27.07 (Marite jutt) Tegin eile ka neti teel teise aasta viisa taotluse ära. Taotlust lõpetades sain teate, et pean veel lisaks kopsupildi tegema ja arsti vastuvõtule minema. Rein sai tol korral sama teate aga kui olime jõudnud juba arstile aja kinni panna ja kopsupilt oli tehtud, siis avastasime, et meilile oli vahepeal tulnud kiri, et tegelikult ei ole vaja arsti vastuvõtule minna. Vedas. Ma nüüd ka loodan ja ootan, et äkki saan ka meilile samasisulise kirja. Seni ei ole kahjuks midagi saabunud. Aga tegelikult kui isegi pean arsti vastuvõtule minema, mis siis ikka, eks maksan viisa tegemise eest natuke rohkem. Kopsupilt on õnneks tasuta, vähemalt Manjimupi haiglas. Aga Manjimupi jõuame suure tõenäosusega tagasi selle nädala lõpus ehk siis saan arsti juurde minne mitte enne kui järgmisel nädalal. Ja peale seda kui pilt tehtud ja arsti juures käidud, siis võin alles oma teise aasta viisa vastust meilile oodata. Aga arvan, et viisa saamisega ei tohiks küll mingit probleemi olla.

26.07 (Marite jutt) Oleme nüüd 3 päeva uues kohas puid istutanud. Pinnas suhteliselt hea, kohati isegi liiga pehme. Mõne koha peal peab lausa vette istutama. Kaks korda on jalg nii sügavale vajunud, et täpselt kummiku ülemisel piiril on vesi pidama jäänud. Nao´l ei läinud nii õnneks ja reede sai ühe jala ikka täitsa korralikult märjaks. Aga ega sellest midagi väga hullu ei ole ka, sest hea on see, et viimased kolm päeva on ilmad nii ilusad olnud. Päike paistab ja vihma ei saja (kui siis ainult öösel). Reede tõi Mark meile kasutada ka uuema bike, kuna vana keeldus hommikul niiskusega tööle minema.
Aa reede keset töö tegemist jooksid kolm känguru suhteliselt lähedalt üle vagude. Nad ikka hüppavad nagu vedrude peal. Ja siis kui aiani jõudsid, mis oli enne metsa, siis nagu muuseas hops ja olidki üle traat aia.

Laupäeva päeval peale tööd ja poes käiku tegime siin samas karavan pargis barbequed. Peale sööki otsustasime, et nüüd on viimane aeg Reinul juuksed lühemaks lõigata. Seda ka tegime aga enne kui sai valmis lõplik korralik soeng katsetasime kõik võimalike nõmedaid variante. Kõige nilbem oli see hetk, kui kogu pea oli juba kenasti lühike aga vaid ette jätsime pika tuka. Appi, see oli ikka väga nõme (meenutas nagu vene rahvusest noorukit). Eks pildid räägivad enda eest.

Pühapäeval toimetasime ja vedelesime (lugesime ajakirju, surfasime netis, tegime süüa) niisama. Pesime oma töö autot, mis oli ikka väga, väga räpane, sest ega ükski backpacker seda suure tõenäosusega enne puhastanud ei olnud. Endal on nüüd lihtsalt mugavam autos olla. Ma tegin ka päeval tunnise jalutuse Kojonupi peal. Aga ega tegelikult midagi huvitavat ei avastanudki. Üks peatänav ongi, kus üks toidupood ja siis paar toidukohta (bakery, country kitchen) , postkontor, politsei ja kohtumaja, apteek, tööriista kauplus, kool, kirikud jms aga enamus kohti oli muidugi pühapäeval kinni.
Loodame, et jõuame järgmise nädalaga siin kandis kõik puud ära istutada ja saame jälle tagasi kodusesse Manjimupi minna.

Lesson to learn

22.07 (Marite jut) Pühapäeval pani RAC töötaja kiiresti mingi traadi abiga meie auto tööle ja siis sõitsimegi Manjimupi, kus jätsime oma auto Mick´s Autowork kõrvale (oleme seal alati oma autot ülevaadata ja parandada lasknud). Korra käisime ka hotelli toast läbi ja jätsime mõned asjad hotelli. Nt söögiriistad, sest meil siin karavanpargis on kõik olemas. Tagasi Kojonupi sõitsime ülemuse vana Holdeniga.

Täna lõpetasime selles kohas, mille pärast siia tulime, puude istutamise. Aga ülemuse poeg küsis eile, et kas oleme nõus Kojonupis veetma veel ühe nädala, sest tegelikult siit mingi 15 min autosõidu kaugusel on veel üks suhteliselt suur maalapp, mis tuleks täis istutada. Peale natukest mõtlemist olime nõus, sest tegelikult on mõnus olla ise enda peremees. Ülemus ise ei käi siin üldse koha peal. Tema poeg, Mark käib aeg ajalt läbi nagu täna ja kuulab mis meil mureks ja aitab ka nats teha ja eks vaatab ka kuidas hakkama oleme saanud. Saame ilma ülemusteta täitsa hästi hakkama, kui välja arvata mõned väiksemad jamad. Esmaspäev jäi meil näiteks auto kinni, millel olid puud peale laotud. Kuna rehvid on sel suhteliselt peenikesed ja puudest ka raskus taga ning vihmast oli maapind pehme, siis juhtuski. Me ei jõudnud isegi põllule väga lähedale sõita, kui ilus roheline muru osutus petlikuks st liiga pehmeks. Õnneks sõitis tol päeval maaomanik seal ringi ning tuli appi. Kuna auto tegelikult väga kinni ei olnud, siis piisas kui kõikidest rehvidest natuke õhu välja lasime ja autot tagant lükkasime. Alguses muide maaomanik natuke pahandas meiega, kuna arvas, et meie süü läbi oli lamba pääsenud istutatud alale ja osad puud välja kiskunud ja pealt ära söönud. Tegelikult aga viimane inimene, kes reedel oma autoga pinnasess kinni jäi, mingi valitsuse tegelane. Ju see siis jättiski värava hetkeks lahti ja lambad saidki sisse.

