Tähelepanu!!! Rein töötab nüüd juhtival ametikohal!!!

Tere minu inimesed. Rein jälle siin pool. Täna siis minu kord blogi kirjutada.
Esmalt tahaksin kirjutada meie Jaanipäevast. See toimus möödunud nädalavahetusel Perthis. Minek oli suht ekspromt, kuigi me plaanisime sinna minekut juba pikalt, siis reede õhtul otsustasime, et me ikka ei lähe, sest teiste eestlaste huvi selle vastu oli suht leige. Kirjutasime, siis teistele eestlastele reede õhtul Orkuti foorumisse, et me ikkagi ei tule, sest huvi tundu olevat. Laupäeval ärkasin kell 8, pesin oma tööriided ära ja valmistasin hommikusöögi. Avasin peale seda interneti ja avastain, et mõned hädaldasi meie loobumise üle. Otsustasime siis, et ikkagi läheme. Pakkisime 15 minutiga oma asjad ja panime pealinna poole minema. Pidime kell 15 linnas olema ja jõudsime ilusasti. Saime linnas kokku ja sõitsime linnast välja grillima ja lõket tegema. Alguses läksime 3 autoga ja pärast tuli 2 autot veel. Kokku oli lõpuks 14 inimest. Kõik olid noored ja kokku oli tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi. Kedagi me otseselt ennem muidugi ei tundnud. See tüdruk, kes selle ürituse organiseeris sõitis esimeses auto ja mingi hetk jäi nende auto seisma. Tüdruk hüppas välja ja oli sellise näoga, et hakkab kohe oksele. Me Maritega arutasime, et mis tal viga on. Marite pakkus, et ju on rase. Oksele ta ei hakanud ja sõit jätkus. See kestis 20 meetrit, siis käis hoo pealt uks lahti ja ta oksendas. Hiljem selgus, et tal oli lihtsal pohmell.
Lõkkeplatsile jõudes hakkas muidugi vihma sadama, nagu Jaanipäevale kohane. Kallas ikka korralikult. Õnneks olid nad kaasa võtnud varjualuse, mille panime laua kohale. Keegi muidugi ei istund, sest muidu poleks me ära mahtunud, sest varjualune kattis täpselt selle laua. Alguses olid kõik vaiksed, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkas pidu tuure üles võtma. Lõpuks oli pidu ja pillerkaar ikka taevani. Mina muidugi ei tarvitanud alkoholi, sest ööbisime linnas ja pidin tagasi sõitma. Meie pidu lõppes kell 21, teised jäi veel edasi jaurama. Mõned jäid isegi ööseks. Kes magas telgis ja kes autos. Prrrrrrr... sellise rõveda ilmaga on see ikka päris jube.

Ööbisime oma tuttavate väliseestlaste juures ja sinna jõudes rääkisime nendega poole ööni. Nad sõitsid eile (teisipäeval 30.06) Eestisse laulupeole. Kaks nädalat veedavad ja siis tagasi. Tegelikult on nad ikka väga toredad inimesed ja oleme õnnelikud, et nendega tuttavaks saime.
Natuke siis töö juttu ka. Töö on raske nagu marite juba eelmisel korral kirjutas, aga oleme harjunud ja enam lihased ei valuta. Marite arvates on mulle isegi lihased tekkinud. Võimalik, et paari aasta pärast tuntakse kolme Eesti vägilast- Mitti, Murumetsa ja Väina.
Samuti on mu villid paranenud. Ainult parem põlv on mul hakanud valutama. Sama põlv millega rohkem kui aasta tagasi dr. Rahu juures käisin. Tookord aitas glükasamiinist ja opereerima ei pidanud. Loodetavasti aitab ka seekord. Igatahes hakkasin neid tablette taas võtma. No worries... tegelt see valu pole nii hull ka nüüd, et tööd teha ei saa.
