Laupäev 9.05

(Reinu jutt) Eile kobisime meie Maritega telki kell 20. Magama jäime suht koheselt, kuigi karavanpargi aia taga räuskasid alguses aborigeenid ja pärast oli kuskil 200 meetri kaugusel mingi pidu kus tümakas mängis päris kõvasti. Õnneks pole Austraalia peod nagu Eestis ja hiljemalt südaööks on kõik peod lõppenud. Aborigeenid on ka isemoodi rahvus. Eriti siin põhja pool. Tööl nad tõenäoliselt ei käi ja päeval istuvad nad kuskil puu all ja joovad. Broomes oli nende lemmikpaik Woolworthi (kohalik kaubanduskeskus) ees. Tööga nad eriti sõbrad pole, õigemini pole neil vaja seda teha, sest kohalik valitsus hoiab neid nagu sitta pilpa peal. Makstakse igasugu toetusi jne. Üks naljaks toetus on see, et neile makstakse raha kui laps koolis käib. Juhul kui laps koolis eriti usinalt ei käi, siis raha lapse eest ei saa. See on nagu mingi motivatsioon, et nad oma lapsi kooli ajaks. Samuti antakse neile spetsiaalsed kaardid millega saab ainult poodides toidu eest maksta, sest muid nad joovad oma raha maha. Eks tulevikus kirjutan ka nendest kindlasti veel.
Hommikul ärkasime kell 5:30 ja hakkasime vaikselt asju sättima. See polnud muidugi esimene ärkamine, sest tund aega varem, vahetult enne päikesetõusu hakkasid aia taga jälle aborigeenid laulma. Arvatavasti mingi rituaal päikesetõusule. Tahtsime suhta varakult Kununurrasse jõuda. Plaanisime välja sõita kell 7, aga nagu alati ei lähe asjad nii nagu alul plaanid. Läks lihtsalt kauem. Eesti vajasin ma hommikul maksimaalselt 15 minutit, et oma toimetamistega valmis saada. Samuti oleme harjunud ärkama varakult ja varakult ka magama minema. Asjad pakitud, söödud, pestud ja muud toimetamised tehtud asusime liikvele. Esmalt tankisime paagi täis ja siis China Walli vaatama. Mis asus Halls Creekist 6 km kaugusel. Pool pidi olema asfalti ja pool kruusa. Mis te arvate kas me leidsime õige teeotsa kohe üles? Loomulikult ei leidnud. Sõitsime teeotsast määda ja see kruusatee oli jällegi nii jube, et lubasin omale mitte kunagi enam siin mööda neid sõita. MITTE KUNAGI!!! Saame näha... Vaatasime selle Hiina seina üle. Tegime paar pilti, õigemini Marite ja Tõnis tegid ning siis Kununurra poole punuma.
Oi, mul tuli meelde, et eile oli meil Maritega vaidlus ka. Talle ei meeldinud, et kirjutasin reisi esimesest nädalast ka „halbu asju“. Nagu see, et nimetasin Coral Bay vennikest paksuks jobuks. No mis ma oleks siis pidanud ütlema? Paks korpulentne paha meessoost isik või? Ei, mina nimetan asju ikka nii nagu mina neid näen. Seega ei ilusta ma ma oma juttudes midagi, see pole minu moodi.. Siinkohal tsiteeriksin Julia Robertsit kes ütles Oscari jagamise tänukõnel järgmised sõnad- Isegi mu vanemad ei ole suutnud mind vaikima sundida ja seda ei suuda ka teie. Tema ütles seda muidugi siis kui ta sai aru, et tema tänukõnele eraldatud 45 sekundit on ammu ületatud. Kuigi mul on aega küll, aga räägin ma ikkagi omi mõtteid . Juhul kui teile ei meeldi minu kirjutised, siis te ei pea seda lugema. Jätke lihtsalt vahele.
Paksudest inimestest rääkides tuli meelde, et nägime paari pilt tuttavatest Eesti inimestest. Üks härra on veel tüsedamaks läinud. Tundub, et see surutis pole ikka midagi nii suur. Võib- olla peaks ta paariks kuuks siia „küüditama“, teeksime temast poisi nagu ponksi :D
Teekond Halls Creekist Kununurrasse oli 377 km pikk ja terve tee olin roolis mina. Midagi tee peal erilist polnud. Savann nagu savann ikka- pudelipuud, surnud kängurud tee ääres, metsikud lehmad, üks dingo ja üks sisaliku mood elukas kes jalutas üle tee. See sisalik oli muidugi kuskil meetri pikkune.
Kununurras käisime esmalt poes ja siis rahvuspargis kahel vaatplatvormis kus saime pildistada loodust jne. Peale seda tankisime auto, sest homme plaanime staritida varakult. Õhtuks tahame jõuda Darwinisse. See on 829 km kaugusel. Sõiduks oleme arvestanud 8,5 tundi. Loodetavasti jõuame ikka õhtuks sinna.
Täna öösel ööbime kohalikus karavanpargis, see asub järve ääres ja on kunstlikult tekitatu. See tähendab, et on tammiga üles paisutatud. Samuti on selles järves krokodillid. Järv on meie telgist ja autost 10 meetri kaugusel. Loodetavasti oleme hommiku ikka elus ja terved. Kuigi väidetavalt ei ole siinsed krokodillid ohtlikud. Need pidi olema magevee omad. Soolasevee omad on ainult ontlikud. Neid näeme homme Darwinis. Siin põhjas on neid üldiselt peaaegu igas veekogus. Juhul muidgi kui need veekogud on veel alles. Nimelt on siin alanud kuiv periood ja enamus jõed ja järved on täitsa ära kuivanud. Viimastel päevadel on meie teele jäänud kümneid jõgesid mis on laiad ja sügavad, aga mida nendes pole on vesi.
Meie karvavanapargist mingi kilomeetri kaugusel on täna üks festival. Me tõenäoliselt sinna ei jõua. Linnast ööbimiskohta sõites pidas mind politsei kinni ja lasi puhud. Näitasin talle alkomeetri toru mis mulle eelmisest korrast „suveniiririks“ jäeti. Palusin temalt ka tänast toru suveniiriks. Nüüd on mul kaks „suveniiri“. Nagu te aru võiste saada olin ma kaine, sest vastsel korral oleksin „suveniiri“ asemel saanud tasuta ööbimise kohalikus soolaputkas. Ongi tänaseks kõik. Eks Marite kirjutab homsetest seiklusteks.
PS! Homme on emadepäev ja tahaksin oma emale ette laulda ühe laulu. Selle õppisin ma oma õepojalt Robinilt.
Emakene, muud ei tea, tänuks öelda Sulle
Sina oled armas, hea, kõige kallim mulle.
Teistele emadele soovin lihtsalt- Head Emadepäev!