Sonimine ja rebased

Viimased tähelepanekud elust enesest on rebastest ja Marite sonimistest öösiti.
Nimelt on Marite viimasel ajal päris tihti öösiti sonima hakanud. Esimene kord hakkas ta keset ööd mind kabistama ja kui ma küsisin, et mis sa otsid sain vastuseks- Mul on vaja see tõstuk seisma panna ja see kang on kuskil siin. Ju ta pidas mu väikemeest siis kangiks millega sab tõstuki saab seisma panna. Teine kord küsis, et miks siin nii pime täna on. Kolmas kord küsis mu käest kuidas õliproovid olid? Selle peale ma vastasin, et sittusin õlivanni ja nüüd on parem. Eile öösel küsis, et kas kõik ollivide sahtlid on tühjad? Ma vastasin selle peale, et on küll. Ühesõnaga ta on ületöötanud ja taob öösiti segast. Õnneks 3 nädalat veel ja siis hakkab loodetavasti rahulikum elu ja küllap siis kaovad ka need sonimised.
Rebaste kohta nii palju, et neid on sii kohutavalt palju. Tegelikult on rebased nagu ka jänesed siia sisse toodud Euroopast. Rebastejaht on ju Inglismaal väga populaarne ja endise (või siis isegi praeguse koloniaalmaana) oli see ka siin väga populaarne. Esimesena kuulsin kuidas rebased häälitsevad. See oli Ginginis. See on nagu haugatuse ja köhimise vahepealne häälitsus. Ei tea kas Euroopas ka rebased sellist halt teevad? Siin teevad ju loomad hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks varesed häälitsevad nagu nutvad lapsed. Veel nägime kuidas rebased kusevad. Õigemini kuidas seda teeb isane rebane. Ta tõstab samamoodi jalga nagu koer. Ükspäev pruunides õnnestus seda näha. Rebane märgistas ära kõik oskad mis olime ära saaginud ja seda ainult meist 10 meetri kaugusel. 5 päeva tagasi marju korjates nägime surnud rebast ja lõunale minnes tulime Ronaldiga ideele see surnud rebane puu otsa riputada. Muidugu selle puu otsa mida meid asendama tulnud Carrick (meie farmi manager) ja Charile parasjagu korjasid. Tagasi tulles oli meil muidugi nalja kui palju. Õnneks Carrick mõistab nalja ja vihane ta küll polnud. Ronald on pärit Hollandist ja on siin farmis juba töötanud 4 aastat. Lahe vana on ja parim paarimees kellega siin farmis töötanud olen.
Söögitegemisest ka natuke. Pasteet tuli hea nagu Marite juba mainis, aga pirukad polnud just kõige paremad. Õigemine sisu oli hea, aga tainas polnud kõige parem. Ei teagi kas viga oli minus või pärmis mis siin müüakse. Igatahes polnud see nii õhuline pirukate umber ja maitse jättis ka soovida. Oleks vist pidanud natuke rohkem suhkrut panema. Iagatahes söögitegemine on siin arenendud mul päris tublisti. Mulgikapsaste, mulgipudru, pasteedi ja ühepajatoidu tegemiseks mul retsepti vaja vaadata enam pole. Kui veel selle pirukategemisega korralikult hakkama saaks… Järgmiseks plaanin proovida tega sülti ja mine tea ehk ka Napoleoni kooki. Eks näis, eks näis.
Aitab küll selleks korraks, olen suht väsinud ja tahaks magada. Viimased 2,5 kuud olnud liigagi väsitavad. Järgmisel korral proovin kirjutada Chaliest ja Carrickust kellest esimene oli meie ülemus Ginginis ja teine siin. Etterutates on tegu meestega kes on sündinud ja üles kasvanud Zimbabwes ja nad olid seal farmerid. Seni kuni neegrid ja nende president Mugabe nad minema ajas ning tühjade kätega jättis. Sellest aga juba järgmisel korral...

Rein

Saun, pasteet ja pirukad ning sünnipäev

Nädal aega tagasi saime 2 vaba päeva ja õnneks langes see peaaegu kokku ka minu sünnipäevaga. Reedel, esimesel vabal päeval sõitsime koos ühe töökaaslasega ühte lähimasse suuremasse linna nimega Albany. Kuna olime seal juba varem paar korda käinud ja enamus kohti läbi käinud, siis see kord oli lihtne. Teadsime kuhu minna ja kust mida saab. Rein sai endale jälle juuksuri juurest korraliku lõikuse ja mina juveelipoest omale sünnipäevaks hästi ilusad kõrvarõngad. Ja peale mõningaid muid asjatoimetusi läksime veekeskusesse lõõgastuma. Lisaks jahedatele kuid samas karastavatele veemõnudele (mingi küttesüsteem oli katki) nautisime korraliku aurusauna. Nii mõnus oli üle tüki aja. Ning loomulikult peale sulistamist oli kohustuslik toidupoes käik, kus jälle mitme nädala söök sai varutud.

