PuPu ja TäPe!

Tere taas üle pika aja. Rein jälle siin. Proovin siis kiirelt ja lühidalt meie tegemistest siin kirjutada.
Tööst pole midagi eriti kirjutada, sest see on nagu ka eelmisel aastal. Teeme kõike mis vaja ja oleme rahul, sest keegi ei käi siin näpp perses ja ei kamanda sind. Päris mõnus on, mitte nagi Victorias.
Eelmisel reedel ja natuke ka mõned päevad varem korjasin karjamaalt puuronte, et sinna saaks tulevikus teha puuviljaaiad. See on mõnus töö, vaikselt tiksud ja töötad. Ainuke probleem on herilasepesad, mis on rontide küljes ja redbackid, kes pesitsevad nende all. Reedel peale 4 tundi töötamist tundsin, et keegi hammustas mind. Kuna ma ei näinud kellega tegu, siis oli junn poolesnisti püksis, sest näpp läks tuimaks ja pea hakkas valutama. Pakkisin oma kodinad kokku ja läksin otsisin Marite üles. Teatasin talle, et mingi putukas hammustas mind ja pole kindel kas herilane või redback. Otsustasi, et mulle selleks päevaks aitab ja võtsin auto ning sõitsin hotelli. Teepeal nägin ülemust ja informeerisin ka teda. Ta oli suht ükskõikne, aga nagu hiljem selgus oli ta ikka natuke mures. Seda tõenäoliselt sellepärast, et kui tööl midagi juhtub, peab tema maksma raviarved ja samuti ka päevade eest mis puudun. Ega selle redbacki hammustusega nalja pole. Nõrgmad vennikesed ja lapsed võivad sussid püsti visata. Tagasi hotelli sõites hakkasin oma testamendile juba mõtlema, õnneks mul vara pole mida pärandada, siis kõige vägevam halastas mulle ja jäin siiski ellu. Või lihtsalt mul vedas ja nõelas mind ainult herilane.

Tööpäeva lõppedes tuli Marite ja teatas , et laupäeval meil tööd pole. See oli muidugi uudis, sest kaks päeva varem väitis ülemuse poeg mulle vastupidist. Egas midagi, kuna nädalavahetustel pole midagi siin teha, siis otsustasime Perthi sõita. Kuigi meil oli see plaanis nädal hiljem.
Kiired telefonikõned tehtud ja oligi öömaja asjus kokkulepped saavutatud. Esimese öö olime Kristajni ja Liisi juures. Nendega saime tuttavaks 3 nädalat tagasi Esperances. Liis küll oli Balil vanematega puhkamas, aga Kristajan oma täies hiilguses olemas. Eks me siis grillisime liha ja jõime igasugu alkohoolseid jooke. Krissu muidugi eriti mitte, sest ta pidi järgmisel päval tööl olema. Ta töötab mingi kaevandusfirma heaks ja on mehhanik. Nad peavad puhuma igal hommikul ja seega piirdus tema õllega. Meie Maritega lasime Baccardil hea maitsta ja mitte vähe. Peale südaööd kobisime magama ja hommikul ärgates oli Kristjan läinud juba. Me tegime kerge hommikusöögi ja väikse peaparanduse. Marite kahjuks seda teha ei saanud kuna ta pidi sõitma järgmisse peatuspaika. Järgmine patuspaik oli Mareti ja Haraldi juures. Neid te samuti juba teate, see väliseestlastest vanapaar, kelle juures esimestel päevadel peatusime. Neil oli sel päeval just Mareti õe Aino 92 sünnipäeva tähistamine ja saime meiegi sellest osa. Aino on suht kobe tädike oma vanuse kohta, kuigi ta elab vanadekodus. Samuti oli kohal Haraldi ja Mareti poeg Mike oma perega. Tavapärane söömine ja muud sellega kaasnevad asjad. Järgmisel päeval jälle tagasi Manjimuppi. Arbeit macht frei!

Mis meil siin veel siis huvitavat. Sel aastal on kaks koreakat, kes on juba enne siia tulemist olnud Jehhoova tunnistajad. Seega on ülemusel nendega kergem, ei pea kirikusse ajama. See korea kutt on üks normaalsemaid, keda siin kohanud olen. Ta vähemalt on vait ja ei aja mingit jama suust välja. Ma ole ta käest tasapisi uurinud selle Jehhoova värgi kohta ka. Ärge nüüd valesti aru saage, usku ma vahetama ei kavatse hakata.

Koreas ei lähe Johhoovad sõjaväkke, sest see ei käi usuga kokku. Selle eest istuvad nad vanigis üle aasta. Kuigi see on lühike aeg võrreldes 3 aastase ajateenistusega. Samuti ei suitseta neist keegi, sest see pidi olema halva jumala kiusatus. Tähtpäevi nad ei tähista samuti, välja arvatud Jeesus Kristuse surmapäev. Homoseksuaale nad ei salli, kärakat joovad, aga vähe. Ühesõnaga kõik mis on hea on nende jaoks vale (naer).

