Oli jah juba tõesti viimane aeg end kätte võtta ja taas blogi täiendada. Mõtled küll, et mis seal siis keerulist on, et tuled arvutisse ja trükid mõned read aga ei. Pidevalt petad end mõttega, et homme kirjutan ja nii see siis päevast päeva läheb. Või siis tuleb midagi vahele ja ikka lükkub edasi nagu juhtus ka see kord...aga vähemalt osa jutust riputan üles.
Siin ma siis nüüd jälle olen hädas ja üritan meenutada, et mis meie viimase kuu sündmused olid.
Oliivifarmis oli meie viimane tööpäev 14. aug. Oleks isegi pidanud veel varem lõppema aga just enne lõppu läks õlitootmises üks masin katki ja siis lükkuski kõik jälle natuke edasi. Ja kuna nädalavahetusel seda parandada ei saanud, siis sõitsime juba reede lõunast Perthi poole.
Reede ja laupäev peatusime Triinu ja Kuno juures ning pühapäev oli siis Haraldi suur juubel. Ja kuna reedel oli Reno sünnipäeva tähistamine, siis jõudsime külla ka Andresele ja Kaisale, kus oli tulnud veel tuntud ja võõraid nägusid. Sünnipäev kestis kuni järgmise päeva hommikuni ja magama saime alles siis kui päike oli juba päris ere. Kui poleks taksot pidanud ootama u. 2 tundi, siis tõenäoliselt oleksime varem magama saanud. Aga siinsel taksosüsteemil on kuhu areneda. Nagu kunagi varasemas blogi lõigus kirjutasin, siis siin saadetakse sulle esimene vaba takso, mis tähendab põhimõtteliselt, et määramatul ajal (see võib olla 5 minuti pärast või siis tunni aja pärast). Ja kuna meiega oli sünnipäeval ka Bandit (T ja K koer), siis arvatavasti ka see mängis otsustavad rolli selles, et vaba takso tulek nii kaua aega võttis. Kuna reede õhtu nii pikale vajus, siis laupäeva võtsime rahulikumalt. Päeval olime natuke asjalikud ja käisime natuke poodides ning õhtul külastasime kino (kui ma nüüd mingi muu nädalavahetusega segamini ei aja).
Haraldi sünnipäev möödus ka kenasti. Maja sai täitsa rahvast täis. Oli nii eestlasi, kui mitte eestlasi. Kohal oli ka Lääne-Austraalia aukonsul oma abikaasaga.
Oleme ka mitmel korral Franklandis oma oliivifarmi töökaaslastel külas käinud. Üks kord Roni ja ta naise (naaber majast) juures wiid mängimas ja õhtusöögil ning teine kord kutsusid nad Aussi stiilis hamburgereid ja friikartuleid sööma.
Ka Garrrick kutsus meid üks õhtu teist korda õhtusöögile. Seekord tegi Garrick juba ise Reinu antud retsepti järgi šašlõkki. Väga maitsev oli ja väga tore oli. Eriti hea meel oli meil kõigil aga Garrickule meie poolt üle antud kingi üle. Loomulikult sai ta omale väikse (liha)haamri. Ning super hästi sobiva t-särgi, kus tädi näitab Garrickule väga omast käemärki hahaa....T-särk läks kohe kasutusse, mis sest et oli natuke liiga liibuv ja õllekõht tahtis vägisis pluusi ja teksade vahelt välja pressida.
Üks laupäev käisime Garricku ja ta lõbusa emaga Albanys pizzat söömas ja ta tütre Heidi netballi vaatamas. Jälle midagi uut mida varem vaatamas polnud käinud. Kui saaks veel suurel staadionil footy ka enne minekut ära näha, siis oleks tore. Sama õhtu sai veel ka taas Country clubis käidud seekord siis Peteri (ülemuse) kutsel. Sõime ja jõime ja oligi taas päev õhtusse saanud.
Eelmine nädal oli täiesti töö vaba. Veetsime selle puhates Perthis. Esimesed paar päeva Mareti ja Haraldi juures peatudes ja siis ülejäänud Triin-Liisi ja Kuno juures. Kui neljapäev oli selline veidi vaiksem ärasaatmise õhtu, siis reede oli seevastu lõbusam tere-tulemast õhtu. Esimesel õhtul tulid T ja K juurde õhtusöögile Harri ja Jaana, kes olid oma kahe aastase Austraalia reisi läbi teinud ja samal õhtul istusid lennukile, et lõpuks koju sõita. Järgmisel päeval saabusid Austraaliasse teadmata ajaks Kenneth (T ja K ammune sõber) ja Katrin. Tere-tulemast õhtu läks üle tere-tulemast ööks, nagu arvata oli, kuid vaatamata sellele jõudsime järgmisel õhtul isegi välja ja käisime suures ja tuntud meelelahutuskompleksis-kasiinos. Ja nagu kasiinos ikka, võidetakse ja kaotatakse. Lõpuks jäime omadega aga põhimõtteliselt tasa.