Aga jamadest veel nii palju, et pidevalt meil kaob midagi ära. Ma ei tea, mitu korda me oleme kellegi vihmapükse ja vihmamantlit käinud põllu pealt otsimas. Siis läks üks päev kaduma meie vajalik mõõtmise pulk (mõõdame sellega puude vahemaid). Eile tööpäeva lõpus ei suutnud kuidagi leida kaarti, kus kirjas mis puid kuhu istutama peab. Helistasime siis Mark´ile, et äkki jäi kaart tema kätte aga ta kinnitas, et enne tema lahkumist jättis ta selle bike peale. Ega siis muud üle ei jäänudki, kui otsustasime, et täna esimese asjana tuleb see kaart kuskilt vagude vahelt üles leida. Enne aga veel kui hakkasime kaarti otsima avastasime, et kaduma on läinud ka auto (millel puud peal) võtmed. Kuna tavalise sõiduautoga põllule väga lähedale ei sõida, siis jätame alati oma asjad sh. toidukraami, just sellesse autosse. Kui aga hakkasime asju autosse tõstma selgus, et kellegil ei olnud võtit, millega uksi avada. Kuna eile oli Rein viimane, kes sellega sõitis, siis ainuke kelle otsa süüdistavalt oli vaadata, oli tema. Katsusime kõik taskud ja kotid läbi aga mida ei olnud, seda ei olnud. Muud siis üle ei jäänudki, kui mina, Tõnis ja Nao alustasime kaardi otsinguid ja Rein sõitis läbi kõik võimalikud kohad, kus ta arvas, et võti võiks olla. Ta sõitis isegi tagasi Kojonupi ning otsis ka karavanist ja küsis poest, kus eile käisime. Tagasi tuli ta aga tühjade kätega. Helistas isegi Mark´ile ja ütles, et kahjuks selline lugu. Me olime õnneks selle ajaga kaardi põllult üles leidnud ja saanud tööd alustada. Kui Rein ka lõpuks tagasi jõudis, siis ta ütles, et ta suhteliselt kindlalt teab, et jättis autovõtmed Holdeni. Mulle aga meenus see peale, et eile peale tööd poodi minnes haarasin autos kolm müslibatooni paberit just sealt, kuhu Rein mäletas, et oli võtmed jätnud ja viskasin poe ees olevasse prügikasti. Kuna süda ei andnud ikka rahu, siis otsustasin, et käin ka Kojonupis ära ja vaatan ehk ikkagi on need võtmed seal. Sõitsin siis linna ja kui eemalt nägin, et prügikast on endiselt veel ääreni täis nagu eile, siis tekkis lootus, et ehk leiangi need sealt. Tasus mul vaid ühte müslipaberit liigutada, kui nägingi, et võti oligi seal. Helistasin siis kohe Mark´ile ja teatasin, et kõik kadnud asjad on leitud. Õnneks lõppes kõik hästi. Mulle igatahes: lesson to learn.

Nagu ka ennist kirjutasin, siis jääme Kojonupi veel ka järgmiseks nädalaks, et siin lähedal veel üks ala puid täis istutada.l Rein ja Nao käisid peale tööd Mark´iga seda kohta üle vaatamas. Enamust sellest alast pidavat olema hea pinnasega, puud keskmisest suuremad. Eks siis homme näeb kuidas meil seal kujuneb.

Tervitused Kojonup´ist

19.07. (Marite jutt) Minu sünnipäevast on nüüd juba nädalake möödas ja vahepeal on siin igasugu põnevaid ja mitte põnevaid asju juhtunud. Püüan siis ajas tagasi minna ja lühidalt nendest juhtumisest kirjutada.

Nagu Rein eelmine kord kirjutas, siis sünnipäeva hommikul olid meil silmad kõpsti juba kell 5 lahti ja tundus mõttetu lihtsalt niisama edasi vedeleda. Mina siis panin kohe kapsad hauduma ja Rein hakkas riideid pesema. Mõne aja pärast teatas Rein, et tal on vaja poodi minna ja siis ta tuligi tagasi koos värskete saiakestega otse kohalikust pagariärist. Peale hommikusööki ja muid toimetusi tegime ka ühe poetiiru ja siis kella ühe paiku läksimegi Timberparki neljakesi (mina, Rein, Tõnis ja Nao) sünnipäeva puhul barbequed tegema. Ilm oli ilus päikseline; kapsad, liha ja kartulid maitsesid hästi, Vana-Tallinn oli ka kiirelt otsas ja seltskond oli hea, kõne kodustelt ja kõik oligi tore. Peale barbequed seadsime end mugavalt telekatuppa ja vaatasime kohaliku footit, kriketit ja bowlingut (kuulide veeretamine murul) jm. U. 19 paiku tundsime, et väsimus on nii suur, et nüüd oleks õige aeg lihtsalt magama minna. Olime end juba enam-vähem magama sättima hakanud, kui helistas Tõnis ja ütles, et meid oodatakse all pubis õhtust sööma. Kuna meil olid kõhud juba kõigest heast ja paremast täis, siis otsustasime, et jätame täna õhtusöögi vahele. Kuid Tõnis helistas veel kord ja ütles, et meid ootab all kook. Isegi siis mõtlesin, et ah vahet ei ole, ei viitsi. Lõpuks aga oli meil pubist baaridaam ukse taga ja nõudis, et me kindlasti alla kooki sööma tuleks. No ega meil siis enam midagi muud üle jäänud, kui end alla vedada. Neljakesi alla pubisse minnes oli tore üllatus, et sünnipäev on hoopis Reinul ja Naol. Vähemalt nii oli baaridaam A4 lehele kirjutanud: Happy Birthday Rein and Naomichi!!! Meil muidugi nalja kui palju. Shokolaadikook oli väga hea.
Selline oligi minu sünnipäev Austraalias. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!

Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval enne lõunat alustasime sõitu Pembertoni poole. Olime seal tegelikult juba 2 korda käinud. Esimesel korral kui ostsime auto (14.02), siis käisime ühes rahvuspargis, kus tol korral oli kuiv ja seega ei olnud seda efekti nagu seal nüüd nägime. Nüüd oli vett väga palju ning kosk (Peedelup Falls) ja jõgi mühises ja vahutas päris korralikult. Jalutasime siis seal ringi ja nautisime loodust. Enne Pembertonist tagasi sõitu nägime ühte mudellennukit taevas tiirutasime ja otsustasime minna lähemalt uurima, et kes sellega mängib. Üks sõbralik kohalik tegigi meile väikse demonstr.lennu. Lennuk ise oli mudellennuki kohta päris suur (25 korda väiksem päris lennukist) ja lennukis istus ka piloot. Manjimupi tagasi jõudes proovisime ära ka siin populaarse toidukoha, mis nüüd avati ka Manjimupist, Subway. Kohapeal küpsetavad erinevaid pikki saiu, mille vahele saad valida kõik võimelike värskeid salateid, vorste ja juuste ja kastmeid.

Alates kolmapäevast (15.07) oleme neljakesi töölähetuses Kojonup´is. See on Manjimupist u.140 km. Hommikul laadisime oma auto nädalaks vajalike isiklike asjadega täis ja sõitsime tööle st. puid istutama. Peale tööd võtsime suuna Kojonupi kesklinna suunas, kus Mark (ülemuse poeg) oli meile teinud Royal Hotel´i broneeringu. Hotelli kõrvale autot parkides oli juba väike kahtlus, et ega see seest ei näe sama „hea“ välja kui väljast? Sisenedes pubisse, mis oligi ühtlasi ka nagu vastuvõtulaud, siis süvenes arvamus sellest kohast veelgi. Aga niipea kui meile näidati tubasid saime aru, et sinna me ööseks ei jää. Ma arvan, et sealt oleks saanud kõik võimalikud putukad endale külge, kuna tubades ei olnud mitte mingisugust soojustust, mis tähendab, et tubades valitses niiskus. Natukest arutlust omavahel helistasime Mark´ile. Ütlesime, et oleme nõus kas või igapäev nii pika maa tööle ja tagasi sõitma, kuid sellisesse kohta me ööseks jääda ei taha, isegi mitte üheks ööks. Mõne aja pärast helistas ta tagasi ja ütles, et läheks vaataks mis olukord on Kojonupi karavanpargis. Õnneks oli karavanpark mitu korda hubasem ja parem ning otsustasime võtta siin esialgu 2 ööd. Esimese öö olime ühes väikses karavanis neljakesi. Meil Reinuga oli kahene voodi ja Tõnis ja Nao magasid narivoodis. Ruumi neljale oli karavanis suhteliselt vähe aga vähemalt tundsime end hästi, eriti kui mõtlesime, et oleksime pidanud seal õudsas hotellis ööbima. Hotelli nime see igaljuhul ei vääri.

Järgmisel päeval (reedel) aga mõtlesime, et oleme nõus siin karavanpargis olema ka järgmisel nädalal 3 või 4 päeva ehk siis nii kaua kui jõuame siin piirkonnas puud ära istutada. Peale tööd läksime sellest karavanpargi omanikuga rääkima ja siis ta pakkus välja, et kuna kavatseme siin ööbida pikemalt, siis ta pakub meile suuremat karavani (kahe toaga) ja soodsamat hinda. Ainuke miinus on aga asja juures, et mõlemas toas on kahene voodi. Kuna poisid olid nõus voodit jagama, siis võtsime pakkumise vastu. Selgus aga, et üks tuba on tegelikult ehitatud karavanpargile juurde, mis tähendas, et seal ei olnud väga mingeid mugavusi. St teine tuba oli karavan kogu sisustuse ja vajaliku varustusega (nõud, pliit, külmkapp jne). Tegime siis loosi, et kes mis toa saab. Rein peitis välgumihkli kummikute sisse ära ja Nao arvas, et millise sees välgumihkel olla võib. Tal vedas ja valis välgumihkliga kummiku, mis tähendas, et nemad said parema toa. Mis siis ikka, mäng on mäng. Kuigi mina olin ikkagi pettunud. Ööbisime ühe öö nii ära aga hommikul mõtlesime juba mõlemad, et tegelikult oleks meile kõigile parem, kui Reinuga koliksime ikkagi esialgsesse karavani tagasi (kahele inimesele on see ideaalne). Kuna hommikul tööle läksime nagu ikka vara, siis rääkisime peale tööd karavanpargi omanikuga ja saimegi oma karavani tagasi. Mõnus, pisike meie kodu.
Õhtul pesime kõik oma tööriided ära aga seekord mitte käsitsi vaid kasutasime kõrval asuvat pesumaja teenust. Õnneks kuivatid olid nii head, et riided olid välja võttes täiesti kuivad, isegi tulised. Ja siis mõtlesime, et astume korra Tõnise ja Nao kabiinist läbi, et Tõnis sünnipäeva puhul paar sõna veel juttu rääkida (olime töönädalast nii väsinud, et tahtsime vaid magada) aga lühikesest jutust sai pikem jutt, kui Tõnis pakkus enda poolt Vana-Tallinnat. Muide Eestis olles seda eriti ei joonud kui mitte öelda, et vaid paar korda sai proovitud aga siin kaugel tundub Vana-Tallinn kuidagi teist moodi- hea.

