Reede 1.05

(Reinu jutt) Hommikul jälle kell 6.30 äratus, sest kell 7.30 algas seal samas rannas delfiinide toitmine. Täpselt pool kaheksa olid delfiinid kohal ja siis ujusid nad seal inimeste nina all ja kohalikud karavanpargi töötajad rääkisid muinasjutte delfiinide kohta. Lõpetuseks said kümmekond „õnnelikku“ delfiinidele kala anda.- tõeline turistitsirkus. Rannast auto juurde minnes tegime Maritest pilti koos pelikaniga ja siis võis sõit alata. Õhtuks plaanisime jõuda Coral Baysse.
30 kmMonkey Miast oli mingi koht mille nimi oli ahhh-raisk-ma-ei mäleta- enam. Tegelt olid seal mingid stematoiliidid või midagi sellist. Hemoroidid igatahes need polndu. Need stomatoiliid kujutasid endast mingit suurt elavat kivi ookeanis või midagi sellist ja see pidi maailmas suht haruldane olema. Vanust oli tal ka miljoneid aastaid. Minu jaoks jällegi igav.
Peale seda võtsime suuna Carnavoni poole. See teelõik oli päris huvitav, sest igal pool tee ääred olid täis magavaid kängurusid. Tegelt kutsume meie ainult neid nii. Teie jaoks on nad lihtsalt auto alla jäänud kängurud. Ma pole kuskil veel näinud, et neid oleks nii tihti tee ääres. „Parimates“ kohtades loendasime kilomeetri jooksul 40-50 surnud isendit. Carnavoni jõudes helistasime mingitele asjapulkadele kuskil valistsusametis ja uurisime, et miks nad pole kuu aja jooksul mulle vastanud, kus mu teise aasta viisataotluse vastus on. Peale seda ostsime poest natuke süüa ja mingist kiirtoidukohast hiinakat ja sõit Coral Bay poole võis alata. Lisaks leidsin veel tänavalt 5 dollarit. Minu suurim summa mis siin leidnud olen.
Vahetult enne päikeseloojangut jõudsime Coral Baysse. Seda kohta peetakse maailmas ühes ilusamaks ja parimaks kohaks kus saab vaadata koralle ja vaalhaisid. Kiire suplus ookeanis ja siis autosse tagasi. Plaanisime seal veeta kaks ööd ja ühe päeva. Parkisime oma auto ooeani ääres asuvasse parklasse ja sättsisme ennast magama. Saime just magama jääda, kui üks kohalik paks jobu sõitis oma Land Cruiseriga meie auto kõrvale, koputas meie aknale ja pani ühe paberi kojamehe vahele. Ise muidugi tõmbas kohe uttu. Vaatasime, et mis seal paberil kirjas. Seal oli selges inglis keeles kirjas, et selles linnas ei tohi autot parkida kuskile tänavale ega linna ümbrusse ka kuskil 10 km raadiuses. Egas midagi, kui selline debiilne seadus seal kehtib, siis hakkasime kohalikke karavanparke läbi kammima. Kuna oli reede, siis kuskil loomulikult vaba kohta polnud ja mis meil muud üle jäi kui hakkasime sellest mõtetust linnast vastu ööd edasi sõitma. Meile pole sellist kohta vaja kus oma külalistesse suhtutakse nagu tühja kohta, ning politsei kohuseid täidab üks suur paks jurakas. Võimalik, et sellel paksul oli lihtsalt „väikese tilli“ kompleks. Igatahes meil polnud enam mingit isu oma raha sellesse linna jätta. Kuigi see oleks olnud väga väike raha. Samas koosneb ka meri tilkadest.
Meie sõit algas kuskil kella 23 paiku ja rooli läks Marite, sest ma olin natuke õlunaadi joonud. Öine autoga sõit on siin paras vene rulett, sest kängurud jooksevad mõlemal pool teed ja keset teed. Nii me siis sõitsimegi 30 km/h tunnis ja ise palvetades, et ükski rumal loom alla jääks. Vahel jäime seisma ja ma lasin känguru peale taskulambiga valgust ja pildistasin neid. Paar pilti tulid päris head. Peale tunni ajast sõitu jäime suure maantee äärde ööbima, sest me ei tahtnud riskida, et keegi meie auto alla jääks. Kohaliku eestlased Perthist hoiatasid meid enne reisi muidugi, et me mingil juhul kuskil suure tee ääres ei magaks, sest see võib olla ohtlik. Meil muidugi valikut polnud. Selle päeva ja öö jooksul sõitsime 653 km.