Nagu vist kõik aru on saanud lükkus minu homme paar päeva edasi. Proovin siis hästi lühidalt ülejäänud seiklused kokku võtta. Igatahes meie kola saabus lõpuks mingi natuke enne kella 16. Selleks ajaks oli väljunud viimane buss, mis saarel sõidab. Autodega saarel sõita ei tohi ja selleks on ainult buss, mis reisijaid veab. Seega jäi ära meie esialgne plaan ööbida telkides kuskil saare teises otsas.
Kuna mingit majakest polnud võimalik enam rentida, sest väidedavalt olid kõik majad inimesi täis või siis koristajad polnud veel neid jõudnud koristada. Otsustasime siis ööbida koopas, mille avastasime kui ootasime oma pagasit. Õhtul käisid kangemad mehed surfamas ja püüdsid kala. Saagiks saadi mingi lesta välimusega kala. Andres viskas ta vette tagasi, sest keegi ei suutnud tuvastada kas see elukas on ka söödav. Õhtul keedeti väiksel pliidil kaasavõetud purgisuppe ja limpsiti rummi koolaga. Südaöö paiku laotasime oma matid koopa põrandale ja tõmbasime magamiskotid ümber ning uinusime sügavasse unne. Kella 4 paiku ärkasime röögatuse peale- SIIN ON KEEGI!!! Kisajaks oli Triin- Liis, kes kuulis mingit krabinat meie kottide ümber. Krabistajaks oli quokka (ei teagi ,kuidas on nende eesti keelne nimetus). Pilti nendest näete siin- http://en.wikipedia.org/wiki/Quokka Neid vennikesi vaadates jääb mulje, et nende ema on olnud rott ja isa orav. Kuhu ma siis jäingi... nohh igatahes need tobud olid tulnud meid uudistama ja meie prügikottidest tuhlama. Need raisad ei karda ka inimesi ega midagi. Algul proovisin neid taskulambi valgusega hirmutada, aga see ei aidanud. Siis loopisin neid kividega, see ei aidanud samuti. Lõpuks pani Kuno 1,5 liitrise täis veepudeliga ühele, siis nad hakkasid vaikselt aru saama, et meiega ei maksa nalja teha. Vaja läks muidugi paari hoopi veel, ennem kui nad meid rahule jätsid.
Hommikul ärkasime 9 paiku, pakkisime asjad ja sõitsime bussiga saare teise otsa, kus Andres ja Reno surfisid. Meie vahtisime niisama ja sõime grillitud kana. Midagi nagu väga erilist ei juhtunud. Kell 14 astusime tagasi laeva peale ja sõitsime tagasi mandrile. Laev enam nii palju ei raputanud, aga natuke ikka. Sadmas jätsime hüvasti Andrese ja Renoga ning peale seda viisime Kuno ja Triin- Liisi koju. Jätsime ka nendega hüvasti, päris kurbus puges hinge kohe tegelt. Tegu on väga toredate inimestega ja mine tea, millal me neid taas kohtame. Plaanime ju järgmisel nädalal Idakaldale reisida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaieldamatult oli üks parimaid nädalavahetusi Austraalias, vähemalt meie jaoks.
Tagasi Manjisse võttis sõit 3,5 tundi ja roolis oli Marite, sest linna sõitsin mina. Teel juhtus selline huvitav seik, et kuskil 50km Perthist väljas lamas keset teed lammas ja mingi naine sikutas teda tee äärde. Algul arvasime, et ta oli lamba lihtsalt alla ajanud, sest lambal tuli suust verd. Meie jaoks oli see muidugi imelik, sest kuidas peaaegu linnas saab lammas teele. Selgus tuli majja kuskil poole tunni pärast. Nimelt meie ees sõitis suur rekka, millel järel kaks haagist koos lammastega. Haagised olid 4 kordsed ja kõik korrused olid lambaid täis ja loomulikult nn. viimasel korrusel polnud katust peal. Nii me siis nägime kuidas sõidu ajal üks lammas seal 4 korrusel teiste seljas „ratsutas“. Tõenäoliselt kukkus varem teel nähtud lammas samast veokist teele. Proovisime hästi kiiresti sellest rekkast mööda saada, sest ei soovinud, et lammas meie esiklaasi maanduks. Selline natuke kurb looke siis lõpetuseks.