Et vaba laupäeva ikka korralikult ära kasutada, siis alustasime juba varakult. Startisime karavanpargist 9.30 Albany poole. Olime Reinuga ka Albanys juba varem käinud, seega teadsime mis meid ees ootab. Armas linn, kus ookeani ääres, kus rohkem ostlemise, söömise ja vabaaja veetmise võimalusi kui Manjimupis. Kõige pealt läksimegi sööma hiina ja jaapani kiirsöögikohta. Mõnusalt vürtsikad nuudlid olid. Peale seda jalutasime poodides. Mõtlesime Reinuga, et kui midagi ilusat näeb, et siis ostame, kuna eks peab endale ka vahest midagi head lubama. Aga ei ostnudki peale toidukraami midagi. OK, välja arvatud sundost bikiinid. Nimelt peale shoppamist läksime veekeskusesse, kus oli meie kõigi väga oodatud saun. Kohapeal aga et saun on naistele ja meestele ühine, seega paljalt siseneda ei saa. Ja keskuses ei laenutata ka ujumisriideid. Reinul olid õnneks lühikesed püksid kaasas, millega ta sai kenasti sisse. Mina läksin siis poodi bikiinide otsingule. Tõnis ja Nao ka. Valikud eriti ei olnud ehk siis kolme erineva variandi puhul oligi valida, sest pole ju praegu hooaeg. Pole kunagi endale vist nii kiiresti midagi selga ostnud. Ujulas vaatasin, et püksid oleksid võinud sutsuke väiksemad olla aga muidu olid täisa ok. Nali oli see, et kui Nao riietusruumist välja tuli, siis tal olid püksid eest kinni seotud ja hoidis neid käega kinni, et maha ei kukuks. Ta oli vist mingi 5 numbrit suuremad püksid ostnud. Ega siis midagi vahetasid Reinuga ära, kuna Reinul pükstel oli üleval kumm ja eraldi seotavad paelad. Veekeskus oli ikka tõeline puhkus. Nautisime aurusauna ja ujusime basseinis. Kahjuks kõige suurem bassein koos allalaskmise rõngaga oli küll kinni aga ikkagi keha sai mõnusalt lõõgastuda. Peale veekeskust võtsime McDondalds´ist suured eined ja tundsime end hästi. Ja siis oligi aega hakata Kojonupi tagasi sõitma. Nii pea kui hakkasin autot käivitama sain aru, et midagi on väga valesti. Kõik võimalikud tuled läksid tööle aga mis ei käivitunud oli mootor. Ma ei tea miks see nii on aga iga kord kui kõik on väga hästi, siis ikka peab midagi nihu minema. Rein siis proovis ka ise uuesti autot käivitada aga sai aru, et see on tulutu. Ütles kohe, et helistame RAC kohalikku kindlustusse. Jumal tänatud, et paar kuud tagasi selle kindlustuse otsustasime oma autole teha. Kui kõne tehtud, siis maksimum 15 minuti pärast oli kollane RAC auto kohal. Muide me seisime MacDonaldsi parklas, kus meie paremale käele jäi just RAC office (sel hetkel küll suletud aga ikkagi). Kaks töömest vaatasid auto üle ja peale mõne ajast auto näppimist nii seest kui väljast käivitasid nad meie auto (küll mitte võtmega) ja ütlesid, et saame sõita kuni Kojonupi ja seal siis tuleb näpitsate abiga auto mootor seisma jätta. Sõit Kojonupi võttis tavapärasest rohkem aega, kuna ilmastikuolud olid kohati päris jubedad. Lisaks sellele, et väljas oli pime, sadas täiega padukat. Aga õnneks kohale jõudsime ilusti. „Tore“ oli aga see, et isegi näpitsaid kasutades ei olnud võimalik auto mootorit välja lülitada. Uskumatu. Helistasime siis uuesti RAC´i ja rääkisime mure ära. Mõne aja pärast tuli suhteliselt lähedalt üks RAC töötaja meile appi aga siis oli jõudnud mootor ise juba kummalisel kombel seisma jääda. Igatahes leppisime kokku, et ta tuleb homme kella 15. paiku uuesti tagasi ja käivitab vist kruvikeeraja abiga vms meie auto, et saaksime sellega Manjimupi sõita. Seda me siis nüüd kohe tegema hakkamegi. Hetkel ootamegi seda meest ja siis sõidame Reinuga koos Manjimupi tagasi, kus jätame auto remonditöökotta ja siis sõidame ülemuse ühe teise vana Holdeniga siia Kojonupi tagasi. Meil ju vaja kuidagi homme ja ülehomme jne tööle ja tagasi sõita.