Siin ma siis nüüd jälle olen hädas ja üritan meenutada, et mis meie viimase kuu sündmused olid.
Oliivifarmis oli meie viimane tööpäev 14. aug. Oleks isegi pidanud veel varem lõppema aga just enne lõppu läks õlitootmises üks masin katki ja siis lükkuski kõik jälle natuke edasi. Ja kuna nädalavahetusel seda parandada ei saanud, siis sõitsime juba reede lõunast Perthi poole.
Reede ja laupäev peatusime Triinu ja Kuno juures ning pühapäev oli siis Haraldi suur juubel. Ja kuna reedel oli Reno sünnipäeva tähistamine, siis jõudsime külla ka Andresele ja Kaisale, kus oli tulnud veel tuntud ja võõraid nägusid. Sünnipäev kestis kuni järgmise päeva hommikuni ja magama saime alles siis kui päike oli juba päris ere. Kui poleks taksot pidanud ootama u. 2 tundi, siis tõenäoliselt oleksime varem magama saanud. Aga siinsel taksosüsteemil on kuhu areneda. Nagu kunagi varasemas blogi lõigus kirjutasin, siis siin saadetakse sulle esimene vaba takso, mis tähendab põhimõtteliselt, et määramatul ajal (see võib olla 5 minuti pärast või siis tunni aja pärast). Ja kuna meiega oli sünnipäeval ka Bandit (T ja K koer), siis arvatavasti ka see mängis otsustavad rolli selles, et vaba takso tulek nii kaua aega võttis. Kuna reede õhtu nii pikale vajus, siis laupäeva võtsime rahulikumalt. Päeval olime natuke asjalikud ja käisime natuke poodides ning õhtul külastasime kino (kui ma nüüd mingi muu nädalavahetusega segamini ei aja).
Haraldi sünnipäev möödus ka kenasti. Maja sai täitsa rahvast täis. Oli nii eestlasi, kui mitte eestlasi. Kohal oli ka Lääne-Austraalia aukonsul oma abikaasaga.
Oleme ka mitmel korral Franklandis oma oliivifarmi töökaaslastel külas käinud. Üks kord Roni ja ta naise (naaber majast) juures wiid mängimas ja õhtusöögil ning teine kord kutsusid nad Aussi stiilis hamburgereid ja friikartuleid sööma.
Ka Garrrick kutsus meid üks õhtu teist korda õhtusöögile. Seekord tegi Garrick juba ise Reinu antud retsepti järgi šašlõkki. Väga maitsev oli ja väga tore oli. Eriti hea meel oli meil kõigil aga Garrickule meie poolt üle antud kingi üle. Loomulikult sai ta omale väikse (liha)haamri. Ning super hästi sobiva t-särgi, kus tädi näitab Garrickule väga omast käemärki hahaa....T-särk läks kohe kasutusse, mis sest et oli natuke liiga liibuv ja õllekõht tahtis vägisis pluusi ja teksade vahelt välja pressida.
Üks laupäev käisime Garricku ja ta lõbusa emaga Albanys pizzat söömas ja ta tütre Heidi netballi vaatamas. Jälle midagi uut mida varem vaatamas polnud käinud. Kui saaks veel suurel staadionil footy ka enne minekut ära näha, siis oleks tore. Sama õhtu sai veel ka taas Country clubis käidud seekord siis Peteri (ülemuse) kutsel. Sõime ja jõime ja oligi taas päev õhtusse saanud.
Eelmine nädal oli täiesti töö vaba. Veetsime selle puhates Perthis. Esimesed paar päeva Mareti ja Haraldi juures peatudes ja siis ülejäänud Triin-Liisi ja Kuno juures. Kui neljapäev oli selline veidi vaiksem ärasaatmise õhtu, siis reede oli seevastu lõbusam tere-tulemast õhtu. Esimesel õhtul tulid T ja K juurde õhtusöögile Harri ja Jaana, kes olid oma kahe aastase Austraalia reisi läbi teinud ja samal õhtul istusid lennukile, et lõpuks koju sõita. Järgmisel päeval saabusid Austraaliasse teadmata ajaks Kenneth (T ja K ammune sõber) ja Katrin. Tere-tulemast õhtu läks üle tere-tulemast ööks, nagu arvata oli, kuid vaatamata sellele jõudsime järgmisel õhtul isegi välja ja käisime suures ja tuntud meelelahutuskompleksis-kasiinos. Ja nagu kasiinos ikka, võidetakse ja kaotatakse. Lõpuks jäime omadega aga põhimõtteliselt tasa.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar