Jälle Manjimupis

Eile sõitsime Esperance´st Manjimupi. Jah, jälle tagasi Manjimupis, mis tähendab, et puhkus on selleks korras taas läbi ja tuleb hakata raha teenima.

2 päeva Esperances ja 2 päeva Esperance lähedal Le Grande National Pargis oli tõeline puhkus. Võib tõesti öelda, et kõige ilusamad rannad, mida seni näinud oleme asuvad just seal. Liiv on nii valge ja pehme, peale astudes krudiseb mõnusalt. Liivaterad on imepisikesed. Ja nii puhas ja sinine vesi. Täiesti läbipaistev. Nagu paradiis.
Kohati tundus, et liiv on nagu lumi, sest pisikese lumememme ehitamine ookeani kaldale liivale ei valmistanud mingit probleemi. Püsis ilusti koos ja oli tõesti valge nagu lumi.

Peatusime kohas nimega Lucky Bay. Ega ise ei olekski osanud sellisesse kohta sõita aga Norseman´i karavanpargis üks jaapani poiss soovitas, et see on tema arvates Austraalia randade top 3- e seas. Seal kämpimiskohas oli olemas katusealune söögitegemise koht ja wc-d ning duššid, kus küll sooja vett sai vaid teatud kellaaegadel. Ainuke, millest puudust tundsime oli elekter aga sai need paar päeva ka ilma selleta hakkama.

Nii kui jõudsime telkimiskohta ja arutasime, et kuhu telk üles panna, vastati meile kõrval olevast telgikohast “tere“. Oli tore üllatus, et meil saavad olema eestlastest naabrid. Nad olid seal juba mitmendat päeva ja kavatsesid jääda kaheks päevaks veel. Nii me siis veetsimegi nendega järgmised kaks lõbusat päeva ja ööd koos. Liisile ja Kristjanile olid Austraaliasse külla sõitnud ema ja isa ning õde oma tütrega.

Mis me siis tegime seal Lucky Bay´s? Loomulikult nautisime rannamõnusid- ujusime ja võtsime päikest, samal ajal jahutasime end külma õllega. Noortega käisime korra linnas toidu ja joogikraami järel. Esimest korda elus sai siis ära proovitud ka neljaveolise masinaga mööda ookeani kallast liiva peal sõit. Jaa, mõnus...vaade missugune.

Õhtul sõitsime kogu seltskonnaga mõned km edasi ühte väiksesse lahte, kus poisid üritasid kala saada. Kala püük toimus suurte kivide pealt, mis päike oli päeval eriti kuumaks kütnud. Mina ja Liis ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja hüppasime sealt samast kivide pealt korra vette. Aega võttis aga tegime ära, vesi ei olnudki nii sügav, kui algul tundus. Natuke aega hiljem hüppas sealt samast vette ka üks tüdruk aga ta ei jõudnud väga kaua vees olla, kuna nägime kuidas tema poole ujus suur rai (suur nagu tiibadega kala, kel pikk saba taga). Peale seda enam vette minna ei tahtnud.

Naised läksid enne päikeseloojangut telkimiskohta tagasi, et alustada söögitegemist. Kui mehed pimedas tagasi jõudsid, kahjuks tühjade kätega, siis alustasime õhtuse BBQ-ga ja bacardiga. Nagu ikka eestlastele kohane, siis lisakas naljale ja napsule, tuleb ka lauluviis üles võtta. Aga pidu ei saanud pikalt kesta, kui sealt samast kõrvalt käis ühe saksatädi telgilukk lahti ja ta kurja häälega teatas, et ta üritab magada. Võtsime siis paar tooni vaiksemaks ja pakkisime asjad kokku. Pool seltskonnast jalutas natuke eemal rannas oleva varju alla istuma.

Hommik ei saabunud kellegile varakult. Ja terve järgnev päev oli kõigile suhteliselt vaikne. Osad tegid päeval isegi mitu korda uinakut. Õhtul võtsime aga jälle pundi kokku ja sõitsime koos ühte teise seal samas olevasse randa, kus üritasime ka jälle kala saada. Aga ka sel päeval ei olnud kalaõnne. See eest avastasime rannast kivide vahelt igasugu huvitavaid teokarpe, kus sees oli isegi mingi elutegevus. Nägime ja ma isegi hoidsin käes, meretähti (punased, oranžid). Nägime ka pisikesi krabisid. Ja siis oligi jälle õhtu käes, istusime ja rääkisime juttu, kuni oli aeg magama minna, et hommikul varakult tõusta.

Seal telkimiskohas olid pidevalt 5 känguru liikvel, kes ei pahandanud, kui nendest pilte teha või filmida ja isegi paitamise vastu nad väga ei pahandanud. Kahjuks inimeste poolt olid nad juba natuke liiga ära rikutud, sest kohati olid nad juba nii ülbed, et söömise ajal võisid sulle täitsa pea või käpa taldrikusse pista. Aga vaatamata sellele on ikkagi lahedad tegelased. Eriti lahedalt sügavad ennast.