Siin on keegi!

Nagu vist kõik aru on saanud lükkus minu homme paar päeva edasi. Proovin siis hästi lühidalt ülejäänud seiklused kokku võtta. Igatahes meie kola saabus lõpuks mingi natuke enne kella 16. Selleks ajaks oli väljunud viimane buss, mis saarel sõidab. Autodega saarel sõita ei tohi ja selleks on ainult buss, mis reisijaid veab. Seega jäi ära meie esialgne plaan ööbida telkides kuskil saare teises otsas.
Kuna mingit majakest polnud võimalik enam rentida, sest väidedavalt olid kõik majad inimesi täis või siis koristajad polnud veel neid jõudnud koristada. Otsustasime siis ööbida koopas, mille avastasime kui ootasime oma pagasit. Õhtul käisid kangemad mehed surfamas ja püüdsid kala. Saagiks saadi mingi lesta välimusega kala. Andres viskas ta vette tagasi, sest keegi ei suutnud tuvastada kas see elukas on ka söödav. Õhtul keedeti väiksel pliidil kaasavõetud purgisuppe ja limpsiti rummi koolaga. Südaöö paiku laotasime oma matid koopa põrandale ja tõmbasime magamiskotid ümber ning uinusime sügavasse unne. Kella 4 paiku ärkasime röögatuse peale- SIIN ON KEEGI!!! Kisajaks oli Triin- Liis, kes kuulis mingit krabinat meie kottide ümber. Krabistajaks oli quokka (ei teagi ,kuidas on nende eesti keelne nimetus). Pilti nendest näete siin- http://en.wikipedia.org/wiki/Quokka Neid vennikesi vaadates jääb mulje, et nende ema on olnud rott ja isa orav. Kuhu ma siis jäingi... nohh igatahes need tobud olid tulnud meid uudistama ja meie prügikottidest tuhlama. Need raisad ei karda ka inimesi ega midagi. Algul proovisin neid taskulambi valgusega hirmutada, aga see ei aidanud. Siis loopisin neid kividega, see ei aidanud samuti. Lõpuks pani Kuno 1,5 liitrise täis veepudeliga ühele, siis nad hakkasid vaikselt aru saama, et meiega ei maksa nalja teha. Vaja läks muidugi paari hoopi veel, ennem kui nad meid rahule jätsid.
Hommikul ärkasime 9 paiku, pakkisime asjad ja sõitsime bussiga saare teise otsa, kus Andres ja Reno surfisid. Meie vahtisime niisama ja sõime grillitud kana. Midagi nagu väga erilist ei juhtunud. Kell 14 astusime tagasi laeva peale ja sõitsime tagasi mandrile. Laev enam nii palju ei raputanud, aga natuke ikka. Sadmas jätsime hüvasti Andrese ja Renoga ning peale seda viisime Kuno ja Triin- Liisi koju. Jätsime ka nendega hüvasti, päris kurbus puges hinge kohe tegelt. Tegu on väga toredate inimestega ja mine tea, millal me neid taas kohtame. Plaanime ju järgmisel nädalal Idakaldale reisida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaieldamatult oli üks parimaid nädalavahetusi Austraalias, vähemalt meie jaoks.
Tagasi Manjisse võttis sõit 3,5 tundi ja roolis oli Marite, sest linna sõitsin mina. Teel juhtus selline huvitav seik, et kuskil 50km Perthist väljas lamas keset teed lammas ja mingi naine sikutas teda tee äärde. Algul arvasime, et ta oli lamba lihtsalt alla ajanud, sest lambal tuli suust verd. Meie jaoks oli see muidugi imelik, sest kuidas peaaegu linnas saab lammas teele. Selgus tuli majja kuskil poole tunni pärast. Nimelt meie ees sõitis suur rekka, millel järel kaks haagist koos lammastega. Haagised olid 4 kordsed ja kõik korrused olid lambaid täis ja loomulikult nn. viimasel korrusel polnud katust peal. Nii me siis nägime kuidas sõidu ajal üks lammas seal 4 korrusel teiste seljas „ratsutas“. Tõenäoliselt kukkus varem teel nähtud lammas samast veokist teele. Proovisime hästi kiiresti sellest rekkast mööda saada, sest ei soovinud, et lammas meie esiklaasi maanduks. Selline natuke kurb looke siis lõpetuseks.
PS! Marite paneb siia loo juurde ka video meie koopast, kus me siis ööbisime.