Nüüd siis juhtivas ametikohast ka natuke. Juhtiva ametikoha täpne nimetu on autojuht. Nimelt hommikul lüüakse kogu punt kolmeks-neljaks meeskonnaks kes töötavad erinevates kohtades. Minu sõiduriistaks on olnud Toyota Land Cruiser. See on aastast 1981.Tõeline klassika on see auto. Tootmisse võeti ta kuskil 70 ndatel võimalik, et isegi varem. See mahutab kokku 12 inimest. Kaks ette ja ülejäänud taha. Eesistujate jaoks on ainult küljeuksed. Taga istujad tulevad tagantuksest ja nad ei istu näoga sõidusuunas, vaid küljega sõidusuunas ja näod vastamisi. Nagu Nao ütles, sõjaväe tunne tuleb kui seal taga sõita. Auto on muidugi üks paras ront. Meenutab natuke villist. Roolivõimu pole, roolil on selline tühi loks sees, soojaõhu radikas on salongis, kojamehed on nagu on. Tugeva vihmasaju korral tilgub vesi autosse. Mäest ülesse sõites on vaja ennem ikka kõvast hoogu koguda, sest muidu on see väga vaevaline. Eriti siis kui auto on rahvast täis ja järelkäru järel. Ainuke mis selle auto juures hea on kängururaud. See on tõesti võimas ja känguru sõidab sellega pooleks nagu naksti. Teeme kunagi sellest klassikast pilti ja paneme fotkisse, siis näete ka seda.
Viimastel päevadel on meie istutamine toimunud 85 km kaugusel Manjimupist. See tähendab seda, et hommikul ma tukkuda autos ei saa ja peale tööd ka mitte.Kui teiste tööpäevad on 8 tunnised, siis minu omad 10 tunnised. Hommikul tunnike autoroolis ja õhtul samuti. Loomulikult selle eest mulle keegi ei lisaraha ei maksa. Ehk Jehhoova näeb seda ja peab meeles järgmisel korral kui Viking Lotto pileti ostan. Tegelt ju siis peremees usaldab mind kõige rohkem, et mind rooli pani. Vastutus on muidugi suur, aga mis teha. Täna vastutasin lisaks endale veel 10 inimese eest.
Marite on ka juhtival ametikohal, aga ainult siis kui päeval on vaja istutamise ajal sõita punktist A, punkti B. See tähendab seda, et kui liigume ühest bokist teisse, siis mina sõidan ATVga, millel on käru järel, Marite sõidab kastiga Toyota dziibiga, Inglise kutt Land Cruiseriga ja peremehe poeg oma autoga. Eile oleks Marite muidugi tiiki sõitnud dziibiga. Ma läksin ATVga ees ja ja seal oli üks selline 5 meetrine hästi järsk tõus, mis lõppes kohe 90 kraadise parempöördega. Tõusul olles sa igatahes ei näe, mis peale tõusu on. Marite ei vaadanud, et ma pöörasin kohe peale tõus paremale. Ta tahtis põrutada otse, aga seal oli tiik. Õnneks sai ta pidama. Inglise kutt aitas, siis Maritel auto ilusast otseks saada ja sõit jätkus. Nalja kui palju, Marite jaoks muidugi mitte. Õnneks polnud peremehe poega tol hetkel seal kohal. Kuigi vaevalt ta oleks midagi öelnud. Ta on selline ladna vennike.