Ahjaaa, ükspäev pookisid Marite ja Aziz roose ja kuna väljas oli ainult 20 kraadi sooja, siis nad küsisid Marki käest muud tööd kuna neil käed külmetasid (jälle naer). Mark oli natuke vihane, sest roosidega oli suht kiire ja pani nad kasvuhoonete põrandaid puhastama. Kasvuhoone põrand pole siin nagu Eestis. See on märg ja niiske ja seal on igasugu samblikud, ümbrohud, konnalaibad jne. Lisaks see haiseb veel. Igatahes said nad korraliku õppetunnis, sest seda koristamist tegid nad paljaste kätega (vali naer). Õnneks läks päeva peale soojemaks ja nad said tagasi roose pookima. Tore õppetund, kas pole?

Viimastel pävadel on Marite puid lugemas käinud. Need on samad puud, mida eelmisel aastal istutasime. Tal on mõlemas käes mingid klikkarid, millega loeb surnud ja elusad puud üle. Pole kerge töö, sest seal on tuttavad mäed ja rohi rinnuni.

Ma pidin täna peale esimest pausi minema Marki maja juurde samale karjamaale traktoriga randaalima. Sõitsin siis kohale ja vaatan, et Mark jalutab maja kõrval jahipüss käes. Mõtlesin juba, et ta tahab mind maha lasta ja nii Marite endale krabada. Pisikese uurimise peale selgus, etta kuulis seal ussi mingit häält ja tal oli plaan see uss nüüd maha lasta. Mul oli muidugi nalja naban, sest kes kurat ussi tapab jahipüssiga. Ju siin siis tapetakse. Ussi ta muidugi ei leidnud ja mind ta ka maha lasta ei tahtnud, seega jäi asi nii nagu oli. Samuti selgus, et traktor on ikka seal kohas, kus keha kaheks läheb ning sinna mu traktoriga töötamise tööpäev jäigi. Pidin tagasi minema kasvuhoonesse vanade armsate avakaadopuude juurde, kus juba ootas mind mu sõber Tommy Koreast.

Tagasi tulles kukkus ta muidugi pärima mis lahti ja siis ma informeerisin teda kiirelt. Ajasime jälle igasugu paska temaga suust välja. Õigemini mina ajasin ja tema vastas. Mingi aeg ta küsis kas mulle meeldib lugeda. Ma muidugi vastasin- loomulikult meeldib. Mis muidugi on tõsi, mis siis et viimasest raamatust on möödas pea 2 aastat. Ta siis pakkus mulle neid Jehhoova ajakirju. Eestis on vist nende nimed Ärgake! ja Vahitorn. Ma hakkasin naerma ja tänasin ja keeldusin. Ta naeris samuti ,aga ta vähemalt üritas.

Raamatutest rääkides. Perthis käies tõime Mareti ja Haraldi käets kaks raamatut. Üks on, Lennart Meri- Eestile elatud elu ja teine, Rännud Lõunaristi alt. Esimene on raamat Lennart Merist ja see on selline jutustav raamat. Käsitleb Meri elulugu ja ka samal ajal toimuvaid sündmusi, kus ta parajasti viibis. Olen juba suutnud 2 päevaga sellest pea 150 lk lugeda. Teine raamat on kirjutatud ühe Austraalia väliseestlase poolt ja seal kirjeldab ta oma reise, mis on teda viinud igale poole maailma. Olen seda sirvinud, aga pole nii hea raamat kui Lennu Taadust. Aga küllap ma ka selle läbi loen.

Ongi vist selleks korraks kõik, juhul kui midagi ununes, siis eks kirjutan hiljem. Kõik on nagu alati vinks vonks ja muretsemiseks pole põhjust.

Lõpetuseks annan teile ühe ülesande, mille saatis mulle mu meeskonnakaaslane Eston. Juhul kui keegi saab vastuse, siis võiks mulle selle saata meilile. Esimene õigesti vastaja saab võib- olla auhinna. Mina sain igatahes hakkama. Ma olen vist nüüd tark!
Marite tegi ka ära. Proovige allolev ülesanne ära lahendada.Väidetavalt suudavad ainult inimesed, kelle IQ on üle 120 selle väljanuputada!
Kui:
2 + 3 = 10
7 + 2 = 63
6 + 5 = 66
8 + 4 = 96
Siis:
9 + 7 = ????


Terv, Rein

PS! No näed, unustasingi. Saime eelmisel nädalal ka siis tead, mis tähendab TäPe ja PuPu. Kunagi ma poiste käest uurisin mis see tähendab, siis nad vastasid ja ma mõtlesin, et need raisad tahavad jälle vaimukad olla. Ei viitsinud neid edasi torkida. Eelmisel nädalal ETV kodukalt Erisaadet vaadates sain kinnitust, et nad ei ajanudki jama. Üldiselt oleme päris tinti ETV kodukalt vaadanud Pealtnägijaid, Tähelaevasid ja Erisaateid. Samuti ka Kanal2 kodukalt Võsapetsi ja Ärapanijat. Päris hea meelelahtus vahelduseks.
Ok nüüd küll lõpetan, kuulmiseni.

Kes on laisk see peseb, kes on virk see sügab