Ei midagi uut siin päikese all...

Võtan siis ennast nüüd üle pika aja kokku ja üritan lühidalt midagi kirja panna, mis meil siin juhtunud on. Tööpäevad on ikka nagu tavaliselt 12 tunnised ja 12 päeva järjest. Seega kahe nädalaga tuleb kuskil 130-140 tundi. Tööst pikemalt hiljem, esmalt räägin inimestest, kes meilt siit läbi käinud on.

Esmalt oli meil siin üks Iiri paar, nemad tulid mõned päevad enne harvesti (korjamise) algust. Loomulikult pandi nad kohe võsusisd saagima, koos tüdrukutega. Nad suutsid vastu pidada 1,5 päeva ja siis otsustasid, et see on nende jaoks ikka liiga raske ja küsisisd kergemat tööd. Seda neile loomulikult ei pakutud ja siis nad lihtsalt lahkusid. Erilist muljet nad ei jätnud. Mutt oli selline võimukas ja vennike tuhvlialune. Tegi kõik moorile ette ja taha. No mis elu see on?
Siis oli meil siin veel kaks saksa paari. Mõlemad paarid natuke üle 20ne aastased. Esimene paar lasti lahti ca nädal peale harvesti algust. Lihtsalt nad olid sellised natuke hipide moodi olemisega ja jäid lihtsalt ühele ülemusele natuke jalgu. Samas täiesti õigustatult. Lisaks meeldis neile kanepit suitsetada ja tore, et neist lahti saime.
Teine saksa paar oli 2 päeva kauem. Need oli väljanägemiselt normaalsemad, aga nad lihtsalt ei viitsinud millestki aru saada ja tegid kõike nii nagu ise heaks arvasid. Tüdrukut ei näinud ma 10 päeva jooksul kunagi naermas või naeratamas. Samuti oli neile tere ütlemine limiteeritud. Mõni hommik nad tegid seda, teine hommik mitte. Viimaseks piisaks sai Charliele see kui üks hommikul poiss hakkas jälle omaloomingut tegema ja siis ajas mingit udu, et Rein käskis nii teha. Mait muidugi ütles, et pole mõtet ülemusele rääkida, et nagu nii ei usu sind. Kuna mul suht sitt kees selle jama peale, siis rääkisin ikkagi. Tulemuseks oli nende vallandamine. Neil oli ennemgi jamasid arusaamisega. Lisaks ei viitsinud sakslased enda järel koristada ja toas käidi saabastega. Eks me eestlased olime neile siis teerajajateks kuidas Eestis elatakse. Üldiselt mul polnud üldse kahju kui nad lahti lasti. Selliste inimestega on raske töötada ...

Peale seda toodi üks iirlane ja üks itaallane. Itaalia kutt lasti 1,5 päeva pärast lahti, sest ta ei suutnud midagi õppida (traktoriga sõitmist). Temast on natuke kahju, sest ta tundus selline sõbralik olevat. Iiri kutt on siiani tööl ja suht asjalik.
Peale itaallase lahkumist toodi veel üks iirlane ja üks inglane. Iirlane on esimese iirlase sõber ja on väga asjalik ja jagab matsu, mida tegema peab. Inglane on noor ja suht laisk. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks peaksin teda venelaseks. Tal on nokamüts alati kuklas ja traktoriga sõidab palja ülakehaga. No pida perset? Traktoris on ju konditsioneer olema!

Ühesõnaga nüüd on kiirelt kokku võetud inimesed, kes siit läbi käinud ja kes jäänud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mida noorem on inimene, seda väiksem ettekujutus on tal töötegemisest ja laisem ta on.

Tööst ka natuke. Marite on nüüd tehases tõstukijuht. Põllule pandi inglane ja iirlane. Marite alguses küll punnis vastu, aga inimene harjub ju kõigega. Vahepael oli ta muidugi ka 4 ööd öises vahetuses. Tehases on hea elu, öised vahetusi pole. Mina teen ikka veel igasuguseid jooksvaid toimetusi. Hommikuti vean kärusid tehasesse, vean teahsest lehti minema, annan poistele põllul lõunaid (sõidan suure korjajaga jne), väetan puid, hööveldan teid kui vaja. Nagu Mait enne hooaja algust ütles- ta annab keskmise kolhoosi keevitaja mõõdu välja küll. Ta lihtsalt keevitas sel ajal igasugu asju. Sama on minuga, ma annan ka juba keskmise kolhoosi traktoristi mõõdu välja. Üks päev leidsin puid väetades ridade vahelt surnud suure känguru ja siis Marite välja käidud mõtte peale, et see võib kombaini alla kinni jääda, anti mulle ülesandeks see maha matta. Õnneks pidin seda traktoriga tegema. Kaevasin kopaga augu põõsaste vahele, siis känks kopa peale ja auku. Tegin pilte ka ja filmis samuti seda värki. Kui keegi näha tahab, siis andku teada.

Tuleval reedel-laupäeval on vabad päevad. Sõidame jälle linna ja oleme seekord rahulikult. Ei viitsi enam jaurata nagu eestlastest Soomes ehitusel töötavad vennad (loe: tööd tehakse korralikult, aga vabadel päevadel juuakse ka korralikult). Tsiteerides õde Liinat- sa pead ikka puhkama ka, sa pole enam 20 aastane!

Tegelt on mul kõrini sellest Austraaliast. Ootan juba aega kui saan tagasi olla. Kahjuks või õnneks on see alles sügisel. Piletid nimelt selleks ajaks ostetud. Oleks kindel ja hea töökoht olemas, küllap pühiks kohe selle mandri tolmu jalgadelt...
Ongi vist selleks korraks kõik, jutt sai loomulikult kiiruga kirjutatud, aga küllap andestate kirjavead. Pean varsti magama kobima, sest alustan homme jälle kell 5 hommiku, nagu ka täna. Loodetavasti kirjutab tulevikus tihedamalt. Juhul kui muidugi on mida kirjutada.

Olge siis tublid ja kallistan kõiki,
Teie Rein kaugelt maailma kuklapoolelt.