Oleme jälle maakad

Üleeile hommikul tõstsime jälle kogu oma kraami auto peale ja alustasime sõitu Victoria osariigi poole. Õhtul peale kuute jõudsime oma praegusesse elukohta, mis on Cobram´ist 14km (Sydneyst u. 900km). Teel siia poole käisime kiiresti läbi ka Austraalia pealinnast Canberrast. Sõime mäkki, tankisime autot ja jalutasime natuke parlamendi hoones ja seal esisel suurel väljakul ning klõbistasime mõned pildid.

Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.

Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.

Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!