jube kurvist ja kruusast (loe: libedat) teed ja jõudsimegi taas suurele maanteele välja.
Seni olime ööbinud karavan parkide cabin´ites ning rahule jäänud. Tahtsime seda teha ka siin aga mõlemad linna karavanid olid täiesti välja müüdud. Algul mõtlesime, et "tore" aga tegelikult leidsime Motor Lodge´i, kus samuti väiksed majakesed (nagu ridaelamu). Köögi osa selles küll ei ole aga samas muu vajalik ikka olemas ja väga korralik samuti.
Nagu ka eile ei viitsinud kohale jõudes enam midagi vaaritama hakata, siis võtsime söögiks hiinaka kiirtoitu. Kuna kõht oli suhteliselt tühi, siis esmapilgul tundus ports väike. Võtsimegi siis mõlemad juurde veel McDonaldsi eined ka.
reede, 4. september 2009
Maakad sõidavad suurlinna
Kolmapäeva varahommikul 6.30 olid meil kogu elamine auto peal ja olime valmis startima idakaldale. Start siiski natuke enne seitset, sest Tõnisel õnnestus sisse magada. Hommikul rääkisime veel paar sõna ka Nao ja afganistaani poisi Aziz´ga.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.
Head aega Manjimup!
(Marite jutt) Väike täpsustus. Kui Reinu jaoks olid viimased nädalad Manjimupis töö poolest ühed raskeimad, siis minu jaoks olid just ühed lihtsamad. Alguses oli jutt, et poogin õunapuid vaid maksimum neli päeva ja peale seda jälle teistega koos väetama aga tegelikult töötasingi ülemuse poja farmis kuni Manjimupis oleku aja lõpuni. Sain teha igasugu lihtsaid töid: pookisin pisikesi avokaadopuid, kastsin kasvuhoones avokaadopuid. Samuti väetasin neid väikeste väetise kraanulitega ja väikse kulbiga veega segatud väetisega. Ja siis veel tegin neile üleliigsete õite ja lahtede kärpimist ja lõpuks panin neile toestuseks bambuseoksi. Ühesõnaga peaaegu nagu täitsa proff juba sellel alal. Üks kohalik mees, kes Rodi juures töötab ja teab nursery´st palju, kiitis, et poogin väga hästi. Muidugi ei jätnud ta ka mainimata , et kui minu poogitu õunapuud kasvama ei hakka, siis on kohe teada, kelle suunas vaadata.
OK, aitab mõneks ajaks töö juttudest. Ja Manjimupist.
OK, aitab mõneks ajaks töö juttudest. Ja Manjimupist.
Tellimine:
Postitused (Atom)