PS! Marite paneb siia loo juurde ka video meie koopast, kus me siis ööbisime.
reede, 28. august 2009
esmaspäev, 24. august 2009
Palju toredaid inimesi
24.08 (Reinu jutt)
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!
laupäev, 15. august 2009
Kuidas elate, mis uudist?
15.08 (Marite jutt) Mis meil siis siin vahepeal toimunud on? Kõige suurem uudis vast see, et sain meili peale rõõmsa sõnumi: „This is to advise that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 10 August 2009“ ehk siis mul on lubatud Austraalia mandril viibida kuni 21.nov 2010. Kuna polnud esmaspäevani meilile oma küsimusele vastust saanud, et kas pean lisaks kopsupildile ka arsti juurde mineva või ei, siis otsustasin, et panen ikkagi aja kinni. Kohe peale tööd helistasingi haiglasse ja panin kopsupildiks aja. Peale telefonikõne vaatasin oma meili ja üllatus. Ei olegi vaja ei kopsupilti ega arsti vastuvõttu, kuna olen juba viisa kätte saanud. Helistasin siis kohe haigla tagasi ja tühistasin aja. Vedas, pääsesin neist mõlemast.
Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.
Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.
Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.
Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.
Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.
Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.
Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.
Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.
Vaatame, mis ta räägib?
(Marite jutt) Peale väsitavat tööpäeva ei ole mingi ime, kui mõnusalt voodis olles ja ajakirja lugedes juba enne kella kaheksat silmad lihtsalt kinni vajuvad. Eriti koomiline on kui sind siis äkki üles äratatakse...ei saa midagi maast ega ilmast aru :)
Üks õhtu noorte pidutsejate häälte peale, kes akna tagant möödusid üles ärgates ei saanud esimesel hetkel aru, et kus ma olen. Mõtlesin, et unenägu veel kestab ja küsisin see peale Reinu käest, et mis need inimesed siin metsas teevad? Rein see peale üllatunult küsis, et mis metsas? Ma muidugi ka siis üllatunult vastu, et :"Kus me siis oleme?" Reinu vastas, et Manjimupis muidugi! Ma siis lasin lollaka pilguga silmadega toa üle ja alles siis lõi pildi ette, et oleme tõesti Manjimupi hotelli toas, mitte karavaniga metsas :)
neljapäev, 6. august 2009
Jälle Manjimupis tagasi
06.08 Sõitsime eile õhtul peale tööd Manjimupi tagasi. Nii hea on taas tagasi olla. Kuna täna hommikul läksime jälle varakult tööle ja nüüd on jube väsimus, siis hetkel lihtsalt ei viitsi pikemalt kirjutada. Aga muidu on meil ikka kõik hästi.
pühapäev, 2. august 2009
02.08 (Marite jutt) Kuna ei olnud siiani immigratsiooni büroost teadet saanud, et ei pea arstivastuvõtule teise viisa jaoks minema, siis kirjutasin täna neile ise meili ja küsisin, et kas siis ikkagi pean või ei pea. Ootan endiselt vastust.
Aa, oleme muide ikka veel Kojonupis, kuigi jah, ise ka teadsime, et see reede saab kõik lõpetatud ja siis saame Manjimupi tagasi minna. Aga ei. Mark tuli neljapäeval ka lõunast meile appi istutama. Vb ta ei olekski pool päeva meiega töötanud, kui ei oleks tahtnud paluda, et ehk oleme nõus järgmiseks nädalaks ka siia jääma. Esimene reaksioon oli küll, et ei viitsi enam siin olla aga samas kui kuulsime, et teine variant oleks see, et peame mände mägedesse istutama hakkama või siis mägedes väetama, siis oleme nõus veidikeseks veel jääma. Õnneks Manjimupi hotelli admin. Margaret oli väga mõistev ja vastutulelik ning lubas meil endiselt oma asju tubades hoida, ilma et selle eest midagi maksma peame. Loomulikult viime talle tagasi minnes tänutäheks midagi head, vb mingi veini näiteks.
