Suur Auk

Saades teada, et meie praegune töö viinamarjaistanduses hakkab peagi otsa saama, meid väga ei morjendanud. Teada oli, et millagil oktoobri alguses. Täna peale tööd sõitsime läbi meie koduteele jäävast viinamarja istandusest, et küsida, äkki neil on abikäsi vaja. Nähes Reinu jalas Sydney ajast värviplekkidega pükse, pakkus ta meile võimalust jälle maalritööd teha. Midagi kindlat kokku ei leppinud ja parem oligi, sest täiesti ootamatult tuli paari tunni pärast uus pakkumine. Nimelt külastas meid meie endine oliivifarmi ülemus Peter ja pakkus jälle võimalust Gingin´is traktoriga sõita. Andsime suhteliselt kohe oma jah-sõna ära, sest meile sobib (töö ja inimesed tuttavad, hea linnale lähedal ja elamine ok).

Puhata on ka muidugi mõnus. Kasutasime pikka nädalavahetust (kuninganna sünnipäeva puhul oli esmasp. vaba) täiega ära ja sõitsime Kalgoorlie (kullakaevanduslinna). Alguses planeerisime sinna minna suurema pundiga aga viimastel päevadel selgus, et kõigi huvid ei ühti ja lõpuks jäimegi Reinuga kahekesi. Aga mõtlesime, et mis siis ikka...meie siiski lähme. Alguses tahtsime startida reedel aga asjad läksid väga ootamatult teisiti.

Neljapäeva lõunal kui olime Reinuga usinalt töösse süvenenud, tulid meie juurde Rauno ja Kaido ja teatasid, et neil toimus perekeskis nõupidamine ja nad otsustasid meiega ühineda aga tingimusel, et stardime kohe! Ega siis pikalt mõtlemist ei olnud. Lõpetasime kiirelt poolikud read. Andsime ülemusele minekust teada, siis kodus kiirelt end korda, asjad kokku ja start.
Päikeseloojanguga jõudsime Hyden´i karavanparki. Pimedas telk üles ning kämpingukööki õhtusööki valmistama. Esimene õhtu oli rahulik. Peale sööki poisid tinistasid natuke oma uute kitarridega ja meie vaatasime kuni kiire uinumiseni filmi.

Järgmise päeva hommikul tõusime suhteliselt koos päikesetõusu ja kukkede kiremisega. Imetlesime ja pildistasime nii alt kui ülevalt kuulsat Wave Rocki. Nagu nimigi ütleb, siis on tegemist 14m kõrguse laine kujulise kiviga. Võtsime meiegi nagu arvata võib iga turist oma kujutletavad sufilauad ja tegime mõned kiiremad hüpped. Turnisime ka jõehobu lõugade vahel. Tegemist siis ka suurte kividega, mis meenutavad jõehobu.

Peale lõunat jõudsime Kalgoorlie. Kui visitor center´ist olid kõik vajalikud brošüürid käes, siis alustasime ööbimiskoha otsinguid. Nagu peaaegu alati, siis läks ka see kord nii, et vaatasime mitut karavanparki aga lõpuks peatusime ikka seal, mida kõige esimesena külastasime. Kui olime end ilusti sisse sättinud, tuli välja, et tegelt oleme hõivanud koha, mis on mõeldud matkaautodega reisijatele. Aga saime nõusoleku, et kui kedagi juurde ei tule, siis võime jääda sinna paikka. Ja õnneks ei tulnudki. Tulid vaid ühed toredad naabrid, kellega sai ka õhtul natuke juttu räägitud. Enne aga kui õhtu kätte jõudis sõitsime vaatama Austraalia suurimat (maailma üht suurimat) avatud töötavat kullakaevandust. Super Pit- 3,5 km pikk, 1,5 km lai ja u. 500m sügav. Kord päevas tehakse seal lõhkamisi, kuid kahjuks esimesel päeval jõudsime Kal´i liiga hilja ja järgmisel päeval lubatud lõhkamine jäi teadmata põhjusel ära. Samuti külastasime hästi suurt veetünni, kuhu kogutakse kogu Kalgoorlies kasutatav vesi. Kohapaealt saadav põhjavesi on väga soolane ja seda kasutada ei ole võimalik. Vesi pumbatakse ~600 km kauguselt Perthist läbi veetoru, mis avati aastal 1903. Veetoru planeerija tegi aga peale toru avamist enesetapu, kuna arvas, et tema nö. leiutis ei tööta. Kahjuks ta ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal Perthist alguse saav vesi jõuab toru mööda Kalgoorliesse.

