Rannas on mõnus

Eile õhtul sai valmis kirjutatud alljärgnev blogilõik aga kuna just enne netti üles riputamist sai netiaeg otsa, siis teen seda nüüd...

Täna oli väga mõnus rannapäev. Olin seda juba nii kaua oodanud. Mitte, et poleks varem ilusaid ilmu olnud aga siis oleme kas just tööl olnud või siis kuskil mujal käinud. Hommikul enne kümmet autosse istudes ei tõotanud küll mitte eriti päikselist ilma. Rein juba jõudis mind teel kesklinna norida, et mul on nüüd stress, et ma ei saa päikese käes higistada. Aga peale seda kui võtsime Batman Ln´ilt Tõnise ja Dora peale ning jõudsime Bondi beach´ile olid enamus pilvi kadunud, järgi oli vaid mõnus mahe tuul ja päike.

Viimast päeva oli Bondi´l tasuta näitus nimega “Sculpture by the sea”, mis kulges mööda rannajoont (Bondi beach´ist kuni Tamarama beach´ini). Näitus ise oli päris huvitav aga nautimist segas see, et seda vaatamas oli liiga palju inimesi. Liikuda oli vaevaline ja piltide tegemine oli ka suhteliselt raskendatud. Eriti kihvt oli aga see, et täna õnnestus esimest korda elus näha vaala. Piltidele teda eriti ei saanud aga vähemalt oma silmaga nägime nüüd ära, kuidas ta veest välja hüppas ja vett pritsis. Vaal ujus turistidele mõeldud vaalavaatlus laeva kõrval päris tükk aega. Arutasime ka omavahel, et arvatavasti teda ikka mingite helidega sinna kõrvale ujuma meelitati, muidu ei oleks ta nii kaua seal laeva kõrval kaasa ujunud.

Kui eksponaadid oli vaadatud, siis sättisime ennast rannaliivale. Kuigi võib öelda, et enamus ajast olime siiski vees. Ujumisest küll midagi välja ei tulnud, sest lained olid liiga suured. Hüppasime niisama lainetega võidu ja loopisime ühte rätikut omavahel, mille veest hulpimas leidsime. Natuke ujuda saime rannal olevas basseinis, kus oli samuti ookeani vesi (nii vähemalt tundus).
Lained ei ole siin üldse nagu Eestis. Kui ikka laine tuleb, siis kohati üle pea (mis sest, et oled põlveni saati vees) ja siis lükkab sind täie jõuaga kalda poole. Üks hetk hakkas Rein südamest naerma. Ma ei saanud kohe muidugi aru, et mis värk on aga siis avastasin, et suur laine oli mu päevitusriiete ülaosa korralikult paigast ära nihutanud. Hahaaa…..Aaa, muide siin randades osad või siis päris mitmed naised harrastavad topless päevitust. Ju siis on nii väga soov rinnavähki saada.

Enne koju sõitu käisime läbi ka Vene poest. Nüüd saab jälle vahelduseks saiale natuke aega tumedat leiba süüa.
Kodus avastasime, et päike oli päris korralikult peale hakanud. Vaatamata sellele, et end 30se faktori päikesekreemiga kokku määrisime, olid mul õlad täitsa punased ja valusad. Õnneks oli veel alles tilk Eestist kaasa võetud Burnshield´i, mis peale peale määrimist mõjus kohe. Hea asi on ikka välja mõeldud.

Homme muide lubab taas korraliku rannailma (kuni 32 kraadi) aga homme tuleb juba tööle minna. Nagu eelmine kord juba mainisin, siis selle aasta lõpuks tuleb tublisti raha teenida. Aga ka õhtuti on ilm veel täitsa soe ja kui soovi siis jõuab ka siis randa.

Reede peale tööd sõitisme kesklinna. Saime kokku Tõnisega ja jalutasime niisama mööda linna ning nautisime Darling Hourbour´i (igasugu meelelauhutusasutused ookeani kaldal) ja suurte kontorihoonete tuledesära.

Ja eile õhtu käisime Tõnise ja tema indialasest korterikaase Sunnyga ühes India toidukohas söömas. Vahelduseks jälle täitsa hea. Eriti meeldis mulle piimaga valmistatud tee.