Saame hakkama

Nüüd meenus, et enne T ja K juurde minekut külastasime ka Erikat, kes elab nende kõrval tänavas. Erikat tunneme tänu Maretile ja Haraldile. Ta oli meid juba mitu korda varem külla kutsunud aga nüüd alles lõpuks jõudsime.

Sama nädala pühapäeval oli Franklandis koristuspäev, millest ka meie otsustasime osa võtta vaatamata natuke vihmasele ilmale. Koguneti kella 9-ks omavalitsuse ukse ette. Registreeriti osalejaid, jagati helkurvestid ja prügikotid ning jaguneti gruppideks. Meie ja Garricku pere võtsime meie majale ja oliivifarmile lähedal asuva maantee. 3 tundi ja Frankland Riveri lähedused maanteed said kenasti puhtaks. Ja prügi sai kokku ikka päris korralik kogus. Pärast pakuti tublitele vabatahtlikele ka natuke kehakinnitust ja sooje jooke. Taas kord midagi kasulikku tehtud.

Oliivifarmis lõppes meil küll töö ära aga elamiseks saame õnneks edasi siiski sama maja väikese raha eest rentida. Eelmisest esmaspäevast töötame oliivifarmi kõrval asuvas viinamarjaistanduses. Lõikame tükitööna viinamarjaoksi. Alustasime tavaliste hekikääridega, kuid juba järgmise päeva hommikul otsustasime rentida linnast elektrikäärid. Maksame küll renti aga kuna nendega saab hulka kiiremini ja käsi ei väsi ka nii palju, siis tasub ära. Töö ei ole just kõige kergemate killast aga saame hakkama.

Eelmisel neljapäeval saabus Perthist T ja K tuttav Hille, kellega nüüd maja jagame ja koos tööl käime. Samuti tõi Mart eile siia tööle veel 2 eesti poissi, kellel oli täna esimene tööpäev. Ja homme peaks saabuma veel üks eesti poiss. Nii, et jälle ühes väikses kohas päris mitu eestlast koos.

Eile eirasime vihmast ilma ja läksime ühte Denmarki randa grillima. Proovisime ära Ron´i ja ta naise 4w auto, millega mööda auklike ja kurvilisi teid rallitasime, kuni lõpuks rannas peatusime. Jõudsime grillimiseks asjad valmis panna ja lõkkegi üles teha, kui hakkas sadama. Egas siis midagi sama targalt asjad jälle kokku ja siis sõitsime juba ühte parki varjualusesse. Loomulikult jäi siis vihm üle. Meie saime kenasti kõhu täis ja koerad ennast energiast tühjaks joosta.

Nüüd vaja veel 4 päeva korralikult tööd teha ja vastu pidada ning siis tulevad hoopis meile külla Triin-Liis ja Kuna ning Katrin ja Kenneth. Ehk viitsib ka Mart jälle pikema sõidu ette võtta ja siia kanti tulla. Aga täitsa mõistame, kui ei, sest pole see vahemaa ju üldse lühike.

Nädalavahetust ootama jäädes...

Beibi, beibi, beibi...ma olen suur ahv

Oli jah juba tõesti viimane aeg end kätte võtta ja taas blogi täiendada. Mõtled küll, et mis seal siis keerulist on, et tuled arvutisse ja trükid mõned read aga ei. Pidevalt petad end mõttega, et homme kirjutan ja nii see siis päevast päeva läheb. Või siis tuleb midagi vahele ja ikka lükkub edasi nagu juhtus ka see kord...aga vähemalt osa jutust riputan üles.

