Alati ei lähe päris nii nagu tahaks

Viimasest blogi sissekindest juba kuu aega möödas. Twitterit ka praegu täita ei saa, sest sellega mingi jama. Nimelt ühel hetkel avastasime, et meie blogi lehel ilmusid täiesti suvaliste inimeste twitteri uudised. Üritasin seda seda viga kuidagi parandada aga ei saa hakkama. Seega ajutiselt võtsime twitteri uudised maha.

Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.

Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.

See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.

Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.

Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.

Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.

Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.

Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.

Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?