Õhtul tähistasime töökaaslastega minu sünnipäeva. Rein oli nii tubli ja valmistas too õhtu veel ise pasteeti. Õnnestus väga hästi ja kindlasti teeb seda veel. Eriti tore oli veel see, et külla tuli ka meie vahva ülemus Garrick oma naise ja tütre ning emaga. Samuti olid meie vabade päevade ajaks Ginginist siia saabunud endised töökaaslased Katrin ja Elar. Oli tore aga mis seal salata, mida aasta edasi, seda vähem seda sünnipäeva ootad.

Laupäeval oli tõeliselt mõnus kodune päev. Koristasime, pesime pesu ja valmistasime esimest korda lihapirukaid. Aega võttis aga asja sai. Õhtul valmistasin veel natuke sushit aga hull väsimus oli ja läksime suhteliselt varakult magama.

Ja siis pühapäeval, minu sünnipäeva õigel päeval, hakkas töö jälle pihta. Õhtul peale tööd olime Reinuga kahekesi kodus ja valmistasime endale mulgiputru. Ei midagi erilist ega mitte eriti sünnipäevalik aga tore oli ikka. Aitäh kõikide õnnesoovide eest!

Tegijal ikka juhtub

Iga kord kui blogi kirjutan, siis mõtlen, et alates tänasest hakkan tihendamini sissekandeid tegema, sest muidu on lõpuks nii, et kui hakkad kirjutama, siis ei mäleta enam pooli asju ja/või ei viitsi lihtsalt enam kõigest tagant järgi kirjutada.

Igatahes tõstukijuhina ei jõudnuki ma siin Franklandis töötada rohkem kui kaks päeva. Nii, et ei jõudnud väga pikalt kahetseda, et miks ma Perthist endale ühte sooja mütsi ei ostnud ja ennast haletseda, et pean iga ilmaga (sh. ka tugeva vihmaga) lageda taeva all töötama. Lihtsalt täitsa ootamatult poole päeva pealt tuli ülemus Peter minu juurde ja ütles, et nüüdsest hetkest hakkad sa töötama õlitootmise tehases sees. Ei jõudnuki väga midagi mõelda, kui tuli ennast tõstukijuhi kohustustest ümber lülitada õlitootjaks.
Ametinimetust ei tea aga minu ülessanne on siis põllult tootmisesse toodud oliividest pressida välja nii palju ja nii head õli kui võimalik. Ei hakka siin kohal teie päid üksikasjadega väsitama ja üritan lühidalt kirjutada, et mis teen. Kel muidugi asja vastu rohkem huvi, siis võin hea meelega küsimustele vastata :).

Hoolitsen selle eest kogu masinavärk töötaks ja Reinu (ja muidugi teiste töötajate) poolt korjatud oliividest saaks õli ning täituksid suured õlitünnid. Pean tegema u. iga tunni järel kolme sorti teste: testin marju, testin marjadest pressitud massi ning lõpptulemust- õli. Testimiseks on mul abiks testimasin, kuhu sisse pean testitavat massi panema. Õli testin katseklaase, piiritust, indikaatorit ja õli kasutades. Eks iga uus asi võtab natuke harjumist ja õppimist aga tegelikult midagi keerulist ei ole. Võrreldes teiste seniste töödega, mis teinud olen, on see vast kõige vastutusrikkam.Tore, et mulle on antud võimalus kogu harvesteri (oliivide korjamise) ajal nii mitmeid erinevaid ameteid proovida: alguses sõitsin jälitajaga (traktoriga), siis mõnda aega tõstukiga ja nüüd siis õlitootjana. Igal ametil on omad plussid ja miinused. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et meil on siin väga tore otsene ülemus- Garrick. Mees on ikka väga muhe ja nalja saab iga päev.

Ja nalja saab isegi vaatamata sellele, et kohati mulle tundus, et mida iganes ma ka puutusin, asi läks tuksi. Samas jälle Garrick ütles selle peale, et see ongi tootmine. Kus kogu aeg midagi juhtub ja pidevalt on vaja midagi parandada ning iga uus probleem/situatsioon, mis ette tuleb, teebki targemaks, sest läbi selle õpitaksegi. Täitsa õige suhtumine ma arvan. Töö juttu kokku võttes võin öelda, et on olnud palju pinget ja tunnet, et “what a fck!” aga samas pole ka tükk aega nii palju naernud. Aa, ja Garrick´le väga omane viis asju parandada on “hammer job” ehk siis asju saab parandada haamriga…hahahaaa.

Arvatakse, et oliivide korjamist jätkub veel u.3 või 4 nädalaks. Eks näis, mis siis edasi saab. Aga nagu Gingini ülemus Charlie ütles, et kui sulgub üks uks siis samal ajal avaneb teine.