Tervitused Kojonup´ist

19.07. (Marite jutt) Minu sünnipäevast on nüüd juba nädalake möödas ja vahepeal on siin igasugu põnevaid ja mitte põnevaid asju juhtunud. Püüan siis ajas tagasi minna ja lühidalt nendest juhtumisest kirjutada.

Nagu Rein eelmine kord kirjutas, siis sünnipäeva hommikul olid meil silmad kõpsti juba kell 5 lahti ja tundus mõttetu lihtsalt niisama edasi vedeleda. Mina siis panin kohe kapsad hauduma ja Rein hakkas riideid pesema. Mõne aja pärast teatas Rein, et tal on vaja poodi minna ja siis ta tuligi tagasi koos värskete saiakestega otse kohalikust pagariärist. Peale hommikusööki ja muid toimetusi tegime ka ühe poetiiru ja siis kella ühe paiku läksimegi Timberparki neljakesi (mina, Rein, Tõnis ja Nao) sünnipäeva puhul barbequed tegema. Ilm oli ilus päikseline; kapsad, liha ja kartulid maitsesid hästi, Vana-Tallinn oli ka kiirelt otsas ja seltskond oli hea, kõne kodustelt ja kõik oligi tore. Peale barbequed seadsime end mugavalt telekatuppa ja vaatasime kohaliku footit, kriketit ja bowlingut (kuulide veeretamine murul) jm. U. 19 paiku tundsime, et väsimus on nii suur, et nüüd oleks õige aeg lihtsalt magama minna. Olime end juba enam-vähem magama sättima hakanud, kui helistas Tõnis ja ütles, et meid oodatakse all pubis õhtust sööma. Kuna meil olid kõhud juba kõigest heast ja paremast täis, siis otsustasime, et jätame täna õhtusöögi vahele. Kuid Tõnis helistas veel kord ja ütles, et meid ootab all kook. Isegi siis mõtlesin, et ah vahet ei ole, ei viitsi. Lõpuks aga oli meil pubist baaridaam ukse taga ja nõudis, et me kindlasti alla kooki sööma tuleks. No ega meil siis enam midagi muud üle jäänud, kui end alla vedada. Neljakesi alla pubisse minnes oli tore üllatus, et sünnipäev on hoopis Reinul ja Naol. Vähemalt nii oli baaridaam A4 lehele kirjutanud: Happy Birthday Rein and Naomichi!!! Meil muidugi nalja kui palju. Shokolaadikook oli väga hea.
Selline oligi minu sünnipäev Austraalias. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!

Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval enne lõunat alustasime sõitu Pembertoni poole. Olime seal tegelikult juba 2 korda käinud. Esimesel korral kui ostsime auto (14.02), siis käisime ühes rahvuspargis, kus tol korral oli kuiv ja seega ei olnud seda efekti nagu seal nüüd nägime. Nüüd oli vett väga palju ning kosk (Peedelup Falls) ja jõgi mühises ja vahutas päris korralikult. Jalutasime siis seal ringi ja nautisime loodust. Enne Pembertonist tagasi sõitu nägime ühte mudellennukit taevas tiirutasime ja otsustasime minna lähemalt uurima, et kes sellega mängib. Üks sõbralik kohalik tegigi meile väikse demonstr.lennu. Lennuk ise oli mudellennuki kohta päris suur (25 korda väiksem päris lennukist) ja lennukis istus ka piloot. Manjimupi tagasi jõudes proovisime ära ka siin populaarse toidukoha, mis nüüd avati ka Manjimupist, Subway. Kohapeal küpsetavad erinevaid pikki saiu, mille vahele saad valida kõik võimelike värskeid salateid, vorste ja juuste ja kastmeid.