Siin ma siis nüüd jälle olen hädas ja üritan meenutada, et mis meie viimase kuu sündmused olid.
Oliivifarmis oli meie viimane tööpäev 14. aug. Oleks isegi pidanud veel varem lõppema aga just enne lõppu läks õlitootmises üks masin katki ja siis lükkuski kõik jälle natuke edasi. Ja kuna nädalavahetusel seda parandada ei saanud, siis sõitsime juba reede lõunast Perthi poole.
Reede ja laupäev peatusime Triinu ja Kuno juures ning pühapäev oli siis Haraldi suur juubel. Ja kuna reedel oli Reno sünnipäeva tähistamine, siis jõudsime külla ka Andresele ja Kaisale, kus oli tulnud veel tuntud ja võõraid nägusid. Sünnipäev kestis kuni järgmise päeva hommikuni ja magama saime alles siis kui päike oli juba päris ere. Kui poleks taksot pidanud ootama u. 2 tundi, siis tõenäoliselt oleksime varem magama saanud. Aga siinsel taksosüsteemil on kuhu areneda. Nagu kunagi varasemas blogi lõigus kirjutasin, siis siin saadetakse sulle esimene vaba takso, mis tähendab põhimõtteliselt, et määramatul ajal (see võib olla 5 minuti pärast või siis tunni aja pärast). Ja kuna meiega oli sünnipäeval ka Bandit (T ja K koer), siis arvatavasti ka see mängis otsustavad rolli selles, et vaba takso tulek nii kaua aega võttis. Kuna reede õhtu nii pikale vajus, siis laupäeva võtsime rahulikumalt. Päeval olime natuke asjalikud ja käisime natuke poodides ning õhtul külastasime kino (kui ma nüüd mingi muu nädalavahetusega segamini ei aja).
Haraldi sünnipäev möödus ka kenasti. Maja sai täitsa rahvast täis. Oli nii eestlasi, kui mitte eestlasi. Kohal oli ka Lääne-Austraalia aukonsul oma abikaasaga.

Oleme ka mitmel korral Franklandis oma oliivifarmi töökaaslastel külas käinud. Üks kord Roni ja ta naise (naaber majast) juures wiid mängimas ja õhtusöögil ning teine kord kutsusid nad Aussi stiilis hamburgereid ja friikartuleid sööma.

Ka Garrrick kutsus meid üks õhtu teist korda õhtusöögile. Seekord tegi Garrick juba ise Reinu antud retsepti järgi šašlõkki. Väga maitsev oli ja väga tore oli. Eriti hea meel oli meil kõigil aga Garrickule meie poolt üle antud kingi üle. Loomulikult sai ta omale väikse (liha)haamri. Ning super hästi sobiva t-särgi, kus tädi näitab Garrickule väga omast käemärki hahaa....T-särk läks kohe kasutusse, mis sest et oli natuke liiga liibuv ja õllekõht tahtis vägisis pluusi ja teksade vahelt välja pressida.

Üks laupäev käisime Garricku ja ta lõbusa emaga Albanys pizzat söömas ja ta tütre Heidi netballi vaatamas. Jälle midagi uut mida varem vaatamas polnud käinud. Kui saaks veel suurel staadionil footy ka enne minekut ära näha, siis oleks tore. Sama õhtu sai veel ka taas Country clubis käidud seekord siis Peteri (ülemuse) kutsel. Sõime ja jõime ja oligi taas päev õhtusse saanud.

Eelmine nädal oli täiesti töö vaba. Veetsime selle puhates Perthis. Esimesed paar päeva Mareti ja Haraldi juures peatudes ja siis ülejäänud Triin-Liisi ja Kuno juures. Kui neljapäev oli selline veidi vaiksem ärasaatmise õhtu, siis reede oli seevastu lõbusam tere-tulemast õhtu. Esimesel õhtul tulid T ja K juurde õhtusöögile Harri ja Jaana, kes olid oma kahe aastase Austraalia reisi läbi teinud ja samal õhtul istusid lennukile, et lõpuks koju sõita. Järgmisel päeval saabusid Austraaliasse teadmata ajaks Kenneth (T ja K ammune sõber) ja Katrin. Tere-tulemast õhtu läks üle tere-tulemast ööks, nagu arvata oli, kuid vaatamata sellele jõudsime järgmisel õhtul isegi välja ja käisime suures ja tuntud meelelahutuskompleksis-kasiinos. Ja nagu kasiinos ikka, võidetakse ja kaotatakse. Lõpuks jäime omadega aga põhimõtteliselt tasa.

Jätkub...

Iga lõpp on millegi uue algus

Oliivide korjamise hooaeg hakkabki lõpuks kohe kohe läbi saama. Eile õhtu tegime ka juba lõpupeo ära, kuna 5-e inimese jaoks sai hooaeg läbi ja täna nad siis Franklandist lahkusid. Sai kõigile kenasti head aega öeldud aga kindel on see, et vähemalt osadega neist kindlasti varem või hiljem kohtume taas. Kui mitte Austraalias, siis Eestis kindlasti. :)

Lõpupeo jaoks pani Rein juba päev varem lamba-ja seašašlõki marinaadi. Ta on ikka täitsa koduseks kokaks hakanud. Ja ka seekord ei jäänud kiidusõnad tulemata. Ta sai päris mitu korda seletada, et kuidas seda ikka teha saab. Lõpupeoks olid Franklandi kohale sõitnud ka meie endised ülemused Charlie ja Mikk ning õlitootmise juures olnud Jeremy. Tegime barbequed, võtsime napsu ja sai jälle päris palju nalja. Reinu paarimees Ron võttis kaasa Reinu poolt meie auto õlivahetuse tänutäheks antud Jäägermeistri. Garrick ja Charlie said siis ka ära mekkida eestlastele külmarohuna tuntud ürdijoogi.