OK, pean nüüd tegutsema minema. Eks siis järgmine kord kirjutab, kuidas meil see lugu jätkus...

Töö tegi ahvist inimese

Reinu jutt jälle tulemas. Kuna meil pole peale töö midagi olnud, siis kirjutan enamasti sellest.
Kolm päeva käisime eelmisel nädalal ja sellel nädalal mände istutamas. See tähendab seda, et istutamine toimub mägedes ja mingeid vagusid ees pole kuhu puid istutada. Siledal maal puid istutada on selle kõrval ikka lapselalin. Esimesed kaks päeva olid enamvähem ok, sest mäed polnud nii järsud. Viimasel päeval oli aga mägi nii järsk ja maapind nii kivine, et ma olin nii vihane, et mõtlesin- persse kogu see üritus, on lihtsamaid võimalusi selle raha teenimiseks. Mändide istutamine näeb välja nii- inimesed jagatakse meeskondadeks. Igas meeskonnas on 2-4 inimest. Meeskondadel on nn. 3 meetrised „lipud“. Esimine rida lippe pannakse mäe otsa (2-4 lippu, vastavalt nii palju kui on inimesi selles meeskonnas), lippude vahe on 3 meetrit. Lipp ise on tavaline kaigas mille otsas on roosa lint. Järgmine rida pannakse keset mäge ja viimane rida lippe mäe lõppu. Lipud on selleks, et read otse jookseksid. Iga kord kui rida alustad, lõpetad või jõuad keskmise lipurea juurde pead oma real asuvat lippu liigutama 3 meetrit, et üles ronides oleks uus rida olemas.
See on ikka sigaraske töö, sest rea pikkuseks on enamasti vähemalt 200 meetrit. Vahest isegi rohkem. Sa pead vedama oma 10 kg „kaussi“ kus on puud, toru istutamise jaoks ja vaatama lippe. Juhul kui võtad sihiks vale lipu, siis on persekellad, pead oma taimed üles kiskuma ja õige lipu peale sihi uuesti võtma. Kujutate ette, et 4 inimest on ühes meeskonnas, neil on erinev tempo ja siis neid lippe liigutatakse kogu aeg. Üks pudru ja kapsad on see ikka. Kõige parem on üksi istutada, sest siis ei ole mingit jama lippudega. Lisaks peab vahest muutma ridade jooksmisenurkasid, sest mägedes on ju kalded ja kui sa ridasid ei muuda, siis otse ei jookse ükski rida otse.
Viimasel päeval oli meil selline mägi, et mäe tipus olles me alumisi lippe ei näinud. Seda sellepärast, et mäe ülemine osa oli laugem ja keskelt läks ta tunudvalt järsemaks. Seega tegime ühe lipurea juurde. Alumise osa kalle oli tunduvalt järsem kui Munamägi. Igatahes mina lõpetasin sellel päeval tunnikese varem, sest ma oli nii vihane. Ülemus sai sellest aru ja enam ta meid pole mände istutama pannud. MÄNDIDE ISTUTAMINE ON MAAILMA KÕIGE RASKEM TÖÖ!!! Keeruline jutt sai, aga paremini ma seletada ei oska.
Kaks päeva (kolmapäev ja neljapäev) käisime puid istutamas kohas mis asub Manjimupist 140 km (!) kaugusel(enemasti on töökohad ikka 70-90 km kaugusel) . See tähendab seda, et sõita tuli tööle peaaegu 2 tundi ja sama tagasi. Loomulikult pidin mina sõitma ühe autoga. See kord oli mu autoks õnneks sõiduauto. Tee sinna oli muidugi väga lahe. Kohati korralik asfald, siis jälle selline asfald, et keset teed jooksis auto laiune riba asfaldi ja kummalgil poolel oli poole auto jagu kruusa. Juhul kui auto tuli vastu, siis pool autot oli asfaldi peal ja pool kruusa peal. Vahele muidugi 30 km kruusa. Vihmase ilmaga on sellise kruusa peal rõve sõita, sest see on pehme ja libe. Kiirus alla 80 eriti lasta ei saa, sest ees sõitvate dziipidega tuleb tempot hoida. On mis on, aga see, et mulle autojuhi amet on antud näitab, et mind usaldatakse rohkem kui teisi. Õnneks oli selles kohas maapind väga hea ja teenisime nendel kahel päeval hästi. See korvas pika sõidu.