Täna sai veel autodega nalja. Lõpetasime lõunaks puude istutamise ja siis löödi grupp kaheks. Pooled hakkasid puid väetama ja teised saadeti 3 km kaugusele asuvasse teisse farmi. Seal istutati eelmisel aastal puud, aga osad polnud kasvama läinud ja pidime need üle istutama. Marite sai jälle oma kastiga Toyota, mina seekord Land Cruiseri järelkäruga ja peremehe poeg näitas enda autoga teed. Farmi pidi sõitma üle karjamaa. Peremehe poeg oli esimene, siis Marite ja siis mina. Kuna siin on kõvasti sadanud, siis Marite jäi keset karjamaad muidugi kinni. Mina panin muidugi täie pasaga edasi. Gaas põhja ja läks ilusasti läbi. Kirusin muidugi Maritet, et ei oska sõita. Oleksin ainult ma teadnud, et paari minuti pärast kirusin ma ennast veel rohkem. Mark (peremehe poeg) aitas Marite sealt välja. Mark näitas mulle kuhu sõitma pean ja ei hakanud neid ootama. 500 meetri pärast nägin kuidas valitsuse poolt meie järelvaatajaks määratud tüdruk (puid istutame Austraalia riigile) oli oma dziibiga nii kinni jäänud, et auto ei liikunud ei edasi ega tagasi. Mõtlesin, et kas peaksin seisma jääma või temast vasakult mööduma ja edasi põrutama. Otsustasin, et vajutan gaasi põhja ja küll ma seal kõrvalt mööda saan. Sittagi, tema kõrvale jõudes olin samuti põhja peal kinni. Nalja jälle kui palju, kuigi see olukord polnud samuti naljakas. Tagantjärgi tarkusena oleksin pidanud ikkagi seisma jääma.
Paari minuti pärast olid Mark ja Marite ka meil järel ja nad naersid samuti. Meie alustasiem puude istutamisega ning Mark ja valitsuse tüdruk hakkasid autodega mässama. Igatahes nad neid sealt kätte ei saanud muidu kui kutsusid korraliku dziibi kes siis meie autod välja tirisid. Tegelt on see normaalne, et autod mutta kinni puude istutamise aeg jäävad. Raisk, see jutt sain nüüd pikk ja teie jaoks keeruline, aga ehk saite ikka aru ja kui ei saanud, siis pole ka hullu.
Ühest asjast tahtsin veel kirjutada ja siis oleks selleks korraks kõik. Puudeistutamisel töötab ka üks must. Eestis nimetatakse neid neegriteks, siin ei tohi nii öelda. See vennike on ikka nii loll, et teist nii lolli inimest ma pole oma 31 aasta jooksul kohanud. Ei teagi miks peremees ta endale on tööle võtnud. Lisaks ta on laisk nagu porikärbes. Tea, kas käib ka kirikus või siis peremees otsis väljakutset ja proovib temast korralikku inimest teha?
Üks huvitav seik juhtus temaga samuti täna. Nimelt tuli täna mingi aeg jutuks töö tegemine ja ma ütlesin talle a la- ma olen eestlane ja kõik eestlased on väga head töötajad. Tema julges selle peale avaldada arvamust, et kõik eestlased on laisad. Ai perkele kus ma tahtsin talle öelda- Hea, et sa seda Austraalias eestlasele ütlesid. Eestis oleks eestlased sind sellise jutu peale nööriga tammeoksa külge rippuma pannud. Kui valge mees ütleb neegrile, et ta on laisk, siis on ta rassist, aga kui neeger ütleb valgele sama, siis on see OK. Vahemärkusena võib öelda, et see see vennike on laisast eestlasest (minust) poole aeglasem. Seda ma muidugi talle ütlemata ei jätnud.
Järgmisel korral kirjutan kindlasti ka teistest inimestest, sest seltskon on ikka jube kirju. Aitab selleks korraks küll.
Suured tänud Liiale ja emale, kes paki meile teele panid. Eks proovime ka ise kunagi teile vastu midagi saata. Kaup on juba isegi ostetud, aga postkontor pannakse kell 17 kinni ja selleks ajaks me tavaliselt tagssi tööl pole jõudnud. Ehk ikka kunagi jõuame varem.
Oleme siinse eluga rahul ja õnnelikud. Kuigi nagu ikka vahest on igatsus koduste järgi. Mina igatahes olen õppinud seda maad armastama. Tore koht, aga Eesti on ikkagi parim koht maailmas!!!
Cheers mates, järgmise korrani.
Rein alias Ivan Venemaalt (nii kutsub mind Jaapani poiss Nao, mina kutsun teda Kim Koreast)