Õhtu möödus meil kitarri mängides. Sain ka esimest korda kitarri kätte võtta, mida ma tegelikult Austraalias oleku ajal juba suhteliselt ammu sisimas unistanud olin. Endalegi üllatuseks õhtu lõpuks sain isegi paar duuri selgeks ja ühest Metallica loost suudan ka sissejuhatust mängida. Ettevaatust, olen nüüd kitarripisikuga nakatunud.

Laupäeval peale ostutuuri saabus Kalgoorlie ka Mart. Ja nagu tavaks on saanud, siis Mart ei tule tühjade kätega. Eski oli täis igasugust lihakraami, mida me siis usinasti õhtul BBQ´l küpsetasime. Enne õhtusööki aga elasime kaasa footy finaalmängule. Eelmisel õhtul käisime läbi TAB´ist (kihlveokontorist) ja tegime omad panused. Sellist mängu lõppu aga oskasid ennustada väga vähesed. Mäng jäi viiki, mis oli esmakordne. Alguses ei osanud kohtunikud isegi seisukohta võtta, et mida edasi teha. Lõpuks tuli otsus, et lõplik otsustav mäng toimub hoopis järgmine nädal, mis tegelikult on nõme, sest siis ei olnud ju tegemist mitte mingi finaaliga. Jäime lihtsalt oma sisse pandud 10 dollarist ilma. Peale mängu tegime kiire külaskäigu Kalgoorlie muuseumis, kus nägi nii kulda, ajaloolisi maju ja esimeid ning sai ronida kõrge torni otsa, kus avanes hea vaade linnale.

Õhtusöögiks ühinesid meiega Mart´i töökaaslane oma tütre ja pojaga, kelle Mart järgmisel päeval lennujaama viis, et nad saaksid Adelaide paariks nädalaks puhkama minna. Ja nii kaua sai Mart poiss enda kasutusle 4w maasturi. Kui kõhud korralikult täis ja rummid otsas, siis panime piduriided selga ja seadsime sammud kesklinna suunas. Oleks olnud lausa patt jätta õhtuse pubi tuuri tegemata. Kalgoorlie´le on väga omane see, et õhtul pubis teenindavad sind kas napis riietuses tüdrukud (skimpies) või siis õhtu edenedes bikiinides või siis üldse palja ülakehaga neiud. Aga pole ka midagi imestada- tegu on ikkagi kaevanduslinnaga ja meeste ülekaal on siin suur. Teel kesklinna täienes meie seltskond ühe sportliku noormehega. Käekõrval oli tal jalgratas aga arusaadav, sest sõita ta sellega ei oleks suutnud. Kui kuulis, et me olime pubi suunas teel, tõstis ta kiirelt ratta suvalise maja aeda ja oli valmis tuldud teed tagasi koos meiega minema. Kui tuli välja, et see jalgratas oli tal varastatud, siis pidasime paremaks sellest sõbralikust kaaslasest vabaneda. Kiirendasime veidi sammu ja sinna ta meist maha jäi.
Kui lõpuks pubist koju st. telki jõudsime ja magusasse unne suikusime, käratas Mart: „REIN!“ Rein magas keskel, mina paremal käel ja Mart Reinu vasakul käel. Peale Mardi kõva ja konkreetset korrale kutsumist, taipas Rein, et oli üritanud minu asemel hoopis Marti kaissu võtta....hahaaaa

Järgmise päeva hommik saabus kiiresti ja palavalt. Natuke hilisem tõusmine andis kohe tunda, sest nii kui päike natuke kõrgemale tõusis, muutus temperatuur telgis suhteliselt talumatuks. Päeval näitas muide termomeeter 31 kraadi sooja.

