Võtan siis ennast nüüd üle pika aja kokku ja üritan lühidalt midagi kirja panna, mis meil siin juhtunud on. Tööpäevad on ikka nagu tavaliselt 12 tunnised ja 12 päeva järjest. Seega kahe nädalaga tuleb kuskil 130-140 tundi. Tööst pikemalt hiljem, esmalt räägin inimestest, kes meilt siit läbi käinud on.
Esmalt oli meil siin üks Iiri paar, nemad tulid mõned päevad enne harvesti (korjamise) algust. Loomulikult pandi nad kohe võsusisd saagima, koos tüdrukutega. Nad suutsid vastu pidada 1,5 päeva ja siis otsustasid, et see on nende jaoks ikka liiga raske ja küsisisd kergemat tööd. Seda neile loomulikult ei pakutud ja siis nad lihtsalt lahkusid. Erilist muljet nad ei jätnud. Mutt oli selline võimukas ja vennike tuhvlialune. Tegi kõik moorile ette ja taha. No mis elu see on?
Siis oli meil siin veel kaks saksa paari. Mõlemad paarid natuke üle 20ne aastased. Esimene paar lasti lahti ca nädal peale harvesti algust. Lihtsalt nad olid sellised natuke hipide moodi olemisega ja jäid lihtsalt ühele ülemusele natuke jalgu. Samas täiesti õigustatult. Lisaks meeldis neile kanepit suitsetada ja tore, et neist lahti saime.
Teine saksa paar oli 2 päeva kauem. Need oli väljanägemiselt normaalsemad, aga nad lihtsalt ei viitsinud millestki aru saada ja tegid kõike nii nagu ise heaks arvasid. Tüdrukut ei näinud ma 10 päeva jooksul kunagi naermas või naeratamas. Samuti oli neile tere ütlemine limiteeritud. Mõni hommik nad tegid seda, teine hommik mitte. Viimaseks piisaks sai Charliele see kui üks hommikul poiss hakkas jälle omaloomingut tegema ja siis ajas mingit udu, et Rein käskis nii teha. Mait muidugi ütles, et pole mõtet ülemusele rääkida, et nagu nii ei usu sind. Kuna mul suht sitt kees selle jama peale, siis rääkisin ikkagi. Tulemuseks oli nende vallandamine. Neil oli ennemgi jamasid arusaamisega. Lisaks ei viitsinud sakslased enda järel koristada ja toas käidi saabastega. Eks me eestlased olime neile siis teerajajateks kuidas Eestis elatakse. Üldiselt mul polnud üldse kahju kui nad lahti lasti. Selliste inimestega on raske töötada ...
Peale seda toodi üks iirlane ja üks itaallane. Itaalia kutt lasti 1,5 päeva pärast lahti, sest ta ei suutnud midagi õppida (traktoriga sõitmist). Temast on natuke kahju, sest ta tundus selline sõbralik olevat. Iiri kutt on siiani tööl ja suht asjalik.
Peale itaallase lahkumist toodi veel üks iirlane ja üks inglane. Iirlane on esimese iirlase sõber ja on väga asjalik ja jagab matsu, mida tegema peab. Inglane on noor ja suht laisk. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks peaksin teda venelaseks. Tal on nokamüts alati kuklas ja traktoriga sõidab palja ülakehaga. No pida perset? Traktoris on ju konditsioneer olema!
Ühesõnaga nüüd on kiirelt kokku võetud inimesed, kes siit läbi käinud ja kes jäänud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mida noorem on inimene, seda väiksem ettekujutus on tal töötegemisest ja laisem ta on.
Tööst ka natuke. Marite on nüüd tehases tõstukijuht. Põllule pandi inglane ja iirlane. Marite alguses küll punnis vastu, aga inimene harjub ju kõigega. Vahepael oli ta muidugi ka 4 ööd öises vahetuses. Tehases on hea elu, öised vahetusi pole. Mina teen ikka veel igasuguseid jooksvaid toimetusi. Hommikuti vean kärusid tehasesse, vean teahsest lehti minema, annan poistele põllul lõunaid (sõidan suure korjajaga jne), väetan puid, hööveldan teid kui vaja. Nagu Mait enne hooaja algust ütles- ta annab keskmise kolhoosi keevitaja mõõdu välja küll. Ta lihtsalt keevitas sel ajal igasugu asju. Sama on minuga, ma annan ka juba keskmise kolhoosi traktoristi mõõdu välja. Üks päev leidsin puid väetades ridade vahelt surnud suure känguru ja siis Marite välja käidud mõtte peale, et see võib kombaini alla kinni jääda, anti mulle ülesandeks see maha matta. Õnneks pidin seda traktoriga tegema. Kaevasin kopaga augu põõsaste vahele, siis känks kopa peale ja auku. Tegin pilte ka ja filmis samuti seda värki. Kui keegi näha tahab, siis andku teada.