Viimasel päeval (neljapäeval) suutsin ma peale lõunat ühe dziibi pori sisse kinni sõita. Läksime siis seda ülemuse poja dziibiga seda välja sikutama, aga tema oma jäi samuti kinni :D . Sama juhtus ka meie kolmanda dziibiga. Lõpuks toodi kuskilt kohale vägevamad dziibid, ketid ja muud möllud. Alles siis saadi meie 3 autot mudast kätte. Ülemuse poeg ütles, et olgu see sulle õppetunniks ja tulevikus vii sellistesse pehmetesse kohtadesse taimi ATVga. Õnneks ta vihane polnud ja võttis asja huumoriga. Tagasi koju sõites läks Margi (ülemuse poja) dziibil järel oleval treileril üks rehv katki. Õnnetuseks oli treileril ATV. Tagavararatast muidugi polnud. Egas midagi, ATV aeti dziibi kasti, tõmmati koormarihmaga kinni. Treiler jäeti tee äärde metsa ja kojusõit või jätkuda. Tagasi Manjimuppi jõudsime kell 19. Seega oli meie tööpäeva pikkuseks koos tööle ja kojusõiduga 13 tundi! Perses päev, muud ei midagi. Oleks ma ainult teadnud mis meid järgmisel päeval ootab...
Eile (reedel) kell 6 hommikul nagu tavaliselt ikka sai kogu punt jälle hotelli parklas kokku, et meid erinevate kohtade vahel ära jagada. Meie grupp oli 4 liikmeline- mina, Marite, Shala (kohalik naine) ja Emili (pratsuse tüdruk). Sõiduriistaks sain sellel korral ülemuse poja dziibi. Eelmisest päevast oli selle kastis veel ATV, aga see jäi ka sinna, sest meil läks seda istutamisel vaja. Teise autoga sõitis Shala, lisaks oli tal veel treiler. „Objekt“ asus 65 km kaugusel. Töö oli raskem kui eelmistel päevadel, aga ei midagi hullu. Kõik oli kuni poole kolmeni ok, siis otsustas prantsuse tüdruk, et tema on väsinud ja enam täna tööd ei tee. Eks me siis jätkasime kolmekesi ja lõpetasime kell 17-45. Viimased istutasime nii, et suurt aru ei saanud mis toimub, sest väljas oli juba pime. Lisaks olime nii väsinud, et viimased kaks tundi ei huvitanud meid enam raha mis teenime. Tahtsime ainult kiiresti kogu selle pulli ära lõpetada. Polnud mõtet seda jupikest ka järgmiseks korraks jätta. Vihased olime igatahes selle prantsuse plika peale- nii võib, aga nii pole ilus. Meie paneme perse vahus tööd teha, aga tema magab autos. RAISK!!! Kokkuvõttes oli rahaliselt minu parim päev Austraalias. Ausõna päeva lõpuks oli mul rahast täitsa savi. Täna ma nii enam ei mõtel (muigan). Õnnesk Margi auto on hea ja sellega on lust sõita.
Tagasi hotelli jõudsime peale 19 õhtul. Seega oli tööpäeva pikkuseks rohkem kui 13 tundi. Autot parklasse parkides tuli üle tee asuva hosteli juurest ülemuse poeg koos ühe inglise kuti, virga neegri ja veel ühe kohalikuga. Ta uuris miks me nii hilja tulime. Seletasime mis juhtus ja ta naeris ainult totakalt. Lisas ainult, et isa läks meid juba otsima, sest Shala ei vastanud ka telefonile. Kas see oli ka tõsi ma ei tea. Mu arust oli Mark purjus (100 % ma kindel pole), sest ta käitus väga kummaliselt. Õllepurk oli tal igatahes käes.Loodetavasti ma esisin. Küsisin veel, et kes su autoga koju sõidab. Ta pidi ise sõitma. Kas ta ka seda tegi ma ei tea, sest lasime sealt jalga. Hommikul igatahes autot parklas polnud.
Kolmapäeval käisime tegime ühes firmas oma tuludeklaratsiooni ära. Majandus aasta lõppeb siin juuni lõpus. Proovisime alul ise netis teha, aga see on ikka jube raketiteadus ja otsustasime asjatundjal lasta selle ära teha. See läks küll meile kokku maksma 180 dollarit, aga tädi arvutuste järgi peaksime saama 8 kuu jooksul makstud maksudest 2/3 tagasi, sest tema arvates peaksime masude suhtes kvalifitseeruma residendite alla. Saame näha kas see ka läheb nii. Igatahes kui nii on, siis saame väga-väga kopsaka summa tagasi. Paari nädala jooksul peaks asi selge olema.
Tädi kes meie pabereid täitis oli Leedu päritolu. Õigemini ta ema on leedukas. Koju tagasi jõudes vaatasime veel neid pabereid mis meile kaasa anti ja tuli välja, et firma kus käisime on täitsa eesti nimega- ARVEPIDAJA Ltd. Tundub, et omanikeks on seal Eesti päritolu inimesed.
Täna siis Marite sünnipäev. Hommikul oli meil kell 5 uni läinud, ju oleme ikka nii rütmis sees, et ei suuda isegi nädalavahetustel magada. Marite hakkas maguhapuid kapsaid vaaritama ja mina pesu pesema. Nüüd on kell nii kaugel, et läheme ostame poest veel söögikraami. Õhtul läheme arvatavasti grillima ja Vana Tallinnat jooma- Timberparki nagu alati.
Ongi selleks korraks kõik,
Hasta La Vista beibed.
Rein