Kui lõpuks olime end püsti ajanud ja värskendavad duššid võtnud selgus kurb tõsiasi. Keegi oli karavani kööginurga külmkapist kogu meie hommikusöögi ära varastanud. Oleme Reinuga väga palju erinevates karavanparkides peatunud aga sellist asja ei olnud meiega veel juhtunud. Egas siis midagi, saime oma vihast üle ja sõitsime Hungry Jacky sööma. Mardi soovitusel tegime ringkäigu ka kaevandusmuuseumis, kus olid väljapanekud kõiksugustest masinatest ja riistadest, mis kaevandamisega seotud on. Proovisime, mis tunne on istuda ühes sellises suures masinas, mis kunagi ammu suures augus üles ja alla sõitis ning väikseid kullatükke vedas.
Ja no Kalgoorlies ei saa käija nii, et ei külasta 3-est ühte bordelli. Meie otsustasime võtta tuuri üle 100 aasta vana, endiselt originaal majas tegutseva bordelli. Tuur kestis 2 tundi. Alguses tädi rääkis ajaloost kuni tänapäevani ja siis näitas ka erinevaid ruume. Tädi rääkis, et Kalgoorlie algus aegadel tegutses seal üle kümne bordelli. Olid ju esimesed elanikud vaid mehed, kes töötasid kaevanduses ja kelle pered jäid maha, kuna ei olnud teada, et mis tingimused neid siin ees ootavad. Mingi hetk valitsus püüdis kõik bordellid kinni panna aga see tõi kaasa uue ohu. Haritud naisted ja nende tütard ei saanud end enam turvaliselt tunda. Ja nii siis jäeti ikkagi mingi osa bordelle avatuks. Selle omamoodi tuuriga meie Kalgoorlie reis läbi saigi. Võtsime suuna Grass Pachi, kus elab ja töötab Mart. Jõudsime pimedas ja suhteliselt hilja kohale. Õhtusöögiks oli meil loomulikult BBQ.

Järgmise päeva hommikul korralik Mart poisi poolt valmisatud hommiku söök ja siis viis Mart meid oma farmi tutvustavale tuurile. Kõigil oli põnev, sest masinad olid ikka väga võimsad. Näiteks viljakülvamismasin on u.35m pikk ja tagaosa u.19m lai. Sry, kui ma nüüd numbritega natuke puusse panen. Sain teada ka, mis tunne on istuda road train´i väga suur ja pikk veoauto) roolis. Lisaks masinatele nägime lambaid ja sigu ja siis veel ühtesid huvitavaid tegelasi, kes näevad välja nagu kaelkirjaku ja lamba segu. Nad pidid näiteks abiks olema rebaste hirmutamiseks, kes lambaid tulevad himustama. Põnev oli näha ka aparatuuri, millega lambaid pügatakse ja seadeldist, kuhu lambad peale asetatakse. Võisime vaid Mardi jutu järgi ette kujutada, milline lambakisa seal rõngastamise ja märgistamise ajal olla võib.

Ning siis saabuski aeg tõdeda, et jälle üks tore nädalavahetus möödas ning tuli vaikselt mõtteid järgmise tööpäeva peale koondada. Kojusõit möödus mõtlikult ja eelnevaid sündumusi oma peas seedides. Koju jõudes sõitsime aga edasi Garricku juurde, et tagastada oma matkavarustus ja muljetada. Muljetades tekkis ka juba järgmise päeva plaan- küpsetada Mardi poolt antud lihakraami. Eilse õhtu veetsimegi Garricku perega õhtust süües. Samuti mekkisime ja pakkisime vaakumisse ka kogu känguru jerky, mille transpordime Eestisse.