Alates kolmapäevast (15.07) oleme neljakesi töölähetuses Kojonup´is. See on Manjimupist u.140 km. Hommikul laadisime oma auto nädalaks vajalike isiklike asjadega täis ja sõitsime tööle st. puid istutama. Peale tööd võtsime suuna Kojonupi kesklinna suunas, kus Mark (ülemuse poeg) oli meile teinud Royal Hotel´i broneeringu. Hotelli kõrvale autot parkides oli juba väike kahtlus, et ega see seest ei näe sama „hea“ välja kui väljast? Sisenedes pubisse, mis oligi ühtlasi ka nagu vastuvõtulaud, siis süvenes arvamus sellest kohast veelgi. Aga niipea kui meile näidati tubasid saime aru, et sinna me ööseks ei jää. Ma arvan, et sealt oleks saanud kõik võimalikud putukad endale külge, kuna tubades ei olnud mitte mingisugust soojustust, mis tähendab, et tubades valitses niiskus. Natukest arutlust omavahel helistasime Mark´ile. Ütlesime, et oleme nõus kas või igapäev nii pika maa tööle ja tagasi sõitma, kuid sellisesse kohta me ööseks jääda ei taha, isegi mitte üheks ööks. Mõne aja pärast helistas ta tagasi ja ütles, et läheks vaataks mis olukord on Kojonupi karavanpargis. Õnneks oli karavanpark mitu korda hubasem ja parem ning otsustasime võtta siin esialgu 2 ööd. Esimese öö olime ühes väikses karavanis neljakesi. Meil Reinuga oli kahene voodi ja Tõnis ja Nao magasid narivoodis. Ruumi neljale oli karavanis suhteliselt vähe aga vähemalt tundsime end hästi, eriti kui mõtlesime, et oleksime pidanud seal õudsas hotellis ööbima. Hotelli nime see igaljuhul ei vääri.

Järgmisel päeval (reedel) aga mõtlesime, et oleme nõus siin karavanpargis olema ka järgmisel nädalal 3 või 4 päeva ehk siis nii kaua kui jõuame siin piirkonnas puud ära istutada. Peale tööd läksime sellest karavanpargi omanikuga rääkima ja siis ta pakkus välja, et kuna kavatseme siin ööbida pikemalt, siis ta pakub meile suuremat karavani (kahe toaga) ja soodsamat hinda. Ainuke miinus on aga asja juures, et mõlemas toas on kahene voodi. Kuna poisid olid nõus voodit jagama, siis võtsime pakkumise vastu. Selgus aga, et üks tuba on tegelikult ehitatud karavanpargile juurde, mis tähendas, et seal ei olnud väga mingeid mugavusi. St teine tuba oli karavan kogu sisustuse ja vajaliku varustusega (nõud, pliit, külmkapp jne). Tegime siis loosi, et kes mis toa saab. Rein peitis välgumihkli kummikute sisse ära ja Nao arvas, et millise sees välgumihkel olla võib. Tal vedas ja valis välgumihkliga kummiku, mis tähendas, et nemad said parema toa. Mis siis ikka, mäng on mäng. Kuigi mina olin ikkagi pettunud. Ööbisime ühe öö nii ära aga hommikul mõtlesime juba mõlemad, et tegelikult oleks meile kõigile parem, kui Reinuga koliksime ikkagi esialgsesse karavani tagasi (kahele inimesele on see ideaalne). Kuna hommikul tööle läksime nagu ikka vara, siis rääkisime peale tööd karavanpargi omanikuga ja saimegi oma karavani tagasi. Mõnus, pisike meie kodu.
Õhtul pesime kõik oma tööriided ära aga seekord mitte käsitsi vaid kasutasime kõrval asuvat pesumaja teenust. Õnneks kuivatid olid nii head, et riided olid välja võttes täiesti kuivad, isegi tulised. Ja siis mõtlesime, et astume korra Tõnise ja Nao kabiinist läbi, et Tõnis sünnipäeva puhul paar sõna veel juttu rääkida (olime töönädalast nii väsinud, et tahtsime vaid magada) aga lühikesest jutust sai pikem jutt, kui Tõnis pakkus enda poolt Vana-Tallinnat. Muide Eestis olles seda eriti ei joonud kui mitte öelda, et vaid paar korda sai proovitud aga siin kaugel tundub Vana-Tallinn kuidagi teist moodi- hea.