Reede lõunal helistati meile Mick´s auto works´ist, kus oma auto parandusse jätsime, et auto on valmis ja võime järgi tulla. Kuna ei viitsinud laup. kell 8 Manjimupis olla (st. ärgata 6-st), siis otsustasime, et lõpetame varem ära ja sõidame juba reede peale tööd Manjimupi. Nii ka tegime. Mõnus kodune tunne oli jälle Manjimupis olla, eriti veel kui hotelli tuppa korra asju võtma läksime.
Auto´l olid need vead, mis palusime korda tehtud, kuid mehaanik soovitas kohe kiiremas korras ka mõlemad tagumised rehvid ära vahetada. Samuti arvas, et peaks lähitulevikus ka sumbutaja mingit asja parandama. Kuna auto on meil siin eluks vajalik, siis ilma pikema mõtlemiseta panimegi siis ülejärgmiseks nädalaks uue aja kinni. Ja otse mehaaniku juurest sõitsime samal tänaval asunud kummitöökotta, kus lasimegi taha tutikad rehvid panna. Kõik see kokku läks päris korralikult maksma aga mis teha, eks raha tuleb ja raha läheb- auto peab korras olema.
Kuna Kojonupis eriti shoppamise võimalusi ei ole, siis tegime ka vajalikud ostud ära. Ja kui kõik vajalikud asjatoimetused olid aetud, siis tellisime kõigile ühed mõnusad suured pitsad, lisaks küüslaugusaiad ja joogid. Tagasisõit oli väsitav, kuna sõita tuli pimedaga ja seetõttu jäid meil plaanitud mojitod järgmiseks päevaks ehk siis eilseks õhtuks.
Aa, oleme muide ikka veel Kojonupis, kuigi jah, ise ka teadsime, et see reede saab kõik lõpetatud ja siis saame Manjimupi tagasi minna. Aga ei. Mark tuli neljapäeval ka lõunast meile appi istutama. Vb ta ei olekski pool päeva meiega töötanud, kui ei oleks tahtnud paluda, et ehk oleme nõus järgmiseks nädalaks ka siia jääma. Esimene reaksioon oli küll, et ei viitsi enam siin olla aga samas kui kuulsime, et teine variant oleks see, et peame mände mägedesse istutama hakkama või siis mägedes väetama, siis oleme nõus veidikeseks veel jääma. Õnneks Manjimupi hotelli admin. Margaret oli väga mõistev ja vastutulelik ning lubas meil endiselt oma asju tubades hoida, ilma et selle eest midagi maksma peame. Loomulikult viime talle tagasi minnes tänutäheks midagi head, vb mingi veini näiteks.
Reede lõunal helistati meile Mick´s auto works´ist, kus oma auto parandusse jätsime, et auto on valmis ja võime järgi tulla. Kuna ei viitsinud laup. kell 8 Manjimupis olla (st. ärgata 6-st), siis otsustasime, et lõpetame varem ära ja sõidame juba reede peale tööd Manjimupi. Nii ka tegime. Mõnus kodune tunne oli jälle Manjimupis olla, eriti veel kui hotelli tuppa korra asju võtma läksime.
Auto´l olid need vead, mis palusime korda tehtud, kuid mehaanik soovitas kohe kiiremas korras ka mõlemad tagumised rehvid ära vahetada. Samuti arvas, et peaks lähitulevikus ka sumbutaja mingit asja parandama. Kuna auto on meil siin eluks vajalik, siis ilma pikema mõtlemiseta panimegi siis ülejärgmiseks nädalaks uue aja kinni. Ja otse mehaaniku juurest sõitsime samal tänaval asunud kummitöökotta, kus lasimegi taha tutikad rehvid panna. Kõik see kokku läks päris korralikult maksma aga mis teha, eks raha tuleb ja raha läheb- auto peab korras olema.
Kuna Kojonupis eriti shoppamise võimalusi ei ole, siis tegime ka vajalikud ostud ära. Ja kui kõik vajalikud asjatoimetused olid aetud, siis tellisime kõigile ühed mõnusad suured pitsad, lisaks küüslaugusaiad ja joogid. Tagasisõit oli väsitav, kuna sõita tuli pimedaga ja seetõttu jäid meil plaanitud mojitod järgmiseks päevaks ehk siis eilseks õhtuks.
laupäev, 1. august 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