Tähelepanu!!! Rein töötab nüüd juhtival ametikohal!!!

Tere minu inimesed. Rein jälle siin pool. Täna siis minu kord blogi kirjutada.
Esmalt tahaksin kirjutada meie Jaanipäevast. See toimus möödunud nädalavahetusel Perthis. Minek oli suht ekspromt, kuigi me plaanisime sinna minekut juba pikalt, siis reede õhtul otsustasime, et me ikka ei lähe, sest teiste eestlaste huvi selle vastu oli suht leige. Kirjutasime, siis teistele eestlastele reede õhtul Orkuti foorumisse, et me ikkagi ei tule, sest huvi tundu olevat. Laupäeval ärkasin kell 8, pesin oma tööriided ära ja valmistasin hommikusöögi. Avasin peale seda interneti ja avastain, et mõned hädaldasi meie loobumise üle. Otsustasime siis, et ikkagi läheme. Pakkisime 15 minutiga oma asjad ja panime pealinna poole minema. Pidime kell 15 linnas olema ja jõudsime ilusasti. Saime linnas kokku ja sõitsime linnast välja grillima ja lõket tegema. Alguses läksime 3 autoga ja pärast tuli 2 autot veel. Kokku oli lõpuks 14 inimest. Kõik olid noored ja kokku oli tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi. Kedagi me otseselt ennem muidugi ei tundnud. See tüdruk, kes selle ürituse organiseeris sõitis esimeses auto ja mingi hetk jäi nende auto seisma. Tüdruk hüppas välja ja oli sellise näoga, et hakkab kohe oksele. Me Maritega arutasime, et mis tal viga on. Marite pakkus, et ju on rase. Oksele ta ei hakanud ja sõit jätkus. See kestis 20 meetrit, siis käis hoo pealt uks lahti ja ta oksendas. Hiljem selgus, et tal oli lihtsal pohmell.
Lõkkeplatsile jõudes hakkas muidugi vihma sadama, nagu Jaanipäevale kohane. Kallas ikka korralikult. Õnneks olid nad kaasa võtnud varjualuse, mille panime laua kohale. Keegi muidugi ei istund, sest muidu poleks me ära mahtunud, sest varjualune kattis täpselt selle laua. Alguses olid kõik vaiksed, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkas pidu tuure üles võtma. Lõpuks oli pidu ja pillerkaar ikka taevani. Mina muidugi ei tarvitanud alkoholi, sest ööbisime linnas ja pidin tagasi sõitma. Meie pidu lõppes kell 21, teised jäi veel edasi jaurama. Mõned jäid isegi ööseks. Kes magas telgis ja kes autos. Prrrrrrr... sellise rõveda ilmaga on see ikka päris jube.

