Lapsed tuppa, tali tuleb!

Sellel kolmapäeval oli siis kauaoodatud päev millal lõppes oliivide korjamine GinGinis. Minu kaks eelnevat nädalat möödusid tehases öises vahetuses tõstukiga sõites ja Maritel sama töö, aga päevases. Eks me siis nägime teinetest kui vahetuste üleandmine oli. Päris väsitav on selline elu. Lõpuks küll sain öisesse graafikusse ilusasti sisse, aga ikkagi on mingi blokk ees, ei meeldi lihtsalt öösiti tööd teha! Viimasel päeval võtsime natuke napsu ja pakkisime asjad, sest kahjuks meile kohta vanas farmis ei olnud. Sinna jäeti Katrin ja Elar. Meie, Mait, Kadi ja kolm ülejäänut kupatatid 500 km lõunasse. Üks poiss loobus, sest talle ei sobinud samuti öised vahetused. Mul oli tegelt sellest kahju, sest ta oli nn. uutest eestlastest kõige asjalikum. 20 aastase kohta isegi üllatavalt asjalik.
Neljapäeva hommikul jätsime Charliega hüvasti ja võtsime suuna Perthi. Kurb oli see lahkumine, sest tegelikult oli meie esimene eelistus vanasse kohta jääda. Üldiselt on meil enamus lahkumisi siin Austraalias kurvapoolsed olnud. Sydney ja Cobram väljaarvatud muidugi. Sõitsime linna, ajasime omi jooksvaid asju pangas ja muudes kohtades ning õhtuks läksime Kuno ja Triinu juurde. Triinul oli sünnipäev ja siis me vaikselt tähistasime seda. Laualt võis leida kõike head ja paremat- rosolje, kartulisalat, küüslauguleivad, sealiha jne jne. Õhtul vaatasiem jalgpalli ja sain selle MMi parima elamuse. Nimelt kaotas Itaalia Slovakkiale ja nad pidid kohvreid pakkima minema. Samut sai üle pika aja ära nähtud sulasepoiss Mart kes oli ka Jaanipäeva puhul Perthi linna hulkuma lastud. Muidu ta pesitseb mingi 700 km Perthist.
Reedel ärkasime vara ja tegime kohustusliku poetuuri, sest 2 nädala toit oli vaja ju osta. Peale seda oli ainult 330 km jäänud sõita uude kohta. Tee peal "püüdsime kinni" kombaini mis saadeti vanast kohast uude kohta. Nad startisid samal hommikul GinGinist. Kuna nad tegid ka peatuse, siis lobisesime nendeganatuke ja sõitsime edasi. Kombaini transportimine käis muidu suure treileriga mille ees sõitis Peter oma dziibiga ja taga Carrick enda omaga. Mõlemal autol olid kollased vilkurid ja suured kollased sildid - Suuremõõtmeline veos. Esimesee auto ülesanne on siis hoiatada vastu tulevaid autosid, sest kombain oli treileri äärtest tõesti üle ja kitsamates kohtades võttis veos ole poole tee laiusest. Lahe oli vaadata kuidas kõik autod aupakklikult teeäärde tõmbasid. Muideks selline transportimine on siin igapäevane ja pikemate sõitude puhul näeb paar-kolm korda selliseid eskorte ja veokeid. Isegi suuri maju veetakse sedasi.
Peterilt saadud näpunäidete järgi jõudsime ilusast kohale ja saime ka peale pisikest viivitust majja sisse kolida. Nimelt polnud keegi maja uksi lahti teinud ja siis me otsisime kust võtit leida. Lõpuks ka selle saime. Maja on nagu maja ikka, kolma magamistuba, telekatuba, suur köök, wc, dushiruum ja siis veel pesuruum. majal muidugi soojustust pole, aga see eest on kamin. Kaminal pole muidugi soojamüüri, see tähendab seda, et soe on ainult siis kui tuli all on. Samuti kütab see kamin ainult telekatuba. Teisi tubasid ta lihtsalt ei jõua kütta, sest kogu soojus ju läheb enamasti korstnasse. eks me hoiame oma magamistoa uksi lahti päeval ka, sest tuli on 24h all. Öösel paneme vastavalt vajadusele toas puhurid tööle. Selles mõttes oli eelmises kohas parem, et seal olid konditsioneerid ja mingit muret polnud. Kuigi vahel vastu hommikud külmusid ka need ära, sest väljas läks päris külmaks. Viimasel ööl oli isegi nii palju külma, et meie auto katus polnud mitte härmas vaid lausa jääs.