Laupäeval sai tööle väikest vaheldust ja külastasime osade töökaaslastega ja Garrick oma naisega, kohaliku Country Club´i. Väikse koha kohta nagu Frankland River (vist 90 elanikku), oli seal kohapeal mingi hetk isegi u. 60 inimest. Eks see oli koht kus kohalikud peamiselt kokku saavad, juttu puhuvad ja mõned õlled teevad. Ebatavaline oli see, et sisse minnes mitte mingit muusikat ei kõlanud. Kui küsisin, et kas tavaliselt ongi nii, siis Ron´i naine Marcella osutas nurgas olevale jukebox masinale. Egas siis midagi tuli mündid sisse toppida ja ise valikust paremad lood välja otsida.

Inimesed olid lihtsad. Kes tuli perega sööma, kes oma 88-st sünnipäeva tähistama, kes niisama sõbraga õlleklaasi taha juttu puhuma, kes paar piljardiringi tegema. Tore oli. Ma ikka endiselt üllatun, et inimesed on siin ikka nii sõbralikud. Eestis ei julge küll kuhugi väiksesse kohta baari minna, sest väga suure tõenäosusega parem juhul hakkab sinuga keegi tüli norima, halvemal juhul saab lihtsalt peksa. Elar sai baari letidaga ühe kohalikuga päris jutu peala ja kui pärast küsisime, et millest te siis lobisesite, siis tuli välja, et enamus vestlusest möödus keevitamisest rääkides...hahaaa Ta isegi pakkus, et kui Elar tööle homme minema ei peaks, siis ta oleks nõus ta ise koju sõidutama. Mis sest, et ta ka ise veidi õllene oli. Aga noh, siin kandis pidavat politsei vaid umbes 2 korda aastas käima ja siis ka on telefonid punased ja kõik kes vähegi napsused käivad sel ajal jala.

Viimane kord kirjutasin, et töötan õlitehases õlitootjana. Ei tea, kas sõnusin ära aga peale seda väga tihti enam õlitehasesse ei jõudnud. Enamus päevi möödus Kertuga ja hiljem ka Katriniga oliivipuid pügades. Siin Franklandis sai aga pügamine hoopis teise tähenduse, kui olime harjunud Parmelia´s (Gingin´i lähedal olev farm). Kui seal oli tore, kui leiad terve rea peale paar puud mida lõikama ei pea, siis siin on vastupidi. Enamus aega sai lihtsalt jalutada. Eriti kui ilm oli päikseline ja soe, siis mõtlesid küll, et kas paremat tööd enam olla saab. Jalutad, kuulad linnulaulu, hingad värsket õhku. No stress.

Täna oli mul Austraalias esimest korda selline vaba päev, et ise lihtsalt otsustasin, et võtan vabaks ja puhkan. Ega see otsus kergelt ei tulnud, sest siiani kõik päevad, mis tööpäevad peaks olema, oleme ka tööle läinud. Mis sest et vahel on olnud jube mitte midagi teha tahtev tunne või natuke haigusevimm sees. Mõnus oli.

Järgmise nädalaga peaks hooaeg tõenäoliselt täiesti läbi saama. Paar blokki on vaja veel ära lõpetada. Tavaliselt neid blokke tehakse ühe raputusmasinaga aga kuna seda ei jõutud õigeks ajaks korda teha, siis nüüd üritatakse suure masinaga, mis nõuab aga rohkem vaeva ja aega, sest maastik on seal päris suure kallaku peal. Abiks tuleb võtta lisaks ka traktor, mis vajadusel hoiab masinat liiga alla vajumast või siis just tõmbab üles poole.

Laupäev ja pühapäev on puhkepäevad, mis meil juba ammu ette planeeritud, sest siis tulemas suur sünnipäev. Harald saab 80 ja sellelt ürituselt ei taha kindlasti puududa. Eks meiega ole ka Haraldi sõnade järgi arvestatud, kui kandvate jõududega.