Iga lõpp on millegi uue algus

Oliivide korjamise hooaeg hakkabki lõpuks kohe kohe läbi saama. Eile õhtu tegime ka juba lõpupeo ära, kuna 5-e inimese jaoks sai hooaeg läbi ja täna nad siis Franklandist lahkusid. Sai kõigile kenasti head aega öeldud aga kindel on see, et vähemalt osadega neist kindlasti varem või hiljem kohtume taas. Kui mitte Austraalias, siis Eestis kindlasti. :)

Lõpupeo jaoks pani Rein juba päev varem lamba-ja seašašlõki marinaadi. Ta on ikka täitsa koduseks kokaks hakanud. Ja ka seekord ei jäänud kiidusõnad tulemata. Ta sai päris mitu korda seletada, et kuidas seda ikka teha saab. Lõpupeoks olid Franklandi kohale sõitnud ka meie endised ülemused Charlie ja Mikk ning õlitootmise juures olnud Jeremy. Tegime barbequed, võtsime napsu ja sai jälle päris palju nalja. Reinu paarimees Ron võttis kaasa Reinu poolt meie auto õlivahetuse tänutäheks antud Jäägermeistri. Garrick ja Charlie said siis ka ära mekkida eestlastele külmarohuna tuntud ürdijoogi.

Laupäeval sai tööle väikest vaheldust ja külastasime osade töökaaslastega ja Garrick oma naisega, kohaliku Country Club´i. Väikse koha kohta nagu Frankland River (vist 90 elanikku), oli seal kohapeal mingi hetk isegi u. 60 inimest. Eks see oli koht kus kohalikud peamiselt kokku saavad, juttu puhuvad ja mõned õlled teevad. Ebatavaline oli see, et sisse minnes mitte mingit muusikat ei kõlanud. Kui küsisin, et kas tavaliselt ongi nii, siis Ron´i naine Marcella osutas nurgas olevale jukebox masinale. Egas siis midagi tuli mündid sisse toppida ja ise valikust paremad lood välja otsida.

Inimesed olid lihtsad. Kes tuli perega sööma, kes oma 88-st sünnipäeva tähistama, kes niisama sõbraga õlleklaasi taha juttu puhuma, kes paar piljardiringi tegema. Tore oli. Ma ikka endiselt üllatun, et inimesed on siin ikka nii sõbralikud. Eestis ei julge küll kuhugi väiksesse kohta baari minna, sest väga suure tõenäosusega parem juhul hakkab sinuga keegi tüli norima, halvemal juhul saab lihtsalt peksa. Elar sai baari letidaga ühe kohalikuga päris jutu peala ja kui pärast küsisime, et millest te siis lobisesite, siis tuli välja, et enamus vestlusest möödus keevitamisest rääkides...hahaaa Ta isegi pakkus, et kui Elar tööle homme minema ei peaks, siis ta oleks nõus ta ise koju sõidutama. Mis sest, et ta ka ise veidi õllene oli. Aga noh, siin kandis pidavat politsei vaid umbes 2 korda aastas käima ja siis ka on telefonid punased ja kõik kes vähegi napsused käivad sel ajal jala.

Viimane kord kirjutasin, et töötan õlitehases õlitootjana. Ei tea, kas sõnusin ära aga peale seda väga tihti enam õlitehasesse ei jõudnud. Enamus päevi möödus Kertuga ja hiljem ka Katriniga oliivipuid pügades. Siin Franklandis sai aga pügamine hoopis teise tähenduse, kui olime harjunud Parmelia´s (Gingin´i lähedal olev farm). Kui seal oli tore, kui leiad terve rea peale paar puud mida lõikama ei pea, siis siin on vastupidi. Enamus aega sai lihtsalt jalutada. Eriti kui ilm oli päikseline ja soe, siis mõtlesid küll, et kas paremat tööd enam olla saab. Jalutad, kuulad linnulaulu, hingad värsket õhku. No stress.

Täna oli mul Austraalias esimest korda selline vaba päev, et ise lihtsalt otsustasin, et võtan vabaks ja puhkan. Ega see otsus kergelt ei tulnud, sest siiani kõik päevad, mis tööpäevad peaks olema, oleme ka tööle läinud. Mis sest et vahel on olnud jube mitte midagi teha tahtev tunne või natuke haigusevimm sees. Mõnus oli.

Järgmise nädalaga peaks hooaeg tõenäoliselt täiesti läbi saama. Paar blokki on vaja veel ära lõpetada. Tavaliselt neid blokke tehakse ühe raputusmasinaga aga kuna seda ei jõutud õigeks ajaks korda teha, siis nüüd üritatakse suure masinaga, mis nõuab aga rohkem vaeva ja aega, sest maastik on seal päris suure kallaku peal. Abiks tuleb võtta lisaks ka traktor, mis vajadusel hoiab masinat liiga alla vajumast või siis just tõmbab üles poole.

Laupäev ja pühapäev on puhkepäevad, mis meil juba ammu ette planeeritud, sest siis tulemas suur sünnipäev. Harald saab 80 ja sellelt ürituselt ei taha kindlasti puududa. Eks meiega ole ka Haraldi sõnade järgi arvestatud, kui kandvate jõududega.