Strippar, kiirabi ja palju toredaid inimesi ehk kuidas Reinu sünnipäeva tähistati.

Võtsin siis ennast nüüd kokku ja proovin kirja panna eelmise nädala sündmused. Kiiruga etterutates, neid ei olnud vähe. Enamus muidugi mahtus kahe päeva sisse.
Töönädal oli nagu tavaline töönädal. Hommikul tääle ja õhtul koju, ei midagi erilist. Reedel küsisime lõnast vabaks, sest oli vaja minna maksta ära trahv mille saime Lancelinis valel ajal parkimise eest. Samuti oli vaja auto näidata remonditöökojas ära, siis saab hinnapakkumise ja eks siis saab näha mis edasi toimuma hakkab. Trahvi saime ilusasti makstud ja auto ka ära näidatud. Reedel sai näidatud ja esmaspäeval pidi see vennike meile ja kindlustusele meili saatma. Selle teema juurde tulen veel hiljem tagasi. Kõik ikka järjekorras, nagu oli.
Peale neid asjaajamisi käisime Poola lihuniku juures ja Vene poes. Järgmisel päeval oli plaan Kuno ja Triin- Liisi juures tagasihoidlikult minu 32 sünnipäeva tähistada. Lihuniku juures liha shaslõkki jaoks ostetud ja vene poest hapukapsas samuti hüppasime supermarketist läbi ja ostsime kartuli ja juustu singirullide jaoks ära. Samuti ei jäänud vahele alkopood.
Peale seda keerasime noka Haraldi ja Mareti poole. Maret tegi meile lõhet ja kartulit. Maitses väga hästi. Peale õhtusööki hakkasin äädikamarinaadis lamba ja seashaslõkki tegema. See peab ju marinaadis seisma. Samal ajal kui ma seda valmistasin pläkutasime niisama maast ja ilmast, loomulikult oli selle kõrvale vein ja õlu. Shaslõkk marinaadi pandud oli aeg nii kaugel, et hakkasime Haraldiga austraalia jalgpalli vaatama. Maret ja Marite keerasid magama. Mulle on see mäng täitsa meeldima hakanud. Kui telekas seda näidatakse, siis vaatan alati kui võimalik. Nädalavahetustel näitab seda päris tihti. Poll 12 keerasime me samuti magama. Hommikul kargas kell 6-15 Harald meile tuppa ja oli ähmi täis ning küsis- Mis kell te ärkama peate? Me unesegaselt vastasime- Kell 7. Muidugi oli see ka õige, sest Maritel oli kell 9 aeg juuksuri ja enne seda pidi ta mind viskama koos meie kolaga Kunni ja Triinu juurde. Telefoni sisselülitades sain Triinult järgmise sõnumi- „Kallis Rein, kui hommikul tuled ole hea ja too õlut. Meil on tõenäoliselt paha olla.“ Algus oli paljulubav. Pool üheksa nende maja ette jõudes ja signaali lastes tegi meile ukse lahti Andres ja Bandit. Bandit on pererahva koer, kelle nad võtsid nad nädal tagasi. Tõugu ma kahjuks ei mäleta, aga lahe tegelane on ta igatahes. Kõvera sabaga on see koer, pidi olema sünnidefekt. Andres on pererahva ammune tuttav Eesti ajast. Samuti oli ka seal tema elukaaslane Ingrid. Peale Andrese magasid kõik. Vaikselt ärkasid ka teised riburadapidi. Kõige värskemad nad just välja ei näinud. Õnneks mu toodud õlled mõjusid neile nagu imepalsam ja tiiger hakkas taas nende sees möllama. Mina hakkasin kapsast vaaritama ja liha vardasse ajama. Kell 12 oli ka Marite tagasi. Kuna peoliste saabumiseni oli veel aega, siis mulisesime niisama ja libistasime õlut. Eelmise päeva mehed (Kunn ja Andres) olid kella 14 parajad poisid ja Triin kamandas Kunni magama. Ma arvasin, et see tal ei õnnestu, aga võta näpust. Põhjuse miks ta magama läks ütlen samuti hiljem.
Kell 17-30 saabusid külalised. Mait, Kadi, Elar, Katrin (nemad on meie töökaaslased farmist), Kristjan (tema on see vend tänu kellele me siin farmis töötame. Tutvusime temaga Esperances), Andres, Kaisa, Reno (nendega tutvusime eelmisel aastal Jaanipäeval), Karmen, Miko (Karmen on Reno girlfriend ja Miko on Karmeni 4 aastane poeg) ja viimane külaline oli Mr. Mo (tema on Andrese ja Kaisa koer. Sama tõugu mis Kunni ja Triinu oma. Tõugu ma ikka ei mäleta).
Kuna rahvas oli koos, siis panin grillile tule alla ja hakkasin liha ja kartulit küpsetama. Samuti avati esimesed rummipudelid. Alguses oli pidu tagasihoidlik nagu eestlastele kohane. Lõpuks said ikka tuurid korralikult üles ja liha kadus nagu nõiaväel. Kingitusi ma ei soovinud, oli ainult palve, et igaüks toob oma soovil alkoholi mida ta joob, aga Kunn ja Triinu kinkisid mulle kellukese mida saab kõlistada kui õlu otsa saab, samuti märgi millel kiri – Birhday Boy. Andres ja Kaisa kinkisid Nu pogodi märgi, oi seda nostalgiat... Kristjan tõi pudeli rummi mis eelmisest istumisest üle jäi. Lubasime selle järgmisel istumisel ära lahendada ja näed Kristjan pidas sõna.
