Töö tegi ahvist inimese

Reinu jutt jälle tulemas. Kuna meil pole peale töö midagi olnud, siis kirjutan enamasti sellest.
Kolm päeva käisime eelmisel nädalal ja sellel nädalal mände istutamas. See tähendab seda, et istutamine toimub mägedes ja mingeid vagusid ees pole kuhu puid istutada. Siledal maal puid istutada on selle kõrval ikka lapselalin. Esimesed kaks päeva olid enamvähem ok, sest mäed polnud nii järsud. Viimasel päeval oli aga mägi nii järsk ja maapind nii kivine, et ma olin nii vihane, et mõtlesin- persse kogu see üritus, on lihtsamaid võimalusi selle raha teenimiseks. Mändide istutamine näeb välja nii- inimesed jagatakse meeskondadeks. Igas meeskonnas on 2-4 inimest. Meeskondadel on nn. 3 meetrised „lipud“. Esimine rida lippe pannakse mäe otsa (2-4 lippu, vastavalt nii palju kui on inimesi selles meeskonnas), lippude vahe on 3 meetrit. Lipp ise on tavaline kaigas mille otsas on roosa lint. Järgmine rida pannakse keset mäge ja viimane rida lippe mäe lõppu. Lipud on selleks, et read otse jookseksid. Iga kord kui rida alustad, lõpetad või jõuad keskmise lipurea juurde pead oma real asuvat lippu liigutama 3 meetrit, et üles ronides oleks uus rida olemas.
See on ikka sigaraske töö, sest rea pikkuseks on enamasti vähemalt 200 meetrit. Vahest isegi rohkem. Sa pead vedama oma 10 kg „kaussi“ kus on puud, toru istutamise jaoks ja vaatama lippe. Juhul kui võtad sihiks vale lipu, siis on persekellad, pead oma taimed üles kiskuma ja õige lipu peale sihi uuesti võtma. Kujutate ette, et 4 inimest on ühes meeskonnas, neil on erinev tempo ja siis neid lippe liigutatakse kogu aeg. Üks pudru ja kapsad on see ikka. Kõige parem on üksi istutada, sest siis ei ole mingit jama lippudega. Lisaks peab vahest muutma ridade jooksmisenurkasid, sest mägedes on ju kalded ja kui sa ridasid ei muuda, siis otse ei jookse ükski rida otse.
Viimasel päeval oli meil selline mägi, et mäe tipus olles me alumisi lippe ei näinud. Seda sellepärast, et mäe ülemine osa oli laugem ja keskelt läks ta tunudvalt järsemaks. Seega tegime ühe lipurea juurde. Alumise osa kalle oli tunduvalt järsem kui Munamägi. Igatahes mina lõpetasin sellel päeval tunnikese varem, sest ma oli nii vihane. Ülemus sai sellest aru ja enam ta meid pole mände istutama pannud. MÄNDIDE ISTUTAMINE ON MAAILMA KÕIGE RASKEM TÖÖ!!! Keeruline jutt sai, aga paremini ma seletada ei oska.
Kaks päeva (kolmapäev ja neljapäev) käisime puid istutamas kohas mis asub Manjimupist 140 km (!) kaugusel(enemasti on töökohad ikka 70-90 km kaugusel) . See tähendab seda, et sõita tuli tööle peaaegu 2 tundi ja sama tagasi. Loomulikult pidin mina sõitma ühe autoga. See kord oli mu autoks õnneks sõiduauto. Tee sinna oli muidugi väga lahe. Kohati korralik asfald, siis jälle selline asfald, et keset teed jooksis auto laiune riba asfaldi ja kummalgil poolel oli poole auto jagu kruusa. Juhul kui auto tuli vastu, siis pool autot oli asfaldi peal ja pool kruusa peal. Vahele muidugi 30 km kruusa. Vihmase ilmaga on sellise kruusa peal rõve sõita, sest see on pehme ja libe. Kiirus alla 80 eriti lasta ei saa, sest ees sõitvate dziipidega tuleb tempot hoida. On mis on, aga see, et mulle autojuhi amet on antud näitab, et mind usaldatakse rohkem kui teisi. Õnneks oli selles kohas maapind väga hea ja teenisime nendel kahel päeval hästi. See korvas pika sõidu.
Viimasel päeval (neljapäeval) suutsin ma peale lõunat ühe dziibi pori sisse kinni sõita. Läksime siis seda ülemuse poja dziibiga seda välja sikutama, aga tema oma jäi samuti kinni :D . Sama juhtus ka meie kolmanda dziibiga. Lõpuks toodi kuskilt kohale vägevamad dziibid, ketid ja muud möllud. Alles siis saadi meie 3 autot mudast kätte. Ülemuse poeg ütles, et olgu see sulle õppetunniks ja tulevikus vii sellistesse pehmetesse kohtadesse taimi ATVga. Õnneks ta vihane polnud ja võttis asja huumoriga. Tagasi koju sõites läks Margi (ülemuse poja) dziibil järel oleval treileril üks rehv katki. Õnnetuseks oli treileril ATV. Tagavararatast muidugi polnud. Egas midagi, ATV aeti dziibi kasti, tõmmati koormarihmaga kinni. Treiler jäeti tee äärde metsa ja kojusõit või jätkuda. Tagasi Manjimuppi jõudsime kell 19. Seega oli meie tööpäeva pikkuseks koos tööle ja kojusõiduga 13 tundi! Perses päev, muud ei midagi. Oleks ma ainult teadnud mis meid järgmisel päeval ootab...
Eile (reedel) kell 6 hommikul nagu tavaliselt ikka sai kogu punt jälle hotelli parklas kokku, et meid erinevate kohtade vahel ära jagada. Meie grupp oli 4 liikmeline- mina, Marite, Shala (kohalik naine) ja Emili (pratsuse tüdruk). Sõiduriistaks sain sellel korral ülemuse poja dziibi. Eelmisest päevast oli selle kastis veel ATV, aga see jäi ka sinna, sest meil läks seda istutamisel vaja. Teise autoga sõitis Shala, lisaks oli tal veel treiler. „Objekt“ asus 65 km kaugusel. Töö oli raskem kui eelmistel päevadel, aga ei midagi hullu. Kõik oli kuni poole kolmeni ok, siis otsustas prantsuse tüdruk, et tema on väsinud ja enam täna tööd ei tee. Eks me siis jätkasime kolmekesi ja lõpetasime kell 17-45. Viimased istutasime nii, et suurt aru ei saanud mis toimub, sest väljas oli juba pime. Lisaks olime nii väsinud, et viimased kaks tundi ei huvitanud meid enam raha mis teenime. Tahtsime ainult kiiresti kogu selle pulli ära lõpetada. Polnud mõtet seda jupikest ka järgmiseks korraks jätta. Vihased olime igatahes selle prantsuse plika peale- nii võib, aga nii pole ilus. Meie paneme perse vahus tööd teha, aga tema magab autos. RAISK!!! Kokkuvõttes oli rahaliselt minu parim päev Austraalias. Ausõna päeva lõpuks oli mul rahast täitsa savi. Täna ma nii enam ei mõtel (muigan). Õnnesk Margi auto on hea ja sellega on lust sõita.
Tagasi hotelli jõudsime peale 19 õhtul. Seega oli tööpäeva pikkuseks rohkem kui 13 tundi. Autot parklasse parkides tuli üle tee asuva hosteli juurest ülemuse poeg koos ühe inglise kuti, virga neegri ja veel ühe kohalikuga. Ta uuris miks me nii hilja tulime. Seletasime mis juhtus ja ta naeris ainult totakalt. Lisas ainult, et isa läks meid juba otsima, sest Shala ei vastanud ka telefonile. Kas see oli ka tõsi ma ei tea. Mu arust oli Mark purjus (100 % ma kindel pole), sest ta käitus väga kummaliselt. Õllepurk oli tal igatahes käes.Loodetavasti ma esisin. Küsisin veel, et kes su autoga koju sõidab. Ta pidi ise sõitma. Kas ta ka seda tegi ma ei tea, sest lasime sealt jalga. Hommikul igatahes autot parklas polnud.
Kolmapäeval käisime tegime ühes firmas oma tuludeklaratsiooni ära. Majandus aasta lõppeb siin juuni lõpus. Proovisime alul ise netis teha, aga see on ikka jube raketiteadus ja otsustasime asjatundjal lasta selle ära teha. See läks küll meile kokku maksma 180 dollarit, aga tädi arvutuste järgi peaksime saama 8 kuu jooksul makstud maksudest 2/3 tagasi, sest tema arvates peaksime masude suhtes kvalifitseeruma residendite alla. Saame näha kas see ka läheb nii. Igatahes kui nii on, siis saame väga-väga kopsaka summa tagasi. Paari nädala jooksul peaks asi selge olema.
Tädi kes meie pabereid täitis oli Leedu päritolu. Õigemini ta ema on leedukas. Koju tagasi jõudes vaatasime veel neid pabereid mis meile kaasa anti ja tuli välja, et firma kus käisime on täitsa eesti nimega- ARVEPIDAJA Ltd. Tundub, et omanikeks on seal Eesti päritolu inimesed.
Täna siis Marite sünnipäev. Hommikul oli meil kell 5 uni läinud, ju oleme ikka nii rütmis sees, et ei suuda isegi nädalavahetustel magada. Marite hakkas maguhapuid kapsaid vaaritama ja mina pesu pesema. Nüüd on kell nii kaugel, et läheme ostame poest veel söögikraami. Õhtul läheme arvatavasti grillima ja Vana Tallinnat jooma- Timberparki nagu alati.
Ongi selleks korraks kõik,
Hasta La Vista beibed.
Rein