Kuidas elate, mis uudist?

15.08 (Marite jutt) Mis meil siis siin vahepeal toimunud on? Kõige suurem uudis vast see, et sain meili peale rõõmsa sõnumi: „This is to advise that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 10 August 2009“ ehk siis mul on lubatud Austraalia mandril viibida kuni 21.nov 2010. Kuna polnud esmaspäevani meilile oma küsimusele vastust saanud, et kas pean lisaks kopsupildile ka arsti juurde mineva või ei, siis otsustasin, et panen ikkagi aja kinni. Kohe peale tööd helistasingi haiglasse ja panin kopsupildiks aja. Peale telefonikõne vaatasin oma meili ja üllatus. Ei olegi vaja ei kopsupilti ega arsti vastuvõttu, kuna olen juba viisa kätte saanud. Helistasin siis kohe haigla tagasi ja tühistasin aja. Vedas, pääsesin neist mõlemast.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.

Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.

Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.

Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.