Tuleval reedel-laupäeval on vabad päevad. Sõidame jälle linna ja oleme seekord rahulikult. Ei viitsi enam jaurata nagu eestlastest Soomes ehitusel töötavad vennad (loe: tööd tehakse korralikult, aga vabadel päevadel juuakse ka korralikult). Tsiteerides õde Liinat- sa pead ikka puhkama ka, sa pole enam 20 aastane!
Tegelt on mul kõrini sellest Austraaliast. Ootan juba aega kui saan tagasi olla. Kahjuks või õnneks on see alles sügisel. Piletid nimelt selleks ajaks ostetud. Oleks kindel ja hea töökoht olemas, küllap pühiks kohe selle mandri tolmu jalgadelt...
Ongi vist selleks korraks kõik, jutt sai loomulikult kiiruga kirjutatud, aga küllap andestate kirjavead. Pean varsti magama kobima, sest alustan homme jälle kell 5 hommiku, nagu ka täna. Loodetavasti kirjutab tulevikus tihedamalt. Juhul kui muidugi on mida kirjutada.
Olge siis tublid ja kallistan kõiki,
Teie Rein kaugelt maailma kuklapoolelt.
pühapäev, 30. mai 2010
reede, 14. mai 2010
Eelmisel kolmapäeval algaski kaua oodatud oliivide korjamise hooaeg pihta. Alguses oli planeeritud, et nii põllu peal kui ka tootmises saab olema kaks vahetust (päevane ja öine, seitsmest seitsmeni). Kuid kuna oliivide saak ei ole piisavalt suur, siis mängiti tootmises vahetused ümber. Alguses pidi olema Rein tootmises tõstukijuht, kuid peale paari päeva sai ta ülesandeks teha igasugu erinevaid jooksvaid töid (toomises abiks, põllu peal abiks jne). Kuid ka see eilsest muutus ja nüüd on tema põhitööks oliivipuude pritsimine vajalike ainetega ehk siis suur enamus ajast sõidab traktoriga, nagu minagi tegelikult. Minu ülesanne on sõita Jälitajaga (nii oleks selle otse tõlge eesti keelde ;). Sõidan ülisuure oliivide korjamise masina taga ja püüan oliive enda traktori ette kinnitatud kasti/kopa sisse. Kui kopp saab täis siis tühjendan selle suurde järelkärusse, mille siis traktorist, kui see järelkäru täis saab, tootmisesse sõidutab. Tootmine asub oliivide põllust umbes 3 km kaugusel.
Tööpäevad on meil pikad. Alustame seitsmest ja lõpetame tavaliselt õhtul seitsmest. Eks ta ikka väsitav ole, sest 2 puhkepäeva saame alles järgmise nädala reedel. Aga alguses on ikka hästi põnev ja uus kõik ning see tõttu läheb aeg ka üli kiiresti. Päevad mööduvad suhteliselt kiiresti mõtlemata, et enamus ajast veedamegi tööd tehes. See juures oleme ise täitsa rahul :)
pühapäev, 9. mai 2010
kolmapäev, 5. mai 2010
Mis siis viimase kahe nädala jooksul on meil siin toimunud...
Auto osas ei ole veel siiani täit selgust aga tundub, et asjad liiguvad siiski meie kahjuks. Ehk siis tuli välja, et auto parandus töökoda mõtles ümber ja hindas auto korda tegemise hinnaks 2366 doltsi ja kindlustus tahaks nüüd meie autot ikkagi korda teha. Ei ole me aga sellega väga päri ja ootame nende poolt mingit muud lahendust. Otse öeldes siis tahaks, et nad meilt ikkagi auto ära võtaks ja selle ka vastavalt auto väärtusele kompentseeriks. No eks näis, varsti on ehk selgus majas.
Ja no haiglast ja kiirabist oleme ka nüüd lõpuks oma arved kätte saanud. Ja nagu karta oli, midagi head sealt ei tulnud. Tuli hullem kui olime ennustanud. Ainuüksi kiirabi väljakutse 730 dollarit...jaa, kirjutasin õigesti seitsesada kolmkümmend. Võtab ikka kurvaks küll kui selle peale mõelda, et mis selle raha eest kõike oleks saanud. Aga noh, kuna tegemist ei olnud siiski lihtsalt tähelepanu vajadusega ja tol hetkel oli see õige otsus, siis mis seal ikka...raha tuleb, raha läheb. Maksame siis osaliselt oma kindlustust nö. tagant järgi. Enda lollus, et ei suutnud varem oma kindlustust pikendada. Aga nüüd on igatahes 7-eks kuuks tehtud.