Meie majas elab peale minu ja Marite veel Mait ja Kadi. Teised paigutati 2 km kaugusel asuvasse elamisse. See pole küll nii mugav kui siin, aga ega midagi hullu ka pole. Mul on selel üle heameel, et meid siin ainult 4 on, sest 10 kesi ühes majas nagu eelmises kohas olime on ikka elada päris väsitav. Seda ka veel, et siia saabudes kasutati sda maja viimati aasta tagasi. Seega oli maja mõnusalt niiske. Esimese asjana tuletasin meelde kuidas puude lõhkumine käib, sest kaminasse oli vaja ju tuli saada. Mis te ise arvate kui kiiresti kaminasse tule saab? Mitte eriti kiiresti!
Esimene tööpäev pidi olema meil eile (laupäeval), kahjuks jõudis kohe esimesel päeval esimese poole tunniga kombaini radiaator üles öelda. See tähendas, et meie tööpäev ei hakkanud mitte kell 7 hommikul vaid kell 13. Hommikut sisustasin sellega, et lõhkusin 2,5 tunniga ära kogu puud mis meil siin olid ning vedasin nad varju alla tahenema. Eks näis kauaks neist meile jagub. Kaheks nädalaks kindlasti.
Muideks mina sõidan siin selle käru moodi asjaga kuhu kombainist marjad kukuvad. Küllap olete fotkist ka pilte näinud. Marite on tehases tõstukijuht. Mõlemad oleme esimesed kaks nädalat päevases ja eks näis mis tulevikus saama hakkab. Täna hommik algas jälle kombaini remontimisega. Sel korral oli tuksis süsteem millega ühte ratast saab pöörata. See sai korda 1,5 tunniga ja lõunani saime rahulikult tööd teha, siis tuli Carrick ja teatas, et tehases oli mingi mootor läbi põlenud. See tähendas jälle poolikut päeva ja elektrik saab seda remontima tulla alles homme või isegi veel hiljem kunagi. Seega pole ka selge kas homme midagi siin toimub. Vaba aega sisustasime sellega, et väänasime meie autoporitiiba välja. See on sellest 2 kuu tagusest avariist ja igaks petteks tegime seda natuke paremaks.
Mobiililevi on siin parem, aga töötavad ainult next G telefonid. See tähendab, et Marite telefon on täitsa kasutu siin. Eks vaatame, ehk ostame talle uue. Minu oma töötab korralikult ja netipulk samuti. Seega kes tahab võib helistada iga kell! öösiti muidugi lülitan telefoni välja, sest mõnel vennikesel on kombeks öösiti ja neriti just nädalavahetustel öösiti helistada :)
Meenus üks lahe seik eelmisest kohast. Nimelt kui me seal kunagi Charliega traktori esisilda remontisime, siis alguses pesin kõik lahtivõetud osad bensiiniga puhtaks ja peale seda panin nad nafta sisse ligunema. Mingi hetk panin sellise hooga ühe vidina nafta sisse ja siis olid mu püksid kõik naftaga koos. Õhtul pesi pesumasin püksid puhtaks, aga kui ma neid kuivatisse panin, sisi oli terve meie elamine naftahaisu täis :D Pesumasin lihtsalt ei pesnud pükse puhtaks, õigemini läks veel kaks korda ennem kui nad enam nafta järgi ei haisenud.
Eile nägime siin osalist kuuvarjutust. Muidu on hetkel täiskuu, aga kella kaheksa paiku õhtul oli näha ainult pool kuud.
Muidu on kõik hästi, aga külm on siin tõesti. Päeval naljalt üle 15 kraadiseid päevi pole ja öösiti on kuskil 3-5 kraadi ringis. Vihma sajab ka praegusel aastaajal päris tihti. Sellel aastal pole veel korralikult sadama hakanud, aga olukord on meile tuttava, sest eelmisel aastal samal ajal olime siit 100 km lääne pool armsas Manjimupis. Loodetavasti väga palju sadama ei hakka, sest Marite peab töötama lageda taeva all.
Eks olge tublid ja jooge ikka Vana Tallinnat!
Rein

