Lesson to learn

22.07 (Marite jut) Pühapäeval pani RAC töötaja kiiresti mingi traadi abiga meie auto tööle ja siis sõitsimegi Manjimupi, kus jätsime oma auto Mick´s Autowork kõrvale (oleme seal alati oma autot ülevaadata ja parandada lasknud). Korra käisime ka hotelli toast läbi ja jätsime mõned asjad hotelli. Nt söögiriistad, sest meil siin karavanpargis on kõik olemas. Tagasi Kojonupi sõitsime ülemuse vana Holdeniga.

Täna lõpetasime selles kohas, mille pärast siia tulime, puude istutamise. Aga ülemuse poeg küsis eile, et kas oleme nõus Kojonupis veetma veel ühe nädala, sest tegelikult siit mingi 15 min autosõidu kaugusel on veel üks suhteliselt suur maalapp, mis tuleks täis istutada. Peale natukest mõtlemist olime nõus, sest tegelikult on mõnus olla ise enda peremees. Ülemus ise ei käi siin üldse koha peal. Tema poeg, Mark käib aeg ajalt läbi nagu täna ja kuulab mis meil mureks ja aitab ka nats teha ja eks vaatab ka kuidas hakkama oleme saanud. Saame ilma ülemusteta täitsa hästi hakkama, kui välja arvata mõned väiksemad jamad. Esmaspäev jäi meil näiteks auto kinni, millel olid puud peale laotud. Kuna rehvid on sel suhteliselt peenikesed ja puudest ka raskus taga ning vihmast oli maapind pehme, siis juhtuski. Me ei jõudnud isegi põllule väga lähedale sõita, kui ilus roheline muru osutus petlikuks st liiga pehmeks. Õnneks sõitis tol päeval maaomanik seal ringi ning tuli appi. Kuna auto tegelikult väga kinni ei olnud, siis piisas kui kõikidest rehvidest natuke õhu välja lasime ja autot tagant lükkasime. Alguses muide maaomanik natuke pahandas meiega, kuna arvas, et meie süü läbi oli lamba pääsenud istutatud alale ja osad puud välja kiskunud ja pealt ära söönud. Tegelikult aga viimane inimene, kes reedel oma autoga pinnasess kinni jäi, mingi valitsuse tegelane. Ju see siis jättiski värava hetkeks lahti ja lambad saidki sisse.

Aga jamadest veel nii palju, et pidevalt meil kaob midagi ära. Ma ei tea, mitu korda me oleme kellegi vihmapükse ja vihmamantlit käinud põllu pealt otsimas. Siis läks üks päev kaduma meie vajalik mõõtmise pulk (mõõdame sellega puude vahemaid). Eile tööpäeva lõpus ei suutnud kuidagi leida kaarti, kus kirjas mis puid kuhu istutama peab. Helistasime siis Mark´ile, et äkki jäi kaart tema kätte aga ta kinnitas, et enne tema lahkumist jättis ta selle bike peale. Ega siis muud üle ei jäänudki, kui otsustasime, et täna esimese asjana tuleb see kaart kuskilt vagude vahelt üles leida. Enne aga veel kui hakkasime kaarti otsima avastasime, et kaduma on läinud ka auto (millel puud peal) võtmed. Kuna tavalise sõiduautoga põllule väga lähedale ei sõida, siis jätame alati oma asjad sh. toidukraami, just sellesse autosse. Kui aga hakkasime asju autosse tõstma selgus, et kellegil ei olnud võtit, millega uksi avada. Kuna eile oli Rein viimane, kes sellega sõitis, siis ainuke kelle otsa süüdistavalt oli vaadata, oli tema. Katsusime kõik taskud ja kotid läbi aga mida ei olnud, seda ei olnud. Muud siis üle ei jäänudki, kui mina, Tõnis ja Nao alustasime kaardi otsinguid ja Rein sõitis läbi kõik võimalikud kohad, kus ta arvas, et võti võiks olla. Ta sõitis isegi tagasi Kojonupi ning otsis ka karavanist ja küsis poest, kus eile käisime. Tagasi tuli ta aga tühjade kätega. Helistas isegi Mark´ile ja ütles, et kahjuks selline lugu. Me olime õnneks selle ajaga kaardi põllult üles leidnud ja saanud tööd alustada. Kui Rein ka lõpuks tagasi jõudis, siis ta ütles, et ta suhteliselt kindlalt teab, et jättis autovõtmed Holdeni. Mulle aga meenus see peale, et eile peale tööd poodi minnes haarasin autos kolm müslibatooni paberit just sealt, kuhu Rein mäletas, et oli võtmed jätnud ja viskasin poe ees olevasse prügikasti. Kuna süda ei andnud ikka rahu, siis otsustasin, et käin ka Kojonupis ära ja vaatan ehk ikkagi on need võtmed seal. Sõitsin siis linna ja kui eemalt nägin, et prügikast on endiselt veel ääreni täis nagu eile, siis tekkis lootus, et ehk leiangi need sealt. Tasus mul vaid ühte müslipaberit liigutada, kui nägingi, et võti oligi seal. Helistasin siis kohe Mark´ile ja teatasin, et kõik kadnud asjad on leitud. Õnneks lõppes kõik hästi. Mulle igatahes: lesson to learn.

Nagu ka ennist kirjutasin, siis jääme Kojonupi veel ka järgmiseks nädalaks, et siin lähedal veel üks ala puid täis istutada.l Rein ja Nao käisid peale tööd Mark´iga seda kohta üle vaatamas. Enamust sellest alast pidavat olema hea pinnasega, puud keskmisest suuremad. Eks siis homme näeb kuidas meil seal kujuneb.