Viimased nädalavahetused möödusid jälle toredalt koos toredate inimestega. Nädal peale suurt sünnipäevapidu käisime jälle Triin-Liisil ja Kunnil külas. Traktori rooli tagant jõudis linna ka Mart, kes Aussi saabudes T ja K juures nädalakese elas ja kellega meil oli ka au tuttavaks saada. Käisime päeval rannas, seda rohkem koerte lõbuks ja õhtul tegime väljas grilli, et veel sügise saabudes ilusat ilma nautida. Öösel tõmbas aga ikka juba täitsa külmaks ära. Ma ei saanud isegi karvaste susside jalga tõmbamisega oma varbaid soojaks. Lõpuks, see oli juba muidugi suhteliselt öösel, ei jäänudki muud üle kui tuli sisse ära kolida.
Järgmiseks päevaks olid igasugu tegevused planeeritud aga jõudsime teostada vaid ühe. Aga see eest oli väga hea ka. Nimelt siis peale hilist ärkamist, duššitamist ja söömist ja niisama aias chillimist läksime kõik koos kinno. Meil Reinuga muide Austraalias esimene kinokogemus. Ja esimene 3D. Ja ei pidanud pettuma. Avatar ise oli hea film aga kuna ka veel 3D´s, siis elamust oli nagu öeldakse kogu raha eest. Triin-Liis ja Kunn muide olid seda juba ühe korra näinud aga ka teist korda ei jätnud külmaks. Läheks ise ka teist korda vaatama.
Eelmine laupäeva käisime jälle Kadi ja Maiduga koos ostlemas. See kord aga mitte Joondalupis vaid Midlandis, kus samuti suhteliselt ühe koha peal on igasugu poode ja toidukohti. Ja nagu eelmisel ostupäevalgi, sai ka see kord päev märkamatult läbi. Õhtul koju tagasi jõudes tegime maja taga grilli. Elaval tulel küpsetasime liha. Kadi ja Mait pakkusid kõrvale hapukapsast. Katrin küpsetas tsukiinilõike. Ühe saksa paari kutsusime ka punti ja tegime korraliku ühise söömaaja.
Kuna esmaspäevaks oli meil töökoha poolt Perthis kinni pandud kõigile tõstukijuhi lubade kursis, siis otsustasime, et targem on juba pühapäeval kohale minna, et samal hommikul ei peaks nii vara startima. Et Kristjan ja Liis kutsusid meid juba laupäeva õhtuks külla aga meil oli kodus juba grill planeeritud ja tuli ära öelda. Siis saigi nendega kokku lepitud, et öömaja pühapäevaks saame nende poolt.
Pühapäeval kella kolmest olime neljakesi (mina, Rein, Katrin ja Elar) nende ukse taga. Plaanis oli footy´it vaatama hakata aga kohale jõudes oli muudki targemat teha ja nii käiski mäng vaid tagataustaks. Nagu arvata oli, et kui Kristjani ja Liisi juurde minek, et siis nii kergesti varakult magama ei minda. Kuigi jah, kui aus olla, siis magama saime päris normaalsel ajal (~23) aga õhtu ei näinud väga pühapäevaõhtu moodi välja (arvestades seda, et järgmine päev on tööpäev ja meid ootas eest tõstukilubade tegemine).
Tegime garaažis pinksi turniiri, mängisime pokkerit ja nautisime Liisi kokakunsti. Nalja sai...
Plaanisin kirjutada ka meie tööelust aga praegu teen nüüd küll pausi ja jätkan järgmine kord (vb. homme). Oliivide korjamise hooaeg algas eile. Praeguseks on mul 12 tunnine tööpäev seljataga (enamasti möödus see traktori roolis) ja silm vajub vägisi kinni. Rein peaks ka varsti jõudma (~01 öösel) oma öisest, täna küll lühendatud, sest oliive ei jõutud päeval tootmisesse piisavalt varuda, vahetusest koju. Ok, head ööd!
Auto osas ei ole veel siiani täit selgust aga tundub, et asjad liiguvad siiski meie kahjuks. Ehk siis tuli välja, et auto parandus töökoda mõtles ümber ja hindas auto korda tegemise hinnaks 2366 doltsi ja kindlustus tahaks nüüd meie autot ikkagi korda teha. Ei ole me aga sellega väga päri ja ootame nende poolt mingit muud lahendust. Otse öeldes siis tahaks, et nad meilt ikkagi auto ära võtaks ja selle ka vastavalt auto väärtusele kompentseeriks. No eks näis, varsti on ehk selgus majas.