Oliivid, oliivid ja veel oliive

Mis meil siis uut siin juhtunud on. Tegelikult mitte midagi sellist põrutavat. Eelmisel reedel lahkusid inglane ja iirlane. Alguses pidi lahkuma ainult inglane, aga miskipärast otsustasid reede hommikul ka iirlased lahkuda. Kuna meil olid vabad päevad, siis viisime nad linnapiirini ja sealt edasi matkasid nad rongiga linna. Hea uudis oli see, et alguses plaanitud 2 päeva asemel saime 4 päeva puhata. Põhjus oli selles, et viimasel päeval enne vabu päevi läks kombainil diislipump katki ja uut ei olnud kuskilt saada. Õigemini polnud seda kuskilt Austraaliast saada. Kombainil on Fiati mootor ja sellele selliseid haruldasi mootoreid ei ole palju siin mandril. Seega oli kaks võimalust- tellida Euroopast või siis vana lasta restuareerida. Kuna tellimine võtab aega 2 nädalat (sic!), siis otsustati vana restaureerida.

Inglase ja iiralse asemel saime 4 eestlast. Ühe tüdruku ja 3 poissi. Üks poiss on 25 aastane ja teised 20 aastased. Eks nad on paremad küll kui kõik eelnevad 10 inimest, kes siit kuu aja jooksul läbi on käinud. Aga eks ka neil ole omad väiksed vead. 20 aastane inimene on ikka 20 aastane inimene, eriti kui eelnev töökogemus puudub. Samas ega ma ei hädalada, saavad ilusasti hakkama ja eks tuleb anda ka aega neil atra seada.

Marite töötab ikka tehases tõstuki peal ja mina teen kõike jooksvaid asju mis vaja on. Konkreetset Tööd nagu mul polegi. Tänasest otsustati, et tehas hakkab tööle kahes vahetuses. Kumbki vahetus 9 tundi ja mina olen selles mis on kella 16-01. Hakkan uuesti tõstukiga sõitma. Samas ma ei usu, et seda kahte vahetust pikaks ajaks on. Järgmistest oliiviblokkidest enam nii palju marju ei tule ja küll nad siis jälle muudavad seda.

Siin on marjade korjamist veel maksimaalselt 2 nädalat ja eks siis paistab, mis edasi saama hakkab. Kui meid vajatakse ka järgmises kohas, siis tõenäoliselt liigume 500 km lõunapoole. Samas pole ma enam nii väga kindel kas ma tahangi sinna minna. Parema meelega jääksin siia edasi ja töötaksin siin. Põhjus on väga lihtne miks ma sinna minna ei taha, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Eks osad inimesed teavad põhjust. Aga mida ma siin heietan, keegi pole meile ju pakkunud seda varianti veel (tegelt pole ametlikult kellegile pakutud, aga mõned saavad kindlasti pakkumise). Eks tuleval nädalal oleme targemad.

Vabadel päevadel käisime Perthis. Esimesel õhtul olime Liisi ja Kristajani juures ja jõime õlut nende legendaarses garaažis. Lisaks meile olid seal ka meie teised töökaaslased ja Triin-Liis ja Kuno. Ööseks läksime Kunni ja Triinu juurde. Järgmisel päeval asjatasime niisama. Käisime poodides ja laenutasime õhtuks kaks filmi mida vaadata. Triin tegi ahjulõhet ja nii me siis tiksusime seal vaikselt. Pühapäval läksime Pallode juurde. Kuno ja Triin-Liis olid ka kaasas. Nad said mingi kuua aega tagasi Pallodega tuttavaks. Mängisime seal tennist ja sõime ning jõime. Maretil oli sünnnipäeva ja seda sai ka natuke tähistatud. Esmaspäeval korjasime kaks uut eestalast peale ja tõime nad farmi. Enne seda oli muidugi kohustuslik söögi ostmine.

Kõik on meiega muidu hästi. Samuti ärge tehke enam mingit paanikat. Mainisin juba mingi kuu või rohkem tagasi, et me telefone kasutame ainult linnas. Siin on meil telefonis netikaart, aga Marite juba kirjutas ka sellest eile.

NB! Halvad inimesed Eestist, järgmine kord kui te Vana Tallinnat joote, siis võtke minu terviseks ka ja mõelge minu peale.
Jälle kuulmise ja nägemiseni,
Rein

Ärge muretsege!

Minu telefon on endiselt leviaugus. Ja Reinu telefonis on enamus ajast netikaart, mis tähendab, et me ei pruugi teie kõnedele ja sõnumitele kohe vastata. Kui on miskit kiiret, siis võib saata e-maili, sest korra netis käime põhimõtteliselt iga päev. Või siis sms´i meie netikaardile (+61419343888).

Meil on ikka hästi. Enamus aega möödub töö tähe all. Mingeid põrutavaid uudiseid ei ole. Fotkisse üritan ka tasapisi pilte juurde riputada.

Olge mõnusad!