Kell pool kümme marssis sisse mingi kohalik vennike. Minu küsimuse peale- Kes see on, vastas Kuno- Mu töökaaslane. Igatahes töökaaslane rullis välja vaiba maha ja pani sinna tooli. Mind kamandati toolile ja siis saabus üllatus mille pärast Kuno päeval ilma vaidlemata magama läks. Nimelt marssis sisse strippar, politseivormis. Minul pandi käed raudu. Kahjuks või õnneks olid need plastmassist ja nii väiksed, et mu käte ümber nad küll ei seisnud. Tädi etteaste kestis 15 minutit ja lõpuks oli ta ikka kohe täitsa paljas. Detailidesse ma ei hakka laskuma mida ta kõike tegi, aga kui kellegil on huvi, siis andku teada. Võin kirjutada siis pikemalt. Igatahes tädi oli tip-top ja nagu selgu Soome päritolu. Show ajal filmida ja pildistada ei tohtinud, aga peale show kui tädil riided seljas, tegime kõik koos ühispildi. Hea valik- Kuno, Triin ja Andres. Nemad olid kes ta välja valisid. Üks parimatest kinkides mu elujooksul kindlasti. Peale strippari lahkumist jätkus pidu endistel tuuridel. Peale südaööd hakkasid riburadapidi kõik vaikselt magama minema. Mingi aeg läksime ka mina ja Marite. Kuid on õnnetust, Maritel hakkas kõht nii hullusti valutama, et terve maja aeti tagajalgadele ja lõpuks kutsuti kiirabi. Seda muidugi Marite kisa peale. Kiirabi saamudes anti maritele mingit „piipu“ imeda. See meenuatb natuke astmapiipu. Igatahes Maritel hakkas kohe parem ja keeldus haiglasse minemast. Parameedikud teda ei kuulanud ja nii me siis sõitsimegi kiirabiga haiglasse. Mulle ja Maritele oli see esimene sõit kiirabiga. Kuno, Kristajan ja Triin tulid meile haiglasse järgi. Haiglas võeti Maritel vereproovi ja kuseproovi. Need olid korras ja me ei teagi mis selle valuhoo põhjustas. Ma panin ise tegelikult diagnoosi- see oli tähelepanu vajadus. Kogu õhtu olin mina ju tähelepanu keskpunktis ja ta tahtis ka tähelepanu. PS! Muretsemiseks poel põhjust Marite tervisega on endiselt kõik OK!
Haiglast tagasi saabudes istusime mingi kella seitsmeni hommikul ja keerasime uuesti magama. Ärkasime kell 12, enamus inimesi oli selle aja peale juba lahkunud. Koristasime väljas laua ära ja võtsime suuna tagasi farmi. PS! Triin ja Kuno- suur, suur aitäh, et lubasite oma maja minu sünnipäeva tähistamiseks kasutada. Samuti suured tänud kõigile kes kohale tulid. Parim sünnipäev mis mul olnud ja kõikidel külalistel on selles oma osa.
Hüppasime kiirelt ka läbi supermarketist, et osta terve nädala söök. Kassas olles kassapidaja küsis viisakalt, et kuidas sul täna läheb. Mina muidugi ei jäänud talle võlgu, vastasin- Mul on pohmell ja eile tähistasime seda, kohal käis ka strippar. Tädi ehmatas päris ära ja enam ta midagi ei küsinud. Mul oli nalja nabani loomulikult.
Lõppenud töönädal on läinud puude oksi saagides. Kolmapäeval nad muidugi avastasid, et need oksahunnikud mis nad lasid meil ridade otsa teha lasid on ikka vales kohal. Pidavati harvesteri (korjamismasinat) segama. Nii ma siis viimased kaks päeva olen neid vedanud ÕIGESSE kohta. Meenutab nagu lugu Kilplaste raamatust.
Kuna kuni tänaseni polnud tääkojast meile autoremondi kohta mingit pakkumist teinud, siis Marite helistas sinna ja uuris milles probleem. Onu vastas, et tema saatis paberi kindlustusse ära ja ootab vastust. Igatahes tema arvutuste järgi läheb meie auto remont 2950 dollarit maksma. Meia auto on aga kindlustatud 3500 peale. Kui sellest maha võtta 400 dollarit omavastutust, siis jääb 3100. Igatahes on väga suur tõenäosus, et kindlustus ei lase meie autot korda teha vaid maksab meile 3100 ja jätab auto endale. See oleks meiele väga hea, sest auto turuväärtus kindlasti nii palju pole. Naljakas on see, et siin ei maks kindlustus sulle auto turuväärtust vaid selle summa milliseks sa oled oma auto lepingu tegemisel ise hindanud. Meie hindasime aasta tagasi oma auto väärtuseks 3500. Igatahes pöidlad pihku pöialpoisid, et nad meilt auto ära ostaksid. Kohalikke rääkides on nende arvamus olnud, et tõenäoliselt ostetakse auto meilt ikkagi ära.
PS! Tänud kõigile neile kes mind sünnipäeval meeles pidasid!
Kuulmiseni,
Teie Rein