Ja no haiglast ja kiirabist oleme ka nüüd lõpuks oma arved kätte saanud. Ja nagu karta oli, midagi head sealt ei tulnud. Tuli hullem kui olime ennustanud. Ainuüksi kiirabi väljakutse 730 dollarit...jaa, kirjutasin õigesti seitsesada kolmkümmend. Võtab ikka kurvaks küll kui selle peale mõelda, et mis selle raha eest kõike oleks saanud. Aga noh, kuna tegemist ei olnud siiski lihtsalt tähelepanu vajadusega ja tol hetkel oli see õige otsus, siis mis seal ikka...raha tuleb, raha läheb. Maksame siis osaliselt oma kindlustust nö. tagant järgi. Enda lollus, et ei suutnud varem oma kindlustust pikendada. Aga nüüd on igatahes 7-eks kuuks tehtud.
Viimased nädalavahetused möödusid jälle toredalt koos toredate inimestega. Nädal peale suurt sünnipäevapidu käisime jälle Triin-Liisil ja Kunnil külas. Traktori rooli tagant jõudis linna ka Mart, kes Aussi saabudes T ja K juures nädalakese elas ja kellega meil oli ka au tuttavaks saada. Käisime päeval rannas, seda rohkem koerte lõbuks ja õhtul tegime väljas grilli, et veel sügise saabudes ilusat ilma nautida. Öösel tõmbas aga ikka juba täitsa külmaks ära. Ma ei saanud isegi karvaste susside jalga tõmbamisega oma varbaid soojaks. Lõpuks, see oli juba muidugi suhteliselt öösel, ei jäänudki muud üle kui tuli sisse ära kolida.
Järgmiseks päevaks olid igasugu tegevused planeeritud aga jõudsime teostada vaid ühe. Aga see eest oli väga hea ka. Nimelt siis peale hilist ärkamist, duššitamist ja söömist ja niisama aias chillimist läksime kõik koos kinno. Meil Reinuga muide Austraalias esimene kinokogemus. Ja esimene 3D. Ja ei pidanud pettuma. Avatar ise oli hea film aga kuna ka veel 3D´s, siis elamust oli nagu öeldakse kogu raha eest. Triin-Liis ja Kunn muide olid seda juba ühe korra näinud aga ka teist korda ei jätnud külmaks. Läheks ise ka teist korda vaatama.
Eelmine laupäeva käisime jälle Kadi ja Maiduga koos ostlemas. See kord aga mitte Joondalupis vaid Midlandis, kus samuti suhteliselt ühe koha peal on igasugu poode ja toidukohti. Ja nagu eelmisel ostupäevalgi, sai ka see kord päev märkamatult läbi. Õhtul koju tagasi jõudes tegime maja taga grilli. Elaval tulel küpsetasime liha. Kadi ja Mait pakkusid kõrvale hapukapsast. Katrin küpsetas tsukiinilõike. Ühe saksa paari kutsusime ka punti ja tegime korraliku ühise söömaaja.
Kuna esmaspäevaks oli meil töökoha poolt Perthis kinni pandud kõigile tõstukijuhi lubade kursis, siis otsustasime, et targem on juba pühapäeval kohale minna, et samal hommikul ei peaks nii vara startima. Et Kristjan ja Liis kutsusid meid juba laupäeva õhtuks külla aga meil oli kodus juba grill planeeritud ja tuli ära öelda. Siis saigi nendega kokku lepitud, et öömaja pühapäevaks saame nende poolt.
Pühapäeval kella kolmest olime neljakesi (mina, Rein, Katrin ja Elar) nende ukse taga. Plaanis oli footy´it vaatama hakata aga kohale jõudes oli muudki targemat teha ja nii käiski mäng vaid tagataustaks. Nagu arvata oli, et kui Kristjani ja Liisi juurde minek, et siis nii kergesti varakult magama ei minda. Kuigi jah, kui aus olla, siis magama saime päris normaalsel ajal (~23) aga õhtu ei näinud väga pühapäevaõhtu moodi välja (arvestades seda, et järgmine päev on tööpäev ja meid ootas eest tõstukilubade tegemine).
Tegime garaažis pinksi turniiri, mängisime pokkerit ja nautisime Liisi kokakunsti. Nalja sai...
Plaanisin kirjutada ka meie tööelust aga praegu teen nüüd küll pausi ja jätkan järgmine kord (vb. homme). Oliivide korjamise hooaeg algas eile. Praeguseks on mul 12 tunnine tööpäev seljataga (enamasti möödus see traktori roolis) ja silm vajub vägisi kinni. Rein peaks ka varsti jõudma (~01 öösel) oma öisest, täna küll lühendatud, sest oliive ei jõutud päeval tootmisesse piisavalt varuda, vahetusest koju. Ok, head ööd!
Tellimine:
Postitused (Atom)