Ööbisime oma tuttavate väliseestlaste juures ja sinna jõudes rääkisime nendega poole ööni. Nad sõitsid eile (teisipäeval 30.06) Eestisse laulupeole. Kaks nädalat veedavad ja siis tagasi. Tegelikult on nad ikka väga toredad inimesed ja oleme õnnelikud, et nendega tuttavaks saime.
Natuke siis töö juttu ka. Töö on raske nagu marite juba eelmisel korral kirjutas, aga oleme harjunud ja enam lihased ei valuta. Marite arvates on mulle isegi lihased tekkinud. Võimalik, et paari aasta pärast tuntakse kolme Eesti vägilast- Mitti, Murumetsa ja Väina.
Samuti on mu villid paranenud. Ainult parem põlv on mul hakanud valutama. Sama põlv millega rohkem kui aasta tagasi dr. Rahu juures käisin. Tookord aitas glükasamiinist ja opereerima ei pidanud. Loodetavasti aitab ka seekord. Igatahes hakkasin neid tablette taas võtma. No worries... tegelt see valu pole nii hull ka nüüd, et tööd teha ei saa.
Nüüd siis juhtivas ametikohast ka natuke. Juhtiva ametikoha täpne nimetu on autojuht. Nimelt hommikul lüüakse kogu punt kolmeks-neljaks meeskonnaks kes töötavad erinevates kohtades. Minu sõiduriistaks on olnud Toyota Land Cruiser. See on aastast 1981.Tõeline klassika on see auto. Tootmisse võeti ta kuskil 70 ndatel võimalik, et isegi varem. See mahutab kokku 12 inimest. Kaks ette ja ülejäänud taha. Eesistujate jaoks on ainult küljeuksed. Taga istujad tulevad tagantuksest ja nad ei istu näoga sõidusuunas, vaid küljega sõidusuunas ja näod vastamisi. Nagu Nao ütles, sõjaväe tunne tuleb kui seal taga sõita. Auto on muidugi üks paras ront. Meenutab natuke villist. Roolivõimu pole, roolil on selline tühi loks sees, soojaõhu radikas on salongis, kojamehed on nagu on. Tugeva vihmasaju korral tilgub vesi autosse. Mäest ülesse sõites on vaja ennem ikka kõvast hoogu koguda, sest muidu on see väga vaevaline. Eriti siis kui auto on rahvast täis ja järelkäru järel. Ainuke mis selle auto juures hea on kängururaud. See on tõesti võimas ja känguru sõidab sellega pooleks nagu naksti. Teeme kunagi sellest klassikast pilti ja paneme fotkisse, siis näete ka seda.
Viimastel päevadel on meie istutamine toimunud 85 km kaugusel Manjimupist. See tähendab seda, et hommikul ma tukkuda autos ei saa ja peale tööd ka mitte.Kui teiste tööpäevad on 8 tunnised, siis minu omad 10 tunnised. Hommikul tunnike autoroolis ja õhtul samuti. Loomulikult selle eest mulle keegi ei lisaraha ei maksa. Ehk Jehhoova näeb seda ja peab meeles järgmisel korral kui Viking Lotto pileti ostan. Tegelt ju siis peremees usaldab mind kõige rohkem, et mind rooli pani. Vastutus on muidugi suur, aga mis teha. Täna vastutasin lisaks endale veel 10 inimese eest.
Marite on ka juhtival ametikohal, aga ainult siis kui päeval on vaja istutamise ajal sõita punktist A, punkti B. See tähendab seda, et kui liigume ühest bokist teisse, siis mina sõidan ATVga, millel on käru järel, Marite sõidab kastiga Toyota dziibiga, Inglise kutt Land Cruiseriga ja peremehe poeg oma autoga. Eile oleks Marite muidugi tiiki sõitnud dziibiga. Ma läksin ATVga ees ja ja seal oli üks selline 5 meetrine hästi järsk tõus, mis lõppes kohe 90 kraadise parempöördega. Tõusul olles sa igatahes ei näe, mis peale tõusu on. Marite ei vaadanud, et ma pöörasin kohe peale tõus paremale. Ta tahtis põrutada otse, aga seal oli tiik. Õnneks sai ta pidama. Inglise kutt aitas, siis Maritel auto ilusast otseks saada ja sõit jätkus. Nalja kui palju, Marite jaoks muidugi mitte. Õnneks polnud peremehe poega tol hetkel seal kohal. Kuigi vaevalt ta oleks midagi öelnud. Ta on selline ladna vennike.
Täna sai veel autodega nalja. Lõpetasime lõunaks puude istutamise ja siis löödi grupp kaheks. Pooled hakkasid puid väetama ja teised saadeti 3 km kaugusele asuvasse teisse farmi. Seal istutati eelmisel aastal puud, aga osad polnud kasvama läinud ja pidime need üle istutama. Marite sai jälle oma kastiga Toyota, mina seekord Land Cruiseri järelkäruga ja peremehe poeg näitas enda autoga teed. Farmi pidi sõitma üle karjamaa. Peremehe poeg oli esimene, siis Marite ja siis mina. Kuna siin on kõvasti sadanud, siis Marite jäi keset karjamaad muidugi kinni. Mina panin muidugi täie pasaga edasi. Gaas põhja ja läks ilusasti läbi. Kirusin muidugi Maritet, et ei oska sõita. Oleksin ainult ma teadnud, et paari minuti pärast kirusin ma ennast veel rohkem. Mark (peremehe poeg) aitas Marite sealt välja. Mark näitas mulle kuhu sõitma pean ja ei hakanud neid ootama. 500 meetri pärast nägin kuidas valitsuse poolt meie järelvaatajaks määratud tüdruk (puid istutame Austraalia riigile) oli oma dziibiga nii kinni jäänud, et auto ei liikunud ei edasi ega tagasi. Mõtlesin, et kas peaksin seisma jääma või temast vasakult mööduma ja edasi põrutama. Otsustasin, et vajutan gaasi põhja ja küll ma seal kõrvalt mööda saan. Sittagi, tema kõrvale jõudes olin samuti põhja peal kinni. Nalja jälle kui palju, kuigi see olukord polnud samuti naljakas. Tagantjärgi tarkusena oleksin pidanud ikkagi seisma jääma.
Paari minuti pärast olid Mark ja Marite ka meil järel ja nad naersid samuti. Meie alustasiem puude istutamisega ning Mark ja valitsuse tüdruk hakkasid autodega mässama. Igatahes nad neid sealt kätte ei saanud muidu kui kutsusid korraliku dziibi kes siis meie autod välja tirisid. Tegelt on see normaalne, et autod mutta kinni puude istutamise aeg jäävad. Raisk, see jutt sain nüüd pikk ja teie jaoks keeruline, aga ehk saite ikka aru ja kui ei saanud, siis pole ka hullu.
Ühest asjast tahtsin veel kirjutada ja siis oleks selleks korraks kõik. Puudeistutamisel töötab ka üks must. Eestis nimetatakse neid neegriteks, siin ei tohi nii öelda. See vennike on ikka nii loll, et teist nii lolli inimest ma pole oma 31 aasta jooksul kohanud. Ei teagi miks peremees ta endale on tööle võtnud. Lisaks ta on laisk nagu porikärbes. Tea, kas käib ka kirikus või siis peremees otsis väljakutset ja proovib temast korralikku inimest teha?
Üks huvitav seik juhtus temaga samuti täna. Nimelt tuli täna mingi aeg jutuks töö tegemine ja ma ütlesin talle a la- ma olen eestlane ja kõik eestlased on väga head töötajad. Tema julges selle peale avaldada arvamust, et kõik eestlased on laisad. Ai perkele kus ma tahtsin talle öelda- Hea, et sa seda Austraalias eestlasele ütlesid. Eestis oleks eestlased sind sellise jutu peale nööriga tammeoksa külge rippuma pannud. Kui valge mees ütleb neegrile, et ta on laisk, siis on ta rassist, aga kui neeger ütleb valgele sama, siis on see OK. Vahemärkusena võib öelda, et see see vennike on laisast eestlasest (minust) poole aeglasem. Seda ma muidugi talle ütlemata ei jätnud.
Järgmisel korral kirjutan kindlasti ka teistest inimestest, sest seltskon on ikka jube kirju. Aitab selleks korraks küll.
Suured tänud Liiale ja emale, kes paki meile teele panid. Eks proovime ka ise kunagi teile vastu midagi saata. Kaup on juba isegi ostetud, aga postkontor pannakse kell 17 kinni ja selleks ajaks me tavaliselt tagssi tööl pole jõudnud. Ehk ikka kunagi jõuame varem.
Oleme siinse eluga rahul ja õnnelikud. Kuigi nagu ikka vahest on igatsus koduste järgi. Mina igatahes olen õppinud seda maad armastama. Tore koht, aga Eesti on ikkagi parim koht maailmas!!!
Cheers mates, järgmise korrani.
Rein alias Ivan Venemaalt (nii kutsub mind Jaapani poiss Nao, mina kutsun teda Kim Koreast)