Palju toredaid inimesi

24.08 (Reinu jutt)
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!