Et vaba laupäeva ikka korralikult ära kasutada, siis alustasime juba varakult. Startisime karavanpargist 9.30 Albany poole. Olime Reinuga ka Albanys juba varem käinud, seega teadsime mis meid ees ootab. Armas linn, kus ookeani ääres, kus rohkem ostlemise, söömise ja vabaaja veetmise võimalusi kui Manjimupis. Kõige pealt läksimegi sööma hiina ja jaapani kiirsöögikohta. Mõnusalt vürtsikad nuudlid olid. Peale seda jalutasime poodides. Mõtlesime Reinuga, et kui midagi ilusat näeb, et siis ostame, kuna eks peab endale ka vahest midagi head lubama. Aga ei ostnudki peale toidukraami midagi. OK, välja arvatud sundost bikiinid. Nimelt peale shoppamist läksime veekeskusesse, kus oli meie kõigi väga oodatud saun. Kohapeal aga et saun on naistele ja meestele ühine, seega paljalt siseneda ei saa. Ja keskuses ei laenutata ka ujumisriideid. Reinul olid õnneks lühikesed püksid kaasas, millega ta sai kenasti sisse. Mina läksin siis poodi bikiinide otsingule. Tõnis ja Nao ka. Valikud eriti ei olnud ehk siis kolme erineva variandi puhul oligi valida, sest pole ju praegu hooaeg. Pole kunagi endale vist nii kiiresti midagi selga ostnud. Ujulas vaatasin, et püksid oleksid võinud sutsuke väiksemad olla aga muidu olid täisa ok. Nali oli see, et kui Nao riietusruumist välja tuli, siis tal olid püksid eest kinni seotud ja hoidis neid käega kinni, et maha ei kukuks. Ta oli vist mingi 5 numbrit suuremad püksid ostnud. Ega siis midagi vahetasid Reinuga ära, kuna Reinul pükstel oli üleval kumm ja eraldi seotavad paelad. Veekeskus oli ikka tõeline puhkus. Nautisime aurusauna ja ujusime basseinis. Kahjuks kõige suurem bassein koos allalaskmise rõngaga oli küll kinni aga ikkagi keha sai mõnusalt lõõgastuda. Peale veekeskust võtsime McDondalds´ist suured eined ja tundsime end hästi. Ja siis oligi aega hakata Kojonupi tagasi sõitma. Nii pea kui hakkasin autot käivitama sain aru, et midagi on väga valesti. Kõik võimalikud tuled läksid tööle aga mis ei käivitunud oli mootor. Ma ei tea miks see nii on aga iga kord kui kõik on väga hästi, siis ikka peab midagi nihu minema. Rein siis proovis ka ise uuesti autot käivitada aga sai aru, et see on tulutu. Ütles kohe, et helistame RAC kohalikku kindlustusse. Jumal tänatud, et paar kuud tagasi selle kindlustuse otsustasime oma autole teha. Kui kõne tehtud, siis maksimum 15 minuti pärast oli kollane RAC auto kohal. Muide me seisime MacDonaldsi parklas, kus meie paremale käele jäi just RAC office (sel hetkel küll suletud aga ikkagi). Kaks töömest vaatasid auto üle ja peale mõne ajast auto näppimist nii seest kui väljast käivitasid nad meie auto (küll mitte võtmega) ja ütlesid, et saame sõita kuni Kojonupi ja seal siis tuleb näpitsate abiga auto mootor seisma jätta. Sõit Kojonupi võttis tavapärasest rohkem aega, kuna ilmastikuolud olid kohati päris jubedad. Lisaks sellele, et väljas oli pime, sadas täiega padukat. Aga õnneks kohale jõudsime ilusti. „Tore“ oli aga see, et isegi näpitsaid kasutades ei olnud võimalik auto mootorit välja lülitada. Uskumatu. Helistasime siis uuesti RAC´i ja rääkisime mure ära. Mõne aja pärast tuli suhteliselt lähedalt üks RAC töötaja meile appi aga siis oli jõudnud mootor ise juba kummalisel kombel seisma jääda. Igatahes leppisime kokku, et ta tuleb homme kella 15. paiku uuesti tagasi ja käivitab vist kruvikeeraja abiga vms meie auto, et saaksime sellega Manjimupi sõita. Seda me siis nüüd kohe tegema hakkamegi. Hetkel ootamegi seda meest ja siis sõidame Reinuga koos Manjimupi tagasi, kus jätame auto remonditöökotta ja siis sõidame ülemuse ühe teise vana Holdeniga siia Kojonupi tagasi. Meil ju vaja kuidagi homme ja ülehomme jne tööle ja tagasi sõita.

OK, pean nüüd tegutsema minema. Eks siis järgmine kord kirjutab, kuidas meil see lugu jätkus...